Püksata Skandinaavias

Tere jälle. Püksata skandinaavias.

Teist nädalavahetust järjest sitsin Norras. See tähendab no internet at all. Samas kui olengi internetis, siis millegipärast ei avane sugugi blogi lehekülg. Seepärast toksingi teksti arvutis valmis lootuses see mingi hetk üles laadida.

Juhtunud on. Iga nädal juhtub miskit märkimisväärset. Ja kui seda üles ei tähenda, siis pikapeale see ununebki, Meenub alles mõne lõbusa joomingu käigus. Kui sedagi.

Jätkan sealt, kus katus katki läks. Kiirem ja ajutine lahendus on katus teipida. Vajalik selleks, et kaitsta koormat niiskuse eest. Võib juhtuda, et koorem koosneb pulbritest või kemikaalidest, mis niiskusega reageerides on kas ohtlikud või riknevad, Õnneks mitte eriti tihti aga valmis peab olema Selleks on vaja teipi. Viibki mind tee Stocholmi eeslinna ja leian peatuspaiga kaubanduskeskuste rajoonis. Jula ja mingi pudipadi pood veel. Ühest leiangi rulle tacteipi või siis macgiveri teipi või bofferteipi, kuidas keegi nimetab. Ja muidugi ka gaasi toidu valmistamiseks, mikrolaineahju kõrvetas ju eelmine juht taaskord sisse ja gaasipliit on ainuke sooja toidu valmistamise võimalus. Teip näps, tõusen auto ja haagise vahele kui lööb silme eest mustaks, haaran kahe käega peast. Hetke pärast võtan käe ära, see on punane. Veri! Lõin pähe korraliku augu vastu teravat plastnurka kere küljes. Pisut uimase ja verisena pole just parim mõte ronida 4 meetri kõrgusele ja turnida seal serva peal ilma kindla tugipunktita, Ronin kabiini ja surun peotäie majapidamispaberit vastu haava, Mõne aja pärast verejooks peatub aga juukseid kammida mõnda aega pole mõtet, haav on õrn ja juuksed verest kokku kuivand. Paberinutsakul on umbes 12cm suurune vereplekk, Järgmine laadimine on kahes jaos, pean jätma ruumi 610 cm teise koorma jaoks, Peale pannakse teraslehed. Laadimisel selgub, et 610 asemel olen mõõtnud 601 cm. Laadimisspetsialist vangutab pead. Pisut moosimist ja liigutamist ja lehed mahuvad siiski mm pealt sisse nii et saan tagauksed kinni panna. Haljad metallplaadid ja mul katus katki. Õnneks ei saja. Koormat kinnitades kõnnin mööda lehti ja saan tõreleda, poleks tohtinud jalanõudega seal peal kõndida, jäid jäljed, mida enam maha ei saa. Taga targemaks. Igas tahes sõidan norra poole. Enne piiri tuleb nädalavahetus peale, seisma jään taskus järve lähedal. Kuigi enamuse ajast vedelen kabiinis ja loen või vaatan filme või punun rõngassärki, meeldib mulle võimalus aegajalt ennast vette kasta või mõne väiksema kaljurünka otsa ronida. Paraku hakkab sadama, Õnneks siiski katuselt sisse ei saja kuigi augud sees. Aga teipida ka ei saa, märja peale ei jää teip kinni. Kuival ajal saan pool katust teibitud, tagumine ots aga pole piisavalt kuivanud veel, jääb pühapäevaks. Käin suplemas ja kolan pisut metsatukas. Saab süüa pohli ja mõned hilised mustikad teevad mu suu siniseks. Omaette spordiala on plätumatkamine, täiesti ebasobiv ja ebaturvaline jalanõu kivide vahel ronimiseks. Ometi ma millegipärast teen seda. Kohati kõnnin ka paljajalu. Metsaalune on kaetud paksu ja pehme samblakihiga ja sinna on mõnus pahkluuni sisse vajuda palja jalaga. Matkad pole pikad, pisut jalutan, ronin kivi otsa, ja siis tagasi lebotama, Pühapäeval tundub ka katuse tagaots piisavalt kuiv teipimiseks. Töötan parasjagu usinalt kui minu taha veereb politseiauto. Süda saapasääres aga mulle nad õnneks tähelepanu ei pööra. Tuleb veel üks ja siis veel üks, seisan nelja politseiauto vahel. Teibin katuse lõpuni ja poen vaikselt kabiini peitu. Meenub ka, et laupäeval sai läbi mu rootsi teemaks. Auto sadulat ma parem määrima täna ei hakka. 45 tundi puhkust saab läbi, hiilin oma „väikese märkmatu“ peaaegu 17m pika sõidukiga sealt politseioperatsiooni paigast välja ja kihutan piiri poole, päästev Norra!

Selgub ka , et metalllehed on roostevabast materjalist, mahalaadimine on õues ja vihma käes. Keegi ei tõrele ei vihma ega jalajälgede pärast.

Uus huvitav koorem. Seekord vanad raudteerööpad, kuni 15m pikad. Tagauksed jäävad sõidu ajal avatuks. Algul sulgen nad vaid originaalfiksaatoritega. Uks aga on umbes 4 ruutu puri ja 60km tunnis väänab fiksaatorid kõveraks. Üks uks lendab sõidu ajal lahti. Õnneks kedagi vastu tulemas pole. Tõmban nüüd uksed koormarihmaga kinni. Relsid upitavad välja tagant oma 2m. Jälle on vahepeal 45 h paus, veedan selle Norras üsna kõrgel fjordi kaldal, ühel pool sirge kaljusein üles, teisel pool alla, minna pole kusagile. Jälle filmid/raamatud/põhiliselt. Maaliline vaade, aga kaua sa seda ikka vaatad? Hommikul vaatan kuidas udu terve fjordi täidab ja siis jälle merele ära vajub.

Mahalaadimine ei taha sujuda. Mingi tõrge. Käivad mehed, vaatavad mu koormat ja vangutavad pead, no pasobole. Kas tõesti jääb koorem peale?? Selgub, et kaks sarnast koormat juba maha võetud ja mõlema auto kärudel tõsised vigastused. Siiski asi lõpus liigub. Sõidan kraana alla ja hakatakse relsse suure 5 t kaaluva magnetiga maha võtma. See ripub trossi otsas ja hallpea, kes sellega opereerib on harjunud suure hooga ilma piirideta vanarauahunnikuid liigutama. Kitsast treilerist vabalt rippuvaid pikki raudjurakaid pole sugugi lihtne midagi lõhkumata kätte saada. Minu haagise pääseb õnneks paari väändunud plekiserva ja kriimustusega.

Peale pannakse 10m pikkused armatuurvardad. Nende mahalaadimine õnnestub alles kolmandas kohas, esimeses kohas ütlevad, et tellitud sai pealt lahtine auto, nende tõstemehanism neid latte kätte ei saa, teises kohas pakin auto lahti, tõstukimees seisab kõrval , ja kui olen kõik lahti võtnud ja rihmad valla päästnud, raputab mees pead ja ütleb, sorry, no pasobole. Kolmandas kohas lõpuks tõstab tehasekraana need latid maha.

Minu lemmikpood Biltema kasutab mind oma kauba transpordiks. Igasugu vahvaid asju mis mullegi ära kuluksid, on auto täis. Laadima pean ise. Selleks antakse tõstuk kus püsti peal seisad. Päris põnev vaheldus kuigi mitte esmakordne kogemus selle riistaga sõita. Tavaliselt kujutab Biltema endast suurt Kraua sarnast angaari kusagil keset tühermaad. Sellise nägemusega sõidan kohale lootuses mõnusasti suurel platsil öö veeta, see pood aga on keset linna. Õnneks pisikese sisehooviga, kuhu saan auto parkida. No aga vett lasta pole küll siia aianurka viisakas. Lähen kemmergut otsima kui näen eemalt silti KINO. Astun sisse ja küsin, kas kino ka saab ja mis film? Saab ikka ja film on Riddic, see uuem versioon ikka. Lippan tagasi autosse , võtan ühe oma kahest puutumatust 100 NOKisest ja padavai kinno. Saal umbes 100 kohaga. 10 inimest vaatamas. Film on vaadatav ja elamus mõnus vaheldus igapäevasele rutiinile. Ajan ka mõned sõnad juttu piletikontrolli/kinomehaanikuga. Kolleeg ikkagi. Peale filmi kipub härra minuga veel suhtlema aga mul uni juba silmas ja põgenen viisakat kuigi oleks vahepeal tore muu eriala inimestega suhelda kui laomehed ja autojuhid. Järgmiseks laadungiks on metallkonstruktsioonid. Ja sihtpunkt mingi kaevandus 15 tee peal. Seesama, kus katuse lõhki tõmbasin. Jõuan õhtuks kohale, Järsk pinnaskattega tee mitukümend meetrit kõrgemale. Mõte tekib proovida üles välja sõita aga kaine mõistus käseb selle katsumuse hommikuks jätta, äkki ei peagi sinna sõitma ja saab all koorma maha? Hommikul koputus uksele, pistan pea välja. Selgub, õige koht 200m edasi. Hea, et eelmine päev mäge võtma ei hakanud, sealt poleks töömees mind leidnud. Kohapeal selgub, et pean ise koorma maha võtma. Selleks antakse mulle upitaja. Vat see on küll esmakordne kogemus. Suur ja kohmakas riist. Mõningase harjutamise peale suudan juba kuidagimoodi aparaadiga opereerida kuigi aega läheb üsna palju enne kui auto tühi. Muidugi veel see triumf, et need madalad tunnelid läbisin see kord mõlemat pidi kordagi vastu lage puutumata. Ja tegelikult on tee 15 üks minu lemmiktee, meeletult ilusad kohad kuigi madalad tunnelid ja järsud tõusud/langused. Nüüd veedangi siin tee lõpus oma puhkepeatust armsa jõekese kaldal parklas kus rippsild viib teisele pole vett ja suvepoole oleksin ennast ka kindlasti jõevette kastnud.

Ja muidugi pealkirja juurde tulles. Eks oli teada, et tulen pikaks ajaks ja oli ka teada, et vaja vastav varustus kaasa tarida. Paraku aga need mõned unised tunnid enne lahinguväljale tulemist polnud just kõige produktiivsemad. Rabasin kaasa ainult talvised soojad tööriided. Augusti lõpp-september on sel aastal korralikud hilise suve kuud, septembri keskel käisin suplemas ja paar päeva tagasi noppisin vaarikavarte küljest söödavaid marju. Õhuke tööriie oleks täiesti paras olnud. Ja ega tavariietega lood paremad pole, kaks paari teksaseid, kaks paari õhukesi heledaid suvepükse, ühed sortsid. Ja loomulikult olid need kõik üsna kähku nii mustad, et jalga tõmmata eriti ei tahaks. Ja ühed teksased kärisesid lisaks kõigele ribadeks(pole ma midagi niiväga maha võtnud selle tööga, või valmistub organism karmiks talveks?). Ühed puhtad teksad peaks olema tagavaraks, kui laevale minek näiteks, või kinno. Pole parata, õppisin 5 l veega ära pesema ennast ja kaks paari pükse, tegelikult ju väga säästlik :) Ja ühel laadimisel teatas vanahärra viisakalt, kui sortsides ringi lasin, et noormees!(milline kompliment) meil siin, Norras ,on muuseas talv!

Põdrad! Olen kohanud kahte. Ühte nägin eemalt läbi võsa murdmas. Väga võimas vaatepilt, suur ürgloom rühkis läbi alusmetsa. Samal ajal jahimehed grillisid tee ääres parklas.

Teine oli veel vägevam juhus. Sõidan mööda platood ja näen silmanurgast mingi liikumine. Hetke pärast saan aru, põder, selline, et sarvede vahele võiks võrkkiige riputada, ja sinder jookseb otse põrkumiskursil, vabandage emad ja alaealised, aga minu suust tuli ainult putsiputsiptsiputsi ja jalg surus pidurile kuni see ürgelukas mõne meetri kauguselt veel liikuva auto eest läbi jooksis. Vastutulnud autojuhile pühkisin demonstratiivse liigutusega higi otsa eest, Naersime mõlemad ja sõitsime edasi.

Justkui olümpiale sattusin. Või siis kahevõistlusele või kuhu iganes muijale talispordiüritusele. Kõigepealt Holmenkollenis, otse suusahüppetorni läheduses, pealelaadimine. Öösel sõitsin kohale, kõik oli mattunud paksu uttu nagu siinkandis viimasel ajal kombeks on. Pilte oli mõttetu teha. Samas valgustatud kõrgehitis läbi paksu udu paistis päris kena hilisõhtuse läbi udu aimatavalt tumesinise taeva taustal. Ja sihtpunktiks suusakeskus Lillehammeri lähedal. Viimased kilomeetrid mööda kruusateed ja siis suusakeskus laenutuse ja kohvikuga , tõstuk ja suusarajad. No suurusjärk kusagil Rumeenias kogetuga võrdvääriline. Jõudsin siia laupäeval ja saan taaskord kenas keskkonnas oma nädalavahetuse ära veeta.