Taaskord hulk vett merde voolanud ja isu väike post teha ja oma kirjutamise vajadust rahuldada. Talv siis möödus suhtkoht rahulikult, niikuis ka eelmises postis lugeda võis.Võibolla oli tunne rahulik ka seetõttu, et Trondheimist põhja poole mind sel talvel ei saadetudki millegipärast. Ehk siis teed olid enamjaolt mustad(mis tundus tegelikult erakordne ka keskNorra jaoks), sellist paksu jää ja lumekihi peal sõitmist kui eelmine aasta oli sel korral minimaalselt Veebruari lõpus oli kodust koorem võtta ja pakuti, kas ma koju ei taha jääda?Eks jälle hakkas tülpimus pääle tulema, ja eelmiste talvede kogemusest tundus, et oleks justki kaval veebruari lõpp märtsi algus kodus sitsida ja siis pärast suvistes teeoludes rahateenimist nautida. Kodus õnnestus taaskord põlv sodiks kukkuda, seekord siis jää ja alkoholi koosmõjul. Käisin ka kiirest abist lõpuks läbi, sest ei taht ega taht see põlv niisama paraneda. Seal tehti pilti ja valgustati läbi, torgati nõel sisse ja lasti verd välja. Pilt näitas, et justkui luudkondid terved, välja lastud veri võttis suurema osa vallust ka ära. Soovitati siiski põlve erialaarstile näidata ja kirjutati retsept põlvetoele. Selle abivahendi läksin ostsin välja, ikka palju kindlam tunne oli, kui miski tõhusam kui elastikside põlve koos hoiab. Arstiaeg aga anti mulle...eee...1 märtsi seisuga 22 juuliks. Kodus olid ilmad viletsad, õu porine, pidev vihm, külm, nii et midagi asjalikku ei saanudki korda saata. Jube mõnus oli küll ahju kütta ja logelemist nautida, siiski tundus mõistlik skandinaaviasse raha teenima põgeneda.

Üllatuslikult saingi juba samal nädalal, kui helistasin, tööle. Mega peale, see mark Volvosid, mis madalamad, kõrgema kaubaruumiga, aga millel päris kerge kabiini altservaga kusagile vastu sõita, näiteks pisut kõrgema kõniteeserva riivamine võib purustada nii mõnegi plastikosa. Ja selle autoga õnnestus seiklustesse sattuda.

Esimene seiklus oli täiesti mõttetus kohas, mingi parkla väikese tõusuga. 1 aprill. Eelmine õhtu saabusin , kõik kena puhas, kuiv. Hommikul ärkan, 10 cm lund vaatab väljast vastu. Kõrval olev horvaat paneb kette peale. Kahesillaline. Sõidab minema, siis sõidab minema üks leedukas, kahesillalisega. Jääb küll tõusu lõpus toppama, aga tuleb suure hooga alla tagasi...nii et vahepeal on tunne justkui läheb ümber, sest haagise rattad veerevad kraavi ja haagis on üsna ohtlikult kreenis. Aga teisel katsel saab parklast minema. Saab mul ka puhkeaeg otsa. Õues seisab kamp vene keelt rääkivaid tegelasi, küsin, ega keegi ei kiirusta? Ütlevad, et tunnikese pärast tuleb sahk, sinnamaani nad ei liiguta. Hea , ütlen, et lähen ise siis sinna proovima. Vähemalt ei hinga keegi kuklasse, kui peakisn seal hätta jääma. Ja nüüd teen vea, Volvol on käigukastil power reziim, ehk automaatkast vahetab käike suurematel pööretel. Hea mäkketõusul. Proovin siis seda reziimi, saan peaaegu üles kui hakkavad rattad ringi käima libedaga, käigukast saab signaali, et vaja käik üles vahetada, ja hakkabki käike ülespoole lappama, hoog raugeb ja seisangi peaaegu tipus. Proovin sillalukustiga liikuma saada, aga tulemuseta. Siis teen teise vea, selle asemel, et välja ronida ja ketid rataste alla loopida otsustan auto alla tagurdada ja siis juba manuaalreziimis üles sõita. Kuna tõus on kurviga , pean pisut korrigeerima auto asendit ja juhtubki õudukas, nina läheb viltu aga selle asemel, et mõjutada haagise tagaotsa õiges suunas pöörama, hakkab auto esiots vasakule ära vajuma, otse kraavi poole. Lülitan käsipidurile ja lasen ettevaatlikult jalgpiduri lahti...auto libiseb edasi, jalg tagasi pisurile, õnneks auto jääb nüüd paigale. Päris huvitav olukord, jalga pidurilt võtta ei saa sest muidu libiseb auto kraavi, ja teha ka ei saa midagi sest pean pidurit hoidma. Helistan kontorisse ja kirjeldan olukorda lootuses, et ehk pakuvad nad lahenduseks viikingi kutsumist, aga seekord on vastus, et nemad ka ei tea...vähemalt esialgu. Ehk siis olen omapäi. Parim motivatsioon olukordadest välja ujuda... Vaatan kabiinis ringi, oleks vaja midagi, millega piduripedaal fikseerida. Ainuke käeulatuses olev pikem asi on armatuurilaud. See paraku kruviga kinni. Aga õnneks vedeleb ka kruvikas kabiinis. Üks jalg piduril upitan end , väga hea, ulatun, Siis saabub mingi murelik onu, kirsiks tordi peal selgub, et olen blokeerinud kiirabigaraazi väljasõidutee. Õnneks siiski nad suudavad kuidagi seal välja ukerdada.

Saan laua kätte ja proovin teda pidurijala asemel toppida. Peaaegu...aga käiku läheb ka läpakas vahetükina, nüüd tundub , asi susiseb. Hinge kinni pidades ronin autost välja ja esimese asjana viskan ühe kettidest esiratta alla, niih, vähemalt ei libise auto nüüd kraavi. Siis asun kette veosillale panema. Saan teise keti paika kui silmanurgast märkan toimetamist auto ees, kohale on tulnud viiking, juba pannud mulle konksu külge ja vedanud trossi välja. Algul mõtlen, et ok, aga siis sähvatab, et pean tõenäoliselt ise selle kinni maksma. Näitan kettidele ja seletan meestele, et olen peaaegu valmis . Vaatavad hindavalt mu autot, ja siis teevad pakkumise, 3 minuti jooksul pean kadunud olema, kui ei ole, tõmbavad nad mu eest ära ja maksan, kui ei ole nõus, kutsutakse politsei ja tõmmatakse mind ära ja ikka maksan pluss veel politseile trahv tõenäoliselt. Hüppan rooli ja katsun liikuma saada. Aga ei midagi, kuna tegemist on kinnisõidetud aga mitte eriti kõva lumega, siis ketid kaevavad endid kiiresti asfaldini ja hakkavad seda sädemeid pildudes kaapima, samal ajal, kui raskus kandub sisemistele ilma kettideta ratastele, mis kõvaks pressitud lumel niisama ringi käivad. Koorem ka oma 30 tonni. Edasi ma ei pääse, aga vähemalt saan auto sirgeks ja saan pisut tagasi lasta, kiirabi sissepääs on vaba. Viiking küsib veel korra, ega ma abi ei vaja? Eitava vastuse peale pakivad nad asjad kokku ja lähevad järgmist abivajajat otsima. Mina aga asun asja kallale südame värinal ja kahtlus hinges, võibolla ikka oleks pidanud abi vastu võtma? Kuna mulle anti vähe aega, ei jõudnud ma enne tõmmet kette ära pingutada, mille tulemusena oli üks kett end ümber ratta keeranud ja teine kett oma lukusti ära kaotanud. Vahepeal sõitis mööda ka sahk, aga näinud olukorda,et parklat puhastama ta ei pääse, sõitis minema, eks tal oli muialgi tööd palju.

Nüüd panin rahulikult uued ketid peale, pingutasin ära...selgus, et need on liiga pikad ja pingutada neid ei annagi, ja vaikselt mängides, ilma et keegi mulle kuklasse hingaks, nõkerdasin ennast sealt tõusult minema. Nüüd ketid maha ja tuld, hea hooga, et kusagil jälle toppama ei jääks, ja loomulikult tõusudel manuaaliga

.Edasi läks sõit Rootsi päälinna poole, enne piiri tõusul oli vaene horvaat oma lumekettidega teelt välja vajunud. Kardertavasti suure hooga lukustanud veosilla ära, ja siis veab imelihtsalt teelt minema. Ja lumeketid teatud tingimustel võivad olla libedamad kui ilma nendeta sõita.Aga aidata ei saanud ma teda millegagi peale kaastunde ja sõbraliku käeviipe, Seisma jääda ei saanud sest tagajärjed oleks minugi jaoks olnud ettearvamatud. Alates lihtsalt liikluse blokeerimisega ja kettide panemisega ja lõpetades minu auto mäest alla vajumisega. Selle tõestuseks nägingi paarikümne kilomeetri pärast, üks auto oli teelt ära vajunud ja teine, kas siis appi minemiseks või siis sellepärast, et mööda e pääsenud, ka sinnasamasse pooleldi teed kinni pannes pooleldi ka kraavis, seisma jäänud . Neist sain suure õnnega vastassuunavööndist mööda, hea, et kedagi vastu ei tulnud, pimedalt läksin. Ja veel ühe ohtliku möödasõidu pidin tegema, Kaks rekkat venisid vaevu kuuekümnega mööda neid tõuse ja languseid. Puhtalt aja küsimus, millal mõni neist enam üles ei saa ja mina ka nende sabas.Saanud poole rootsi peale, linnuke laulis, päike paistis, tee oli kuiv ja puhas, ei lõhnagi lumest...uskumatu. Sõitsin põhja poole siis e4 pidi, ja pagan, järgmine hommik täpselt sama nali, õhtul kõik ilus ja kuiv, hommikul paras kiht lund maas. Ka selle lume eest sain esialgu plehku aga kui uut koormat peale hakkasin panema, hakkas jälle mingi imelik ilmastikujama, tee ja õhk olid miinuskraadides, aga taevast sadas vihma, mis maale jõudes kohesest jäätus. Tuleb pealikult sõnum-sõida tagasi sisemaateed mööda. Vastan, ma lähen parem rannikut mööda. Vastu, ok, ise tead vahet pole. Koorem peal hakkan rannikutee poole uisutama, ja õige valik, poolel teel muutub õhk soojemaks, tee on lihtsalt märg, saan rahulikult sõita. Loogika teevalikul oli, mere ääres on kliima soojem, sisemaal ja kõrgemal aga külmem, ehk sisemaa tee oli tõenäoliselt kogu oma pikkuses puhtalt jääs samal ajal kui rannikutee täiesti normaalselt sõidetav.

Aga see ei ole veel kõik. See koorem, millega rannikule uisutasin, rändas minu hirmude teele, nr 134, mida olin korra suvel läbinud ja jõudnud veendumusele, et talvel siia sattuda on viimane asi. Pealik ütles, et vaatame, mis olukord on, kui see tee tuksis, siis läheb muud teed. Kahjuks või õnneks see tee oli korras ja saingi ilusti ilma liigsete seiklusteta koorma maha, sõidan uuele laadimisele,lootuses, et saaks kiiresti peale ja sama ilmaga hullematest kohtadest üle tagasi tsivilisatsiooni...aga kus sa sellega, selgub, tehas tänaseks juba töö lõpetanud, laadimine järgmine hommik. Kaks kolleegi ka samas kohas juba ootamas.

Hommikul...prantsuskeelne väljend pidevalt korduvate olukordade kohta, öösel on maha tulnud 10 cm paksu märga lund. Õnneks tööpäeva alguseks sulab asfalt välja, saame ilusti laetud. Aga siis tuleb uus laar lund. Ja loomulikult on tee alguses kohati nii kitsas, ühe auto laiune, ja loomulikult tõus. Sinna me jäämegi, esimesel autol võtab ratta ringi. Mina õnneks seisan kohas, kus autod pääsevad mööda. Keskmine auto aga blokeerib tee täielikult, Hakkame olukorda lahendama. Esiteks keskmine auto tagurdab pisut laiemasse kohta, hakkame autosid mööda juhtima, neist on tekkinud korralik ummik teele, kus eelmine õhtu ühtegi autot ei näinud.Üks naisterahvas sõidab mööda liiga suure kaarega ja vajub teisele poole teelt välja kraavi, perfekt ! Teeb akna lahti ja hüüab help!help! i am sorry,i am sorry. Proovime kolme mehe jõul teda teele tagasi tõsta aga ei õnnestu, siis panen ette sikutada ta teele tagasi koormarihmade abil, siis asub mängu jeep ja samal ajal, tema tõmmates ja meie tõstes saame selle auto sealt minema. Teine kord prantsuse keelne väljend, ülevalt poolt tuleb sahk, aga nähes meie tekitatud ummikut pöörab otsa ringi ja kaob tuldud teed. Esimene auto pääseb liikuma, ketid all, teine auto läheb ilma kettideta, aga üks sõidukas tuleb vastu ja ta on sunnitud pidurdama, mille käigus esiots ära vajub. Appi on laekunud ka viikingi esindaja, kogenud inimesena tuli ta esialgu jeebiga , et olukorrast ülevaade saada, mõni vihane autojuht on jõudnud neile juba helistada. Tema juhendades saame teise auto taas otseks, kui mälu ei peta, siis soovitas ta abisilla alla lasta mille peale auto hakkas paremini rooli kuulama mäest alla tulles. Teine auto sai otseks , pani ketid alla ja läks liikvele, sain mina ka liikuma. Mul olid ketid juba all. Asja puänt oli aga, et esiteks, see aeg, mis me seal jändasime, sulas auto alt asfalt paljaks, nii et võibolla oleks ka ilma kettideta üles sõitnud. Teiseks, minust 350m ülespoole, teistel autodel veel lähemal, kus oli läbi sõitnud sahk, oli asfalt täiesti puhtaks sulanud. Selle jändamisega läks aga esimesel autol aju lolliks ja hakkas imelikke teateid ette viskama, kolleegid jäid puhta asfaldi algusesse ühe poe ette vigadega tegelema, mina aga sinna enam ei mahtunud, nii et sõitsin kettide klõbinal mööda puhast asfalti suurele teele luurama, mis olukord seal on. Seal ka tee sõidetav, aga et kette maha võtta, sellist kohta tee ääres tükk aega ei olnud, venisin siis keti kõlinal 40 km/h pikk kolonn sabas. Kolleegidele andsin teada ja nemad said kohe ketid maha võtta ja normaalselt sõita. Ja siis tuleb sõnum, et 134 on tuksis, kui saate , pöörake ümber, hommikune infi heast teest oli vananenud. Sõidame siiski edasi sest kohapeal tundub asi siiski parem olevat ja pööramiseks kohta ka niiväga ei ole. Jõuame platooni ja seal on mees ees, tee suletud, Mees on ka norrakeelne, nii et midagi aru ei saa. Ootame. Kolleegid on ka järele jõudnud. Mõne aja pärast lastakse meid liikuma. Ees sõidab veel suurem aparaat , kui mina, aga venib tõusust üles, mina aga , saamata piisavat hoogu üles ja sõites halvasti, nii et rattad jäävad jää peale, jään seisma. Kolleegid sõidavad mööda. Tee nii hull ei ole, et ketid peale saada, vaja vaid umbes 100 meetrit edasi saada. Laotan lihtsalt ketid rataste alla ja sõidn nii paari meetri kaupa ülespoole. Mingi hetk saan pidamise korda ja sõidan esimese siledama kohani. Jälle ebaõnn, meie olime viimane kolonn ja nüüd tehti tee lahti. Ehk siis kahelt poolt vurab autosid. Teemehed tulevad ja reguleerivad liiklust. Mina jätan auto ohutuledega seisma ja lähen alla kette tee pealt ära korjama. Kaks aastat autojuhtimist pole just hästi mu võhmale mõjunud. Neli rasket ketti järele lohisemas rühin nagu tõeline burlakk( burlakid, inimesed , kes elatist teenisid lotje jõge pidi ülesvoolu lohistades)mäekülge pidi ülespoole, iga 10 sammu järel hingeldades seisma jäädes. Edasi sõites on tee korras, aegajalt aga puhub tuul sellise lumetormi üles, et enam ei näe, kus on tee, samuti on iga vastu sõitev auto paras ehmatus. Kolmandaks puändiks on see, et neljas kolleeg, kes meie esimese toppamise hetkel laadima jõudis, läbisrahulikult pool tundi hiljem kogu selle tee ilma igasuguste seiklusteta ja jõudis meile ilusti järgigi. Oleks me pool tundi hiljem tulema hakanud, oleks ka meil kogu see jama (takkajärge aga vahva seiklus rutiinse töö vahelduseks)olemata olnud. Aga kunagi ei tea ette, oleks asi võinud ka paari tunni pärast hoopis hullem olla. Ja asja positiivne külg on ka see, et nüüd on mida blogisse kirjutada .

Suured seiklused said sellega küll läbi, aga väike seiklus läks veel edasi. Igasugused pühad on ikka olnud segadusi tekitavad. Ja nüüd olid munadepühad. Eelmineaasta tähendas see viis päeva turistina Taanis kuna keelduti koormat maha võtmast.

Esimene probleem oli jõuda mahalaadimisele enne kui rahvas töö lõpetab. Sellega sain õnneks hakkama, järgmiseks oli uus koorem peale saada. Vahepeale puhkepaus 45h neljapäevast laupäevani ja siis laupäeval laadimine. Ajasin ennast rampasse. Pandi kaks alust peale ja siis seletatakse segases inglise keeles, et pean käru vahetama??? Hellan pealikule , jah, aegajalt on vaja neid aidata ja mõni haagis rampasse sõidutada. Haagin ennast lahti ja läheme teist haaget otsima. Haagise leiame, aga kui hakkan haakima, selgub, et sadulanihutus ei toimi, ehk siis ma ei saa seda haaget nihutada ega isegi külge haakida mitte.

Sõidan tagasi, õnneks seisab haake toonud auto sealsamas koos juhtidega, ja nemad saadakse nõusse(peale läbirääkimist nende pealikuga) ja nad toovad ise haake rampasse. Väidetavalt pidi seal haakes olema minu kaupa, tegelikult aga tuleb tüüp ja tahab veel üht haaget saada, mina ei saa aidata, vaesed kolleegid lähevad jälle ...aga tulevad tagasi ilma haaketa. Haage kadunud. Tuleb ka nende ülemus ja sõidab tükk aega ringi haagist otsides, aga mis kadunud see kadunud, sõidangi minema 500 kg koormaga.

Viking line sadamas. Lähen chek inni tegema, no ei ole neil minu numbriga broneeringut. Ülemus ka pahane, peab olema. Siis peale pisikest pausi tuleb sõnum , saatsin sulle vale sadama, mine tallinki peale! Jess, ka ülemus on inimene, ehk siis ekslik! Aega veel on , jõuan ilusti sadamasse, aga seal...chek inni minnes ei leia ma koormapabereid...vist jäid eelmisesse sadamasse, kust kiiruga sai lahkutud...tark ei torma. Saan laevale ja õnneks ilmuvad kadunud paberid kusagil asjade vahet välja, õnn pole mind veel jätnud. Ja saabki see reis otsa, soomest väiksega koju ja peaaegu nädalake arvestamata puhkust, tahtsin nimelt pikemalt olla, aga auto põhijuht tuli juba tööle ja teist autot mulle hetkel anda neil ei olnud.