...järg

Kuigi Norra näitab hambaid, on ta endiselt vapustavalt ilus. Metsased mäed vahetuvad ranniku läheduses, kõrguse tõustes või põhja poole liikudes samblaste pinnavormidega, ka värvid vahetuvad. Aga seda peab nägema, Minul aga muremõtted peas, tegin küll vahepeal paar suurepärast sooritust transpordi alal, sõitsin, kuhu ei olnud võimalik ja olin niisama ka tubli, Liigutasin kohale pääsemiseks liiklusmärke, sõitsin läbi telliskivi alt, tagurdasin paarsada meetrit kuna gepsu järgi läbitav tänav oli vahepeal umbseks ehitatud. Aga taas jättis õnn mu maha. Nüüd siis 55 tee peal. Tegemist on kohati ühe auto laiuse teega , ja kurvilisega. Väikeautod mahuvad mööda, suured aga...no on mõned kohad. Ja juhtuski nii, et tuli autorodu mulle vastu, tõmbasin teepervele ja kui peeglisse kiikasin, siis kaljuseina ja auto vahel enam midagi ei olnud. Jälle tuju rikutud, nii mul kui ülemustel. umbes poole meetrine kole kriim uue autohaagise külje peal.
  Norrakad on väga osavad oma tehaste peitmises. Pahatihti pead sõitma enamvähem Vääna-Jõesuu tüüpi suvilarajooni sisse, siis saja meetrine 8-10% langus ja oledki mere äärses tehases. Ühes sellises sain ka talvemõnusid nautida. Selgus, et vihmamärg asfalt on nende rehvide jaoks sama mis kiilasjää. Auto lihtsalt ei suutnud mind mäest üles vedada, algul niisama, hakkas ratas ringi käima, siis lukustasin silla, ikka sama jama, alles kui abisilla üles tõstsin, ronis aparaat üles. Jama on see, et selle autol pole libisevat difrilukku, ainult kas täislukk või ei midagi. see aga tähendab, et sõites talvel ja kettidega tahab auto igas kurvis otse minna.  tuleb põnev talv...

Jälle tööl

Algas see tormiliselt. Laekusin hommikul 4-5 paiku koju, ja 11 pidin linnas tööl olema. Magasin mõned tunnid pakkisin kiiruga asjad(kaasa see mida vaja pole ja koju see mis kaasa oleks vaja võtta) ja asusin kontori poole teele. Muidugi selgus, et autol vahetatud generaator näitas laadimisvoolu ainult tänu tühjale testribatareile, tegelik laadimisvool =0. Sõitsin siis ilma tuledeta. Õnneks kuulub akulaadija mu bussivanakese põhivarustusse ja tööl saab seina seest voolu nii et peale paaritunnist laadimist vast saan koju ära sõidetud kui sügisel tagasi tulen.  Uus oli see, et sõitsin väikese autoga soome(krt, ilma kajutita, lootsin, et saan dushi all käa, einestada ja pisut magada) . Seal sain kokku juba tuttava dafiga mis vahepääl ka pisut sõda oli näinud. Pidime koostama üleandmisakti. Ja autod ümber kolima. 15 min jooksul kuna muidu oleks teine mees kodulaevast maha jäänud. Pooled katkised asjad avastasin alles mitme päeva pärast. Õnneks sain suurega kohe praamile ja igatsetud söögid-dushid ka.
Esimene reis viis läänerannikule, sama koht kus oma sünnipäeva veetsin kevadel. Vahepääl olid norrakad vist rikkaks saanud sest käis palju teetöid. asfalteeriti ka tunneleid 15 tee peal. Ja teisel tööpäeval õnnestuski tekitada tunnelist läbi sõites heli, nagu sõidaks rattaga üle kõvera plekitüki-laks!laks! Leidsin koha kus peatuda ja vaatasin, kogu katuse ulatuses haagisenurk auke ja rebendeid täis. Paistab, et asfalt oli pandud vanale peale ehk siis tunnel oma 10 cm madalamaks tehtud. Sõitsin küll omast arust üsna telgjoone kõrval ja pärast mõõtsin kõrguseks haagisel täpselt lubatud 4m nagu ka liiklusmärgil kirjas oli. Kõne kontorisse ja kohe oli seal mitu mitteõnnelikku inimest minu tõttu. Järgmiseks sõitsin mingite valede koordinaatide tõttu laadimiskohast mööda ehk siis eksisin sirgel teel. selle peale lubas pealik mu jälle katseaja palgale viia.  Pidin kõrvad ikka väga lonti laskma. Nüüd oleks ära kulun ud rull teipi, mis mütofestiks sai soetatud. Pidin kohalikust kaubandusest uue hankima. Essimene üritus katust teipida ebaõnnestus. Üles ronides lõin omale pähe kena ohtralt veritseva augu. Uimase ja verisena ei hakanud enam 4 meetri kõrgusele sehkendama ronima. teise katse tegin suure tee ääres parklas kui puhkepausi pidasin. Peale ujumist ja metsas mustikate söömist tundus olevat viisakas pisut tööd teha. Kõigun mina siis seal katusel kui sõidab minu taha politsei auto. Nii, nüüd on perses, mõtlen, oli ju esimene september ja augustis lõppes mul teemaks. Mehed toimetavad, mina teibin. Tuli veel teine auto ja siis kolmas, lõpuks seisingi nelja politseiauto vahel. Aga hakkasid hoopis kiirust mõõtma , minuga tegemist ei teinud. Ootasin, kuniks lõppes 45h puhkepaus ja hääästi vaikselt ja tähelepandamatult manööverdasin nende vahelt minema....17m pikkuse autoga. Jess, pääsesin, ja katus on ka teibitud, elu tundus lill.

Puhkus=vaikus

Puhkasin. Pikalt ja põhjalikult. Oli hea aeg. Sai läbi. Vajasin puhkust puhkusest. Elusoojak sai seinad ja katuse, Aegna maraton sai poolläbitud, surfiklubis vedeletud, Saaremaal ja Vilsandil käidud, Mütofesti külastatud, Kinobussiüritusel käidud. Mul pole enam ühtegi autot mis muretult liiguks. Maal elamise puhul on see keeruline, kui oled endiselt üsna tugevalt linnaga seotud. Aga parata pole midagi, nii läks.