veel valimatult pildid mida olen vahepeal teinud ja pole saanud üles laadida

Teinekord on lihtsalt ilus

 

 Hiiglaslik Jaapani stiilis aed

 Albiino põder kes ei hoolinud karvavõrragi minust, autost ega meie soovist liikuda kiiremini kui seda teed rahulikult löntsiv põder

 Seda pilti sundis tegema teravatipuline mägi otsapidi pilve sees

 

 

Udune ebamäärane öövõte väga ilusast kuust sinises taevas

Selliste piltide nimel ärgatakse hommikul kell viis , udu mulle meeldib ja siin on seda...

Überjärsk teeots ühe taaskord peidetud ja äärmiselt ebamugavas kohas kohas paikneva tööstusettevõtte juurde

kurikuulus 25 km pikk tunnel oma müstiliselt valgustatud saarekestega

Aegajalt pildistasin lihtsalt erinevas astmes raagus puid. piltidel oleks väärtus kui nad sisaldaksid ka daatumeid, ehk siis tegin nad mõnetunniste vahedega erinevatel kõrgustel ja kaugustel põhja poole sõites. Samal päeval nii rohelised, kollased kui ka juba lehtedeta raagus puud

Tuli teha ka  lambakoera tööd, muidu edasi ei pääsenud. Lambad jooksid elu eest ja poetasid selle käigus jooksu pealt ohtralt pabulaid teele.

sügav kanjon mis hommikuudus täitus valge ollusega. Mine ja kõnni või pilvede peal.

Pilt endast. Murelik nägu ees, kuna olen eestlane ja muretsen pidevalt. seekord siis selle pärast, kas ja kuidas umbes pildistades kaadrisse jään ja kas jääb näha käsi, milles telefoni hoian. Huvitav jah, et omast arust olen üsna rõõmsameelne ja naeruhimuline inime aga piltidel näen välja, nagu valmistuksin surema...

Jälle udu, tee, mis kaob uttu, sild mis kaob uttu. Võibolla võlub mind sellistes piltides, et nagu ka elus, et ei tea me, mis ees on ootamas...

Meeletult ilus teejupp õhtuse tumesinise taeva ja põleva valgustusega. Kuigi ma ei seedi eriti inimesi kes igast asjast muudkui plõksivad olen paraku samasugune vist ja kaalun , kas ei peaks telefoni kõrvale ka mõnd tõhusamat pildijäädvustamise aparaati hankima...

 

suusabaasis on tantsupidu...tulemas...sest lund veel pole. Ronisin mäe otsa, loomulikult mööda musta nõlva. Oli ikka hirmus tegelikult ja ise ka ei usu, et säärastest nõlvadest olen suuskadel alla tulnud kunagi...

Mustikad oktoobri alguses. Pole paha. Kahju, et piima ei olnud, oleks saanud süüa piima ja suhkruga, nagu vanasti vanaema juures Pärnus

 

 

 

siin oli liiklusreguleeriaks lõbus igavlev naisterahvas kes liikuma pääsenud autodele lehvitas ja naeratas

ahhhhh.....

Ilusilus...jalutasin paljajalu paksus pehmes samblas ja vehkisin puust mõõgaimitatsiooniga. See on suur vahe, kas võidelda siledal tandril või ebamäärasel ebatasasel maastikul. Larpides olen kordi surma saanud kuna kukun libedal rohul või komistan ja kukun võitlushoos...

tundmatud tatikad. usutavasti hoolikamal otsimisel leiab ka söögiseeni