Oktoobri kuu lõpus tuuakse mind taaskord koju. Mõtlen puhata päeva kümme või ehk kaks nädalat. Tegutsen võimalikult aktiivselt, nii ehituse rindel(talv on tulekul) kui ka lõbutsemise rindel. Üks õhtu möödub heade sõprade seltsis ja von krahlis, siis päev otsa pohmakat ja piinliku põdemist, teine õhtu ja öö madallendurite mc peol, Mõlemad ööd on tujutõstvad ja väga hea meeleoluga. Lõpuks suudan ennast ka koju vedada, lajatan kena osa oma teenitud rahast ehitusmaterjalide alla ja saan nautida lõpuni soojustatud putka mõnusid. Kaks seinagi saavad seespoolt voodrilaudadega kaetud ja põrand laudadega kaetud. Kui õigest suunast vaadata ja väga kitsa pilguga siis tundub juba täitsa viisakas elunurk olevat. Põrand saab osaliselt ka õlitatud. Kuna igasugu träna on juba selles ruumis palju, siis lihtsalt ei ole võimalik kogu põrandat vabaks teha. Siis veel üks nädalavahetus tartu linnas. Õnneks sõbral ka sinna linna asja nii et saan tema küüdis kohale ja tagasi. Üks tore näitsik on vahepeal Tartusse õppima asunud ja veedan ühe õhtu temaga rõõmsalt Gini juues. Nii rõõmsalt, et alles järgmine õhtu pool viis teen silmad lahti. Nüüd hakkab kiire, vaja osta kingitus ja kohtuda veel ühe kena inimesega enne sünnipäevale minemist. Naudin täiega seda, et ma ei ole autoga, iga söögi kõrvale saan õlut juua. Edasi toimub umbes sama stsenaarium kui eelminegi öö, palju toredaid inimesi, nalja ja tõsisemat juttu. Mingi hetk ka kohustuslik youtybedisco. Lõppeb sünnipäev sellega, et avan silmad järgmine õhtu pool viis. Nüüd veel viimane katsumus, nõrga tervise kiuste läheme sõbraga teatrisse cabareed vaatama, ei istu mulle see etendus, muusikal, palju lärmi, ja liiga pikk. Õnneks lõppeb iga asi kord ja suundume tagasi põhjaosariikidesse. Jälle kokkuvõttes suurepärane nädalavahetus täis melu ja elu.Hakkab kümme päeva läbi saama, kahju veel tööle naasta. Raha nagu oleks ja elu on lõbus.
Kõne töö juurest, küsitakse mingeid asju, küsin, kuidas tööga on? Vastuseks, vaatame, järgmine nädal ehk.Selge, saan kaks nädalat kodus olla. Nokitsen kodus ja lebotan niisama. Kolmas nädalavahetus kodus, käin Mait Vaigu plaadiesitlusel. Üsna nõrk kahjuks, paljus põhineb plaat tekstilisele osale mida saadab kitarr, samas kirikus, kus esimene pool esitlusest aset leiab, on akustika nii halb, et lihtsalt sõnadest ei saa aru. Kahe osa vahel meelitab üks meist rongiga vanalinna sõitma. Tema ammune unistus. Põnev on 5 minutit, siis muutub asi pisut nüriks, munakive pidi rappumine, Aga naisterahva unistus saab täidetud ja poetame end Harju tänaval rongist välja. Teine pool üritusest on Kuku klubis. Seal on natuke parem, aga mitte väga. Kui esinejad lõpetavad on ka klubi peagi inimestest tühi. Satun veel sõprade seltsis asutuse discole, natuke hängime seal, siis on ikkagi tunne, et vaja lahkuda ja siirdume mõneks hetkeks Levist välja. Sealgi on neljapäevaselt vaikne välja arvatud üks nägu pidi tuttav tüüp kes hirmsasti räuskama kukub.Lahkume ja iga roju oma koju.
Reede õhtuks valin Sõpruse puiestee esinemise Saku pubis. FB andmetel tuleb ka üks tuttav sinna, tegelikkuses passin terve õhtu üksi. Näen eemalt üht vana koolivenda aga ei ole tuju suhelda. Konsert on kohutav, jälle see heli!! laulu sõnadest pahatihti ei saa aru, üldine meeleolu nagu filmis, Sügisball, kes on näinud. Pikapeale siiski leian, et omamoodi masohistlikul kombel on üritus nauditav. Jälgin mingite "kohalike kunnide" mänge oma lauas, a`la kes võib istuda ja kes ei või ja kes kus võib istuda ja kes on kunn ja kes on jooksupoiss. Uskumatu, et selline asi ka päriselt toimub. Kuulan bändi ära, ja kui nad hakkavad pille pakkima ja teineteisel kätt suruvad, sõidan koju ära.
Laupäeval on pidu Tapperis. Esimest korda selles klubis. Ja kindlasti mitte viimast. Muusika on minu jaoks pisut liig raske ja aeglane aga näen mitmeid vanu ja uusi tuttavaid ja võrreldes eelmise kahe õhtuga ikka vaksa maad parem üritus.
Tööl öeldakse, et see nädal pole pakkuda midagi, ehk järgmine. Küsitakse ka, kas mul on alaealisi lapsi. Istun kodus, raha enam pole ja ei tule ka niipea, tundub, et enne jõule hoitakse tööl neid, kellel lapsed, siis on neil raha jõulude pidamiseks. Kuna eelmine aasta detsembris ka tööd ei jagunud, siis hakkab tekkima tunne, et enne jaanuari ma reisile ei lähe. Millegipärast pakub pank mulle lahkelt laenu ja kuna kardetavasti pean veetma nii mõnegi külma kuu oma koopas otsustan laenu võtta ja osta puuküttega ahi, et odavamalt sooja saada. Ahi paika seatud oleks vaja ka korstent. Asutangi ennast linna poole materjali hankima kui , üllatusüllatus, kõne töölt, kas ma ei tahaks õhtul laeva peale minna? Vastuseks on kõhkelmatu jaa, sest kui ma ka detsembris tööd ei tee, tähendab see, et enne veebruari lõppu pole mul mingit raha loota. Kiiresti raban kaasa mingi hulga mõttetuid ja mõttega asju , poest veel kamaluga toidukraami ja enne tööpäeva lõppu veel kontorist läbi. Kogemusi juba on, et tean, mida vajan reisile. Õli, puhkuselehte, aknapesuvedelikku, meeriku trükirulle, adr juhendit, kindaid. Eriti huvitav on, et vahetus toimub bergenis, tuleb välja, seal võeti meie juht maha ja edasi sõita ei lubatud, tal mingi probleem dokumentidega. Viimase sekundini veel lahtine, millise autoga lähen, kas võtan ka kaasa tagavararehvi või mitte, kas lähen väikese autoga või jeebiga. Lähen ikka jeebiga ja tagavararehv jääb maha. Kaasa saan hunniku juppe ja vidinaid mida pean juhtidele laiali jagama, kellele tuluke, kellele klaas . Päev möödub kui lennates. Piiril olen keeramas tollipunkti kui meenub, et pole ju vaja. Kõige viletsama teejupi läbin pimeduses. Tee on libe ja puhub tugev külgtuul, kiirus kõigub kusagil 60 ligidal, nagu alati, kohalikud lendavad mööda kui postist. öösel jõuangi kontrollposti juurde, kolime ümber ajame pisut juttu ja kolleeg sõidab koju. Autoks on Volvo. Läbisõit natuke alla 900000. Ei teadnudki, et meil nii vanasid aparaate liigub. Ja nagu kiuste, tuttuus haagis. Ja minul 50m pärast hakkab pikim tunnel kus juba olen kriimustada saanud. Õnneks pääsen tunnelist ilusti läbi. Pärast kuulen, et kolleeg oli viimane auto mis enne tee kinnipanemist läbi pääses. Põrutan tagasi rootsi. Alul mööda e16. Kitsas, lumine ja järsk tõus. Õnneks mitte nii järsk kui see tee, mida pidi tulin. abisild õhus vuran kui äkki auto sööstab vastassuuna vööndisse. kõik meeled pingulduvad, häästi range rahulikkusega ja kangete kätega meelitan rooliga ja auto liigub tagasi oma vööndisse, pisut küll vingerdab aga imekombel ja tundub, et tänu veenmisjõule suudan taastada kontrolli. See läks napilt. Ongi Rootsi, koorem peale ja suund Norra. Õhtul tee ääres ilus kuiv asfalt, hommikul ärkan, ja maa paksu lume all. Saan sõita mõned kilomeetrid, tee on libe ja tugev tuul, raksakas ja puu murdub ja kukub minu ette. pidurdada ei jõua, kedagi vastu ei tule meelitan rooliga ja peaaegu pääsen mööda, siiski käib mats ära. Parem tuleklaas ära ja plastikust tükk läinud. Sündmuskohast pilti ei saa, nii pime on. Volvost saan uue klaasi ja uued pirnid. Töö võib jätkuda.
Liiklusolud üldiselt sellised- rannikulmärg ja soe, platool kord külm , kord soe ja teed jääs.
Saan uuesti minna alla samast mäest kust väiksega algul sõitsin.Tee on küll sõidetav, aga igaks juhuks panen ketid peale. Selleks kulub kolm tundi. Esimene kord välitingimustes. Väga õpetlik. Edaspidi tean, et kettides ei tohi olla sõlmi. Üks leedukas ka peab kinni ja abistame teineteist. Samal ajal kimab meist mööda ka ühesillalised autod ja ilma kettideta. Osavamad mehed lähevad hooga üle. Saan ka mäest alla, pisut hiljem kuulen väga halba häält. Pean kinni, üks kett on puru ja pooleks teinud plastporilaua.Võtan ketid maha. 5 minutit.
Ja oh imede ime, kupatatakse mind teisele poole polaarjoont. Trondheimi poole sõites lähen ilusti üles dombasi tõusust. platoo jälle libe ja tuuline. Mõned üksikud kohalikud suurte veokatega panevad mööda nagu postist. Venin ja venin. Pooleteist tunni jooksul muutub temperatuur -8 st +6. asfalt kõigub lihtsast märjast kuni veega kaetud jääni. Enne Throndheimi parkla on umbselt täis, sõidan ketta lõhki aga jõuan suurepärasele platsile teisel pool Throndheimi. Tõus Rootsi on hooldatud aga teed rootsi pool kohutavad, e45 puhtalt jääs aga 50-60 ilma kettideta saab sõita. Näen kraavi vajunud autosid, pean taskus kinni ja tahan minna vaatama, kui tunnen, auto liigub, käsipidur on peal...proovin liikuma saada ja põgene. Kallaku peal nii libe, et hakkas auto lihtsalt käsipiduriga mäest alla libisema. Sõidan veel edasi kuni leian ilma kaldeta tasku. Avariipaigast nii eemal, et tagasi minna pole mõtet, vantsiksin terve öö. Proovin helistada politseile, aga olge lahked, ei mingit mobiililevi. Kahjuks jäävad need autod minust aitamata. Õnneks ikka liiklust on, ehk sai keegi teine neid aidata. Sihtpunkti lähedal töötab üks eesti tüdruk. vaatasin, et kui samamoodi jätkub, saan terve nädalavahetuse sihtpunktis veeta, paraku e10 peal läks tee nii heaks, et suurem osa sai sõita 70-80 ga. Enne piiri siiski sula ja jäätunud tee. Kui tuleb mulle vastu autoelamu...ja käib raksakas, ja pole mul enam alumist vasakut peeglit. Autojuht arvestas küll, et mahub minust mööda, aga ei osanud arvestada peegliga. Õnneks ülemine peegel jäi terveks nii et sain edasi sõita. Kinni ei pea siin keegi sellise väikese asja pärast. Ühel tõusul aga juhtus see, mida kartsin. Ei läinud sõiduk enam mäest üles. Natuke enne tippu ja ei aidanud sildade tõstmine ega silla lukustamine. Seisma ka ei saanud jääda sest auto oleks hakanud alla libisema. Panin siis ohutuled peale, nikerdasin ennast keset teed ja hakkasin laskuma. Kitsas tee ja tagurpidi liikudes on väga lihtne vääratada ja võib juhtuda, et enam teele see auto ei jää. Kui tuli üks vennike mäe otsast, vilgutasin kui meeletu aga ei, tema hakkab tulema. Siis nägi et ei pääse mööda ühelt poolt, ei pääse teiselt poole, siis pani pidurit, aga vaesekesel oli haagis taga koos mootorsaaniga ja hurraaa, libiseb kontrollimatult mäest alla, pidurid ei pea midagi. siis ta otsustas piirdesse sõita , ja sain veel roolivasakule välja keerata ja pisut allamäge minna et tõmbasin auto nina talt napilt eest ära, tema auto sai ühe kriimu teepiiretest, mina pääsesin puhtalt. Tagurdasin alla välja ja panin ketid peale. seekord 1,5 tunniga umbes. Kettidega sõita oli lust ja lillepidu. Rannikul võtsin ketid maha, ilus puhas märg asfalt. sain pisut aega sõita kui laiatas hirmsa lume maha. Sain ikka ilma kettideta laadimisele kuigi teel oli kaks päris hirmuäratavat tõusu. Jõudsingi laadimisele kell 22 ja maha sain 23.30 ja neljapäeva õhtul nii et hüvasti lõbus nädalavahetus kaasmaalase seltsis. Tõstukijuhilt veel kuulsin, et e10 oli piiri juures kaks päeva suletud olnud. Hommikul laadimine ja tagasi Rootsi. Taas kurvilised teed, lund sajab ja hoplaa, üks kolleeg oma sõiduvahendiga vastassuunda sõitnud ja nina ripub mäeveerel, õnneks metsane koht, pole alla kukkunud. Ja kohe peale seda võtab minu aparaadi vibama ja vastassuunda. Koormat peal pole, auto kerge ja lihtne kontrolli kaotada. Siis ühe korra veel. Õnneks oli tasku, vups sinna ja sõbrad ketid jälle peale. Ja jumal tänatud. Viimased paarsada meetrit selline lumine ja libe serpentiin et võttis otsaesise higiseks isegi kettidega sõites. Sellel päeval oli e10 jälle lumine ja kinni. Pidin ootama 3 tundi kuni tuli sahk ja koos kolonniga raskeima etapi läbi sõitis. Ketid olid juba eelnevalt peale nii et sõit läks muretult. Kettide mahavõtmisega aga jäin hiljaks. Hakkas juba asfalt jää alt paistma kui muutus heli mida ketid teevad. Pidasin kinni ja kaks ketti katki, üks neist ka suure pahandusega hakkama saanud, seekord läinud parempoolne porilaud ja küljetuli ka. Jälle õppetund missugune, võta ketid aegsalt maha ja pane aegsalt peale.
hakkas juba vaikselt lähenema aeg koju tulla kui saadeti veel korra Norra. Seekord tee nr 95. rannikule sain ilusti, oli külm ja tee küll jääs aga krobeline ja pidas üsna hästi, kohati lendasingi 85km /h. Rannikul aga...ollalllaaaa, jälle jää ja vett sadas peale. Punnitasin mis ma punnitasin, lõpuks pidasin kinni ja panin ketid peale. umbes 45 min. sain sõita paarsada meetrit kui algasid tunnelid ja peale tunneleid olge lahke, puhas asfalt. Kõristasin ikka mõnda aega kuniks leidsin koha kus kinni pidada ja ketid maha võtta.
koorem maas, uue koorma järele. koorem peal ja tagasi rootsi poole. Iluskena kuni ühes pimedas kurvis äkki kohalik välja lendas ja liiga suure kiirusega ja liiga tee keskel. Käis litakas ja vasak peegel pilbasteks. Pidasin esimesel võimalusel kinni ja kleepisin teipi peale, et peegel laiali ei pudeneks. Nüüd see järsk tõus platoole. Enne ärapööramist oli koht kus oleks saanud ketitada, aga ajasin sassi ühe teise teega kus sai ka teel enesel taskusse tõmmata. Aga kus sa sellega, kohe hull tõus. Egas midagi abisild üles , hing kinni ja ronima. Imekombel roniski üles, tee oli õnneks hooldatud ja õhk jahe. Korra jäin ka seisma, ei jõudnud käiku õigel ajal alla vahetada(sõitsin manuaalreziimis) Aga õnneks oli pidamist ja sain uuesti liikuma. Edasi hinge kinni hoides kuni bensiinijaamani, kas veab välja või ei...napilt vedas. Ja edasi maitsi Soome poole. Õhtuks olin piiri ääres ja järgmine päev möödus Soomet saagides. Jube igav sõita, teed puhtad, ei mingeid erilisi tõuse ega languseid, ei mingeid kurve...Õhtuks olin laadimisel , järgmine päev sadamas ootel ja ülejärgmine pääsesin lõpuks Eestimaa pinnale. Enne pühi ei olnud lihtsalt pileteid ja pidi ootama. muidugi hakkas ka kütus lõppema nii et käisin sadamast veel kanistritega kütust toomas. Kodus kiiresti auto remonti, kolad välja ja öömajale ja siis jälle madallendurite juurde peole mis lõppes alles järgmine päev ennelõunat ärgates klubis nahktugitoolis, parem pool õllega üle valatud...
