mtä mä tunnen sisaltapäin

Jälle tööl, suvi möödus tormiliselt, umbes nii, nagu üks ideaalne suvi mööduda võikski, või vähemalt see osa, mis sain kodus puhata. Või siis puhkamisest jäi asi väga kaugele, põhiaja veetsin festivalidel või ringi rännates, ümbritsetuna kaunitest naisterahvastest. Mis sa hing veel ihaldada soovid.Surfilaager oli esimene üritus. Surfata küll eriti ei saanud, esimene päev kulus lihtsalt sisseelamiseks, sai laagrid üles pandud, päikeseloojangul brasiilia muusikuid kuulatud. See oli muidugi väga ilus, mitte et need muusikud midagi erilist oleks olnud, vaid kogu komplekt kokku, tuules lehvivad lipud, värvikirevad telgid rannas, vette langev päike, ja kitarrimuusika eksootilises keeles.Täpselt nii nagu peab.
 Natuke närvi ajas õhtujuht, kes muudkui nõudis, et kaasa elataks ja plaksutataks , aga vot ei tahtnud, tahtsin lihtsalt hetke nautida ja endasse imeda.
 teine päev oli hea, viisin asjad merre ja sain isegi mõned triibud teha. kaugele ei julgend minna, põlve pärast, jama ju, kui kuskil avamerel alt veab. Proovisin ka sõpra lauale saada, aga algaja jaoks liiga kitsas laud, suur laine nõrga tuulega, ebaõnnestus see üritus. Ja lõi ka laine ja asjad mu korraks niimoodi, et jalgki sai viga.
 Kolmas päev sadas, hullult, Istusin bussis ja lugesin MeremaVõluri Tehanut.  Ja andsin põlvele rahu, Põlv õnneks enam nii hulluks ei läinud kui eelmised korrad.
 Viimasel sõidupäeval olid olud nii viletsad, et enam isegi ei saanud peale, Samuti ei saanud veestardiga hakkama, ja lõpuks peksis kaldarull lainetus mu kamad kägarasse ja purje ribadeks.
 Õhtustest konsertidest oli parim Ziggy Wilde, kuigi mitte nii hea, kui nende esimesel kontserdil, kuhu sattusin. Ilus oli ka vist Tanya Izotova??? päikeseloojangukonsert rannas, mida küll nautisin lihtsalt vaadates bussiuksest puude vahele langevat päikeseloojangut.
 Päevad on muidugi pisut sassis, millal täpselt sadas ja millal keegi esines. Üldiselt ei olnud nii lõbus kui eelmistel aastatel aga puhtalt omal süül, ei viitsinud sotsialiseeruda ja juua.
  Järgmiseks oli traditsiooniline saaremaareis. Sõbra sünnipäeva filmifestival, siis veel ühele saarele ja siis muhumaale, ümbritsetuna kõik see aeg kaunitest tütarlastest. (tõe huvides pean muidugi mainima, et üks neist tütarlastest naudib vanaema staatust juba) Aga oli igatepidi tore aeg, mis sisaldas ka üht õnnetut armumist, mis kipub ka juba traditsiooniks saama...
  Õnneks olen saavutanud mingi taseme, kus armun küll ohjeldamatult, samas enesekontroll säilib ja kui lootused purunevad, siis lähen lihtsalt edasi. Ei järgne enam aastatepikkust õhkamist ja kurvastamist. Võibolla ealised iseärasused. Hoopis võib järgneda uus armumine. Või ka lõpuks apaatia, kalestumine ,ükskõiksus. Küllap mingid organismi kaitserehvleksid koostöös mõistuse tööga.
 Eks sellel teemal toimuvatest asjadest peakski rohkem lahti kirjutama. Mitte lõplikku tõde, lihtsalt vahepealset tõde. Sest tõde ju muutub ajas. Ja vältides vihjeid konkreetsetele isikutele, kuigi see teema on väga seotud konkreetsete inimestega.
  Peale viimast lahutust puudus mul igasugune sügavam huvi vastassoo vastu. No naisterahvaste seltskonda olen ma alati täiel rinnal nautinud, aga puudus selline "ma tahan sind või kedagigi" tunne mis peaks olema äärmiselt iseloomulik analoogses situatsioonis. Pigem nautisin seda, et ma ei tahtnud kedagi. Võisin küll natuke mängida, aga ilma eesmärgita, pigem meelelahutuseks ja mängu ilu pärast. Vähemalt enesele tundus nii. Ja ometigi mingi hetk käis laks, peale headöödkallistust, kus kumbki roju oma koisse komberdas, tundsin jälle seda tunnet. Sisemine teadmine, et nüüd siis olen armunud. Haamriga otse lagipähe. Sellega läks nukralt, peale pisukest aega selgus, et tegemist on tupikuga, ja pidin kasutama oma mõistust, et tunded mind hulluks ei ajaks.
 Ei saa ma aru inimestest, kes ajavad kedagi taga või siis ei anna end kätte kuigi tegelikult tahaks. Eriti hull, kui see tagaajamine veel lõpuks tulemuse annab. Minu mullis inimesed kui meeldivad teineteisele, siis näitavad seda kuidagimoodigi välja, samuti , kui ei meeldi. Ja kui ei meeldi, siis ei tundu ka mõtekas ennast teisele peale suruma hakata. ..ja nii nad välja suridki...
   Traditsiooniline saartereis sisaldas ka traditsioonilist pizzaõhtut, mõnusat pummeldamist, (mõnus mulle, teistele, kainematele võibolla mitte niiväga) aga ometigi kulus alkoholi palju vähem, kui eelmistel analoogsetel üritustel, Sai leitud perfect peach, nauditud päris pikalt esimesel hetkel liiga külmana tunduvat vett, koolitatud akudrellikasutamist, Vaatamata traditsioonilisele õnnetule armumisele oli suurepäraselt veedetud aeg.
 Peale saari sai põrutatud viru folgile. See nägi välja umbes nii: ostsin uue bussi, istekohtadega , mis sai teha voodiks, Jõudsin oma vana bussiga koju, veerand tunni pärast tuli uus buss värava taha, vormistasime ostumüügidokumendid, siis selgus, et bussil puudub kindlustus. Netis veerand tundi klikkimist, ülekanne. Asjad ühest bussist  teise ja tuld, maks 1 tund. Muidugi ajas uus buss algul päris hirmutavat siduri või piduri kärsakat. Riskisime siiski ja saime kohale,
 Esimesel õhtul oli ka parim bänd, taani folkgrupp, mille nime ma ei mäleta. Selline müstiline folkrock, kuu kumamas läbi lava taustariide koos päikeseloojanguga. Minu lähedal tantsis üks imeline naine , valges kleidis, ja ma lihtsalt nautisin tema liigutuste nõtkust ja fantaasiarikkust. Ta tantsis nii, nagu minu unelmates üks naine sellise muusika saatel tantsuda võiks ja tantsima peaks, vabalt ja loomulikult ja ilma piirideta.
 Õhtu lõpp ei olnud enam nii romantiline, sõber, kellega koos seal olime, ei viitsinud telki püsti panna ja puges minuga koos bussi magama. Ühest küljest saan muidugi aru, et nii oli mugavam, aga teisest küljest oleksin eelistanud esimest ööd oma uues voodibussis veeta üksi või mõne kauni naisterahva seltsis.  Mingi isaste värk vist,
  Voodi on minu altar, minu pühamu, Kuhu tahaks lubada ainult neid, kellel saaks käe ümber panna ja juustesse puhuda, ja kellele see meeldiks. Endiselt vist mingi meeste värk, territoorium või nii.
  Õnneks olime nii seal vaid ühe öö, ülejärgmine hommik oli mul arsti aeg, põlvega, ja õhtul sõitsime linna tagasi. Sealt läksin oma koju. Hommikul aga, kui linna jõudsin, suri auto täpselt haiglasissesõidu ees välja , tegin ära mammograafia ja kutsusin sõbra appi, kuna oli plaan viimasel päeval ka viru folki nautima minna, pidime vaese bussi ära lohistama ja siis muu sõiduvahendiga festile minema.
  Viimane päev ei olnud suurem asi, kuigi ka mitte kõige hullem, svjata vatrast oleks rohkem oodanud, muud asjad olid enamvähem talutavad.
  ja saigi puhkus läbi mul, viimasel õhtul leidsin veel bussile mootoridoonori ja tõime selle õue peale, käisin veel terminaatorit vaatamas, milleks pidin automüüjalt hinda 10 euri alla tingima, et oleks , mille eest pilet osta :D
 Terminaator mulle meeldis, isegi väga. Olid ikka uued kihid ja parajal määral nostalgiat ja loomulikult imekaunis Emylia Clark ...Loodetavasti sai nimi õigekirjaliselt korrektselt  siia trükitud,,,
  Ja nüüd hakkab juba esimene sügisreis lõpule jõudma, kuidagi imelikult lope on, lühikesed päevad, nädala tunde ei saa täis sõidetud jne nii võib laisaks muutuda.
  Võtsin käsile ka oma keha eest hoolitsemise. Välja näeb see nii, et püüan mõistlikuse piirides vähem süüa, ja mõni hommik teen kõhulihaseid, nii nagu pehka telekas näitas, ja pumpamisi, nukkidel, mingit eesmärki ei ole, lihtsalt tunde järgi, alustasin 2x15, nüüd tegin 20+15. Kõhtu tegin algul 3x15, vahepeal 2x 30, Oluliseks sai see, kui rannas peesitades üks tütarlaps imetlevalt vaatles ja kommenteeris ühe noore meha figuuri, ma siis puhtast kadedusest...Aga varsti jah, loodetavasti nina kodu poole ja siis jälle arstiaeg, selgub, kas hädatapp või saab must veel elulooma

Taaskord hulk vett merde voolanud ja isu väike post teha ja oma kirjutamise vajadust rahuldada. Talv siis möödus suhtkoht rahulikult, niikuis ka eelmises postis lugeda võis.Võibolla oli tunne rahulik ka seetõttu, et Trondheimist põhja poole mind sel talvel ei saadetudki millegipärast. Ehk siis teed olid enamjaolt mustad(mis tundus tegelikult erakordne ka keskNorra jaoks), sellist paksu jää ja lumekihi peal sõitmist kui eelmine aasta oli sel korral minimaalselt Veebruari lõpus oli kodust koorem võtta ja pakuti, kas ma koju ei taha jääda?Eks jälle hakkas tülpimus pääle tulema, ja eelmiste talvede kogemusest tundus, et oleks justki kaval veebruari lõpp märtsi algus kodus sitsida ja siis pärast suvistes teeoludes rahateenimist nautida. Kodus õnnestus taaskord põlv sodiks kukkuda, seekord siis jää ja alkoholi koosmõjul. Käisin ka kiirest abist lõpuks läbi, sest ei taht ega taht see põlv niisama paraneda. Seal tehti pilti ja valgustati läbi, torgati nõel sisse ja lasti verd välja. Pilt näitas, et justkui luudkondid terved, välja lastud veri võttis suurema osa vallust ka ära. Soovitati siiski põlve erialaarstile näidata ja kirjutati retsept põlvetoele. Selle abivahendi läksin ostsin välja, ikka palju kindlam tunne oli, kui miski tõhusam kui elastikside põlve koos hoiab. Arstiaeg aga anti mulle...eee...1 märtsi seisuga 22 juuliks. Kodus olid ilmad viletsad, õu porine, pidev vihm, külm, nii et midagi asjalikku ei saanudki korda saata. Jube mõnus oli küll ahju kütta ja logelemist nautida, siiski tundus mõistlik skandinaaviasse raha teenima põgeneda.

Üllatuslikult saingi juba samal nädalal, kui helistasin, tööle. Mega peale, see mark Volvosid, mis madalamad, kõrgema kaubaruumiga, aga millel päris kerge kabiini altservaga kusagile vastu sõita, näiteks pisut kõrgema kõniteeserva riivamine võib purustada nii mõnegi plastikosa. Ja selle autoga õnnestus seiklustesse sattuda.

Esimene seiklus oli täiesti mõttetus kohas, mingi parkla väikese tõusuga. 1 aprill. Eelmine õhtu saabusin , kõik kena puhas, kuiv. Hommikul ärkan, 10 cm lund vaatab väljast vastu. Kõrval olev horvaat paneb kette peale. Kahesillaline. Sõidab minema, siis sõidab minema üks leedukas, kahesillalisega. Jääb küll tõusu lõpus toppama, aga tuleb suure hooga alla tagasi...nii et vahepeal on tunne justkui läheb ümber, sest haagise rattad veerevad kraavi ja haagis on üsna ohtlikult kreenis. Aga teisel katsel saab parklast minema. Saab mul ka puhkeaeg otsa. Õues seisab kamp vene keelt rääkivaid tegelasi, küsin, ega keegi ei kiirusta? Ütlevad, et tunnikese pärast tuleb sahk, sinnamaani nad ei liiguta. Hea , ütlen, et lähen ise siis sinna proovima. Vähemalt ei hinga keegi kuklasse, kui peakisn seal hätta jääma. Ja nüüd teen vea, Volvol on käigukastil power reziim, ehk automaatkast vahetab käike suurematel pööretel. Hea mäkketõusul. Proovin siis seda reziimi, saan peaaegu üles kui hakkavad rattad ringi käima libedaga, käigukast saab signaali, et vaja käik üles vahetada, ja hakkabki käike ülespoole lappama, hoog raugeb ja seisangi peaaegu tipus. Proovin sillalukustiga liikuma saada, aga tulemuseta. Siis teen teise vea, selle asemel, et välja ronida ja ketid rataste alla loopida otsustan auto alla tagurdada ja siis juba manuaalreziimis üles sõita. Kuna tõus on kurviga , pean pisut korrigeerima auto asendit ja juhtubki õudukas, nina läheb viltu aga selle asemel, et mõjutada haagise tagaotsa õiges suunas pöörama, hakkab auto esiots vasakule ära vajuma, otse kraavi poole. Lülitan käsipidurile ja lasen ettevaatlikult jalgpiduri lahti...auto libiseb edasi, jalg tagasi pisurile, õnneks auto jääb nüüd paigale. Päris huvitav olukord, jalga pidurilt võtta ei saa sest muidu libiseb auto kraavi, ja teha ka ei saa midagi sest pean pidurit hoidma. Helistan kontorisse ja kirjeldan olukorda lootuses, et ehk pakuvad nad lahenduseks viikingi kutsumist, aga seekord on vastus, et nemad ka ei tea...vähemalt esialgu. Ehk siis olen omapäi. Parim motivatsioon olukordadest välja ujuda... Vaatan kabiinis ringi, oleks vaja midagi, millega piduripedaal fikseerida. Ainuke käeulatuses olev pikem asi on armatuurilaud. See paraku kruviga kinni. Aga õnneks vedeleb ka kruvikas kabiinis. Üks jalg piduril upitan end , väga hea, ulatun, Siis saabub mingi murelik onu, kirsiks tordi peal selgub, et olen blokeerinud kiirabigaraazi väljasõidutee. Õnneks siiski nad suudavad kuidagi seal välja ukerdada.

Saan laua kätte ja proovin teda pidurijala asemel toppida. Peaaegu...aga käiku läheb ka läpakas vahetükina, nüüd tundub , asi susiseb. Hinge kinni pidades ronin autost välja ja esimese asjana viskan ühe kettidest esiratta alla, niih, vähemalt ei libise auto nüüd kraavi. Siis asun kette veosillale panema. Saan teise keti paika kui silmanurgast märkan toimetamist auto ees, kohale on tulnud viiking, juba pannud mulle konksu külge ja vedanud trossi välja. Algul mõtlen, et ok, aga siis sähvatab, et pean tõenäoliselt ise selle kinni maksma. Näitan kettidele ja seletan meestele, et olen peaaegu valmis . Vaatavad hindavalt mu autot, ja siis teevad pakkumise, 3 minuti jooksul pean kadunud olema, kui ei ole, tõmbavad nad mu eest ära ja maksan, kui ei ole nõus, kutsutakse politsei ja tõmmatakse mind ära ja ikka maksan pluss veel politseile trahv tõenäoliselt. Hüppan rooli ja katsun liikuma saada. Aga ei midagi, kuna tegemist on kinnisõidetud aga mitte eriti kõva lumega, siis ketid kaevavad endid kiiresti asfaldini ja hakkavad seda sädemeid pildudes kaapima, samal ajal, kui raskus kandub sisemistele ilma kettideta ratastele, mis kõvaks pressitud lumel niisama ringi käivad. Koorem ka oma 30 tonni. Edasi ma ei pääse, aga vähemalt saan auto sirgeks ja saan pisut tagasi lasta, kiirabi sissepääs on vaba. Viiking küsib veel korra, ega ma abi ei vaja? Eitava vastuse peale pakivad nad asjad kokku ja lähevad järgmist abivajajat otsima. Mina aga asun asja kallale südame värinal ja kahtlus hinges, võibolla ikka oleks pidanud abi vastu võtma? Kuna mulle anti vähe aega, ei jõudnud ma enne tõmmet kette ära pingutada, mille tulemusena oli üks kett end ümber ratta keeranud ja teine kett oma lukusti ära kaotanud. Vahepeal sõitis mööda ka sahk, aga näinud olukorda,et parklat puhastama ta ei pääse, sõitis minema, eks tal oli muialgi tööd palju.

Nüüd panin rahulikult uued ketid peale, pingutasin ära...selgus, et need on liiga pikad ja pingutada neid ei annagi, ja vaikselt mängides, ilma et keegi mulle kuklasse hingaks, nõkerdasin ennast sealt tõusult minema. Nüüd ketid maha ja tuld, hea hooga, et kusagil jälle toppama ei jääks, ja loomulikult tõusudel manuaaliga

.Edasi läks sõit Rootsi päälinna poole, enne piiri tõusul oli vaene horvaat oma lumekettidega teelt välja vajunud. Kardertavasti suure hooga lukustanud veosilla ära, ja siis veab imelihtsalt teelt minema. Ja lumeketid teatud tingimustel võivad olla libedamad kui ilma nendeta sõita.Aga aidata ei saanud ma teda millegagi peale kaastunde ja sõbraliku käeviipe, Seisma jääda ei saanud sest tagajärjed oleks minugi jaoks olnud ettearvamatud. Alates lihtsalt liikluse blokeerimisega ja kettide panemisega ja lõpetades minu auto mäest alla vajumisega. Selle tõestuseks nägingi paarikümne kilomeetri pärast, üks auto oli teelt ära vajunud ja teine, kas siis appi minemiseks või siis sellepärast, et mööda e pääsenud, ka sinnasamasse pooleldi teed kinni pannes pooleldi ka kraavis, seisma jäänud . Neist sain suure õnnega vastassuunavööndist mööda, hea, et kedagi vastu ei tulnud, pimedalt läksin. Ja veel ühe ohtliku möödasõidu pidin tegema, Kaks rekkat venisid vaevu kuuekümnega mööda neid tõuse ja languseid. Puhtalt aja küsimus, millal mõni neist enam üles ei saa ja mina ka nende sabas.Saanud poole rootsi peale, linnuke laulis, päike paistis, tee oli kuiv ja puhas, ei lõhnagi lumest...uskumatu. Sõitsin põhja poole siis e4 pidi, ja pagan, järgmine hommik täpselt sama nali, õhtul kõik ilus ja kuiv, hommikul paras kiht lund maas. Ka selle lume eest sain esialgu plehku aga kui uut koormat peale hakkasin panema, hakkas jälle mingi imelik ilmastikujama, tee ja õhk olid miinuskraadides, aga taevast sadas vihma, mis maale jõudes kohesest jäätus. Tuleb pealikult sõnum-sõida tagasi sisemaateed mööda. Vastan, ma lähen parem rannikut mööda. Vastu, ok, ise tead vahet pole. Koorem peal hakkan rannikutee poole uisutama, ja õige valik, poolel teel muutub õhk soojemaks, tee on lihtsalt märg, saan rahulikult sõita. Loogika teevalikul oli, mere ääres on kliima soojem, sisemaal ja kõrgemal aga külmem, ehk sisemaa tee oli tõenäoliselt kogu oma pikkuses puhtalt jääs samal ajal kui rannikutee täiesti normaalselt sõidetav.

Aga see ei ole veel kõik. See koorem, millega rannikule uisutasin, rändas minu hirmude teele, nr 134, mida olin korra suvel läbinud ja jõudnud veendumusele, et talvel siia sattuda on viimane asi. Pealik ütles, et vaatame, mis olukord on, kui see tee tuksis, siis läheb muud teed. Kahjuks või õnneks see tee oli korras ja saingi ilusti ilma liigsete seiklusteta koorma maha, sõidan uuele laadimisele,lootuses, et saaks kiiresti peale ja sama ilmaga hullematest kohtadest üle tagasi tsivilisatsiooni...aga kus sa sellega, selgub, tehas tänaseks juba töö lõpetanud, laadimine järgmine hommik. Kaks kolleegi ka samas kohas juba ootamas.

Hommikul...prantsuskeelne väljend pidevalt korduvate olukordade kohta, öösel on maha tulnud 10 cm paksu märga lund. Õnneks tööpäeva alguseks sulab asfalt välja, saame ilusti laetud. Aga siis tuleb uus laar lund. Ja loomulikult on tee alguses kohati nii kitsas, ühe auto laiune, ja loomulikult tõus. Sinna me jäämegi, esimesel autol võtab ratta ringi. Mina õnneks seisan kohas, kus autod pääsevad mööda. Keskmine auto aga blokeerib tee täielikult, Hakkame olukorda lahendama. Esiteks keskmine auto tagurdab pisut laiemasse kohta, hakkame autosid mööda juhtima, neist on tekkinud korralik ummik teele, kus eelmine õhtu ühtegi autot ei näinud.Üks naisterahvas sõidab mööda liiga suure kaarega ja vajub teisele poole teelt välja kraavi, perfekt ! Teeb akna lahti ja hüüab help!help! i am sorry,i am sorry. Proovime kolme mehe jõul teda teele tagasi tõsta aga ei õnnestu, siis panen ette sikutada ta teele tagasi koormarihmade abil, siis asub mängu jeep ja samal ajal, tema tõmmates ja meie tõstes saame selle auto sealt minema. Teine kord prantsuse keelne väljend, ülevalt poolt tuleb sahk, aga nähes meie tekitatud ummikut pöörab otsa ringi ja kaob tuldud teed. Esimene auto pääseb liikuma, ketid all, teine auto läheb ilma kettideta, aga üks sõidukas tuleb vastu ja ta on sunnitud pidurdama, mille käigus esiots ära vajub. Appi on laekunud ka viikingi esindaja, kogenud inimesena tuli ta esialgu jeebiga , et olukorrast ülevaade saada, mõni vihane autojuht on jõudnud neile juba helistada. Tema juhendades saame teise auto taas otseks, kui mälu ei peta, siis soovitas ta abisilla alla lasta mille peale auto hakkas paremini rooli kuulama mäest alla tulles. Teine auto sai otseks , pani ketid alla ja läks liikvele, sain mina ka liikuma. Mul olid ketid juba all. Asja puänt oli aga, et esiteks, see aeg, mis me seal jändasime, sulas auto alt asfalt paljaks, nii et võibolla oleks ka ilma kettideta üles sõitnud. Teiseks, minust 350m ülespoole, teistel autodel veel lähemal, kus oli läbi sõitnud sahk, oli asfalt täiesti puhtaks sulanud. Selle jändamisega läks aga esimesel autol aju lolliks ja hakkas imelikke teateid ette viskama, kolleegid jäid puhta asfaldi algusesse ühe poe ette vigadega tegelema, mina aga sinna enam ei mahtunud, nii et sõitsin kettide klõbinal mööda puhast asfalti suurele teele luurama, mis olukord seal on. Seal ka tee sõidetav, aga et kette maha võtta, sellist kohta tee ääres tükk aega ei olnud, venisin siis keti kõlinal 40 km/h pikk kolonn sabas. Kolleegidele andsin teada ja nemad said kohe ketid maha võtta ja normaalselt sõita. Ja siis tuleb sõnum, et 134 on tuksis, kui saate , pöörake ümber, hommikune infi heast teest oli vananenud. Sõidame siiski edasi sest kohapeal tundub asi siiski parem olevat ja pööramiseks kohta ka niiväga ei ole. Jõuame platooni ja seal on mees ees, tee suletud, Mees on ka norrakeelne, nii et midagi aru ei saa. Ootame. Kolleegid on ka järele jõudnud. Mõne aja pärast lastakse meid liikuma. Ees sõidab veel suurem aparaat , kui mina, aga venib tõusust üles, mina aga , saamata piisavat hoogu üles ja sõites halvasti, nii et rattad jäävad jää peale, jään seisma. Kolleegid sõidavad mööda. Tee nii hull ei ole, et ketid peale saada, vaja vaid umbes 100 meetrit edasi saada. Laotan lihtsalt ketid rataste alla ja sõidn nii paari meetri kaupa ülespoole. Mingi hetk saan pidamise korda ja sõidan esimese siledama kohani. Jälle ebaõnn, meie olime viimane kolonn ja nüüd tehti tee lahti. Ehk siis kahelt poolt vurab autosid. Teemehed tulevad ja reguleerivad liiklust. Mina jätan auto ohutuledega seisma ja lähen alla kette tee pealt ära korjama. Kaks aastat autojuhtimist pole just hästi mu võhmale mõjunud. Neli rasket ketti järele lohisemas rühin nagu tõeline burlakk( burlakid, inimesed , kes elatist teenisid lotje jõge pidi ülesvoolu lohistades)mäekülge pidi ülespoole, iga 10 sammu järel hingeldades seisma jäädes. Edasi sõites on tee korras, aegajalt aga puhub tuul sellise lumetormi üles, et enam ei näe, kus on tee, samuti on iga vastu sõitev auto paras ehmatus. Kolmandaks puändiks on see, et neljas kolleeg, kes meie esimese toppamise hetkel laadima jõudis, läbisrahulikult pool tundi hiljem kogu selle tee ilma igasuguste seiklusteta ja jõudis meile ilusti järgigi. Oleks me pool tundi hiljem tulema hakanud, oleks ka meil kogu see jama (takkajärge aga vahva seiklus rutiinse töö vahelduseks)olemata olnud. Aga kunagi ei tea ette, oleks asi võinud ka paari tunni pärast hoopis hullem olla. Ja asja positiivne külg on ka see, et nüüd on mida blogisse kirjutada .

Suured seiklused said sellega küll läbi, aga väike seiklus läks veel edasi. Igasugused pühad on ikka olnud segadusi tekitavad. Ja nüüd olid munadepühad. Eelmineaasta tähendas see viis päeva turistina Taanis kuna keelduti koormat maha võtmast.

Esimene probleem oli jõuda mahalaadimisele enne kui rahvas töö lõpetab. Sellega sain õnneks hakkama, järgmiseks oli uus koorem peale saada. Vahepeale puhkepaus 45h neljapäevast laupäevani ja siis laupäeval laadimine. Ajasin ennast rampasse. Pandi kaks alust peale ja siis seletatakse segases inglise keeles, et pean käru vahetama??? Hellan pealikule , jah, aegajalt on vaja neid aidata ja mõni haagis rampasse sõidutada. Haagin ennast lahti ja läheme teist haaget otsima. Haagise leiame, aga kui hakkan haakima, selgub, et sadulanihutus ei toimi, ehk siis ma ei saa seda haaget nihutada ega isegi külge haakida mitte.

Sõidan tagasi, õnneks seisab haake toonud auto sealsamas koos juhtidega, ja nemad saadakse nõusse(peale läbirääkimist nende pealikuga) ja nad toovad ise haake rampasse. Väidetavalt pidi seal haakes olema minu kaupa, tegelikult aga tuleb tüüp ja tahab veel üht haaget saada, mina ei saa aidata, vaesed kolleegid lähevad jälle ...aga tulevad tagasi ilma haaketa. Haage kadunud. Tuleb ka nende ülemus ja sõidab tükk aega ringi haagist otsides, aga mis kadunud see kadunud, sõidangi minema 500 kg koormaga.

Viking line sadamas. Lähen chek inni tegema, no ei ole neil minu numbriga broneeringut. Ülemus ka pahane, peab olema. Siis peale pisikest pausi tuleb sõnum , saatsin sulle vale sadama, mine tallinki peale! Jess, ka ülemus on inimene, ehk siis ekslik! Aega veel on , jõuan ilusti sadamasse, aga seal...chek inni minnes ei leia ma koormapabereid...vist jäid eelmisesse sadamasse, kust kiiruga sai lahkutud...tark ei torma. Saan laevale ja õnneks ilmuvad kadunud paberid kusagil asjade vahet välja, õnn pole mind veel jätnud. Ja saabki see reis otsa, soomest väiksega koju ja peaaegu nädalake arvestamata puhkust, tahtsin nimelt pikemalt olla, aga auto põhijuht tuli juba tööle ja teist autot mulle hetkel anda neil ei olnud.

Pikk vahe kirjutamisega sisse tulnud. Kevadel 14 sai tehtud üks suts sõiduautoga Britanniasse, käidud sai Londonis  ja  nauditud brittide pubides mõnusat sooja vastuvõttu. Sai ka ära maitstud legendaarne fisch and chips.  14 aasta suvi möödus üsna rutiinselt, kohtadega juba harjunud, ja üsna palju aega olin ka kodumaal, vaja elamistingimusi parandada ja Eesti suve nautida. Juhtus väike õnnetus, sõitsin laevale, 26 tonni peal, ja kupatati teisele korrusele avatekile, kuna tegemist oli ADR veosega. Kõik sujus kuniks jõudsin kaldtee ülemise otsani, siis jäi auto kinni. Kaldtee nurk oli nii terav, et ulatus haagise käppadeni ja loomulikult virutas need siis pisut kõveraks. Seda oleks saanud vältida, kui oleks kõik võimalikud sillapadjad autol õhku täis lasknud, oleks masin pisut kõrgem olnud. Selle kogemuse maksumuseks kujunes ligikaudu 400 € mis läks minu palgast maha. Ei kurda ka, tõesti iseenese lollusest . Tegemist oli Tallinki nn töölislaevaga, vist oli nimeks Regalia? Käib Kapellskäri ja Paldiski vahet.
Augusti lõpus olid jälle kõik võimalikud rahad peeneks löödud ja rõõm jälle tööle minna. Seekord anti kahesillaline Volvo, enamvähem viimane reis enne mahamüümist. Suvel on selliste aparaatidega ok sõita, aga libedaga, no, vabandust, parem mitte. Põhiliselt sellised autod ongi siin mäe peal kinni või teekraavis, Samamoodi on teatud ohtlikud hetked, kui sõidad kolmesillalisega üks sild üles tõstetud, läheb auto palju kergemini libedal käest ära. kui kõik kolm silda maas, siis hoiab ikka paremini tee peal. Rohkem toetuspunkte mis suunda hoiavad.
Sellisel autol on ka muid eripärasid, näiteks seisupidur rakendub ainult vedukile. Seda ma aga ei teadnud ja juhtus nii. Ikka nädalavahetusel katsun sadulat määrida. Tööde järjekord on selline, jääd seisma, tuled autost välja, esimesena teed lahti sadulaluku, siis kas ühendad lahti elektri ja õhu või tõstad auto tagaosa üles ja väntad tugikäpad alla. siis lased auto pisut alla ja sõidad eest ära.
Minu õnnetus seisnes selles, et auto oli väikese kallaku peal, ronisin välja, tegin luku lahti ja siis pugesin kabiini taha voolikuid/juhtmeid lahti ühendama. ennem kui jõudsin midagigi teha, hakkas haagse sein minust kiiresti eemale libisema, püüdsin õhutorudeni jõuda , need lahti ühendades oleksid rakendunud haagise pidurid, aga kahjuks oli sadul siiski nii hästi määritud, et libisemise kiirus oli päris suur. Ja mööda veoka raami jooksmine pole just mõnusain asi. Ähmi täis jooksingi raami pealt maha ja nii õnnetult, et maandusin sirge jala peale. Sellele järgnes raksatus põlves ja valu, nii et langesin asendisse, mis on tuttav  jalgpallihuvilistele, kui mõni pallur on "kossi" saanud.
 Eemalt piidlesid mind ja minu korraldatud tsirkust kaks pensioniealist tõenäoliselt kohalikku, ajasin end kiiresti püsti, ei jäänud kollast ega punast kaarti ootama, ja longates ning üsna hirmul asusin olukorrast ülevaadet saama. Pensionärid kiirustasid oma autosse ja lahkusid sündmuskohalt. Põlv oli küll valus, aga mingeid silmaga nähtavaid vigastusi polnud, küllap oli tegemist mingi shokilaadse seisundiga.  Siis asusin haagist ja autot inspekteerima, esimesena kontrollisin haagise käppasid, õnneks ei olnud koormat ja käpad paistsid selle kukkumise ilma vigastusteta üle elanud olevat. siis vaatasin voolikudjuhtmed üle, need olid mõnusalt koos sadulamäärdega kuna pinge all pääsesid nad ise haagise küljest lahti ja lendasid siis piki sadulat, aga paistis, et mingit vigastust ei ole. Sadulamääre on üks omaette aine, väga määriv ollus , peab ta ju iga ilmaga ja suure surve all oma määrivad omadused säilitama. Kui miski sellega kokku saab siis puhastamine on üsna vastik ja vaevaline tegevus. Määrdega koos oli ka kõik , mis jääb sadulast tahapoole, akukatted, raam. Õnneks on akud allpool raami, nii et haagis libises raamile toetudes akudest üle neid vigastamata. Kolmesillalise hagisega poleks nii lihtsalt pääsenud, sellel haagise sõrm teises kohas ja analoogsel juhtumil oleks see ilusti mõlemad akud pilbasteks lömastanud.
 Longates vesi silmas asusin siis tegevust lõpule viima, väntasin haagise esiotsa käppade abil üles, kulutasin suurema osa oma majapidamispaberist sadulamäärde puhastamisele ebasobivatest kohtades,määrisin sadula, haakisin osapooled tagasi kokku, õnneks kõik ühendused toimisid, pääses elekter läbi ja ei hakanud õhku kusagilt läbi susisema.
Kukkusin veel korda kaks selle käigus ja siis nägin konkreetselt, kuidas mingi osa mingist jalakondist mõni sentimeeter külje pealt välja tungis. Rõõmustav tunne ei olnud. Töölgi olin vaid nädalakese olnud ja kuna palgaosa on meil miinimumpalk siis haigusrahad oleks sellest olnud umbes 200 € ringi mis vaevu korvaks minu elamisekulud, alimendid jääks aga täiesti maksmata ja kaks õppivat noorsandi jääksid samuti nälga. Aga et hommik on õhtust targem, siis kõigepealt heitsin magama. Lebades ei saanud arugi, et midagi viltu oleks, Aga järgmine hommik...võttis oma veerand tundi, enne kui riidesse ja voodist rooli taha sain, Samas jalg ei olnud isegi paistes mitte, siniseks minemisest rääkimata. Siis proovisin, sidurdada pidurdada saan. Andsin ülemusele teada, mis minuga juhtus, tahtis teine mind kohe arsti juurde kupatada, aga kuna olen selliste traumadega tavaliselt ilma abita hakkama saanud, siis ütlesin seegi kord, et vaatame, kuidas laadimistel ja sõitmisel hakkama saan, et kui ei saa, siis ikkagi kojumineks ja arsti juurde. Aga sain hakkama, kõige keerulisem oli asendi muutus, kui jalg oli harjunud istuva asendiga, siis algul oli päris valus ja vaevaline kõndida, siis jalg harjus ja liipasin päris asjalikult ringi, siis taas võttis istumisasendiga harjumine mõnda aega. Koormadki ei olnud kõige kergemate killast, mitmel tuli kõõluda maa ja taeva vahel et kinnitusrihmasid õigesse kohta saada, oli vaja ka katust avada ja sulgeda 4 meetri kõrgusel maapinnast, aga kõigega sai kuidagi hakkama ja nädala pärast peaaegu talutavalt. Paar korda , kui hooletuks läksin, sai põlv uuesti viga, aga organism oli juba harjunud ja asi hullemaks ei läinud. oktoobri alguses olin jälle kodus, aga arsti juurde ei jõudnud, kodus oli nii palju toimetamist ja logelemist. Oktoobri lõpus läksin uuesti reisile, plaanisin olla aasta lõpuni, aga kui olin põhjasoomes esimesed kiilasjääd saanud, siis hakkasin pisut kahtlema oma võimekuses vigase põlvega talvel hakkama saada ja kui toodi koju laadima, pakkus pealik, et kui tahan, võin koju ka jääda, nimelt oli kolm autot avariidesse sattunud ja remondis, nii et vabasid juhte oli kodus kibelemas. Võtsin seda kui jumalikku märguannet ja jumalikku sekkumist ja kuigi teine ülemus andis teada, et kui koju jään siis tõenäoliselt see aasta enam tööle ei saa, otsustasin siiski koju jääda , teistel võibolla väikesed lapsed ja vaja jõulude pidamiseks raha . Pealegi oli kodus ka suur hulk asju, mis kisendasid toimetamise järele. Samuti tundub, on november kõige vastikum kuu, pime, sooja ja külma vaheldumine ehk siis libedad teed ja halvad ilmastikuolud. Väike tagamõte oli ka seda perjoodi vältida.
Tasakesi ikka lootsin, et ehk detsembris saan tööle, nii kuis eelmine aasta oli juhtunud, aga ei kedagist, poolteist kuud läks kui lennates, rahad põlesid käest ja peale aastavahetust kui kutsuti kolmandal jaanuaril tööle, ei olnud küsimustki, kas minna või mitte. Auto ootas mind Helsingis, läksime kolleegi autoga üle. Pakkisin oma asjad haagisesse, et soomes oleks lihtne kolida, pealegi oli kolleegi auto väga puhas, minu asjad aga kottidega maas vedelenud , ja juhtus see, mida poleks tohtinud juhtuda, upitades asju koorma otsa kadus tasakaal ja prantsatasin taas sirge jala peale ja järgmiseks olin sunnitud võtma simulandist jalgpalluri asendi...
Sama jalg, sama põlv, seekord silmnähtava paistetusega. Aga nagu öeldakse , shampust joovad ainult julged, istuda sai, sõita sai, ainult liikumine oli vaevalisem kui eelmise trauma ajal, siiski  otsustasin paar päeva aega vaadata. esimesed päevad olid väga valusad ja hullud, ja siis neljandal päeval, ärkan hommikul ja voilaa, põlv samas korras nagu enne viimast kukkumist, tasus ka seekord risk ära kuigi vahepeal oli ikka käsi juba telefoni järele haaramas.
Niipalju ikka oma sõidustiili muutsin, et mägedes, kui ketimärk on, siis panen aegsasti ketid peale, et ei peaks oma nõrga põlvega eriti ekstreemsetes oludes riskantseid protseduure tegema. Sedagi olen õppinud, et kui all on plusskraadid, siis suure tõenäosusega on tõusud libedad ja tasub ketitada. Eelmine talv oli selles mõttes erinev, et sai pidevat külma ja kette läks vaja vaid paaril korral. Esimene ketitamine sai tehtud 52 tee peal bergenisse minnes. Minu hirmuõudusunenägu-paks märg lumi.  ennem tõuse pidasin kinni ja panin ketid alla. Esimesed ketitamised võtavad kõige rohkem aega, siis alles õpid, kuidas konkreetne kett panna et ta õige pingsusega oleks.  Panin ketid peale ja kohe tõus. Raske koorem ja no ei saa kiirust üles. Jäingi seisma mäe peal. Proovisin paigast võtta , aga paari tiiruga kaevasid rattad endid asfaldini ja käisid iseloomulikud raksatused, mõlemad ketid katki. Õnneks oli ketiplats lähedal, tagurdasin ettevaatlikult need sajad meetrid mäest alla , kogu mu 40 minutit vaev ja rassimine aia taga. Üks kett oli kapitaalselt puru, teist andis veel lappida. Panin varuketid alla ja läksin teisele katsele. Seekord õnnestus ohtlikust kohast üle saada. Edasi vurades nägin üht veokat päris külili, teelt välja sõitnud. Sellest pumbati kütust välja, Siis oli veel üks vennas kraavis, õnneks oli püsti jäänud, mootor töötas ja tüüp ootas Viikingit (Kohalik autoabi mis igasuguseid aparaate välja sikutab ja teele tagasi toob) ja siis edasi oli tee kinni, üks aparaat oli kraavis ja seda sikutati välja. Sai ikka tükk aega jälle oodatud.
Keti proovisin nädalavahetusel ära lappida, võtsin täiesti katki keti küljest tükke ja installisin selle külge. kolmandal katsel see ka õnnestus, esimesed kaks katset läksid aia taha, sest ketiribade ühenduslülid olid nii valju karastusega, et lahti painutades nad lihtsalt murdusid.
Bergenist tagasiteelgi panin ketid alla, seal päris kena serpentiin, ja hea oli , et panin, mäe peal oligi poolakas kahesillalisega kinni jäänud ja kallaku peal liiklus seisis. Ilma kettideta sellise pinasega oleks päris keeruline , kui mitte võimatu sealt uuesti liikvele pääseda.
Üks õnnetus pani veel tee kinni, Eda piiri poole sõites , oli veel tunnike sõiduaega, kui hoplaa, silt väljas, et stengt (tee kinni) no polnud mul ka võimalust ümber pöörata, teised aparaadid ka ootasid ja jäin minagi ootama, 4 tundi läks aega, kolm Viikingit olid töös, Üks oli vist pimedas kurvis kohtunud kitsal teel ülegabariidse veosega ja kokkupõrke vältimiseks teelt välja sõitnud. Igastahes esimesed, kes vastu tulid, (peale Viikingeid , kes vedasid lömmis veoautot) olid kaks autot mingite laiade majadega.
Alesundi lähedalt sain peale alumiiniumi koorma, 30 tonni mis paigutati nii, et haagis paindus läbi suisa, ja tagasitee viis mööda 70 ja 3 teid. kolleeg tuli just 70 pidi ja rääkis, et seal hull tõus ja hullult jääs, ilma kettideta ei pääse, samas, all ka kette peale ei saa panna, sest pool mäge on puhas asfalt. Panin siis vaimu valmis, et läheb ekstreemiks. Tõus oli tõesti hirmus, aga õnneks olid vahepeal tublid teetöötajad ka ülemise otsa jääst puhtaks saanud, au ja kiitus neile.
Üldiselt tundub, et kõige hirmsam on, kui tulevad sademed, ja eriti hirmus on, kui vaheldub soe ja külm, siis on teed kõige libedamad, samuti kui teed on küll puhtad, aga niisked, (sool) ja siis puhub tugev tuul, nii sain mitu kord tasase maa peal äkki ootamatult ratta ringi käima, päeval kõik korras, aga õhtul kiilakas.
Üks seiklus oli veel, kontrollplats, tavaliselt kaalutakse auto, kontrollitakse dokumente, varustust, rehvidketid, koorma kinnitus, mõnikord ka sõidumeeriku andmeid, aga seekord aeti mind kanalile ja kontrolliti roolilokse ja pidureid, hea et väljaheitegaase ei kontrollitud, muidu oleks täisülevaatus tasuta olnud. Kõik tundus ok olevat, ise vaatasin, kuidas ekraanil kõik seierid rohelises alas peatusid, aga vana trükkis mingi graafiku välja ja väitis, justkui mul oleks pidurid nõrgad. Joppenpuhhen, kuu aega sõidetud, kogu aeg ilusti pidama saanud ja nüüd selline uudis???? No asi nii hull ei olnud , et edasi poleks tohtinud sõita, aga kästi korda teha. Eks koju jõudes siis läheb masin remonti kohe.
Sai ka haagisele pisut viga tehtud. Tehase territoorium, päikseline ilm, ja vaja sisse sõita pimedasse angaari, no tiptop, nina juba sees kui tunnen väikest jõnksatus, pargin auto ära ja mis ma näen, uksenurgas ilusti diagonaaltala , mis ukseaugu väiksemaks teeb, ja sõidab sisse kolleg, enne kui jõuan midagi reageerida, käib ka tema haagise nurk jõnksti vastu sama tala. Nüüd kaks autot, milledel sama nurk lappimist vajab.
Ongi vist selleks korraks kirjutatud, Ja vähem kui aastane vaheaeg :) aga eks see ongi nii,l et algul on kõik uus ja huvitav ja lausa kibeled jagama, aga siis muutub asi järjest rutiinsemaks ja tuleb muu elu peale ja jääbki blogielu unarusse...