Kui alustasin ma tööelu, haigutas minu rahakotis tühjus. Seetõttu huvitas mind väga , kui palju peaks olema taskus raha, et kuu aega ots otsaga kokku tulla reisi jooksul. Pealik ka ei teadnud täpselt, aga arvas, et suurusjärgus 300 € võiks olla see summa . Nüüd esimene kogemus olemas ja võin seda lahkelt jagada. Kui siiamaani toitusin üsna tõhusalt, samas viibisin ka suure osa päevast välistemperatuuril siis reisil veedan suurema osa ajast soojas kabiinis istudes. Sinna vahele muidugi laadimisi kus tuleb kiiresti auto ühest otsast teise liikuda mitmeid kordi, samuti auto kõrguse jagu ka üles-alla liikuda sõltuvalt koormast. Haagisesse tavaliselt proovin hüpata(et säiliks mingigi liikuvus ja füüsiline koormus). Toidulaud nägi välja umbes selline:
kaks kilo keedetud riisi(läks lõpuks haisema ja pidin suurema osa ära viskama)
kaks pakki krabipulki(nendest, riisist , sibulast ja majoneesist tegin päris maitsva salati mitu korda)
nr4 karp mulgiputru
4 kotletti
2kg kartulit
4purgisuppi
8pk kiirkeedumakarne
kott sibulaga
küüslauku
pakk makarone
7granaatõuna(suurepärane aseaine krõpsudele mida ma eriti ei seedi aga ikkagi aegajalt ostan)
2kobarat banaane
kilo õunu
10ljoogivett
mõned pudelid colajooke,
mõned pudelid energiajooke
mõned pudelid sidrunimaitselist gaasiga joogivett(segasin seda colajoogiga ja sain vahepealse maitsega joogi)
kilo juustu
kamakas ungari pekki(väga oluline komponent kartulite valmistamisel)
latt suitsuvorsti
pakk suhkrut
leib
2saia
2liitrit hapukoort
kaks pakki kommi ja kolm tahvlit shokolaadi
majonees, ketshup,pipar,sool,hiina ja india maitseainesegu, sidrunipipar
Enamuse sellest ostsin kaasa Eestist. Värskete asjade varusid täiendasin kaks korda kolme nädala jooksul. Rahalises mõttes jäid kulutused 80-90 €juurde. Koju tagasi tõin 2 purgisuppi, üle poole juustust, kõik kiirkeedunuudlid, makaronipaki(puutumatu) Reisi sisse jäi 4 laevasõitu rootsi lauaga kus nautisin küllaldast ja ägamapanevat kõhutäit 2 tk ülesõidu kohta(õhtu ja hommikusöök)
tõenäoliselt oleksin selle kogusega vastu pannud kuu aega. Kõht läks harva tühjaks, päevas sain hakkama mõnikord ühe, mõnikord kahe toidukorraga. Kuna energiat kulus vähe siis ka tarbitavad toidukogused olid võrreldes siiamaani tarbitutega umbes poole või isegi kolmveerandi võrra väiksemad. Võileibu tegin vaid paaril korral, kui oli kiire või eriline laiskus peal ja ei viitsinud midagi põnevamat kokku segada. Enamus toidukordasid või vähemalt päevad sisaldasid 1-2 banaani või õuna või granaatõuna või väikest mugulsibulat, et toit ei oleks liialt üksluine ega vitamiinivaene. Laevalauas tekkis muidugi eestlaslik iha kuhjata oma kandikule kõiki erinevaid variante üüratutes kogustes. Seal tuli ennast kõvasti kontrollida ja tagasi hoida, püüdsin võtta võimalikult vähe aga erinevaid artikleid. Üks laevasõit oli rootsi laud autojuhtidele aga nigel, laev oli vallutatud rootsi naispensionäride poolt ning autojuhid ei pääsenud oma tavapärasesse kohvikusse, pidid leppima mingi väiksema variandiga ja said ainult prae. Kuna maksud oli aga 35€ piirideta lõuna eest siis sai prae hinnast üle jäänud summa ulatuses valida muid artikleid. Sain kaasa mitu tahvlit shokolaadi , väikseid mahlasid ja paar purki limpsi. Eks need laevaeined aitasid ka kaasa väikestele toidukuludele sest laevast tulles teine kord ei tahtnud süüa enne kui alles järgmisel päeval.
laupäev, 30. märts 2013
reede, 29. märts 2013
kevadekuulutaja Norras
Asun sõnu ritta seadma kirjeldamaks oma kolmandat skandinaaviareisi. Algas kõik rutiinselt. Mainis pealik, et tahab mind
saata kümneks päevaks komandeeringusse. Loomulikult meeldis see plaan mulle sest väljaminekud olid juba mitmeid kuid
ületanud sissetulekuid ja vaja on püüelda tasakaalu poole.
Reis algas juba rutiinselt, neli kilekotti proviandiga, magamisase, riidekott, tehnikakott tööriistakott ja minek. Ei
mäletagi, mida küsisin täpselt pealikult, aga ta vastas igastahes, et laevas mind teisele korrusele ei panda, kuna
koorem nii raske(24 tonni). Loomulikult saatis lastija mind teisele korrusele. See aga täheńdas üsna teravat pööret
kitsastes oludes ja ohtu, et sõidan haagise käpad alt ära. Kuidagi ikka nikerdasin ära selle terava pöörde, mille
tegemist olin ennist kai pealt kollegide sooritatuna imetluse ja kadedusega jälginud, et millal küll mina sellise
manööverdamisega hakkama saan...ja käru tugikäpad jäid ka alles.
Väike vahepala ka töövahendist. Euroopas sõidetakse üldiselt kahesillaliste veokatega, kandevõime küll väiksem aga see
eest ka ökonoomsem, odavam osta ja tõenäoliselt ka pisut odavam/mugavam hooldada/remontida/ülal pidada. Esimesed kaks
reisi oligi mul sellised aparaadid kasutada. Skandinaavias on rohkem levinud kolmesillaline variant. Minu silmis selle
auto põhieelis on, et kolmanda silla saab üles tõsta. Tänu sellele liigutusele on nii ilma haagiseta kui ka haagisega sõites
tagasillale mõjuv raskus suurem ja tänu sellele ka haakuvus teega parem. Eriti mugav libedaga kui vaja paigalt võtta või
mäkke ronida. Sellel reisil oligi mu koduks viimane versioon.
Esimese päeva õhtuks oli maas Rootsi koorem vineeri ja jõudsin veel teisele laadimisele. Seal aga nii libedalt ei läinud.
Sain küll kiiresti ette ja peagi kuuldus kõva raputamist mu kongis, edasi aga vaikus. Kuna auto oli mingi metalljurakaga
kinnitatud, et ta liikuma ei läheks ja samuti oli lahti uks, kust kaupa sisse laeti siis ei osanud ma arvata, mis edasi
teha. Kas on juba kõik peal või tuleb veel midagi. Kontoris anti mingi paber, kus oli kirjas, istu autos ja oota, küll
laadija ise teab, mida teha.Ka lugesin sealt välja, et justkui üldse ei tohi lattu siseneda(järgmisel korral küll selgus,
et mingil kitsal alal laoukse juures ma olla võin, kaugemale minna ei tohi). Kell kaks öösel kannatus katkes ja ronisin
läbi küljekardina haagisesse. Lugesin paberipallid kokku ja sain, et justkui pool koormat on peal. Küllap meestel tööpäev
lõppes ja teevad hommikul lõpuni.Saatsin pealikule sõnumi, mis teha? Kell kaks öösel helistas ta mulle, päris olukorra
üle ja nentis, et teha pole midagi. Keerasin magama. Tunni pärast kuulsin mingit kobistamist, Laotöötaja tõmbas eemale
selle mehaanilise rattalukusti, mis autot paigal hoidis kui tõstuk haagises edasi-tagasi toimetas, ja lükkas kinni laoväravad.
Selge, koorem peal,Minul aga puhkeaeg pooleli,
keerasin uuesti magama.Kell 5 koputus. Ajan luugid valla, vaatan, turvamees? Teen ukse lahti, selgub, ma ei tohigi siin
olla. Püüan talle küll seletada, et puhkeaeg ja ma ei tohi autot liigutada, tema aga ikka oma joru. Vaatan veel korra
meerikut, tegelikult 9 tundi täis ja võin liikuda küll. Ajan auto eest ja asun koormat kinnitama,Selgub, et kell kaks
oli juba koorm peal, lihtsalt pimedas ei saanud aru, et rulle oli kaks kihti. Ja lahtine laadimisvärav pluss autot paigalhoidev jurakas rääkisid, et töö alles pooleli. läheb veel pisut üle
tunni. Ja voilaa- ees ootab üle 700 km sõitu. Esimene pikem ots. Ja sihtpunkt asub Norras. Põnev, näeb seda maad ka pisut
rohkem kui kinobussi Rootsitripil aastaid tagasi, kui sõitsime öösel Rootsist Oslosse, sõime seal ühe kingburgeri, kastsin
käe vette ise uskudes ,et katsun Atlandi ookeani ja siis tagasi.
Mööda E18 piirini, enne piiri veel tankimine sest norras kütus kallim. Käik tollipunktis ja paberite vormistamine, ei midagi
keerulist ja hoplaa, asungi Norrat saagima.Pisut mägisem ja kaljusem kui rootsi,aga ei midagi hullu. GPS juhatab mind läbi
Oslo. Oh õudust, kas jälle see tunnel kust me aastaid
tagasi vähemalt 3 korda edasi-tagasi sõitsime ilma õiges kohas välja pääsemata ja iga kord makstes teemaksu.
Õnneks helistab päälik ja kehutab mind
sõitma Mossi nimelisse kohta, kus läheb praam, mis mind ilusti teisele poole lahte viib. Samasugune, kui Virtsu/Kuivastu.
Vahemaa ka sarnane, poole tunni pärast olen teisel pool. Paarsada km lõunapoole mööda rannikut, kohati teetööd aga ei midagi
ületamatut. Üheksatunnine tööpäev lõppeb umbes 50 km enne sihtpunkti. Olen end juba ilusti bensukasse parkind ja hellan
ülemusele, et tööpäev otsas, kui saan juhtnöörid teha 10 tunnin päev. Pole hullu, jälle teele.
Sihtpunkt on ebaselge, hulk erinevaid ettevõtteid künka otsas, kvartali õigest sissesõidust olin juba mööda sõitnud. Läksin
jala luurele, natuke edasi sõita ja viib tee otsitava trükikoja ukse juurde. Ainult et...üsna järsk tõus. Pole viga
mul on katseaeg ja see on aeg, kus kõike tuleb katsetada. Panna proovile ennast ja tehnikat tegemaks kindlaks, milleks need
kaks ka võimelised on. Norra on mägedemaa ja see on mulle esimene tõsine tõus. Hoovõtuks ka ruumi napib. Autol saab valida
automaat või manuaalreziimi. Valin automaadi. Mõned meetrid enne lauget maad ei jõua auto piisavalt kiiresti käiku alla
vahetada ja mootor sureb välja. Proovin natuke allapoole lasta ja uuesti liikuma minna, seekord siis manuaalkasti kasutades
ja 1 käiguga. Rattad hakkavad asfaldil ringi käima, liikumist ei toimu. Veeretan ennast alla ja asun muid optione otsima.
Valin teise tee, paraku vaja manööverdada sõiduautode vahel.Hakkan trügima. Sõidukad on ebamugavalt pargitud. Appi tuleb
vene mees kelle tee ennist ära blokeerisin kui mäge proovisin võtta. Pääsen takistusribast tema abil läbi nii, et käru
tagaots möödub millimeetrite kauguselt sõiduautost ja käru esinurk, mis järsul pöördel ulatub kuni 80cm üle auto gabariitide,
libiseb mõne sendi kõrguselt üle vwgolfi katuse. Aeg on hiline, hoolimata sellest trükikojas veel inimesed toimetavad ja üks
sõbralik sell laeb maha 28 tonni paberit. Üks rull on hoolimata kinnitusrihmast 10 cm paigast nihkunud mõnel järsul
pidurdusel. Peab hoolikamalt kinnitama.
Koorem maas antakse mulle juhised võimalusel jääda kohale ja teha 45h paus kuna nädalavahetuseks koormat pole.Vaatan
arvutist filme, loen, teen süüa ja tegelen purunenud kardinapingutuskagile mingi lahenduse väljamõtlemisega.Hea ikka, et
omad tööriistad kaasa sai võetud.ajutise lahenduse toimimiseks tõstan küljekardinate kangid ümber kuna parema poole
kardinat pole vaja eriti tihti avada.Et vahetus õnnestuks, on vaja eemaldada tervelt kangilt 5mm paksune ja
tolli laiune metallitükk.
Raiun, painutan,puurin, katki lähevad enamus kaasasolevatest puuridest. Lõpuks õnnestub ja vasak, enimkasutatav parras on
taas töökorras. Ongi pool puhkusest läbi. Öö on nii külm, et tuleb paar korda webasto tööle panna.
Teine päev. Lähen kolama. Natuke eemal avastan Biltema kaupluse, midagi analoogset k-rauale, ainult et 10 korda põnevam.
Hulgun tükk aega riiulite vahel ja unistan. Kunagi, kui jälle pinnale olen tõusnud, tuleb osa oma sissetulekust siia ketti
tuua.
Pühapäeva õhtul saab 45 tundi täis ja võin teha paaritunnise sõidu Oslo poole,
Ööbin teeäärses parklas.Vaatan paar osa mingist ulmeseriaalist. Jälle on väga külm. Pean mitu korda webasto tööle panema.
Hommikul keeran võtit, auto mootor teeb pool vaevalist pööret. Ootan pisut, võtan tagant ära kärujuhtmed, proovin uuesti,
poolteist pööret, ootan , uusti, jälle poolteist. Aku näitab 22,5v, sellega võiks ju käima veel minna, aga väljas on -10
Kõnetan parklas peatuvat leedukat(ilma esihammasteta leedukat). Käivitusjuhtmeid tal pole. Kurdab, et ootab juba tükk aega
koormat.
Teeb parasjagu puhkepausi ja ei tohi oma aparaati liigutada.Räägib, et oli korra 1,5 päeva oodanud ennem kui käivitusabi sai.
Kohalikud ei aita, soovitavad servise kutsuda, see maksab aga 1000 € paljas väljasõit ja täku andmine. Selle peale ütlen
talle, et odavam on võtta takso , sõita lähimasse poodi, osta sealt kaks akut ja nendelt siis käima panna.Pealik lubab
abiks saata kollegi kes lähistel liigub. Õnneks sõidab parklasse bulgaaria numbriga auto ja selle hallipäisel juhil on
nii juhtmed kui ka kange põiehäda. Leedukas teeb talle märkide keeles selgeks olukorra, vana rehmab korra käega, näitab
tualeti poole ja paneb jooksu. Sealt naastes ta siiski tagurdab mu kõrval,otsib välja juhtmed ja ühendab minu autoga.
Esimesel katsel ei saa juhtmed korralikku ühendust, pisut liigutamist ja kuulen, kuidas tema auto genekas teist häält
tegema hakkab, selge , kontakt on saavutatud.teisel katsel auto käivitub. Aitan vanal asjad kokku lapata. Ta küsib suitsu,
Kahjuks pole pakkuda, piinlik. Järgmisele reisile tuleb igaks juhuks mõni pakk kaasa võtta. Pärast kilomeetreid neelates
mõtlen, oleks võinud mõne purgisupigi talle pakkuda, või juustukamaka.
Koorma peale saan Oslos. Taara, kasutatud.Rampi ajades viimastel sentimeetritel käib vastik kraps.Lähen uurima.
Haaran telefoni ja lasen tellida uue tagatuleklaasi.
Kohtan ka kollegi, kellel sama koorem ja sama sihtpunkt. Ta arvab, et võiksime
koos sõita. Paraku on ta juba umbes 4 kurvi pärast kadunud.Proff versus amatöör. Agajalt pikematel sirgetel aiman teda
kaugel eespool.Taara
läheb Rootsi purustamisele.Tollis vormistamine, kolleg ootab seal. Sõidame koos sihtpunkti, koorem maha ja tuleb teha paus.
Ajame juttu , saan jälle hulka targemaks.
Laadimine juba tuttavas kohas, paberirullid. Kohale jõuan õhtul, laadima pääsn hommikul. Tõstukijuht(naine) käsib haagise
puhtaks harjata enne kui laadimiseks läheb. Räpane ta ei tundu, aga allkiri sai antud, käru peab olema puhas, jää ja vee
ja lumevaba.Teen kähku ja laadimine läheb lahti.Selle rulli, mis liikuda tahab, tõmban kõvemini kinni kui eelmisel korral.
Samas paberrulli ei tohi kinnitusrihm rikkuda.
Toksin koordinaadid GPssi, Breivik, läänenorra, ligi 900km. Ülemus helistab, saadab sõnumiga teede numbrid, mida mööda
minema pean.Mainib ka, et võib vaja minna kette teel nr 52.
Üldiselt, normaalsed või kasutatavad haagisega sõitmiseks on 1 ja 2 numbrilisd teed. 3numbriline tähistus on parem mitte
ronida. ometi gps pahatihti tahab just nimelt neile teedele sind saata.
Risti läbi Rootsi, tollitoimingud ja siis Oslo poole. Enne Oslot läheb lahe alt läbi tunnel. Oslo vältimiseks kasutan seda.
Kergelt sajab lund
aegajalt. Leian tunneli, sõidan sisse, sõidan välja...sajab paksu laia lund ja maas on ka teda juba omajagu. Pilk gepsule,
kõik tundub klappivat. Tõus, pööre,tõus,pööre,tõus,pööre, pilk gepsule..eieiii, ei klapi, ja kuulen väga spetsiifilist heli,
rattad käivad tõusul libedaga ringi, koormat on 28 T...Pidur, ohutuled tööle, väikesed autod sõidavad mööda.
Lülitan siss sillaluku, libiseva, auto jõnksub pisut ja liigub edasi, siis jälle. selge, kaevab ennast läbi lume ja
kui liigub pisut, siis sama asi uuesti.Lülitan sisse täisluku ja tõstan üles abisilla. Vaikselt aga kindlalt roomab
auto mäest üles, Allah olgu kiidetud. Bussitaskus uurin kaarti, olengi keeranud gpsu mahitusel 3 numbrilisel teejupile.
Edasi sõita, riskantne, tagasi minna...õnneks on tee ääres minimarket pisikese parklaga kus vist õnnestub ümber pöörata.
Sõiduautosid on ka vähe. Laveerin parkijate vahelt suuremale platsile. Saan teha jäises parklas pool pööret , edasi on
küll rattad välja keeratud, haagis nurga all, auto läheb aga otse, tagurdades sama jama. Pika nõkerdamisega pääseksin siit,
aga asi pole õige. Siis taipan sillaluku panna libisvasse asendisse, saan pööratud ja sõidan serpentiini pidi mäest alla õigele teele.
Tööletuleku vestluses mainis ülemus, et tööd tuleb teha kõvasti ja kõik tunnid täis sõita. Seda ma ka üritan, katseaeg ikkagi
Seepärast asun ööbimispaika otsima alles 15 min enne tööpäeva lõppu või puhkepausi algust. Tihti on neid ridamisi kahel
pool teed, aga vajadusel võid sõita veerand tundi aga ühtegi pandavat ei leia. Nii ka seekord, oli kena koht, aga
sõiduaega veel 20 min. Enne iga pausi 15 min varastada, see võib nädala peale teha oma 2,5h , Seepärast sõitsin edasi. Ja
praktiliselt jälle ei ühtegi kohta puhkamiseks. Viimasel minutil alles järgides märke ja sõites tee pealt kaugele maha
leidsin koha.Mingi busside ööbimispaik, remondikoht ja pubi hotelliga.Jään siiski autosse, norra pubi külastamine käib veel üle jõu tõenäoliselt, väsimus ka.
Uus päev, jõuan kardetud teeni 52. Minu rida on üsna lumine, vastutulev aga puhas asfalt.Keeran igaks juhuks ketitamise
parklasse. Kusagilt on mulle tekkinud pilt ketiparklast kui suur asfaltplats kus kümned ja kümned autod panevad kette
peale või võtavad neid maha. Tegelikkuses on tegemist bussitasku mõõtu teerovaga.Tõenäoliselt pole liiklus siin nii tihe
et suuremat platsi oleks vaja. Ja siin mägede vahel, pole ruumigi suuremale.Karm on see, et kette nõutakse ka bussidele.
Tere tulemast eestlased Norra bussijuhmideks.Helistan päälikule ja selgitan situatsiooni. Tema ütleb, et ise pean otsustama
Peaasi, et tee kohal on silt lahti. Järelikult peaks siit läbi saama , ühel või teisel moel.Proovin ilma kettideta.
Kui läheb nigelalt, saan sõita vastassuuna vööndisse või siis mäel ketitama hakata, mis muidugi on kordi ohtlikum ja
ebamugavam.Otsus on õige sest esimese kurvi taga lõppeb lumine teeosa ja edasi on puhas asfalt.Tõsi,küllalt järsk tõus ka.
Teeäärsed hanged ja vaated annavad aimu, mis siin talvel toimuda võib. Ja märgid, mis hoiatavad külgtuule eest.
Loodus on siin ilus oma pinnavormides ja lumises külmas puhtuses(-16). Tehtud pildid seda kohe kindlasti edasi ei anna.
Kuhu on üles ronitud, sealt tuleb ka alla tulla. Allatulek on hullem kui ülesminek, talvel jääga, ei taha mõeldagi.
Pikad järsud langused,siis järsk kurv ja uuesti. Kiirus tõusb hoolimata mägipidurist ja vajutan aegajalt korraks jalgpidurit.
Peagi süttib märgutuli, kontrolli pidurit temperatuuri!Kui pidurid üle kuumenevad, võib seal midagi süttida ja ühtlasi
kaotab auto oma võime pidurdada.Õnneks pääsen varsti siledale maale.
Õhtul nelja paiku jõuan Breivikisse. Seal on üks eriti karm koht, kalju tõuseb otse tee servas,kurv, tee on kitsas ja
buss tuleb vastu. Kuulen mürtsatust. Sõidan edasi,maha laadima. Saan teada, et koorem läheb maha järgmine hommik.
Südame põksudes asun käru inspekteerima. Kardinas on 15cm auk ja koormarihma lukk on kägaras. Pääsesin kergelt. Kõne
tehnika eest vastutavale isikule. Ta soovitab ka katust kontrollida, kuna olen mitmeid tunneleid läbinud ja alles algaja.
Eelmine öö olin kuulnud ka üht kahtlast heli millele polnud seletust. südame värinal ronisin katusele. Ja seal ta oligi,
kena auk ülanurgas. Kardetavasti olin sellega vastu tunneliserva kusagil käinud. Teip aukudele peale, pildid isikule ja uni.
Uus päev. Paber maha.Selleks avan käru mõlemad küljed.Parempoolne viimane porte avaneb raskustega.Neetud!Pean veel korra
helistama, kaljunukk on ka haagise tagumise posti kõveraks virutanud.Katseajal pole selliste uudiste edastamine sugugi tore
tegevus,seda enam, nii sagedasti.Aga pole parata, veel hullem kui asi hiljem avastatakse. Sõidan järgmisele laadimisele,
vanapaber. Suured kokkupressitud kamakad.29 tonni.Koordinaadid gepsu ja voilaa-järgmine siht Throndheim.Ülem saadab
legendi kasutatavate teede kohta. Veel kaugemale põhja poole.
Rannikut pidi ei saadeta mind kuigi oleks vist palju lühem tee. Küllap ma ei saaks seal veel hakkama või võibolla ei
sõidetagi seda teed suurtega.Liigun tagasi sisemaale juba tuttavat E16 pidi.Kohast edas, kus E16 peale jookseb eilne
TOP teelõik 52, muutub E16 mõneks ajaks teleseriaali "maailma ohtlikuimad teed" vääriliseks. kohati vaid üks sõidurida
laiemate kohtadega möödasõiduks, teekatteks pinnas,kurvid, järsakud ja vastu kõigub auto millele on laetud ülegabariidiline
maja.Õnneks pole seda teelõiku väga pikalt ja nad tegelevad seal usinalt teetöödega.
Sõidan 200 km kauguseni Oslost ja vahetan teed, lähen E6 peale mis viib mind ilusti Throndheimini. Teele mahub veel
üks ööbimine.Kellaaeg on hiline, sõiduaeg lõppemas,vaja leida ööbimispaik. Viimasel minutil leiangi ühe. See küll
rohkem sõiduautodele mõeldud. Pean sissesõidu teel kinni , mõtlen hetke ja hakkan sisse keerama. Vaja on 180`keerata
pääsemaks parkimisalale. Väike kallak ja sile jää. Selle asemel, et sõita sinna kuhu juhin, liigub auto vastavalt füüsika
seadustele mis ütlevad: keha säilitab ma liikumisoleku senikaua kuni mõni teine jõud teda ei mõjuta.Ja liuglen ilusti
reegleid jälgides jäätunud lumehange. Manööverdan sealt välja ja asun kahjusid hindama. Tulemuseks on katkine udutule klaas
ja kolm pragunenud plastikut mis igaüks maksavad Volvo esinduses tõenäoliselt terve varanduse.
Õnneks ei midagi , mis takistaks edasiliikumist või vajaks kohest muupidist sekkumist.Sõidan parkimispaigale ja püüan
uinuda. See ei taha õnnestuda kuna mõtted tiirlevad paaniliselt eesseisva kõneluse ümber.Neetud plastmassautod ja neetud
Volvo insenerid. Võiks ju üldse selle esiotsa katta kristallvaasidega, kliriseks vähemalt ilusti iga kord, kui kuśagile
vastu puutud.
Hommik, saadan tehnikaisikule pildid kahjustustest ja sõnumi. Helistab tagasi, mainib vaid, et need tükid tuleb kinni
maksta omast taskust. Õiglane, kuigi loodetavasti ei pea seda kogu ulatuses tegema selle kuu palgast, jääksin nälga ise
ja jääksid nälga minu lapsed.Ja loodetavasti töökoht säilib sest esialgu mulle ikkagi siin meeldib ja selline
mustlase elu mulle sobib. Sõidan Throndheimi vanapabri mahalaadimisel rebib tõstuk katki ühe koormarihma ja platsioperaator
karjub ja vilistab.Pühin siiski haagisepõranda puhtaks sest seal on ohtralt paberiprahti ja tänavale pole seda ju viisakas
pühkida. Sõidan kaalule ja lähen võtan dokumendid. Mees vabandab mu ees ja seletab, et neil tööpäev juba läbi aga mitu
koormat veel vaja maha võtta, tavalislt on neil kaks laadimismasinat, seekord aga ainult üks.Ütlen, et pole hullu
omalt poolt tegin nii kiiresti kui võimalik. Sõidan teist koormat peale panema. umbes 5 km kaugusel. Kordinaadid,
mille järgi sõidan, viivad mind tupiktänavale, märkan siiski väravat, kust tõenäoliselt pean sisse sõitma. Vaja ots ümber
pöörata ja siis väga ebamugava nurga all väravast sisse sõita, Panen liikluse mõneks minutiks kinni ja saan
manööverdamisega hakkama, olles õnnelik osavalt sooritatud raske manöövri üle ja pooleldi trügimas juba ettevõtte
territooriumile
sõidab aia sees töstuk minu lähedale ja sees olev mees vehib kätega ja teeb mulle selgeks, et transpordivärav asub
teisel tänaval.Tõenäliselt saan siin veel ühe augu tendi sisse mille alles hiljem avastan.
Rahulolu ,sest siit väravast sissesõit oleks mult võibolla võtnud hulga närve ja aega. Laadung, kivivill
pannakse kiiresti peale ja reede õhtu, hea et välja sõites ei jää väravate vahele, nii kiire on laadijatel väravate
sulgemisega töönädala lõpus.Selle kõrgusel on Norra kui peenike soolikas. Näen ära Atlandi ookeani ja 70 km järel
olen juba Rootsi piiri ääres. Lõppeb asfalt ja Rootsi teretab mind ehtsate kinnisõidetud lume ja jääteedega.Vormistan
tollipaberid ja teele. Parklast lahkumiseks vaja sisse lülitada sillalukk. Sõidan valget teed pidi, ees on tõus.
Saan aru, kiirust vaja tõsta kui ei taha künkale toppama jääda. Lisan kiirust. Peagi märkan, et sõidan mööda jäiseid
teid 80-90 km/h Uskumatu, aga auto püsib teel ja läbin need mõnikümmend km kuni madalamale laskun ja teed taas kuiva
asfaldiga kaetud on. Kuna Norras ma ei tankinud, siis on kütus juba otsakorral, ka adblued tuleks lisada. Viimast
saab aga ainult kindlatest tanklatest. Brozüürist leian sobiva tankla , kütust jätkub sinnamaani ja natuke kauemaks.
Leian koordinaatide järgi koha, maailm aga on vahepeal muutunud ja ids tankimiskoha asemel ilutseb statilioili jaam.
Pole parata, 24km tagasi sõita ja paak täis panna, adbluega ootan järgmist võimalust.Paak täis meenub uus mure, maksmata
on Rootsi teemaks.Põikan sisse 6 erinevasse tanklasse, vinjetti ei müüda üheski neist. Teen ööbimispeatuse ja järgmine päev
Sõidan välja Enköpingisse kus pean ootama esmaspäeva hommikuni. satun ka E4 peale kus väisan Shelli jaama, ka seal ei müüda
teemaksu. Lahke müüjatar annab mulle paberi, kus on kirjas, lähim müügipunkt asub 200km kaugusel. Kõrval kohvi lürpiv vend
naerab, et pane see lipik omale esiklaasile ja looda, et politsei ei tee trahvi. Säästan firmale 200 sekki ja pääsen
24 tunnist pausi tegema. Enköpingis on kauplused ja igavusest kolan seal natuke, täiendan ka pisut oma toiduvarusid ok
soetan käärid küünte lõikuseks sest kodust sellist pisiasja ma kaasa võtta ei taibanud.Satun ka kommipoodi, seal on 10m
pikad kommiletid, Kulutan 11sek suuruse summa shoklaadikommidele mis hiljem osutuvad enamuses kummikommideks mis on
shkolaadiga üle valatud. Loen raamatut,koristan, pesen ja nühin niipalju kui oskan, sätin pisut käru, teen ära
sadulamäärimise. Viimane asi on üsna ebameeldiv
tegevus. Haagin käru lahti, sõidan autoga eest ära. võtan määrdetuubi. Mõtlemata pistan näpud tuubi ja määrin saadud olluse
sadulale mis on üsna kuiv(kardetavasti üks põhjus, miks autoga lumehange libisesin, auto ja haagis "lukustusid.")
Sadulat peaks määrima vähemalt korra nädalas. Samas ei ole seda soovitav teha kui on raske koorem. Siis on pärast
keeruline autot tagasi haake külge ajada kuna koorem vajutab haake esiotsa nii alla???
Määrin kogu tuubi sisu sadulale ja hakkan näppe puhastama. See määre aga on selline kraam, et hakkab jube hästi
igale poole kinni ja maha ei taha sugugi tulla. Kindad lähevad äraviskamisele, käsi nühin paberiga ja lõpuks ka pesen
mitu korda ennem kui talutava tulemuseni jõuan.Kokkuhaakimisel teen näpuka ja osa määrdest kleepub valesse kohta.
Esmaspäeva hommikul sõidab mulle kõrvale auto põhijuht ja kolime oma kraami ümber. Tema viib ära minu koorma ja mina
tema oma. Eelmine auto oli läbisõiduga 160000 siis uuel on ees üle 400000km
Uueks koormaks on uksed/aknad ja lähevad need Norra lõunaosasse.Põikan taas sisse mitmesse bensukasse ostmaks
teemaksu ja kui kolmandas neist lõpuks peaks see õnnestuma, ei tööta seal mu pangakaart. Müüja on küllalt ehmunud näoga.
Ise ma ei muretse, helistan kontrisse ja makstakse see neti teel ära. nädal maksab 279sek, ennist ostsin kaheks päevaks
ja maksis 201sek.See sõit möödub seiklusteta, vaid ilm teeb trikke, siiamaani valitsenud selged päikselised päevad ja
külmad ööd muutuvad lõunanorras jäiseks tuuleks, kergeks tuisuks ja -7 kraadiseks külmaks mis tundub kui -25.
Koorem maha ja uus koorem paarisaja km kauguselt peale. 10m katuseplekid, 29tonni.Peale pannakse külje pealt, kuna kardin
kokkuvoldituna katab üle poole portelaiusest, siis otse peale tõsta neid ei õnnestu.Tõstukijuht teeb päris peenikest
geomeetriat et kraam sisse toppida. Plekiservaga rebestab ta augu auto küljekardinasse. Ma ei oska ta peale pahandada, sest
töö, mida ta teeb, on tõesti keeruline ja väike eksimus võib valusalt kätte maksta.Siiski pealik ütleb, et vigastus tuleb
kirja panna ja pärast laadimisfirma maksab selle kinni. Sõidutan katusepaneelid hiiglasliku angaari ehitusele Stokholmist
põhja pool. Järgmine koorem ootab juba. Logistikakeskuses on probleem, ei suudeta otsustada, milline auto millise rambi ette
sõitma peaks, lõpuks tuleb välja, et üks sommide auto on nende logistiku vea tõttu vales kohas. Olukord laheneb. Üks
juhtidest on naisterahvas. kasutan võimalust ja ajan temaga pisut juttu. Teeb seda tööd juba 10 aastat, kui alustas,oli
Soomes umbes 5 naisjuhtipeale temaga samal alal.Alustas 19 aastaselt , sel ajal oli olnud selline seadus, et erandkorras saab
nii noorelt selle töö jaoks vajalikud load hankida. rääkis ka , et on ise käsitsi lauakoormaid peale-maha laadinud.
Kuna olukord on mulle võõras siis kerkivad murepilved pea kohale, pean jõudma laevale, aga kaup pole veel valmiski.
Kolleegid, kes sama saadetisega on seotud, on siiski küllaltki rahulikud. Räägivad, see siin tavaline, terve päeva
molotatakse ja siis 15 min enne tööpäeva lõppu laotakse autod täis ja et pole keegi veel laevast maha jäänud.Esimesena saab
laetud minu auto ja kiman sadamasse. Soome plika saab siiski enne mind laeva peale kuigi lahkub laost viimasena,
mis teha proff versus amatöör.Laev on paksult täis täpselt ühesuguseid rootsi naispensionäre, sellised, nagu näha võib
mõnelt pensionifondi reklaamivalt voldikult.Seetõttu on ka toitlustamine viidud buffeest kohvikusse.Saan prae ja hulga
shokolaadi ja limmonaadi, et 35 € täis tuleks.Öösel magada ei saa kuna täpselt minu kajuti all käib kõva pralle
elava muusikaga.Mahalaadimine Helsingis. Valmistun ise Tallinna laevale ennast sättima, pesu must
ja toiduvarud kasinad. Samuti ootavad kodus mõned tegemist vajavad tööd. Aga ei, aadress, mille saan, on küll Helsingis
olemas, koordinaadid juhatavad mind aga tagasi läänerannikule. Saan peale hunniku vahtu.Ja see peab rändama Norra.
Kodutööd peavad veel ootama.Laev Rootsi väljub alles õhtul nii et jääb aega korra poes käia varusid täiendamas ja samuti
käia läbi pesulast ja tankida. Töökaaslane, kellega koos laadimas käisime, jõuab päevasele laevale ja kui mina sadamasse
saabun seilab tema juba rannikust kaugel. Oma laeva peal näen jälle soomlasest rekkaplikat ja teisi, kellega eile laadimisel
kohtusin. Suhelda eriti ei viitsi. Kuna laevas on pesumasin, viin oma kraami sinna ja panen masina käima. Kell kaks öösel
pole see veel tegevust lõpetanud. lähen magama sest äratus on juba mõne tunni pärast.Tõusen 5.30 ja lähen kontrollin
pesumasinat, õnneks on ta toimetamise lõpetanud. Puhtad riided rändavad kuivatisse kuni käin hommikusöögil. Kappelskääris
näen töökaaslase autot parklas. Sõidan kõrvale aga ei tihka äratada, magab teine nii magusalt. Norra sõidan läbi örje
mis on juba tuttavaks saanud tee kuigi gps juhatab muialt. kaardil ei tundugi eriti suur ring ja elu on õpetanud-mööda
peateid saab tegelikult kiiremini ja odavamalt kui väiketeid pidi nõkerdades kus on teetööd, asulad, kurvid, mäed mis
hoo maha võtavad. Piiril aga saan kõne kontorist, oleks pidanud ikka gps i järgi sõitma, pidid korralikud teed olema.
Nüüd jõuan aga täpselt reedeõhtuseks tipptunniks Oslosse. Üks teeke veel viib linnast mööda ja kasutan seda. Täpselt
selline, mida sõidaks muidu hea meelega aga mitte siis kui kiire on ja mitte suure veokaga, külad, mäed sinkavonka ja
ohtralt muhke/lohke.Nii kitsas, et ühes kohas teise veokaga kohtudes pidurdame mõlemad et kurvis nurkapidi kokku ei põrkaks.
Õnneks olin eelnevalt hoo maha võtnud . Tegime mõlemad imemanöövreid ja lahkusime sõpradena
ja tervete autodega. Jõuan mööda Lillenhammerist ja teen järjekordse 45 tunnise kohustusliku puhkepeatuse.Raamat saab läbi
loetud. Veel üks märk, et aeg oleks koju minna. Puhkepaus möödub shikis bensukas kus asub ka kauplus ja tasuta dush, tähtis aksessuaar pikalt kitsastes oludes elavale inimesele.Kuna kodust kaasaostetud energiajook on otsas ja peale vee pole midagi juua siis tahan minna poodi, see sindrinahk aga pühapäeval suletud. Jälle tarkus mida ammu juba tean, kui sul midagi on vaja ja on võimalus seda hankida siis tee see kohe ära. Nüüd sisenen bensukasse ja haaran sealt ühe koka, 38 nok, õnneks on seal ka soodukas, 2 pudelit sama hinnaga. Pärast kodus kontrollin, hind vastab 6 €le ehk siis tavahinnaga maksab pudel kokat sealmaal bensukas 6 euri. Määrin ka sadula kuna auto on juba nädala minu kasutuses olnud.
Pühapäeva õhtul olen taas Atlandi ookeani ääres. Sihtpunkti jõudmine sisaldab ka lühikest praamisõitu. Hiljem saan teada, et sõites mööda e39 on seal palju praame ja nende ootamisele kulutatud aeg nullib ära tee lühidusest saadud kokkuhoiu. Sõidan firma sissesõiduteele. On minu sünnipäev ja kingituseks on ööbimine kauni fjordi nõlval maalilise vaate ja päikeseloojanguga. Sünnipäevaroaks teen esimest korda mikrolaineahjuga praekartuleid ungaripeki viilude,sibula,küüslaugu ja india maitseainega.Peale ohtralt hapukoort, sola ja pipart. Jumalik eine jumalikus kohas.Ümisen Aapo Ilvese sünnipäevalaulu niipalju kui selle sõnu mäletan ja naudin olukorda.
Edasi läheb elu kibedaks kuna tulemas on lihavõtted. Esmaspäeval pean maha saama koorma, võtma peale teise koorma ja sellega kolmapäeval olema Botnia lahe põhjarannikul Tornios, seal koorem maha ja enne tööpäeva lõppu uus koorem veel peale.Tuleb teha kaks 10 tunnist sõidupäeva ja vahele 9 tunnised puhkused. Koorem läheb maha libedalt. Järgmisele laadimisele sõit sisaldab praamisõitu, kolmenumbrilist teed. Tee mahutab vaevu kaks autot ja kulgeb mööda kaunist rannikut. Jõuan kohale ilusti, liiklus on hõre, fjordi ületamine kaunis. Koorem tuleb 30,5 tonni ,suurim siiamaani. Tagasi tahan sõita tuldud teed ja olengi juba teel kui tuleb kõne ja ülemus kamandab mu ümber pöörama suunamaks teisele teele. napilt mahun ümber pöörama kasutades üht turistide peatuspaika tee ääres. Liiklus sulgub mitmeks minutiks kuni seal nõkerdan. Teeks on 15. Taas suur hulk serpentiine, maalilisi vaateid kohutavaid languseid. Midagi õnnestus ka filmida ja kui suudan, panen selle kusagile ülesse, aga vaevalt see koha peal kogetut edasi suudab anda.
Need ronimised ja vabale langemisele sarnanevad langused võtavad omajagu aega ja jõudes Norra mõistes normaalsele teele asun kaotatud aega parajaks tegema. Kuni kohtun Norra rahvusspordiga. Aeglussõit. Tõenäoliselt on seal seadus(võibolla kirjutamata) et kui iga läheneb seitsmekümnele siis sellest vanusest kiiremini sõita ei tohi. Ehk siis minu ees sõidavad ilusa ilmaga kuiva teega 4 autot kiirusega 60-70 kui on lubatud 90. Tunni pärast otsustab viimane neist peatuda ja lasta mööda see pikk rivi, mis sisaldab mind ja autosid peeglisse vaadates nii kaugele kui teed paistab. Mõistlik. Poole tunni pärast leian hetke, ja möödun teisest autost. Tee on käänuline ja on olemas ka vastutulev liiklus.Mõnikümend km enne Throndheimi tuleb ringtee kus eksin mahasõiduga ja tehes teist tiiru jõuab vahepeal minust ette 70sportlane nii et taas venib minu ees 3 sportlast. Õnneks linnas pääsen neist, 200 km peale kulus 4 tundi. Rootsi poole sõidab sealt vaid mõni üksik auto. Jõuan napilt 10 tunnise sõidupäeva lõpuks Swerige sildini. ÖÖ möödub taskus mis hommikul osutub kontrollplatsiks sinna juurde kuuluva parkimist keelava liiklusmärgiga. Lükkan kardinad eest ja imetlen lumivalget ümbrust. Öösel on sadanud mõned tollid lund. Vormistan tollipaberid ja saan taas sõita paarkümend km jäätunud teid.Rootsi mäed on küll madalamad, aga millegipärast ehitavad nad teid nii, et igale tõusule või langusele järgneb umbes 90kraadine kurv. Kevadised sulavad hanged nõrutavad teele lumevett mis tavaliselt öö jooksul jäätub ja vastavalt MURPHI seadustele toimub see protsess just nendes kurvides. Ühes neist tunnengi kuidas rattad kaotavad kontakti teepinnaga. Õnneks vaid mõneks hetkeks. Mäed lõppesid ja seiklused lõppesid. Peale jäist lõiku läbin ühe suusakuurordi, tangin, ja liigun rannikuni. Teed on küll igavad aga võimaldavad tasa teha Norras kaotatud aeg. Vähemalt loodan nii . Rannikutee purustab mu lootused. Tõusudel on kiirus väike kuna koorem on raske, languste lõpus aga on 70 km/h ja kiiruskaamera nii et ei saa järgmiseks tõusuks kiirust koguda. Samuti juba Norrast tuttavad rahvasportlased. Teisipäeva õhtul saab sõiduaeg läbi 20 km enne piiri. Jälle on probleem puhkekohaga. 6 minutit üle tööaja lõppu keeran sisse teeäärsesse taskusse mis vaevu mahutab 17 m pikkuse sõiduki. Kiiresti saan aru , miks selline puhkekoht ei ole hea. Villides parasjagu 5l veenõust joogivett väiksemasse pudelisse paneb mööduv veok auto nii tugevalt kõikuma, et valatavast veest suur osa läigatab mu pükstele. Öö möödubki pidevas rappumises. Hommikul äratab mind lumesaha spetsiifiline sahin/kolin mööda asfalti. Lükkan kardinad eest ja näen , kuidas Lapimaa tervitab mind paaritollise lumekihi ja valge , õige oleks vist isegi öelda lumivalge vaatega. Uisutan viimased kilomeetrid enne piiri ja jõuan tolli enam/vähem avamisajaks. Paberid korras liigun hiiglasliku tehaseni. Algul eksin väravaga. Õiges kohas kohtun ka vene kolleegidega, kes on hädas. Vaja koorem maha laadida , territooriumile aga ei lasta kui pole terasninaga jalanõusid , kiivrit ja ohutusvesti. Aga vene inimene on leidlik. Käin vormistan oma dokumendid ja laenan oma nõuetele vastavad jalavarjud kolleegile. Saab temagi loa territooriumile siseneda. Saan saapad tagasi ja lähen mitme km suurusele territooriumile mahalaadimispaika otsima. Tegelikult on tunne justkui oleks kodus, saab kõigiga rääkida soome keeles. Töömees vihjab minu aksendile. Tunnistan päritolumaad. Mainib, et tehases töötab eestlane, Vitali, endine kõva sportlane kes ei pääsenud olümpiale kuna elas Eestis. Noh, eestlane Vitali räägib juba natuke rahvusest. olles kohanud elu jooksul mitut inimest, kes räägivad sulle silmade särades kokku maad ja ilmad ilma et jutu taga oleks grammigi tõde jään oma sisimas pisut kahtlema selles Vitalis. Usutavasti on ta vähemalt tõhus metallitööline. Kutsutakse Timo kes lahendab minu probleemi. Timo juhatabki mind järgmise õige inimeseni. Leitakse koht, kuhu kraam maha laadida ja inimene, kes selle teostab. Kaks ja pool tundi Soome pinnal ja ongi koorem maas. Territooriumilt lahkudes õnnestub veel korra eksida ja jõuda vale värava juurde. Helistan ja kohale saadetakse turva kes mind õige väravani juhatab. Auto kaalutakse ja sisestan uue sihtpunkti koordinaadid. See on 250km kaugusel. Lootsin lähemalt koorma saada. Jõuan mõistliku ajaga ja enne tööpäeva lõppu järjekordsele laadimisele. Haagis laotakse laeni laudu täis. Vaevu mahun katuse vahele kinnitusrihmu üle vedama. Kuna tõstukimees ei tea koorma kaalu panen maksimum hulga rihmu. Koorem peal ja mission impossoble tehtud, enne pühi koorem peal. Saan juhtnöörid Kapellskäri sõita ja siis lõpuks koju. Sellele sõidule kulub poolteist päeva. Auto jääb sadamasse kus uus mees sellega järgmine nädal edasi töötab. Sinna jõudmiseks kulub poolteist päeva. Teisel päeval saan teha peatuse hiina stiilis kena hoone juures kus tunnen end kui mõnes hiina kungfu filmis. Õhtuks olen Kapellskääris. Pühade tõttu on sadam täis laevu ootavaid autosid. Pargin , tegelen jupp aega Asjade pakkimise ja tolmu edasi-tagasi liigutamisega mida hea fantaasia korral võib nimetada auto koristamiseks ning lähen tutvuma kojupääsemise võimalustega. Kohtun kahe kollegiga kelle käest saan teada ilma autota üleminemise eripäradega. Pilet on küll reisijale, aga laeva võib sõita ainult autoga ehk pean leidma, kes mu laeva viib ja sealt maha toob.Neil juba abimees olemas ainult et juba kaks meest peale juhi kabiinis.Õnneks saan sinna paigutada suurema osa oma kraamist. Chekin tehtud leian vastutuleliku juhi kes mu õigel hetkel sisse sõidutab. Paar tundi ootamist. Kolleeg paneb auto tööle, selge, minek. Siis ta küsib, mis laevale lähen. Tema regaliale, mina dfdsile. Äärepealt oleksin valele laevale sõitnud. Haaran asjad ja panen jalgsi ajama. esimeste autode juures räägin sadamatöötajaga kes kinnitab teavet, et jalgsi laeva ei pääse. saan siis järgmisele autole kes mu sisse viib. Heategu ei jää karistuseta. kuna koorem on kerge, lastakse tal haagis lahti haakida ja paldiskis peab tõenäoliselt mitu tundi ootama enne kui saab oma haagise kätte. Mina olen siiski laevas ja õnnelik. Dush, söök. Kajutit jagan kolme jutuka ja lõbusa kolleegi/selliga kes on ka pisut tulivett tarbinud. Lühike aeg enne uinumist möödub lõbusas seltskondlikus vestluses. samamoodi ka hommikused hetked enne sadamat. Laevast välja saan sama autoga mis minu asju vedas. Viipan härrale, kes mu laeva tõi ja olemegi kodumaa pinnal. Pealik tuleb meile vastu ja timetab meid Tallinna. Järjekordne ekstreemturismi reisi on lõppenud.
saata kümneks päevaks komandeeringusse. Loomulikult meeldis see plaan mulle sest väljaminekud olid juba mitmeid kuid
ületanud sissetulekuid ja vaja on püüelda tasakaalu poole.
Reis algas juba rutiinselt, neli kilekotti proviandiga, magamisase, riidekott, tehnikakott tööriistakott ja minek. Ei
mäletagi, mida küsisin täpselt pealikult, aga ta vastas igastahes, et laevas mind teisele korrusele ei panda, kuna
koorem nii raske(24 tonni). Loomulikult saatis lastija mind teisele korrusele. See aga täheńdas üsna teravat pööret
kitsastes oludes ja ohtu, et sõidan haagise käpad alt ära. Kuidagi ikka nikerdasin ära selle terava pöörde, mille
tegemist olin ennist kai pealt kollegide sooritatuna imetluse ja kadedusega jälginud, et millal küll mina sellise
manööverdamisega hakkama saan...ja käru tugikäpad jäid ka alles.
Väike vahepala ka töövahendist. Euroopas sõidetakse üldiselt kahesillaliste veokatega, kandevõime küll väiksem aga see
eest ka ökonoomsem, odavam osta ja tõenäoliselt ka pisut odavam/mugavam hooldada/remontida/ülal pidada. Esimesed kaks
reisi oligi mul sellised aparaadid kasutada. Skandinaavias on rohkem levinud kolmesillaline variant. Minu silmis selle
auto põhieelis on, et kolmanda silla saab üles tõsta. Tänu sellele liigutusele on nii ilma haagiseta kui ka haagisega sõites
tagasillale mõjuv raskus suurem ja tänu sellele ka haakuvus teega parem. Eriti mugav libedaga kui vaja paigalt võtta või
mäkke ronida. Sellel reisil oligi mu koduks viimane versioon.
Esimese päeva õhtuks oli maas Rootsi koorem vineeri ja jõudsin veel teisele laadimisele. Seal aga nii libedalt ei läinud.
Sain küll kiiresti ette ja peagi kuuldus kõva raputamist mu kongis, edasi aga vaikus. Kuna auto oli mingi metalljurakaga
kinnitatud, et ta liikuma ei läheks ja samuti oli lahti uks, kust kaupa sisse laeti siis ei osanud ma arvata, mis edasi
teha. Kas on juba kõik peal või tuleb veel midagi. Kontoris anti mingi paber, kus oli kirjas, istu autos ja oota, küll
laadija ise teab, mida teha.Ka lugesin sealt välja, et justkui üldse ei tohi lattu siseneda(järgmisel korral küll selgus,
et mingil kitsal alal laoukse juures ma olla võin, kaugemale minna ei tohi). Kell kaks öösel kannatus katkes ja ronisin
läbi küljekardina haagisesse. Lugesin paberipallid kokku ja sain, et justkui pool koormat on peal. Küllap meestel tööpäev
lõppes ja teevad hommikul lõpuni.Saatsin pealikule sõnumi, mis teha? Kell kaks öösel helistas ta mulle, päris olukorra
üle ja nentis, et teha pole midagi. Keerasin magama. Tunni pärast kuulsin mingit kobistamist, Laotöötaja tõmbas eemale
selle mehaanilise rattalukusti, mis autot paigal hoidis kui tõstuk haagises edasi-tagasi toimetas, ja lükkas kinni laoväravad.
Selge, koorem peal,Minul aga puhkeaeg pooleli,
keerasin uuesti magama.Kell 5 koputus. Ajan luugid valla, vaatan, turvamees? Teen ukse lahti, selgub, ma ei tohigi siin
olla. Püüan talle küll seletada, et puhkeaeg ja ma ei tohi autot liigutada, tema aga ikka oma joru. Vaatan veel korra
meerikut, tegelikult 9 tundi täis ja võin liikuda küll. Ajan auto eest ja asun koormat kinnitama,Selgub, et kell kaks
oli juba koorm peal, lihtsalt pimedas ei saanud aru, et rulle oli kaks kihti. Ja lahtine laadimisvärav pluss autot paigalhoidev jurakas rääkisid, et töö alles pooleli. läheb veel pisut üle
tunni. Ja voilaa- ees ootab üle 700 km sõitu. Esimene pikem ots. Ja sihtpunkt asub Norras. Põnev, näeb seda maad ka pisut
rohkem kui kinobussi Rootsitripil aastaid tagasi, kui sõitsime öösel Rootsist Oslosse, sõime seal ühe kingburgeri, kastsin
käe vette ise uskudes ,et katsun Atlandi ookeani ja siis tagasi.
Mööda E18 piirini, enne piiri veel tankimine sest norras kütus kallim. Käik tollipunktis ja paberite vormistamine, ei midagi
keerulist ja hoplaa, asungi Norrat saagima.Pisut mägisem ja kaljusem kui rootsi,aga ei midagi hullu. GPS juhatab mind läbi
Oslo. Oh õudust, kas jälle see tunnel kust me aastaid
tagasi vähemalt 3 korda edasi-tagasi sõitsime ilma õiges kohas välja pääsemata ja iga kord makstes teemaksu.
Õnneks helistab päälik ja kehutab mind
sõitma Mossi nimelisse kohta, kus läheb praam, mis mind ilusti teisele poole lahte viib. Samasugune, kui Virtsu/Kuivastu.
Vahemaa ka sarnane, poole tunni pärast olen teisel pool. Paarsada km lõunapoole mööda rannikut, kohati teetööd aga ei midagi
ületamatut. Üheksatunnine tööpäev lõppeb umbes 50 km enne sihtpunkti. Olen end juba ilusti bensukasse parkind ja hellan
ülemusele, et tööpäev otsas, kui saan juhtnöörid teha 10 tunnin päev. Pole hullu, jälle teele.
Sihtpunkt on ebaselge, hulk erinevaid ettevõtteid künka otsas, kvartali õigest sissesõidust olin juba mööda sõitnud. Läksin
jala luurele, natuke edasi sõita ja viib tee otsitava trükikoja ukse juurde. Ainult et...üsna järsk tõus. Pole viga
mul on katseaeg ja see on aeg, kus kõike tuleb katsetada. Panna proovile ennast ja tehnikat tegemaks kindlaks, milleks need
kaks ka võimelised on. Norra on mägedemaa ja see on mulle esimene tõsine tõus. Hoovõtuks ka ruumi napib. Autol saab valida
automaat või manuaalreziimi. Valin automaadi. Mõned meetrid enne lauget maad ei jõua auto piisavalt kiiresti käiku alla
vahetada ja mootor sureb välja. Proovin natuke allapoole lasta ja uuesti liikuma minna, seekord siis manuaalkasti kasutades
ja 1 käiguga. Rattad hakkavad asfaldil ringi käima, liikumist ei toimu. Veeretan ennast alla ja asun muid optione otsima.
Valin teise tee, paraku vaja manööverdada sõiduautode vahel.Hakkan trügima. Sõidukad on ebamugavalt pargitud. Appi tuleb
vene mees kelle tee ennist ära blokeerisin kui mäge proovisin võtta. Pääsen takistusribast tema abil läbi nii, et käru
tagaots möödub millimeetrite kauguselt sõiduautost ja käru esinurk, mis järsul pöördel ulatub kuni 80cm üle auto gabariitide,
libiseb mõne sendi kõrguselt üle vwgolfi katuse. Aeg on hiline, hoolimata sellest trükikojas veel inimesed toimetavad ja üks
sõbralik sell laeb maha 28 tonni paberit. Üks rull on hoolimata kinnitusrihmast 10 cm paigast nihkunud mõnel järsul
pidurdusel. Peab hoolikamalt kinnitama.
Koorem maas antakse mulle juhised võimalusel jääda kohale ja teha 45h paus kuna nädalavahetuseks koormat pole.Vaatan
arvutist filme, loen, teen süüa ja tegelen purunenud kardinapingutuskagile mingi lahenduse väljamõtlemisega.Hea ikka, et
omad tööriistad kaasa sai võetud.ajutise lahenduse toimimiseks tõstan küljekardinate kangid ümber kuna parema poole
kardinat pole vaja eriti tihti avada.Et vahetus õnnestuks, on vaja eemaldada tervelt kangilt 5mm paksune ja
tolli laiune metallitükk.
Raiun, painutan,puurin, katki lähevad enamus kaasasolevatest puuridest. Lõpuks õnnestub ja vasak, enimkasutatav parras on
taas töökorras. Ongi pool puhkusest läbi. Öö on nii külm, et tuleb paar korda webasto tööle panna.
Teine päev. Lähen kolama. Natuke eemal avastan Biltema kaupluse, midagi analoogset k-rauale, ainult et 10 korda põnevam.
Hulgun tükk aega riiulite vahel ja unistan. Kunagi, kui jälle pinnale olen tõusnud, tuleb osa oma sissetulekust siia ketti
tuua.
Pühapäeva õhtul saab 45 tundi täis ja võin teha paaritunnise sõidu Oslo poole,
Ööbin teeäärses parklas.Vaatan paar osa mingist ulmeseriaalist. Jälle on väga külm. Pean mitu korda webasto tööle panema.
Hommikul keeran võtit, auto mootor teeb pool vaevalist pööret. Ootan pisut, võtan tagant ära kärujuhtmed, proovin uuesti,
poolteist pööret, ootan , uusti, jälle poolteist. Aku näitab 22,5v, sellega võiks ju käima veel minna, aga väljas on -10
Kõnetan parklas peatuvat leedukat(ilma esihammasteta leedukat). Käivitusjuhtmeid tal pole. Kurdab, et ootab juba tükk aega
koormat.
Teeb parasjagu puhkepausi ja ei tohi oma aparaati liigutada.Räägib, et oli korra 1,5 päeva oodanud ennem kui käivitusabi sai.
Kohalikud ei aita, soovitavad servise kutsuda, see maksab aga 1000 € paljas väljasõit ja täku andmine. Selle peale ütlen
talle, et odavam on võtta takso , sõita lähimasse poodi, osta sealt kaks akut ja nendelt siis käima panna.Pealik lubab
abiks saata kollegi kes lähistel liigub. Õnneks sõidab parklasse bulgaaria numbriga auto ja selle hallipäisel juhil on
nii juhtmed kui ka kange põiehäda. Leedukas teeb talle märkide keeles selgeks olukorra, vana rehmab korra käega, näitab
tualeti poole ja paneb jooksu. Sealt naastes ta siiski tagurdab mu kõrval,otsib välja juhtmed ja ühendab minu autoga.
Esimesel katsel ei saa juhtmed korralikku ühendust, pisut liigutamist ja kuulen, kuidas tema auto genekas teist häält
tegema hakkab, selge , kontakt on saavutatud.teisel katsel auto käivitub. Aitan vanal asjad kokku lapata. Ta küsib suitsu,
Kahjuks pole pakkuda, piinlik. Järgmisele reisile tuleb igaks juhuks mõni pakk kaasa võtta. Pärast kilomeetreid neelates
mõtlen, oleks võinud mõne purgisupigi talle pakkuda, või juustukamaka.
Koorma peale saan Oslos. Taara, kasutatud.Rampi ajades viimastel sentimeetritel käib vastik kraps.Lähen uurima.
Haaran telefoni ja lasen tellida uue tagatuleklaasi.
Kohtan ka kollegi, kellel sama koorem ja sama sihtpunkt. Ta arvab, et võiksime
koos sõita. Paraku on ta juba umbes 4 kurvi pärast kadunud.Proff versus amatöör. Agajalt pikematel sirgetel aiman teda
kaugel eespool.Taara
läheb Rootsi purustamisele.Tollis vormistamine, kolleg ootab seal. Sõidame koos sihtpunkti, koorem maha ja tuleb teha paus.
Ajame juttu , saan jälle hulka targemaks.
Laadimine juba tuttavas kohas, paberirullid. Kohale jõuan õhtul, laadima pääsn hommikul. Tõstukijuht(naine) käsib haagise
puhtaks harjata enne kui laadimiseks läheb. Räpane ta ei tundu, aga allkiri sai antud, käru peab olema puhas, jää ja vee
ja lumevaba.Teen kähku ja laadimine läheb lahti.Selle rulli, mis liikuda tahab, tõmban kõvemini kinni kui eelmisel korral.
Samas paberrulli ei tohi kinnitusrihm rikkuda.
Toksin koordinaadid GPssi, Breivik, läänenorra, ligi 900km. Ülemus helistab, saadab sõnumiga teede numbrid, mida mööda
minema pean.Mainib ka, et võib vaja minna kette teel nr 52.
Üldiselt, normaalsed või kasutatavad haagisega sõitmiseks on 1 ja 2 numbrilisd teed. 3numbriline tähistus on parem mitte
ronida. ometi gps pahatihti tahab just nimelt neile teedele sind saata.
Risti läbi Rootsi, tollitoimingud ja siis Oslo poole. Enne Oslot läheb lahe alt läbi tunnel. Oslo vältimiseks kasutan seda.
Kergelt sajab lund
aegajalt. Leian tunneli, sõidan sisse, sõidan välja...sajab paksu laia lund ja maas on ka teda juba omajagu. Pilk gepsule,
kõik tundub klappivat. Tõus, pööre,tõus,pööre,tõus,pööre, pilk gepsule..eieiii, ei klapi, ja kuulen väga spetsiifilist heli,
rattad käivad tõusul libedaga ringi, koormat on 28 T...Pidur, ohutuled tööle, väikesed autod sõidavad mööda.
Lülitan siss sillaluku, libiseva, auto jõnksub pisut ja liigub edasi, siis jälle. selge, kaevab ennast läbi lume ja
kui liigub pisut, siis sama asi uuesti.Lülitan sisse täisluku ja tõstan üles abisilla. Vaikselt aga kindlalt roomab
auto mäest üles, Allah olgu kiidetud. Bussitaskus uurin kaarti, olengi keeranud gpsu mahitusel 3 numbrilisel teejupile.
Edasi sõita, riskantne, tagasi minna...õnneks on tee ääres minimarket pisikese parklaga kus vist õnnestub ümber pöörata.
Sõiduautosid on ka vähe. Laveerin parkijate vahelt suuremale platsile. Saan teha jäises parklas pool pööret , edasi on
küll rattad välja keeratud, haagis nurga all, auto läheb aga otse, tagurdades sama jama. Pika nõkerdamisega pääseksin siit,
aga asi pole õige. Siis taipan sillaluku panna libisvasse asendisse, saan pööratud ja sõidan serpentiini pidi mäest alla õigele teele.
Tööletuleku vestluses mainis ülemus, et tööd tuleb teha kõvasti ja kõik tunnid täis sõita. Seda ma ka üritan, katseaeg ikkagi
Seepärast asun ööbimispaika otsima alles 15 min enne tööpäeva lõppu või puhkepausi algust. Tihti on neid ridamisi kahel
pool teed, aga vajadusel võid sõita veerand tundi aga ühtegi pandavat ei leia. Nii ka seekord, oli kena koht, aga
sõiduaega veel 20 min. Enne iga pausi 15 min varastada, see võib nädala peale teha oma 2,5h , Seepärast sõitsin edasi. Ja
praktiliselt jälle ei ühtegi kohta puhkamiseks. Viimasel minutil alles järgides märke ja sõites tee pealt kaugele maha
leidsin koha.Mingi busside ööbimispaik, remondikoht ja pubi hotelliga.Jään siiski autosse, norra pubi külastamine käib veel üle jõu tõenäoliselt, väsimus ka.
Uus päev, jõuan kardetud teeni 52. Minu rida on üsna lumine, vastutulev aga puhas asfalt.Keeran igaks juhuks ketitamise
parklasse. Kusagilt on mulle tekkinud pilt ketiparklast kui suur asfaltplats kus kümned ja kümned autod panevad kette
peale või võtavad neid maha. Tegelikkuses on tegemist bussitasku mõõtu teerovaga.Tõenäoliselt pole liiklus siin nii tihe
et suuremat platsi oleks vaja. Ja siin mägede vahel, pole ruumigi suuremale.Karm on see, et kette nõutakse ka bussidele.
Tere tulemast eestlased Norra bussijuhmideks.Helistan päälikule ja selgitan situatsiooni. Tema ütleb, et ise pean otsustama
Peaasi, et tee kohal on silt lahti. Järelikult peaks siit läbi saama , ühel või teisel moel.Proovin ilma kettideta.
Kui läheb nigelalt, saan sõita vastassuuna vööndisse või siis mäel ketitama hakata, mis muidugi on kordi ohtlikum ja
ebamugavam.Otsus on õige sest esimese kurvi taga lõppeb lumine teeosa ja edasi on puhas asfalt.Tõsi,küllalt järsk tõus ka.
Teeäärsed hanged ja vaated annavad aimu, mis siin talvel toimuda võib. Ja märgid, mis hoiatavad külgtuule eest.
Loodus on siin ilus oma pinnavormides ja lumises külmas puhtuses(-16). Tehtud pildid seda kohe kindlasti edasi ei anna.
Kuhu on üles ronitud, sealt tuleb ka alla tulla. Allatulek on hullem kui ülesminek, talvel jääga, ei taha mõeldagi.
Pikad järsud langused,siis järsk kurv ja uuesti. Kiirus tõusb hoolimata mägipidurist ja vajutan aegajalt korraks jalgpidurit.
Peagi süttib märgutuli, kontrolli pidurit temperatuuri!Kui pidurid üle kuumenevad, võib seal midagi süttida ja ühtlasi
kaotab auto oma võime pidurdada.Õnneks pääsen varsti siledale maale.
Õhtul nelja paiku jõuan Breivikisse. Seal on üks eriti karm koht, kalju tõuseb otse tee servas,kurv, tee on kitsas ja
buss tuleb vastu. Kuulen mürtsatust. Sõidan edasi,maha laadima. Saan teada, et koorem läheb maha järgmine hommik.
Südame põksudes asun käru inspekteerima. Kardinas on 15cm auk ja koormarihma lukk on kägaras. Pääsesin kergelt. Kõne
tehnika eest vastutavale isikule. Ta soovitab ka katust kontrollida, kuna olen mitmeid tunneleid läbinud ja alles algaja.
Eelmine öö olin kuulnud ka üht kahtlast heli millele polnud seletust. südame värinal ronisin katusele. Ja seal ta oligi,
kena auk ülanurgas. Kardetavasti olin sellega vastu tunneliserva kusagil käinud. Teip aukudele peale, pildid isikule ja uni.
Uus päev. Paber maha.Selleks avan käru mõlemad küljed.Parempoolne viimane porte avaneb raskustega.Neetud!Pean veel korra
helistama, kaljunukk on ka haagise tagumise posti kõveraks virutanud.Katseajal pole selliste uudiste edastamine sugugi tore
tegevus,seda enam, nii sagedasti.Aga pole parata, veel hullem kui asi hiljem avastatakse. Sõidan järgmisele laadimisele,
vanapaber. Suured kokkupressitud kamakad.29 tonni.Koordinaadid gepsu ja voilaa-järgmine siht Throndheim.Ülem saadab
legendi kasutatavate teede kohta. Veel kaugemale põhja poole.
Rannikut pidi ei saadeta mind kuigi oleks vist palju lühem tee. Küllap ma ei saaks seal veel hakkama või võibolla ei
sõidetagi seda teed suurtega.Liigun tagasi sisemaale juba tuttavat E16 pidi.Kohast edas, kus E16 peale jookseb eilne
TOP teelõik 52, muutub E16 mõneks ajaks teleseriaali "maailma ohtlikuimad teed" vääriliseks. kohati vaid üks sõidurida
laiemate kohtadega möödasõiduks, teekatteks pinnas,kurvid, järsakud ja vastu kõigub auto millele on laetud ülegabariidiline
maja.Õnneks pole seda teelõiku väga pikalt ja nad tegelevad seal usinalt teetöödega.
Sõidan 200 km kauguseni Oslost ja vahetan teed, lähen E6 peale mis viib mind ilusti Throndheimini. Teele mahub veel
üks ööbimine.Kellaaeg on hiline, sõiduaeg lõppemas,vaja leida ööbimispaik. Viimasel minutil leiangi ühe. See küll
rohkem sõiduautodele mõeldud. Pean sissesõidu teel kinni , mõtlen hetke ja hakkan sisse keerama. Vaja on 180`keerata
pääsemaks parkimisalale. Väike kallak ja sile jää. Selle asemel, et sõita sinna kuhu juhin, liigub auto vastavalt füüsika
seadustele mis ütlevad: keha säilitab ma liikumisoleku senikaua kuni mõni teine jõud teda ei mõjuta.Ja liuglen ilusti
reegleid jälgides jäätunud lumehange. Manööverdan sealt välja ja asun kahjusid hindama. Tulemuseks on katkine udutule klaas
ja kolm pragunenud plastikut mis igaüks maksavad Volvo esinduses tõenäoliselt terve varanduse.
Õnneks ei midagi , mis takistaks edasiliikumist või vajaks kohest muupidist sekkumist.Sõidan parkimispaigale ja püüan
uinuda. See ei taha õnnestuda kuna mõtted tiirlevad paaniliselt eesseisva kõneluse ümber.Neetud plastmassautod ja neetud
Volvo insenerid. Võiks ju üldse selle esiotsa katta kristallvaasidega, kliriseks vähemalt ilusti iga kord, kui kuśagile
vastu puutud.
Hommik, saadan tehnikaisikule pildid kahjustustest ja sõnumi. Helistab tagasi, mainib vaid, et need tükid tuleb kinni
maksta omast taskust. Õiglane, kuigi loodetavasti ei pea seda kogu ulatuses tegema selle kuu palgast, jääksin nälga ise
ja jääksid nälga minu lapsed.Ja loodetavasti töökoht säilib sest esialgu mulle ikkagi siin meeldib ja selline
mustlase elu mulle sobib. Sõidan Throndheimi vanapabri mahalaadimisel rebib tõstuk katki ühe koormarihma ja platsioperaator
karjub ja vilistab.Pühin siiski haagisepõranda puhtaks sest seal on ohtralt paberiprahti ja tänavale pole seda ju viisakas
pühkida. Sõidan kaalule ja lähen võtan dokumendid. Mees vabandab mu ees ja seletab, et neil tööpäev juba läbi aga mitu
koormat veel vaja maha võtta, tavalislt on neil kaks laadimismasinat, seekord aga ainult üks.Ütlen, et pole hullu
omalt poolt tegin nii kiiresti kui võimalik. Sõidan teist koormat peale panema. umbes 5 km kaugusel. Kordinaadid,
mille järgi sõidan, viivad mind tupiktänavale, märkan siiski väravat, kust tõenäoliselt pean sisse sõitma. Vaja ots ümber
pöörata ja siis väga ebamugava nurga all väravast sisse sõita, Panen liikluse mõneks minutiks kinni ja saan
manööverdamisega hakkama, olles õnnelik osavalt sooritatud raske manöövri üle ja pooleldi trügimas juba ettevõtte
territooriumile
sõidab aia sees töstuk minu lähedale ja sees olev mees vehib kätega ja teeb mulle selgeks, et transpordivärav asub
teisel tänaval.Tõenäliselt saan siin veel ühe augu tendi sisse mille alles hiljem avastan.
Rahulolu ,sest siit väravast sissesõit oleks mult võibolla võtnud hulga närve ja aega. Laadung, kivivill
pannakse kiiresti peale ja reede õhtu, hea et välja sõites ei jää väravate vahele, nii kiire on laadijatel väravate
sulgemisega töönädala lõpus.Selle kõrgusel on Norra kui peenike soolikas. Näen ära Atlandi ookeani ja 70 km järel
olen juba Rootsi piiri ääres. Lõppeb asfalt ja Rootsi teretab mind ehtsate kinnisõidetud lume ja jääteedega.Vormistan
tollipaberid ja teele. Parklast lahkumiseks vaja sisse lülitada sillalukk. Sõidan valget teed pidi, ees on tõus.
Saan aru, kiirust vaja tõsta kui ei taha künkale toppama jääda. Lisan kiirust. Peagi märkan, et sõidan mööda jäiseid
teid 80-90 km/h Uskumatu, aga auto püsib teel ja läbin need mõnikümmend km kuni madalamale laskun ja teed taas kuiva
asfaldiga kaetud on. Kuna Norras ma ei tankinud, siis on kütus juba otsakorral, ka adblued tuleks lisada. Viimast
saab aga ainult kindlatest tanklatest. Brozüürist leian sobiva tankla , kütust jätkub sinnamaani ja natuke kauemaks.
Leian koordinaatide järgi koha, maailm aga on vahepeal muutunud ja ids tankimiskoha asemel ilutseb statilioili jaam.
Pole parata, 24km tagasi sõita ja paak täis panna, adbluega ootan järgmist võimalust.Paak täis meenub uus mure, maksmata
on Rootsi teemaks.Põikan sisse 6 erinevasse tanklasse, vinjetti ei müüda üheski neist. Teen ööbimispeatuse ja järgmine päev
Sõidan välja Enköpingisse kus pean ootama esmaspäeva hommikuni. satun ka E4 peale kus väisan Shelli jaama, ka seal ei müüda
teemaksu. Lahke müüjatar annab mulle paberi, kus on kirjas, lähim müügipunkt asub 200km kaugusel. Kõrval kohvi lürpiv vend
naerab, et pane see lipik omale esiklaasile ja looda, et politsei ei tee trahvi. Säästan firmale 200 sekki ja pääsen
24 tunnist pausi tegema. Enköpingis on kauplused ja igavusest kolan seal natuke, täiendan ka pisut oma toiduvarusid ok
soetan käärid küünte lõikuseks sest kodust sellist pisiasja ma kaasa võtta ei taibanud.Satun ka kommipoodi, seal on 10m
pikad kommiletid, Kulutan 11sek suuruse summa shoklaadikommidele mis hiljem osutuvad enamuses kummikommideks mis on
shkolaadiga üle valatud. Loen raamatut,koristan, pesen ja nühin niipalju kui oskan, sätin pisut käru, teen ära
sadulamäärimise. Viimane asi on üsna ebameeldiv
tegevus. Haagin käru lahti, sõidan autoga eest ära. võtan määrdetuubi. Mõtlemata pistan näpud tuubi ja määrin saadud olluse
sadulale mis on üsna kuiv(kardetavasti üks põhjus, miks autoga lumehange libisesin, auto ja haagis "lukustusid.")
Sadulat peaks määrima vähemalt korra nädalas. Samas ei ole seda soovitav teha kui on raske koorem. Siis on pärast
keeruline autot tagasi haake külge ajada kuna koorem vajutab haake esiotsa nii alla???
Määrin kogu tuubi sisu sadulale ja hakkan näppe puhastama. See määre aga on selline kraam, et hakkab jube hästi
igale poole kinni ja maha ei taha sugugi tulla. Kindad lähevad äraviskamisele, käsi nühin paberiga ja lõpuks ka pesen
mitu korda ennem kui talutava tulemuseni jõuan.Kokkuhaakimisel teen näpuka ja osa määrdest kleepub valesse kohta.
Esmaspäeva hommikul sõidab mulle kõrvale auto põhijuht ja kolime oma kraami ümber. Tema viib ära minu koorma ja mina
tema oma. Eelmine auto oli läbisõiduga 160000 siis uuel on ees üle 400000km
Uueks koormaks on uksed/aknad ja lähevad need Norra lõunaosasse.Põikan taas sisse mitmesse bensukasse ostmaks
teemaksu ja kui kolmandas neist lõpuks peaks see õnnestuma, ei tööta seal mu pangakaart. Müüja on küllalt ehmunud näoga.
Ise ma ei muretse, helistan kontrisse ja makstakse see neti teel ära. nädal maksab 279sek, ennist ostsin kaheks päevaks
ja maksis 201sek.See sõit möödub seiklusteta, vaid ilm teeb trikke, siiamaani valitsenud selged päikselised päevad ja
külmad ööd muutuvad lõunanorras jäiseks tuuleks, kergeks tuisuks ja -7 kraadiseks külmaks mis tundub kui -25.
Koorem maha ja uus koorem paarisaja km kauguselt peale. 10m katuseplekid, 29tonni.Peale pannakse külje pealt, kuna kardin
kokkuvoldituna katab üle poole portelaiusest, siis otse peale tõsta neid ei õnnestu.Tõstukijuht teeb päris peenikest
geomeetriat et kraam sisse toppida. Plekiservaga rebestab ta augu auto küljekardinasse. Ma ei oska ta peale pahandada, sest
töö, mida ta teeb, on tõesti keeruline ja väike eksimus võib valusalt kätte maksta.Siiski pealik ütleb, et vigastus tuleb
kirja panna ja pärast laadimisfirma maksab selle kinni. Sõidutan katusepaneelid hiiglasliku angaari ehitusele Stokholmist
põhja pool. Järgmine koorem ootab juba. Logistikakeskuses on probleem, ei suudeta otsustada, milline auto millise rambi ette
sõitma peaks, lõpuks tuleb välja, et üks sommide auto on nende logistiku vea tõttu vales kohas. Olukord laheneb. Üks
juhtidest on naisterahvas. kasutan võimalust ja ajan temaga pisut juttu. Teeb seda tööd juba 10 aastat, kui alustas,oli
Soomes umbes 5 naisjuhtipeale temaga samal alal.Alustas 19 aastaselt , sel ajal oli olnud selline seadus, et erandkorras saab
nii noorelt selle töö jaoks vajalikud load hankida. rääkis ka , et on ise käsitsi lauakoormaid peale-maha laadinud.
Kuna olukord on mulle võõras siis kerkivad murepilved pea kohale, pean jõudma laevale, aga kaup pole veel valmiski.
Kolleegid, kes sama saadetisega on seotud, on siiski küllaltki rahulikud. Räägivad, see siin tavaline, terve päeva
molotatakse ja siis 15 min enne tööpäeva lõppu laotakse autod täis ja et pole keegi veel laevast maha jäänud.Esimesena saab
laetud minu auto ja kiman sadamasse. Soome plika saab siiski enne mind laeva peale kuigi lahkub laost viimasena,
mis teha proff versus amatöör.Laev on paksult täis täpselt ühesuguseid rootsi naispensionäre, sellised, nagu näha võib
mõnelt pensionifondi reklaamivalt voldikult.Seetõttu on ka toitlustamine viidud buffeest kohvikusse.Saan prae ja hulga
shokolaadi ja limmonaadi, et 35 € täis tuleks.Öösel magada ei saa kuna täpselt minu kajuti all käib kõva pralle
elava muusikaga.Mahalaadimine Helsingis. Valmistun ise Tallinna laevale ennast sättima, pesu must
ja toiduvarud kasinad. Samuti ootavad kodus mõned tegemist vajavad tööd. Aga ei, aadress, mille saan, on küll Helsingis
olemas, koordinaadid juhatavad mind aga tagasi läänerannikule. Saan peale hunniku vahtu.Ja see peab rändama Norra.
Kodutööd peavad veel ootama.Laev Rootsi väljub alles õhtul nii et jääb aega korra poes käia varusid täiendamas ja samuti
käia läbi pesulast ja tankida. Töökaaslane, kellega koos laadimas käisime, jõuab päevasele laevale ja kui mina sadamasse
saabun seilab tema juba rannikust kaugel. Oma laeva peal näen jälle soomlasest rekkaplikat ja teisi, kellega eile laadimisel
kohtusin. Suhelda eriti ei viitsi. Kuna laevas on pesumasin, viin oma kraami sinna ja panen masina käima. Kell kaks öösel
pole see veel tegevust lõpetanud. lähen magama sest äratus on juba mõne tunni pärast.Tõusen 5.30 ja lähen kontrollin
pesumasinat, õnneks on ta toimetamise lõpetanud. Puhtad riided rändavad kuivatisse kuni käin hommikusöögil. Kappelskääris
näen töökaaslase autot parklas. Sõidan kõrvale aga ei tihka äratada, magab teine nii magusalt. Norra sõidan läbi örje
mis on juba tuttavaks saanud tee kuigi gps juhatab muialt. kaardil ei tundugi eriti suur ring ja elu on õpetanud-mööda
peateid saab tegelikult kiiremini ja odavamalt kui väiketeid pidi nõkerdades kus on teetööd, asulad, kurvid, mäed mis
hoo maha võtavad. Piiril aga saan kõne kontorist, oleks pidanud ikka gps i järgi sõitma, pidid korralikud teed olema.
Nüüd jõuan aga täpselt reedeõhtuseks tipptunniks Oslosse. Üks teeke veel viib linnast mööda ja kasutan seda. Täpselt
selline, mida sõidaks muidu hea meelega aga mitte siis kui kiire on ja mitte suure veokaga, külad, mäed sinkavonka ja
ohtralt muhke/lohke.Nii kitsas, et ühes kohas teise veokaga kohtudes pidurdame mõlemad et kurvis nurkapidi kokku ei põrkaks.
Õnneks olin eelnevalt hoo maha võtnud . Tegime mõlemad imemanöövreid ja lahkusime sõpradena
ja tervete autodega. Jõuan mööda Lillenhammerist ja teen järjekordse 45 tunnise kohustusliku puhkepeatuse.Raamat saab läbi
loetud. Veel üks märk, et aeg oleks koju minna. Puhkepaus möödub shikis bensukas kus asub ka kauplus ja tasuta dush, tähtis aksessuaar pikalt kitsastes oludes elavale inimesele.Kuna kodust kaasaostetud energiajook on otsas ja peale vee pole midagi juua siis tahan minna poodi, see sindrinahk aga pühapäeval suletud. Jälle tarkus mida ammu juba tean, kui sul midagi on vaja ja on võimalus seda hankida siis tee see kohe ära. Nüüd sisenen bensukasse ja haaran sealt ühe koka, 38 nok, õnneks on seal ka soodukas, 2 pudelit sama hinnaga. Pärast kodus kontrollin, hind vastab 6 €le ehk siis tavahinnaga maksab pudel kokat sealmaal bensukas 6 euri. Määrin ka sadula kuna auto on juba nädala minu kasutuses olnud.
Pühapäeva õhtul olen taas Atlandi ookeani ääres. Sihtpunkti jõudmine sisaldab ka lühikest praamisõitu. Hiljem saan teada, et sõites mööda e39 on seal palju praame ja nende ootamisele kulutatud aeg nullib ära tee lühidusest saadud kokkuhoiu. Sõidan firma sissesõiduteele. On minu sünnipäev ja kingituseks on ööbimine kauni fjordi nõlval maalilise vaate ja päikeseloojanguga. Sünnipäevaroaks teen esimest korda mikrolaineahjuga praekartuleid ungaripeki viilude,sibula,küüslaugu ja india maitseainega.Peale ohtralt hapukoort, sola ja pipart. Jumalik eine jumalikus kohas.Ümisen Aapo Ilvese sünnipäevalaulu niipalju kui selle sõnu mäletan ja naudin olukorda.
Edasi läheb elu kibedaks kuna tulemas on lihavõtted. Esmaspäeval pean maha saama koorma, võtma peale teise koorma ja sellega kolmapäeval olema Botnia lahe põhjarannikul Tornios, seal koorem maha ja enne tööpäeva lõppu uus koorem veel peale.Tuleb teha kaks 10 tunnist sõidupäeva ja vahele 9 tunnised puhkused. Koorem läheb maha libedalt. Järgmisele laadimisele sõit sisaldab praamisõitu, kolmenumbrilist teed. Tee mahutab vaevu kaks autot ja kulgeb mööda kaunist rannikut. Jõuan kohale ilusti, liiklus on hõre, fjordi ületamine kaunis. Koorem tuleb 30,5 tonni ,suurim siiamaani. Tagasi tahan sõita tuldud teed ja olengi juba teel kui tuleb kõne ja ülemus kamandab mu ümber pöörama suunamaks teisele teele. napilt mahun ümber pöörama kasutades üht turistide peatuspaika tee ääres. Liiklus sulgub mitmeks minutiks kuni seal nõkerdan. Teeks on 15. Taas suur hulk serpentiine, maalilisi vaateid kohutavaid languseid. Midagi õnnestus ka filmida ja kui suudan, panen selle kusagile ülesse, aga vaevalt see koha peal kogetut edasi suudab anda.
Need ronimised ja vabale langemisele sarnanevad langused võtavad omajagu aega ja jõudes Norra mõistes normaalsele teele asun kaotatud aega parajaks tegema. Kuni kohtun Norra rahvusspordiga. Aeglussõit. Tõenäoliselt on seal seadus(võibolla kirjutamata) et kui iga läheneb seitsmekümnele siis sellest vanusest kiiremini sõita ei tohi. Ehk siis minu ees sõidavad ilusa ilmaga kuiva teega 4 autot kiirusega 60-70 kui on lubatud 90. Tunni pärast otsustab viimane neist peatuda ja lasta mööda see pikk rivi, mis sisaldab mind ja autosid peeglisse vaadates nii kaugele kui teed paistab. Mõistlik. Poole tunni pärast leian hetke, ja möödun teisest autost. Tee on käänuline ja on olemas ka vastutulev liiklus.Mõnikümend km enne Throndheimi tuleb ringtee kus eksin mahasõiduga ja tehes teist tiiru jõuab vahepeal minust ette 70sportlane nii et taas venib minu ees 3 sportlast. Õnneks linnas pääsen neist, 200 km peale kulus 4 tundi. Rootsi poole sõidab sealt vaid mõni üksik auto. Jõuan napilt 10 tunnise sõidupäeva lõpuks Swerige sildini. ÖÖ möödub taskus mis hommikul osutub kontrollplatsiks sinna juurde kuuluva parkimist keelava liiklusmärgiga. Lükkan kardinad eest ja imetlen lumivalget ümbrust. Öösel on sadanud mõned tollid lund. Vormistan tollipaberid ja saan taas sõita paarkümend km jäätunud teid.Rootsi mäed on küll madalamad, aga millegipärast ehitavad nad teid nii, et igale tõusule või langusele järgneb umbes 90kraadine kurv. Kevadised sulavad hanged nõrutavad teele lumevett mis tavaliselt öö jooksul jäätub ja vastavalt MURPHI seadustele toimub see protsess just nendes kurvides. Ühes neist tunnengi kuidas rattad kaotavad kontakti teepinnaga. Õnneks vaid mõneks hetkeks. Mäed lõppesid ja seiklused lõppesid. Peale jäist lõiku läbin ühe suusakuurordi, tangin, ja liigun rannikuni. Teed on küll igavad aga võimaldavad tasa teha Norras kaotatud aeg. Vähemalt loodan nii . Rannikutee purustab mu lootused. Tõusudel on kiirus väike kuna koorem on raske, languste lõpus aga on 70 km/h ja kiiruskaamera nii et ei saa järgmiseks tõusuks kiirust koguda. Samuti juba Norrast tuttavad rahvasportlased. Teisipäeva õhtul saab sõiduaeg läbi 20 km enne piiri. Jälle on probleem puhkekohaga. 6 minutit üle tööaja lõppu keeran sisse teeäärsesse taskusse mis vaevu mahutab 17 m pikkuse sõiduki. Kiiresti saan aru , miks selline puhkekoht ei ole hea. Villides parasjagu 5l veenõust joogivett väiksemasse pudelisse paneb mööduv veok auto nii tugevalt kõikuma, et valatavast veest suur osa läigatab mu pükstele. Öö möödubki pidevas rappumises. Hommikul äratab mind lumesaha spetsiifiline sahin/kolin mööda asfalti. Lükkan kardinad eest ja näen , kuidas Lapimaa tervitab mind paaritollise lumekihi ja valge , õige oleks vist isegi öelda lumivalge vaatega. Uisutan viimased kilomeetrid enne piiri ja jõuan tolli enam/vähem avamisajaks. Paberid korras liigun hiiglasliku tehaseni. Algul eksin väravaga. Õiges kohas kohtun ka vene kolleegidega, kes on hädas. Vaja koorem maha laadida , territooriumile aga ei lasta kui pole terasninaga jalanõusid , kiivrit ja ohutusvesti. Aga vene inimene on leidlik. Käin vormistan oma dokumendid ja laenan oma nõuetele vastavad jalavarjud kolleegile. Saab temagi loa territooriumile siseneda. Saan saapad tagasi ja lähen mitme km suurusele territooriumile mahalaadimispaika otsima. Tegelikult on tunne justkui oleks kodus, saab kõigiga rääkida soome keeles. Töömees vihjab minu aksendile. Tunnistan päritolumaad. Mainib, et tehases töötab eestlane, Vitali, endine kõva sportlane kes ei pääsenud olümpiale kuna elas Eestis. Noh, eestlane Vitali räägib juba natuke rahvusest. olles kohanud elu jooksul mitut inimest, kes räägivad sulle silmade särades kokku maad ja ilmad ilma et jutu taga oleks grammigi tõde jään oma sisimas pisut kahtlema selles Vitalis. Usutavasti on ta vähemalt tõhus metallitööline. Kutsutakse Timo kes lahendab minu probleemi. Timo juhatabki mind järgmise õige inimeseni. Leitakse koht, kuhu kraam maha laadida ja inimene, kes selle teostab. Kaks ja pool tundi Soome pinnal ja ongi koorem maas. Territooriumilt lahkudes õnnestub veel korra eksida ja jõuda vale värava juurde. Helistan ja kohale saadetakse turva kes mind õige väravani juhatab. Auto kaalutakse ja sisestan uue sihtpunkti koordinaadid. See on 250km kaugusel. Lootsin lähemalt koorma saada. Jõuan mõistliku ajaga ja enne tööpäeva lõppu järjekordsele laadimisele. Haagis laotakse laeni laudu täis. Vaevu mahun katuse vahele kinnitusrihmu üle vedama. Kuna tõstukimees ei tea koorma kaalu panen maksimum hulga rihmu. Koorem peal ja mission impossoble tehtud, enne pühi koorem peal. Saan juhtnöörid Kapellskäri sõita ja siis lõpuks koju. Sellele sõidule kulub poolteist päeva. Auto jääb sadamasse kus uus mees sellega järgmine nädal edasi töötab. Sinna jõudmiseks kulub poolteist päeva. Teisel päeval saan teha peatuse hiina stiilis kena hoone juures kus tunnen end kui mõnes hiina kungfu filmis. Õhtuks olen Kapellskääris. Pühade tõttu on sadam täis laevu ootavaid autosid. Pargin , tegelen jupp aega Asjade pakkimise ja tolmu edasi-tagasi liigutamisega mida hea fantaasia korral võib nimetada auto koristamiseks ning lähen tutvuma kojupääsemise võimalustega. Kohtun kahe kollegiga kelle käest saan teada ilma autota üleminemise eripäradega. Pilet on küll reisijale, aga laeva võib sõita ainult autoga ehk pean leidma, kes mu laeva viib ja sealt maha toob.Neil juba abimees olemas ainult et juba kaks meest peale juhi kabiinis.Õnneks saan sinna paigutada suurema osa oma kraamist. Chekin tehtud leian vastutuleliku juhi kes mu õigel hetkel sisse sõidutab. Paar tundi ootamist. Kolleeg paneb auto tööle, selge, minek. Siis ta küsib, mis laevale lähen. Tema regaliale, mina dfdsile. Äärepealt oleksin valele laevale sõitnud. Haaran asjad ja panen jalgsi ajama. esimeste autode juures räägin sadamatöötajaga kes kinnitab teavet, et jalgsi laeva ei pääse. saan siis järgmisele autole kes mu sisse viib. Heategu ei jää karistuseta. kuna koorem on kerge, lastakse tal haagis lahti haakida ja paldiskis peab tõenäoliselt mitu tundi ootama enne kui saab oma haagise kätte. Mina olen siiski laevas ja õnnelik. Dush, söök. Kajutit jagan kolme jutuka ja lõbusa kolleegi/selliga kes on ka pisut tulivett tarbinud. Lühike aeg enne uinumist möödub lõbusas seltskondlikus vestluses. samamoodi ka hommikused hetked enne sadamat. Laevast välja saan sama autoga mis minu asju vedas. Viipan härrale, kes mu laeva tõi ja olemegi kodumaa pinnal. Pealik tuleb meile vastu ja timetab meid Tallinna. Järjekordne ekstreemturismi reisi on lõppenud.
Tellimine:
Kommentaarid (Atom)