Avastan uue tee Trondheimi, kui tulen üle eda piiri, siis sõidan üles nr3 pidi, pole nii järske tõuse ja languseid nagu e6 peal, külma on 10 kraadi, päike paistab ja asfalt on puhas ja kuiv, nauding koos ilusate vaadetega. Norrakad hoolitsevad oma teede eest ikka hoolega, pidevalt lükatakse puhtaks ja soolatatakse, ja kui uusi sademeid peale ei tule, siis muutub jäätee mõnikord lausa tundidega täiesti sõidetavaks, kui hommikul saad mõnest kohast üle muretult, siis õhtul pead kasutama kette. Veebruari alguses pean sõitma Rootsi üle Östby piiri . Üsna kitsas ja libe tee. ühes kohas juukseb üks elukas üle tee ja temaga kokkupõrke vältimiseks hoian teel ii paremale kui julgen, Juhtubki see , et kuna teeperve märgistusvaiad on teineteisest üsna kaugel, on sahamees tee laiemalt lahti lükanud. ehk siis esimene ratas vajub teelt ära, proovin seda tagasi meelitada, liiga järsult keerata ei saa, auto võib kääri minna või üldse üle kaela lennata. Ei õnnestu, esiklaasist välja ei näe, sest üles paiskuv lumepilv varjab vaate. Olengi teelt välja sõitnud. Õnneks pole tegemist euroteega, kus järsud kraavid, samas paarkümmend meetrit edasi oleks juba korralik kukkumine olnud.
Närviline kõne pealikutele, tellitakse Viking mind välja tõmbama. Suhtumine on rahulik, pole ma ju esimene, kes sel talvel kraavis käib. Tuleb üks mees üsna tavalise väljanägemisega mitte just kõige suurema abiautoga. Võtame välja labidad ja kaevame lumest lahti auto esiots. Siis ajab abiauto metalljurakad maha ja hakkab autot välja vintsima. Olen tänulik, et autoks on metallesiotsaga DAF, Volost oleks järgi jäänud plastikupuru sellisesse sügavasse lumme sukeldumisel. Abistaja sikutab, siis vahetab jälle positsiooni ja sikutab uuesti. Vasak esiratas on juba teel aga parem ei taha kuidagi pervest üles tulla, peale paari katset laotab mees maha keti, et esiratas paremini kontakteeruks maaga ja mind teele juhiks. Sellest on abi ja peale veel paari korda olengi tagasi teel. mees laseb veel üles kirjutada, kui raske oli koorem ja mis on auto number ja lähemegi sõbralikult lahku. Sõidan edasi, veel korra libiseb esiratas teelt maha aga seekord saan ta auto ikka teel hoitud. Päris puhtalt auto siiski ei pääse, rool hoiab 90 kraadi viltu, midagi on esisillas kas kõver või viga saanud. Ka koorem on libisenud paremale pardale ja paremaid portesid muljunud. Koorem maha, uus peale ja vahetan auto mehega, kes koju läheb ja vigase auto koju viib. Järgmiseks autoks on Mega, ehk siis väikeste ratastega Volvo.Selline, millistel on väga lihtne plastikuid lõhkuda, kuna auto istub madalamal tee suhtes. Sellel tõttu on muidugi kaubaruumi kõrgus suurem, teelpüsivus aga viletsam. Ja auto on esmapilgul kohutavalt puhas, lausa ebamugavalt puhas. Isegi kardinad on sikksakki volditud. Otsin pilguga voodikantimislaudasid, kes sõjaväes on käinud, teab. Õhtul helistab kolleeg ja ütleb, et ühe meie autoga on juhtunud ränk avarii, ja juht on surma saanud. Norrakate lehel on ka pilt
Hiljem saan teada, et tegu sama mehega, kellega koos kuu alguses sai sõidetud. Mis teha, elu läheb edasi. Sõidan Bergenisse. sinasõit sujub ilusti, tagasitulles on kirjad väljas, peab kette kasutama. Panengi ketid peale, aga neid ei anna pingutada, liiga pikad või rehv liiga kulunud. Õnneks on mul kaasas väikesed koormarihmad. tõmban nendega ketid pingule ja sõidan mäkke. Väga aeglaselt, sest tõus on täiesti lume ja jäävaba. üleval platool on siiski üsna libe, kettidega turvalisem sõita. Mingi hetk muutub ketihääl. Jään seisma ja lähen vaatama, üks koormarihm on pooleks läinud ja minema on lennanud ka üks külje gabariidituli. teha pole midagi, sõidan edasi. lõtv kett käib vastu porilauda ja uuristab sellesse 30 cm pikkuse kanali. Jõuan vähem libedale alale ja võtan ketid maha. Teel on veel kolm pikka tõusu ja üks langus, aga õnneks puhtad. Helistan põhijuhile, see ütleb, et ei tea, pole kunagi vaja olnud kette kasutada. Tehnikategelane, ütleb, et ketid on rattamõõdu järgi ostetud, pole hullu, saan proovida, kas õnnestub üks riba ketist ära võtta meisli ja vasara abil. Tavaliselt lapitakse kette spetsiaalsete hiigelsuurte tangidega.
Koorem Soome, teel kohtun sõbrapoisiga, kelle ka siia firmasse tööle sokutasin. Temal on 10 aasta tagune töökogemus ja juba paari kuuga sai omale kindla auto. Sõidab minust paremini. Hotingis teeme puhekpausi, käime dushi alla ja joome Carlsbergi 3,5% õlut. Päris lõbus olemine , ainult et järgmine hommik on peale 4 õlle joomist tunne, nagu oleksin kolm viina nahka pannud. Ja riided kõik haisevad, sest sõber tossab kui korsten, eriti joomise ajal. Õnneks saan järgmine päev veel lisaks laevas dushi alla käia.
Satun mööda sõitma kohast, kus karjused on oma põhjapõdrad suurde tarandikku ajanud. mõned kilomeetrid eemal on suur põdrakari ühisest üritusest ära viilinud ja veedab aega hoopis teelt soola eemaldamisega, nüüd siis teada, miks teed libedad, loomad panevad ju soola nahka...
Godavngeni viikingiplatsil torm kurja teinud,
Üks ööbimine otse vee ääres, täiskuuga ja paadisillaga, väga romantiline...
Pehmo beetaisane, nagu ma olen, pean oma attituuti vahepeal parendama ja puuduolevat julmust oraalselt lisama oma organismi
Soomes läheb kummaliselt,saan koorma ilusti maha järgmine hommik, siis oli mulle broneeritud teeniduse aeg, nimelt ei taha auto aegajalt kohe käivituda, peab 15-20 sekundit starteriga käiama enne kui vaikselt plödisema hakkab. Selline asi aga veoautol, kus suur mootor, keerab pika peale starteri kihva. remondis keeratakse korraks üks filter maha , määritakse tihendi tavotiga kokku ja keeratakse tagasi, nüüd käivitub auto ilusti. Aga samal päeval enam uut koormat peale ei saa, tööpäev otsas. Harjumatult pikk puhkus keset nädalat, alles laeva pealt, siis paar tundi sõitu , Siis kell kolm lebosse ja alles järgmine hommik kell seitse laadimine, siis Naantalisse, autopesulast läbi ja uuesti laevale. Sadamas teen ketid parajaks, töötavat inimest saabub uudistama ka mitu kaasmaalast. Esimene kett läheb vaevaliselt, teine juba sipsti, hea, et olen Biltemast omale meisli ostnud. Järgmine päev sõidan Ärjangi, vahetan kolegiga auto ja saan vastu samasuguseMega. Ja tagasi Stockholmi poole. Peale koorem ehitusmaterjale ,Norra ja siis peale gipsplaadid. Pean sõitma Nynashaminasse ja laeva, sealt sõidetakse lätti ja leetu tean? Paberites aga kirjas Visby. Vormsile läheb koorem või???? Aga ei, samast sadamast toimub praamiliiklus Gotlandile! Teengi päevaga otsa Oslo lahe läänekaldalt Rootsi idakaldale, ajaliselt läheb päris napilt, Norra algus väiksevõitu kitsad teed, Rootsi algus pikad tõusud, mis 30 tonniga võtavad isegi megal hoo maha, ja viimased kilomeetrid veel mööda kurvilist kitsast metsarada. Sadamas olen 45 minutit enne laeva väljumist. Loodan veel, et siin pole kohustust 1,5 tundi varem sadamas olla nii kuis suuremates kohtades. Saan ilusti chek inni tehtud ja seiskan mootori ooteplatsil samal ajal, kui laev sadamasse manööverdab. Kuigi olen alati võõrastes lennujaamades, rongijaamades ja sadamates, eriti suurte sõidukitega, hädas olnud, läheb seekord kõik meeldivalt libedalt. Peale keskööd olengi Gotlandil. Õnneks on siin päris kenad teed, vähemalt Visby ümbruses ja leian ka metsaveerel normaalse tasku, kus öö veeta.
Juhtub nii, et vaatan hommikul kuueni arvutist filme, ja ega eriti magama ei julgegi jääda, magan veel kella 10 laadimise maha??? Olen enne aega poe juures, töölised tulevad, lõpuks selgub, et selles poes makstakse arveid, kraam läheb teise poodi. Sõites näen ka pisut linna, selline armas haapsalu laadne asula, aga supermarketeid on tükki neli???ometi väike linnake... Saan koorma maha ja tulen tagasi juba tuttavale öömajale. Meri on lähedal, linn on lähedal, ilm on megailus, päike paistab, ja mina viskan pikali ja uinun kuni väljas jälle pime on. Niipalju siis turismist, homme on ehk parem päev. Esmaspäeval tagasi mandrile, siis Soome ja saab see reis läbi...
