Pilte ei saa laadida, olen kusagile oma vastava juhtme ära kaotanud, hea juhe oli, sellega sai ka telefoni laadida läbi rüpperaali kui pistikupesadest puudus oli ja DAFis see probleem oli ja on. Nagu ka ennemalt kirjutasin, seisnes suurem osa sellest reisist PõhjaNorra ja PõhjaRootsi vahel pendeldamisest. Kui vaadata kaardilt siis alustasin E.14 siis E12, 97,E 10 ja viimaseks E8 mis jookseb läbi põhjasoome ehk Lapimaa. Tõeline tshill töö ja koht. Vähe autosid, ilus loodus. Rootsis Soomes tundra ja tasandik ja just kui üle viskab tulevad Norra mäed jälle vastu. Põhikraam oli puit mis läks Norra, tagasi tulin tühjalt. Ei tea , kui kasulik see just firmale oli, selline pooltühi reisimine. Tundrajärved on mõnusad ujumispaigad, tavaliselt küll kivise põhjaga mis omakorda on mudaga kaetud, aga kui mitte pirtsutada, siis vähe sügavamal juba saab värskendava supluse täiesti edukalt tehtud. Mõne veekogu juurde tuli jupike maad jalutada, GPS küll näitab, justkui veesilm on siinsamas aga ei, tegelikkuses hulgud juba mitmete sadade meetrite kaugusel teest ja järvest mitte haisugi, Sellise otsingu käigus lagunesid ka mul odavad plätud ära, 3€sed, nii et lõpuks kõndisin palja jalu mööda samblast metsa. Inimesi nägi harva ja suhtles nendega veel harvem. Lõpuks oli tunne, et varsti unustan, kus on auto, tõmban selga loomanahad jätan inimkeele ja suhtlema hakkan mörisedes. Siiski seda ei juhtunud, ülemused tõid mu tagasi lõuna poole. Loomadega kohtusin ka paaril korral. Norras mägiteel magasid talled otse minu sõidurajal, nad ei liigutanud ennast isegi siis mitte kui vastassuunavööndist mõne cm kauguselt lamavatest loomadest möödusin. Signaaligi ei pannud nad miskiks. Tagasi sõitsin paar tundi hiljem, siis nad ikka veel lebotasid sellel teel. Põhjapõdrad peavad ka endid täielisteks lapimaa kuningateks. Ei huvita teda, et tema poole liigub 30 tonni metalli hirmsa mürina saatel, rahulikult löntsib ta oma teed(mis on ka minu tee) ega pöördu isegi vaatama mitte. Kiiruse saan üles võtta alles kui seltsimees loom on jõudnud rajani, kus temale sobib metsa keerata. Sain ka kogemuse, kui käru rattad teelt maha libisesid. Kitsal teel tuli üks vastu ja tõmbasin liialt tee serva, seal aga polnud meie kombel killustikuriba vaid kohe asfaldi lõppedes oli puhas muld mis siis kõrges kaares ja suure pilvena laiali paiskus. Jäin teele aga sant tunne oli küll. Tagasi tulles pildistasin oma "jalajälge" päris sügav oli. Enne lõunasse tagasitulekut vahetasin ka autot, istusin Dafist Volvosse. Küll selle kabiin oli kitsas peale Dafis laiutamist. Pidin oma päevakese harjuma enne kui jälle rootslasega sõita oskasin. Ja oligi juba kojutuleku aeg. Sain veel Marienstadti nimelise linna servas 45 puhkust ära teha ja siis koju. Marienstadt asub suure järve kaldal ja tundub, et tegemist on popi suvituskohaga. Võtsin minagi ujukad ja rätiku ning sammusin randa otsima, leidsingi liiklusmärkide järgi. Oli isegi riba liivaranda.Ja suur autosuvilate parkla. Aga mida polnud see oli tualett ja riietumiskabiin. Tegin südame kõvaks ja viskasin püksid ühe põõsa juures ümber, rätt seelikuna selgas. Pärast vaatasin , et m itmedki talitasid samal moel ja rahva hulgas suisa. Ujusin ja päevitasin mitu tundi. Rannas oli türklasi, leedukaid, sakslasi ja mõni rotslane eksis ka hulka. Kaua ei viitsinud. rannast lahkudes jalutasin mööda mitmesaja meetri pikkusest karavanide järjekorrast kes üritasid kämsi pääseda. Päris karm on see hobi, töötad palehigis terve nädala, siis pakid pool laupäeva oma ratastel elamut, teise poole päevast sõidad mitmesaja km kaugusele ja kui kohale jõuad, selgub, et terve rootsi on siia kokku tulnud ja seisad poole ööni sabas, et kämpsi pääseda ja kui õnnestubki, siis paar tundi kvaliteetaega rannas ja peabki kodu pole sättima hakkama. Otsustasin üle pika aja pisut turismi teha ja jalutasin kesklinna, Vaatasin väikest jahisadamat ja kõndisin ümber kiriku, tiirutasin pisut mööda vanade puumajade rajooni ja siis jalutasin tagasi auto juurde. Ei midagi erilist, ainult et lapitud plätudele pani see reis lõpliku põntsu, tallad kulusid paberõhukeseks. Nädalavahetus läbi, rändasingi Stockholmi kus oli veel kaks laadimist. Esimest kohta otsides tegin paar valepööret ja avastasin ennast kitsastel linnatänavatel kus lisaks niigi kitsastele oludele leidsid aset ka ülatuslikud teetööd, ja nende ristmikud...GPS näitab et pead igavese tiiru tegema, ise mõtled, miks ? siit keeran paremale ja voilaa. Tegelikkuses aga . selgub, et tasandeid on mitu ja paremale saabki ainult nii nagu gps näitab, seal aga on teetööd ja tänav kinni. Loomulikult hakkas ka tööaeg lõppema. Vahepeal lihtsalt jätsin auto seisma ,tänavale, ohutuled tööle, ja läksin jala ja vaatasin, kuhu ja kuidas ma sõitma peaksin. Nahk märg , jõudsin lõpuks ikka laadimisele. Hües kohas, kus valesti keerasin, käisid haagise rattad ka korra igavese kolinaga teepiirdesse, aga lähemal inspekteerimisel ma midagi viga olevat ei leidnud, Ka teisele laadimisele sõitmine oli paras seiklus. Ma ei tea, mis kotermann selles gpsis oli, igastahes ennemgi suunas ta mind näiteks kiirteelt mahasõidule ja siis jälle kiirteele tagasi. Siis ma lihtsalt ignoreerisin teda. Linnas aga ma ei teadnud, kus mis teed on. Ja nii sõidangi, gpsi järgi kena sirge tänav õiges suunas. Ja äkki, hoplaa, tänava asemel ehitatud suur kaubandus või spordikompleks. Lihtsalt. Tänav sai otsa. Õnneks olis samas kõrval ka mingi hotell mille ees ma kuidagi otsa ümber sain keerata. Koormaks kogu selle vaeva eest kaks alust kaupa, mõnikümend cm kõrged. Siis sadamasse, dush, kõht täis ja magama. Sattusin ühte kajutisse mehega, kellega ka varem korda paar olime kokku puutunud. Rääkis, et ostis omale auto ja teeb eestis sisetööd, psissetulek enamvähem sama mis mul ja iga õhtu magab kodus. No mõnel mõnes mõttes veab, kui oleksin isegi naisemees, pereinimene. Aga selline Eestisisene saalimine, no andke andeks...ei viitsiks. Esimesest kuust küll. Eestis nagu kombeks mulle hingamiseaega viimasel päeval ei antud, koorem maha, haagis remonti, auto kontorisse, teine auto istumise alla , haage remondist , koorem peale ja lõpuks vabaaa!!! Kodus ootas mind projekt 3t3 ehk siis viimaseid hingetõmbeid tegeva bussi aseme ostan sõbralt ära kaks samasugust bussi+ üks varuosadena. Ja muidugi onniehitus, Suurepärased tuulised ilmad, surfajate unistus. Aga minul mure, kas need tuuled mitte mu uhket majasõretikku katuspurje najal minema pole toimetanud või uppi ajanud? Aga ei , koduprojekt seisab ilusti omal kohal, puud ja majad tuult varjamas.
Esimesed kaks päeva kodus sõitsin nagu tropp ringi ja nautisin veel seda, et sain omi asju ajada. Käisin shoppamas, kohtusin ühe laheda tegelasega kelle käest ostsin purjelauale uue masti Tarifal murdunu asemel, alles kolmandal päeval asusuin ehitamise kallale. Seliselt praegu lõpetan. Kui juhe välja ilmub, siis lisan ka mõned pildid ja kui puhkusel või ehitusel mingid olulised sündmused aset leiavad, katsun needki siia ajalooanaalidesse kirja panna.
