Kuigi Norra näitab hambaid, on ta endiselt vapustavalt ilus. Metsased mäed vahetuvad ranniku läheduses, kõrguse tõustes või põhja poole liikudes samblaste pinnavormidega, ka värvid vahetuvad. Aga seda peab nägema, Minul aga muremõtted peas, tegin küll vahepeal paar suurepärast sooritust transpordi alal, sõitsin, kuhu ei olnud võimalik ja olin niisama ka tubli, Liigutasin kohale pääsemiseks liiklusmärke, sõitsin läbi telliskivi alt, tagurdasin paarsada meetrit kuna gepsu järgi läbitav tänav oli vahepeal umbseks ehitatud. Aga taas jättis õnn mu maha. Nüüd siis 55 tee peal. Tegemist on kohati ühe auto laiuse teega , ja kurvilisega. Väikeautod mahuvad mööda, suured aga...no on mõned kohad. Ja juhtuski nii, et tuli autorodu mulle vastu, tõmbasin teepervele ja kui peeglisse kiikasin, siis kaljuseina ja auto vahel enam midagi ei olnud. Jälle tuju rikutud, nii mul kui ülemustel. umbes poole meetrine kole kriim uue autohaagise külje peal.
Norrakad on väga osavad oma tehaste peitmises. Pahatihti pead sõitma enamvähem Vääna-Jõesuu tüüpi suvilarajooni sisse, siis saja meetrine 8-10% langus ja oledki mere äärses tehases. Ühes sellises sain ka talvemõnusid nautida. Selgus, et vihmamärg asfalt on nende rehvide jaoks sama mis kiilasjää. Auto lihtsalt ei suutnud mind mäest üles vedada, algul niisama, hakkas ratas ringi käima, siis lukustasin silla, ikka sama jama, alles kui abisilla üles tõstsin, ronis aparaat üles. Jama on see, et selle autol pole libisevat difrilukku, ainult kas täislukk või ei midagi. see aga tähendab, et sõites talvel ja kettidega tahab auto igas kurvis otse minna. tuleb põnev talv...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar