Aklimatiseerumine võttis pea 5 päeva. kolmandal päeval tegin natuke plaanitud asju, neljandal natuke rohkem ja viiendal juba täie auruga.See oli nagu ideaalne inimese harjutamine tööga peale pikka puhkust. Üks kodutöö oli käia autoga ülevaatuspunktis. Istutasingi kolmapäeva hommikul aku autole ja peale väikest käiamist (seisnud volvo puhul juba rutiin, kahe nädalaga tõmbab aku tühjaks ja peale kuu ajalist seismist tahab pikemat mängimist enne kui tööle hakkab. Pideval kasutamisel käitub normaalselt, Viimasel ajal olen taibanud akujuhtme maha võtta kui ees pikem kasutusvaba periood)ja eetriabi õnnestus süda jälle tuksuma panna. Dokid taskusse ja gaas põhja. Kui autoga pidevalt sõidad, ei pane sellist tühiasja ju tähele nagu seda on lörisev summuti. Kui vahe sisse tuleb, siis saad kohe aru, asi pole õige. Ka piduripedaal reageeris vajutusele imelike häälte ja reaktsioonidega. Sõitsin bensujaamani, tankisin ja keerasin otsa ümber. Selliste sümptomitega lootusetu templit passi saada. Eilne päev mööduski Volvokese all ja kõrval. Võtsin maha kõik rattad. Vaid üks pidur töötas korralikult, kolmel rattal oli talvise seismisega silindrid kinni jäänud. Lahti-kokku, pisut määret sinna kuhu võib ja liikuma nad hakkasidki. Summuti vajas tõsisemat lähenemist. Lärmi põhjustas lahti tulnud sukk. Mõni aasta tagasi vahetatud. Kiskusin maha väljalaskekollektori, ja keevitasin uue suka vana asemele. Eelmine päev fiksust külastades kahtlesin, kas võtta uus sukk või piirduda vaid summutilappimiskeemiaga. Mõistus võitis ja võtsin mõlemad. Õnneks. Summutilappimislintide ja pastadega seda sukka parandada poleks saanud.
  Olen aru saanud, et ma pole just parim mehaanik. Kindlasti mitte selline, kes töökojas kell 8 alustab ja kell 5 lõpetab kogu see aeg tõhusalt mutreid keerates ja tehnilisi probleeme lahendades. Pigem suhtun ma sellesse töösse kui kunsti. Teen kui vaim peale tuleb, mõnda probleemi lahendad mitmeid kuid, või siis pigem ootad kuni mingi määramatu inspiratsioonipuhangu käigus leiad kiire ja tõhusa lahenduse. Vägisi punnitades tihti lihtsalt teed tühja tööd, asjad ei õnnestu, läheb veel midagi katki või kaob mõni tähtis jublakas jäljetult või lihtsalt ei tule asi nii välja, nagu oli planeeritud. Küllap pole ma ainuke selline, miks muidu on suurtes töökodades mindud aja säästmise eesmärgil pigem tervete agregaatide ja sõlmede asendamise teed selle asemel et neid remontida ja uuesti hingele turgutada. Sedagi lugesin hiljuti ühe mototöökoja selli jutust, et neil on nn tühipäevad, ükskõik, mida tegema hakkad, mitte miski ei õnnestu, terve päev tööd tehtud ja õhtune tulemus on see, et tulemusena on mõned rattad oma asupaika ja asendit muutnud. Selle vastandiks on aga päev, kus kõik õnnestub ja laabub. Eelmise päeva õhtul olin pisut kombanud tunnetust ja proovinud talv läbi seisnud siklit käima saada. Tulemuseks oli paar popsu  tossu summutist ja tühi aku. Kuna volvo remont nii ladusalt läks siis tegin ka uue katse siklite käivitamisel, Enda oma läks laetud akuga kohe ja ilusti käima. Teine aga ei mõhkugi vaatamata mitmele eetrisutsule sisselaskesse. hakkas ka aku juba uuesti tühjaks saama. Aga tunne oli endiselt hea ja entusiasm suur. Tõin küünlavõtme ja keerasin ta maha, nagu kartnud olin, must ja märg. Leeklambiga punaseks, külge ja starterit. Hakkas ka see motor popsuma, oodatult ühe pütiga. Eelmine aasta sama  olukord, sama käitumismuster ja peale natukest popsumist võttis ka teise silindri taha. See aasta lõppes kiiremini minu kannatus. keerasin ka teise küünla maha ja lasin punaseks(oleks võinud kohe mõlemad teha aga oh seda  inimeselooma püha lootust kergemini läbi saada;)ja käiski ratas ilusti mõlema pütiga. Selliste meeldivate tulemustega oli hea tunne päeva töine osa lõppenuks kuulutada.