Pikk vahe kirjutamisega sisse tulnud. Kevadel 14 sai tehtud üks suts sõiduautoga Britanniasse, käidud sai Londonis  ja  nauditud brittide pubides mõnusat sooja vastuvõttu. Sai ka ära maitstud legendaarne fisch and chips.  14 aasta suvi möödus üsna rutiinselt, kohtadega juba harjunud, ja üsna palju aega olin ka kodumaal, vaja elamistingimusi parandada ja Eesti suve nautida. Juhtus väike õnnetus, sõitsin laevale, 26 tonni peal, ja kupatati teisele korrusele avatekile, kuna tegemist oli ADR veosega. Kõik sujus kuniks jõudsin kaldtee ülemise otsani, siis jäi auto kinni. Kaldtee nurk oli nii terav, et ulatus haagise käppadeni ja loomulikult virutas need siis pisut kõveraks. Seda oleks saanud vältida, kui oleks kõik võimalikud sillapadjad autol õhku täis lasknud, oleks masin pisut kõrgem olnud. Selle kogemuse maksumuseks kujunes ligikaudu 400 € mis läks minu palgast maha. Ei kurda ka, tõesti iseenese lollusest . Tegemist oli Tallinki nn töölislaevaga, vist oli nimeks Regalia? Käib Kapellskäri ja Paldiski vahet.
Augusti lõpus olid jälle kõik võimalikud rahad peeneks löödud ja rõõm jälle tööle minna. Seekord anti kahesillaline Volvo, enamvähem viimane reis enne mahamüümist. Suvel on selliste aparaatidega ok sõita, aga libedaga, no, vabandust, parem mitte. Põhiliselt sellised autod ongi siin mäe peal kinni või teekraavis, Samamoodi on teatud ohtlikud hetked, kui sõidad kolmesillalisega üks sild üles tõstetud, läheb auto palju kergemini libedal käest ära. kui kõik kolm silda maas, siis hoiab ikka paremini tee peal. Rohkem toetuspunkte mis suunda hoiavad.
Sellisel autol on ka muid eripärasid, näiteks seisupidur rakendub ainult vedukile. Seda ma aga ei teadnud ja juhtus nii. Ikka nädalavahetusel katsun sadulat määrida. Tööde järjekord on selline, jääd seisma, tuled autost välja, esimesena teed lahti sadulaluku, siis kas ühendad lahti elektri ja õhu või tõstad auto tagaosa üles ja väntad tugikäpad alla. siis lased auto pisut alla ja sõidad eest ära.
Minu õnnetus seisnes selles, et auto oli väikese kallaku peal, ronisin välja, tegin luku lahti ja siis pugesin kabiini taha voolikuid/juhtmeid lahti ühendama. ennem kui jõudsin midagigi teha, hakkas haagse sein minust kiiresti eemale libisema, püüdsin õhutorudeni jõuda , need lahti ühendades oleksid rakendunud haagise pidurid, aga kahjuks oli sadul siiski nii hästi määritud, et libisemise kiirus oli päris suur. Ja mööda veoka raami jooksmine pole just mõnusain asi. Ähmi täis jooksingi raami pealt maha ja nii õnnetult, et maandusin sirge jala peale. Sellele järgnes raksatus põlves ja valu, nii et langesin asendisse, mis on tuttav  jalgpallihuvilistele, kui mõni pallur on "kossi" saanud.
 Eemalt piidlesid mind ja minu korraldatud tsirkust kaks pensioniealist tõenäoliselt kohalikku, ajasin end kiiresti püsti, ei jäänud kollast ega punast kaarti ootama, ja longates ning üsna hirmul asusin olukorrast ülevaadet saama. Pensionärid kiirustasid oma autosse ja lahkusid sündmuskohalt. Põlv oli küll valus, aga mingeid silmaga nähtavaid vigastusi polnud, küllap oli tegemist mingi shokilaadse seisundiga.  Siis asusin haagist ja autot inspekteerima, esimesena kontrollisin haagise käppasid, õnneks ei olnud koormat ja käpad paistsid selle kukkumise ilma vigastusteta üle elanud olevat. siis vaatasin voolikudjuhtmed üle, need olid mõnusalt koos sadulamäärdega kuna pinge all pääsesid nad ise haagise küljest lahti ja lendasid siis piki sadulat, aga paistis, et mingit vigastust ei ole. Sadulamääre on üks omaette aine, väga määriv ollus , peab ta ju iga ilmaga ja suure surve all oma määrivad omadused säilitama. Kui miski sellega kokku saab siis puhastamine on üsna vastik ja vaevaline tegevus. Määrdega koos oli ka kõik , mis jääb sadulast tahapoole, akukatted, raam. Õnneks on akud allpool raami, nii et haagis libises raamile toetudes akudest üle neid vigastamata. Kolmesillalise hagisega poleks nii lihtsalt pääsenud, sellel haagise sõrm teises kohas ja analoogsel juhtumil oleks see ilusti mõlemad akud pilbasteks lömastanud.
 Longates vesi silmas asusin siis tegevust lõpule viima, väntasin haagise esiotsa käppade abil üles, kulutasin suurema osa oma majapidamispaberist sadulamäärde puhastamisele ebasobivatest kohtades,määrisin sadula, haakisin osapooled tagasi kokku, õnneks kõik ühendused toimisid, pääses elekter läbi ja ei hakanud õhku kusagilt läbi susisema.
Kukkusin veel korda kaks selle käigus ja siis nägin konkreetselt, kuidas mingi osa mingist jalakondist mõni sentimeeter külje pealt välja tungis. Rõõmustav tunne ei olnud. Töölgi olin vaid nädalakese olnud ja kuna palgaosa on meil miinimumpalk siis haigusrahad oleks sellest olnud umbes 200 € ringi mis vaevu korvaks minu elamisekulud, alimendid jääks aga täiesti maksmata ja kaks õppivat noorsandi jääksid samuti nälga. Aga et hommik on õhtust targem, siis kõigepealt heitsin magama. Lebades ei saanud arugi, et midagi viltu oleks, Aga järgmine hommik...võttis oma veerand tundi, enne kui riidesse ja voodist rooli taha sain, Samas jalg ei olnud isegi paistes mitte, siniseks minemisest rääkimata. Siis proovisin, sidurdada pidurdada saan. Andsin ülemusele teada, mis minuga juhtus, tahtis teine mind kohe arsti juurde kupatada, aga kuna olen selliste traumadega tavaliselt ilma abita hakkama saanud, siis ütlesin seegi kord, et vaatame, kuidas laadimistel ja sõitmisel hakkama saan, et kui ei saa, siis ikkagi kojumineks ja arsti juurde. Aga sain hakkama, kõige keerulisem oli asendi muutus, kui jalg oli harjunud istuva asendiga, siis algul oli päris valus ja vaevaline kõndida, siis jalg harjus ja liipasin päris asjalikult ringi, siis taas võttis istumisasendiga harjumine mõnda aega. Koormadki ei olnud kõige kergemate killast, mitmel tuli kõõluda maa ja taeva vahel et kinnitusrihmasid õigesse kohta saada, oli vaja ka katust avada ja sulgeda 4 meetri kõrgusel maapinnast, aga kõigega sai kuidagi hakkama ja nädala pärast peaaegu talutavalt. Paar korda , kui hooletuks läksin, sai põlv uuesti viga, aga organism oli juba harjunud ja asi hullemaks ei läinud. oktoobri alguses olin jälle kodus, aga arsti juurde ei jõudnud, kodus oli nii palju toimetamist ja logelemist. Oktoobri lõpus läksin uuesti reisile, plaanisin olla aasta lõpuni, aga kui olin põhjasoomes esimesed kiilasjääd saanud, siis hakkasin pisut kahtlema oma võimekuses vigase põlvega talvel hakkama saada ja kui toodi koju laadima, pakkus pealik, et kui tahan, võin koju ka jääda, nimelt oli kolm autot avariidesse sattunud ja remondis, nii et vabasid juhte oli kodus kibelemas. Võtsin seda kui jumalikku märguannet ja jumalikku sekkumist ja kuigi teine ülemus andis teada, et kui koju jään siis tõenäoliselt see aasta enam tööle ei saa, otsustasin siiski koju jääda , teistel võibolla väikesed lapsed ja vaja jõulude pidamiseks raha . Pealegi oli kodus ka suur hulk asju, mis kisendasid toimetamise järele. Samuti tundub, on november kõige vastikum kuu, pime, sooja ja külma vaheldumine ehk siis libedad teed ja halvad ilmastikuolud. Väike tagamõte oli ka seda perjoodi vältida.
Tasakesi ikka lootsin, et ehk detsembris saan tööle, nii kuis eelmine aasta oli juhtunud, aga ei kedagist, poolteist kuud läks kui lennates, rahad põlesid käest ja peale aastavahetust kui kutsuti kolmandal jaanuaril tööle, ei olnud küsimustki, kas minna või mitte. Auto ootas mind Helsingis, läksime kolleegi autoga üle. Pakkisin oma asjad haagisesse, et soomes oleks lihtne kolida, pealegi oli kolleegi auto väga puhas, minu asjad aga kottidega maas vedelenud , ja juhtus see, mida poleks tohtinud juhtuda, upitades asju koorma otsa kadus tasakaal ja prantsatasin taas sirge jala peale ja järgmiseks olin sunnitud võtma simulandist jalgpalluri asendi...
Sama jalg, sama põlv, seekord silmnähtava paistetusega. Aga nagu öeldakse , shampust joovad ainult julged, istuda sai, sõita sai, ainult liikumine oli vaevalisem kui eelmise trauma ajal, siiski  otsustasin paar päeva aega vaadata. esimesed päevad olid väga valusad ja hullud, ja siis neljandal päeval, ärkan hommikul ja voilaa, põlv samas korras nagu enne viimast kukkumist, tasus ka seekord risk ära kuigi vahepeal oli ikka käsi juba telefoni järele haaramas.
Niipalju ikka oma sõidustiili muutsin, et mägedes, kui ketimärk on, siis panen aegsasti ketid peale, et ei peaks oma nõrga põlvega eriti ekstreemsetes oludes riskantseid protseduure tegema. Sedagi olen õppinud, et kui all on plusskraadid, siis suure tõenäosusega on tõusud libedad ja tasub ketitada. Eelmine talv oli selles mõttes erinev, et sai pidevat külma ja kette läks vaja vaid paaril korral. Esimene ketitamine sai tehtud 52 tee peal bergenisse minnes. Minu hirmuõudusunenägu-paks märg lumi.  ennem tõuse pidasin kinni ja panin ketid alla. Esimesed ketitamised võtavad kõige rohkem aega, siis alles õpid, kuidas konkreetne kett panna et ta õige pingsusega oleks.  Panin ketid peale ja kohe tõus. Raske koorem ja no ei saa kiirust üles. Jäingi seisma mäe peal. Proovisin paigast võtta , aga paari tiiruga kaevasid rattad endid asfaldini ja käisid iseloomulikud raksatused, mõlemad ketid katki. Õnneks oli ketiplats lähedal, tagurdasin ettevaatlikult need sajad meetrid mäest alla , kogu mu 40 minutit vaev ja rassimine aia taga. Üks kett oli kapitaalselt puru, teist andis veel lappida. Panin varuketid alla ja läksin teisele katsele. Seekord õnnestus ohtlikust kohast üle saada. Edasi vurades nägin üht veokat päris külili, teelt välja sõitnud. Sellest pumbati kütust välja, Siis oli veel üks vennas kraavis, õnneks oli püsti jäänud, mootor töötas ja tüüp ootas Viikingit (Kohalik autoabi mis igasuguseid aparaate välja sikutab ja teele tagasi toob) ja siis edasi oli tee kinni, üks aparaat oli kraavis ja seda sikutati välja. Sai ikka tükk aega jälle oodatud.
Keti proovisin nädalavahetusel ära lappida, võtsin täiesti katki keti küljest tükke ja installisin selle külge. kolmandal katsel see ka õnnestus, esimesed kaks katset läksid aia taha, sest ketiribade ühenduslülid olid nii valju karastusega, et lahti painutades nad lihtsalt murdusid.
Bergenist tagasiteelgi panin ketid alla, seal päris kena serpentiin, ja hea oli , et panin, mäe peal oligi poolakas kahesillalisega kinni jäänud ja kallaku peal liiklus seisis. Ilma kettideta sellise pinasega oleks päris keeruline , kui mitte võimatu sealt uuesti liikvele pääseda.
Üks õnnetus pani veel tee kinni, Eda piiri poole sõites , oli veel tunnike sõiduaega, kui hoplaa, silt väljas, et stengt (tee kinni) no polnud mul ka võimalust ümber pöörata, teised aparaadid ka ootasid ja jäin minagi ootama, 4 tundi läks aega, kolm Viikingit olid töös, Üks oli vist pimedas kurvis kohtunud kitsal teel ülegabariidse veosega ja kokkupõrke vältimiseks teelt välja sõitnud. Igastahes esimesed, kes vastu tulid, (peale Viikingeid , kes vedasid lömmis veoautot) olid kaks autot mingite laiade majadega.
Alesundi lähedalt sain peale alumiiniumi koorma, 30 tonni mis paigutati nii, et haagis paindus läbi suisa, ja tagasitee viis mööda 70 ja 3 teid. kolleeg tuli just 70 pidi ja rääkis, et seal hull tõus ja hullult jääs, ilma kettideta ei pääse, samas, all ka kette peale ei saa panna, sest pool mäge on puhas asfalt. Panin siis vaimu valmis, et läheb ekstreemiks. Tõus oli tõesti hirmus, aga õnneks olid vahepeal tublid teetöötajad ka ülemise otsa jääst puhtaks saanud, au ja kiitus neile.
Üldiselt tundub, et kõige hirmsam on, kui tulevad sademed, ja eriti hirmus on, kui vaheldub soe ja külm, siis on teed kõige libedamad, samuti kui teed on küll puhtad, aga niisked, (sool) ja siis puhub tugev tuul, nii sain mitu kord tasase maa peal äkki ootamatult ratta ringi käima, päeval kõik korras, aga õhtul kiilakas.
Üks seiklus oli veel, kontrollplats, tavaliselt kaalutakse auto, kontrollitakse dokumente, varustust, rehvidketid, koorma kinnitus, mõnikord ka sõidumeeriku andmeid, aga seekord aeti mind kanalile ja kontrolliti roolilokse ja pidureid, hea et väljaheitegaase ei kontrollitud, muidu oleks täisülevaatus tasuta olnud. Kõik tundus ok olevat, ise vaatasin, kuidas ekraanil kõik seierid rohelises alas peatusid, aga vana trükkis mingi graafiku välja ja väitis, justkui mul oleks pidurid nõrgad. Joppenpuhhen, kuu aega sõidetud, kogu aeg ilusti pidama saanud ja nüüd selline uudis???? No asi nii hull ei olnud , et edasi poleks tohtinud sõita, aga kästi korda teha. Eks koju jõudes siis läheb masin remonti kohe.
Sai ka haagisele pisut viga tehtud. Tehase territoorium, päikseline ilm, ja vaja sisse sõita pimedasse angaari, no tiptop, nina juba sees kui tunnen väikest jõnksatus, pargin auto ära ja mis ma näen, uksenurgas ilusti diagonaaltala , mis ukseaugu väiksemaks teeb, ja sõidab sisse kolleg, enne kui jõuan midagi reageerida, käib ka tema haagise nurk jõnksti vastu sama tala. Nüüd kaks autot, milledel sama nurk lappimist vajab.
Ongi vist selleks korraks kirjutatud, Ja vähem kui aastane vaheaeg :) aga eks see ongi nii,l et algul on kõik uus ja huvitav ja lausa kibeled jagama, aga siis muutub asi järjest rutiinsemaks ja tuleb muu elu peale ja jääbki blogielu unarusse...