Jälle tööl, suvi möödus tormiliselt, umbes nii, nagu üks ideaalne suvi mööduda võikski, või vähemalt see osa, mis sain kodus puhata. Või siis puhkamisest jäi asi väga kaugele, põhiaja veetsin festivalidel või ringi rännates, ümbritsetuna kaunitest naisterahvastest. Mis sa hing veel ihaldada soovid.Surfilaager oli esimene üritus. Surfata küll eriti ei saanud, esimene päev kulus lihtsalt sisseelamiseks, sai laagrid üles pandud, päikeseloojangul brasiilia muusikuid kuulatud. See oli muidugi väga ilus, mitte et need muusikud midagi erilist oleks olnud, vaid kogu komplekt kokku, tuules lehvivad lipud, värvikirevad telgid rannas, vette langev päike, ja kitarrimuusika eksootilises keeles.Täpselt nii nagu peab.
Natuke närvi ajas õhtujuht, kes muudkui nõudis, et kaasa elataks ja plaksutataks , aga vot ei tahtnud, tahtsin lihtsalt hetke nautida ja endasse imeda.
teine päev oli hea, viisin asjad merre ja sain isegi mõned triibud teha. kaugele ei julgend minna, põlve pärast, jama ju, kui kuskil avamerel alt veab. Proovisin ka sõpra lauale saada, aga algaja jaoks liiga kitsas laud, suur laine nõrga tuulega, ebaõnnestus see üritus. Ja lõi ka laine ja asjad mu korraks niimoodi, et jalgki sai viga.
Kolmas päev sadas, hullult, Istusin bussis ja lugesin MeremaVõluri Tehanut. Ja andsin põlvele rahu, Põlv õnneks enam nii hulluks ei läinud kui eelmised korrad.
Viimasel sõidupäeval olid olud nii viletsad, et enam isegi ei saanud peale, Samuti ei saanud veestardiga hakkama, ja lõpuks peksis kaldarull lainetus mu kamad kägarasse ja purje ribadeks.
Õhtustest konsertidest oli parim Ziggy Wilde, kuigi mitte nii hea, kui nende esimesel kontserdil, kuhu sattusin. Ilus oli ka vist Tanya Izotova??? päikeseloojangukonsert rannas, mida küll nautisin lihtsalt vaadates bussiuksest puude vahele langevat päikeseloojangut.
Päevad on muidugi pisut sassis, millal täpselt sadas ja millal keegi esines. Üldiselt ei olnud nii lõbus kui eelmistel aastatel aga puhtalt omal süül, ei viitsinud sotsialiseeruda ja juua.
Järgmiseks oli traditsiooniline saaremaareis. Sõbra sünnipäeva filmifestival, siis veel ühele saarele ja siis muhumaale, ümbritsetuna kõik see aeg kaunitest tütarlastest. (tõe huvides pean muidugi mainima, et üks neist tütarlastest naudib vanaema staatust juba) Aga oli igatepidi tore aeg, mis sisaldas ka üht õnnetut armumist, mis kipub ka juba traditsiooniks saama...
Õnneks olen saavutanud mingi taseme, kus armun küll ohjeldamatult, samas enesekontroll säilib ja kui lootused purunevad, siis lähen lihtsalt edasi. Ei järgne enam aastatepikkust õhkamist ja kurvastamist. Võibolla ealised iseärasused. Hoopis võib järgneda uus armumine. Või ka lõpuks apaatia, kalestumine ,ükskõiksus. Küllap mingid organismi kaitserehvleksid koostöös mõistuse tööga.
Eks sellel teemal toimuvatest asjadest peakski rohkem lahti kirjutama. Mitte lõplikku tõde, lihtsalt vahepealset tõde. Sest tõde ju muutub ajas. Ja vältides vihjeid konkreetsetele isikutele, kuigi see teema on väga seotud konkreetsete inimestega.
Peale viimast lahutust puudus mul igasugune sügavam huvi vastassoo vastu. No naisterahvaste seltskonda olen ma alati täiel rinnal nautinud, aga puudus selline "ma tahan sind või kedagigi" tunne mis peaks olema äärmiselt iseloomulik analoogses situatsioonis. Pigem nautisin seda, et ma ei tahtnud kedagi. Võisin küll natuke mängida, aga ilma eesmärgita, pigem meelelahutuseks ja mängu ilu pärast. Vähemalt enesele tundus nii. Ja ometigi mingi hetk käis laks, peale headöödkallistust, kus kumbki roju oma koisse komberdas, tundsin jälle seda tunnet. Sisemine teadmine, et nüüd siis olen armunud. Haamriga otse lagipähe. Sellega läks nukralt, peale pisukest aega selgus, et tegemist on tupikuga, ja pidin kasutama oma mõistust, et tunded mind hulluks ei ajaks.
Ei saa ma aru inimestest, kes ajavad kedagi taga või siis ei anna end kätte kuigi tegelikult tahaks. Eriti hull, kui see tagaajamine veel lõpuks tulemuse annab. Minu mullis inimesed kui meeldivad teineteisele, siis näitavad seda kuidagimoodigi välja, samuti , kui ei meeldi. Ja kui ei meeldi, siis ei tundu ka mõtekas ennast teisele peale suruma hakata. ..ja nii nad välja suridki...
Traditsiooniline saartereis sisaldas ka traditsioonilist pizzaõhtut, mõnusat pummeldamist, (mõnus mulle, teistele, kainematele võibolla mitte niiväga) aga ometigi kulus alkoholi palju vähem, kui eelmistel analoogsetel üritustel, Sai leitud perfect peach, nauditud päris pikalt esimesel hetkel liiga külmana tunduvat vett, koolitatud akudrellikasutamist, Vaatamata traditsioonilisele õnnetule armumisele oli suurepäraselt veedetud aeg.
Peale saari sai põrutatud viru folgile. See nägi välja umbes nii: ostsin uue bussi, istekohtadega , mis sai teha voodiks, Jõudsin oma vana bussiga koju, veerand tunni pärast tuli uus buss värava taha, vormistasime ostumüügidokumendid, siis selgus, et bussil puudub kindlustus. Netis veerand tundi klikkimist, ülekanne. Asjad ühest bussist teise ja tuld, maks 1 tund. Muidugi ajas uus buss algul päris hirmutavat siduri või piduri kärsakat. Riskisime siiski ja saime kohale,
Esimesel õhtul oli ka parim bänd, taani folkgrupp, mille nime ma ei mäleta. Selline müstiline folkrock, kuu kumamas läbi lava taustariide koos päikeseloojanguga. Minu lähedal tantsis üks imeline naine , valges kleidis, ja ma lihtsalt nautisin tema liigutuste nõtkust ja fantaasiarikkust. Ta tantsis nii, nagu minu unelmates üks naine sellise muusika saatel tantsuda võiks ja tantsima peaks, vabalt ja loomulikult ja ilma piirideta.
Õhtu lõpp ei olnud enam nii romantiline, sõber, kellega koos seal olime, ei viitsinud telki püsti panna ja puges minuga koos bussi magama. Ühest küljest saan muidugi aru, et nii oli mugavam, aga teisest küljest oleksin eelistanud esimest ööd oma uues voodibussis veeta üksi või mõne kauni naisterahva seltsis. Mingi isaste värk vist,
Voodi on minu altar, minu pühamu, Kuhu tahaks lubada ainult neid, kellel saaks käe ümber panna ja juustesse puhuda, ja kellele see meeldiks. Endiselt vist mingi meeste värk, territoorium või nii.
Õnneks olime nii seal vaid ühe öö, ülejärgmine hommik oli mul arsti aeg, põlvega, ja õhtul sõitsime linna tagasi. Sealt läksin oma koju. Hommikul aga, kui linna jõudsin, suri auto täpselt haiglasissesõidu ees välja , tegin ära mammograafia ja kutsusin sõbra appi, kuna oli plaan viimasel päeval ka viru folki nautima minna, pidime vaese bussi ära lohistama ja siis muu sõiduvahendiga festile minema.
Viimane päev ei olnud suurem asi, kuigi ka mitte kõige hullem, svjata vatrast oleks rohkem oodanud, muud asjad olid enamvähem talutavad.
ja saigi puhkus läbi mul, viimasel õhtul leidsin veel bussile mootoridoonori ja tõime selle õue peale, käisin veel terminaatorit vaatamas, milleks pidin automüüjalt hinda 10 euri alla tingima, et oleks , mille eest pilet osta :D
Terminaator mulle meeldis, isegi väga. Olid ikka uued kihid ja parajal määral nostalgiat ja loomulikult imekaunis Emylia Clark ...Loodetavasti sai nimi õigekirjaliselt korrektselt siia trükitud,,,
Ja nüüd hakkab juba esimene sügisreis lõpule jõudma, kuidagi imelikult lope on, lühikesed päevad, nädala tunde ei saa täis sõidetud jne nii võib laisaks muutuda.
Võtsin käsile ka oma keha eest hoolitsemise. Välja näeb see nii, et püüan mõistlikuse piirides vähem süüa, ja mõni hommik teen kõhulihaseid, nii nagu pehka telekas näitas, ja pumpamisi, nukkidel, mingit eesmärki ei ole, lihtsalt tunde järgi, alustasin 2x15, nüüd tegin 20+15. Kõhtu tegin algul 3x15, vahepeal 2x 30, Oluliseks sai see, kui rannas peesitades üks tütarlaps imetlevalt vaatles ja kommenteeris ühe noore meha figuuri, ma siis puhtast kadedusest...Aga varsti jah, loodetavasti nina kodu poole ja siis jälle arstiaeg, selgub, kas hädatapp või saab must veel elulooma
