enne jaani

Kodumaale jõudsin siiski jah õigeks ajaks, sai lapsed lõpetatud ja mõned muud ametlikud asjatoimetused jutti aetud. Ööbisin siis eranditult uue onni peal . Vedasin sinna ka mõned oma autoromud mille käigus hakkas bussi mootor õli välja ajama. Küllap oli see vedamiseöö liigsuur koorem talle . Kurb, mul oleks teda veel kõvasti vaja, maal elamise rõõmud. Siin paistab tagasivaatepeeglist päranduseks saadud mosse millega kunagi ka naisi sai taga aetud.

 See vahva kadett aga rändas ruumipuudusel ja asjaolude muutumisel tagasi härrasmehe kätte, kellelt ta kunagi suurte plaanidega soetatud sai.

Suurele veoööle eelnes lomulikult muruniitmisepäev. Täpsustuseks, siiski heinaniitmise päev. Õu oli ikkagi kohati vööni heinaga kaetud

 aega läks aga ehitusplats sai siiski ligipääsetavaks. Ennem põhihoone kallale asumist tuli ikkagi peller valmis meisterdada. Niiöelda käeharjutamiseks. Töö käigus sai pellerist kuur ja kuurist magamisruumiga panipaik. Algul laudadest hoonele tekkis ka mõtteline soojustuskiht, tuuletõkkeplaadid jne. siseruumgi kasvas esialgsest 8 ruudust 12ni, kadus ära esialgne suur terass kus grillida ja tshillida.

 Puitkarkass. alumise otsa viitsisn päris täpselt ära mõõta, diagonaalid ei erine üle 1 cm, Ülaotsas aga, kuna redelit mul ei ole, jäi mõõtmine soiku mis tuli segava asjaoluna esile katusele tuuletõkke paigaldamisel. Aga ei midagi ületamatut, tuleb hooneke pisut vildakam, kui esialgne plaan oli.

 Väikese terrassiosa võib lisada hiljem. Muidugi on ohtlik teha ajutine soojak liig mugav ja soe, võib kaduda inspiratsioon tegeliku hoone ehitamiseks

 Autovedude käigus ootas mind teel udus põder, teine oli põõsastes. Telefoni zoom oli vales asendis, tegelikkuses seisis loom ilusti keset teed, lasi mind üsna lähedale, siis pööras otsa ümber ja läks tagasi tuldud teed . Teisel pool udus seisis teine põder. Ei mina tea, mis mängud või koosolekud ma neil nässu ajasin. Üldse oli küllalt loomarohke öö, kaks põtra, metssiga,allaaetud mäger või kährik ja jänes.

 Selline on ajutine tshillimispaik. Lisandus ka väike grilliufo.

 Niitmine on must töö. Niidutöölise jalad võivad juba mõne minutiga sellised välja näha.

 Laululava mis laululava. Mõnele nirumale kultuurimajale kõlbaks küll. All paremas nurgas näha minigrill. Täiesti töötab, sai mitu täit süüa seal tehtud, vorsti grillitud, kartuleid panniga praetud, teed keedetud. Süsa ei tahtnud osta , õuenurgas seisab hunnik oksi , sealt siis murdsin iga söögikorra jaoks mingi posu ja ajas asja ära küll. Saabusid ka esimesed külalised. Naaber paremalt, vanem meesterahvas, ajasime paar sõna juttu , väikese koha värk, ikka põnev kui keegi midagi toimetab. Paar päeva hiljem naaber vasakult. 5l koduõlle punsuga. Väikese koha värk, ikka põnev kui keegi midagi toimetab. Temaga sai jutustatud kuni punsu tühi. Esialgne mulje on positiivne.

Käisin ka pisut kaherattalist tuulutamas.Leidsin mõnusa kohakese kilukarbi vaatega. Lähemal inspekteerimisel selgus, et tegemist on kanalisatsioonipumba jaamaga või midagi sarnast. Vaatamata sellele asjaolule oli seal ääretult mõnus telefonist Sõpruse puiesteed kuulata ja kord merd ja seal seilavaid jahte vaadata, siis jälle mööda sõitvat liiklust jälgida. Viimane tegevus läks eriti hästi SPSTmuusikaga kokku. Tekkis täiesti ainulaadne meeleolu. Nauditav ja võibolla kahjuks ka kordumatu.

Läkski see nädalake kodus märkamatult mööda. 23 juuni õhtuks laevale. Laevas oli omalaadne kogemus kus kogu see veider ja kirev autojuhtide kamp vaatas hardunud vaikuses telekast Lutsu "Sügiset" Poole Nipernaadi  ajal siiski enamus hardusest kadus ja tänu hilisõhtusele kellaajale puges rahvas põhku. Üle viis mind Tallinki laev, väga omapärane, nimelt osad autod toimetati liftiga kaks korrust allapoole trümmi. Sellist laadimismeetodit kohtasin esimest korda.Seekordne töö seisneb kesk ja põhjarootsi ja norra vahet pendeldamises.atoks taaskord DAF, seekord siiski vanem mudel. Needuseks on väikesed paagid, siin põhjas on kasutatavaid bensukaid hõredalt ja adblue tankimisvõimalus praktiliselt olematu. Homme puhkepaus läbi ja taas minek norra, eks edasi näe, mis minust saab...

11111

Tere taas blogikeskkond. Kuna õnnestus taas sattuda kitsale teelõigule, siis profülktika mõttes tegelesin ka pisut fotograafiaga. Seda lõiku võis õnneks mõõta meetrites, mitte kilomeetrites ja läbisin ta suuremat hirmu tundmata

 päriselus oli mõnus järsak vasakut kätt. palju sellest pildile sai, eks igaüjs ise otsustab

 Loojangupilt, äkki välgatas midagi autos ja kui hakkasin täpsemalt uurima, selgus, et tegemist on tavapärase ilusa päikeseloojanguga, kuna enamuses telefnidest on ka kohe fotokas võtta siis langesin ahvatlusse ja tegin ära

 Number iseenesest pole ju midagi erilist, rida ühtesid.  Aga kui selle ettesaamiseks kulub teatud aeg ja peatus on täpselt hetkel, kui number on selline siis ajalooanaalide täitmiseks pidasin tarvilikuks see jäädvustada

 Kuna lapsed tegelevad koolilõpetamisega, olin meeldivalt sunnitud kauplema ennast kodumaile. Ikka et see lill neile pihku pista ja näidata et vaatamata oma rongaisadusele ja vähesele tähelepanule ma neist siiski hoolin. Oli ikka pisut põdemist kuniks korjasin Halmstadist ja Jönköpingist koorma peale kus ka üks kast Eesti pidi minema. Läbi Soome. ajaga läks tuugaks, esiti sai otsa tööpäev(15 tundi, patuga pooleks sest päeva jooksul mul 3 tundi katkematut puhkust ei tulnud ) siis sõiduaeg(10h, pikk päev m ida võib teha kaks korda nädalas). ja mina olin Sotckholmis kesklinnas mis eriti ei hiilga just pukevõimalustega 17m pikale veokile. Kokku tuli illegaalset aega 44 min . Ainuke lohutus on, et rääkisin ühe lätlasega, kes oli sõitnud aja lõhki 2 tundi kuna otsis 45 tunnise pausi tegemiseks wc-d sisaldavat puhkeplatsi.  Nii et ma kõige hullem veel ei ole. Muidugi oleks võinud kusagil ka peatuse teha ja hommikul edasi sõita aga ajavahega ja chekini lõpuga ja muude jamadega kartsin laevast maha jääda. Sain tehtud 9 tundi puhkust ja sõitsin laevale. jälle 9 tundi puhkust. Soome jõudnud sain sõnumi-sadamas vaheta haagis ja sõidad Rootsi tagasi ???Niipalju siis kojuminekust...Kõht ilusti laevatoidust punnis ja õhtul peab jälle sööma...Laevas paigutati mind Trümmi, ehk siis pidin sõitma alla ja seal kuidagi ennast ka paika manööverdama üpris kitsastes oludes.Läks aega mis läks aga ära ma sinnamahtusin kuigi mitte ideaalselt. Soome laevade paigutajate märguanded on kuidagi minu jaosk hoomamatud nii et nende juhendamisel on üsna keeruline sõita. Parem oleks, kui ta ütleks, kuhu tahab mind paigutada ja siis näitaks vaid seda, kas ma kellegile pihta ei hakka sõitma. Rootsis Oli jälle jama haagistega, üks volvo ei saanud sadulat nihutada et lühema auto haagist endale külge panna , lõhkus jälle mingid poldid ja pidin minemapäästma.ise naersin, et tahetakse mind ilusti paksuks ja õnnelikuks toita enne kojutoomist et ma firmast hea mulje jätaksin muudkui maga ja söö laevas :) vahetasime sadamas haaked ja tagasi laeva. Personal juba tervitas mind kui vana tuttavat .Polnud midagi parata, jälle sõin niipalju kui jaksasin(mitte eriti palju) ja hommikuks olin tagasi Rootsis. Tankimine, siis sõitsin 250km teisele vennale vastu , vahetasime haagised ja padavai tagasi sadamasse , õhtul taas laeva . Söök,jook, näri orbit ja magama. Seekord õnneks Eestimaale. Laev sadamas läksin tekile. Pidin autolt võtma küljest esiotsa pukseerimis aasa kuna selle kaudu tõmmatakse auto tormiga teki külge kinni. Ja see sindrinahk pääses mul peost ja 3kg rauda kukkus otse mu suure varba pihta. Tere hommikust puhkus!!varvas puhta verine ja valus, küün pealt lahti ja puhkus nahkas.Vähe sellest. Eestis kujutasin ette, et saabun kui kangelane, mind ootab punane vaip ja autasu raske ja pika tööperjoodi eest;) Sõidan uhke kaarega firma õue pääle, kolin autost välja ja prii. Võta näpusrt! Lisaks varbale selgub, et pean ka koorma maha võtma ja uue peale panema. Kolima pääsen alles 4 paiku õhtul ja õue päält pagen 6 paiku. Laevas oli üllatav see, et üks paigutajajuhatas pisut mu manööverdamist, et teised autod liikuma pääseks ja kui see tehtud, siis ütles äitäh! Kuku pikali! Varem on seal laeval ainult morne nägusid ja roppu sõimu kuulda olnud.
 Järgmine päev käisin sikliga ülevaatusel ja löristasin pisut ka mööda linna, sai mu kojusõidu vaev tasutud. Ja ülevaataja kiitis mu siklit, ütles et sellist stiili asjad talle meeldivad, et saab ka pisut teelt maha sõita ja puha, täpselt minu mõte:) Kuigi ainult üks neist kuulub minule on kaks ratast ikka sheffim pilt kui üks ratas.

ma olen päästetud

Nagu ikka, käsi kisub rusikasse kui kaklus ammu läbi ja olulised asjad meenuvad, kui postitus ammu üles riputatud. Nii ka täna. Möödunud nädala üks suursündmus oli, et peale mitmeid möödapanekuid ja eksitusi leidsin rootsi kaubandusest lõpuks üles hapukoore! Eelnevalt olin pidanud nahka panema hulga erinevaid rammusaid ja maitsvaid kuid siiski konsistentsilt pigem kohvikoore või vahukoorelaadseid tooteid, küllap mu põsed juba pinetavad sellest rammusast "dieedist" Nüüd aga on hapukoor tuvastatud ja taas minu relvastuses.  Ja uue supipotiga ka esimene supp valmis keedetud, polnud küll minu lemmik, ei borsh ega seljanka ega ka mitte hernesupp vaid rossolnik. Ei tea mis meeltesegaduses ma seda olin ostnud?  Aga peale nädalast võikudieeti maitses siiski hea, eriti kui olin lisanud toidule hapukoort :)

Ja selline näeb välja minu uus supipott. Sarnase pliidi kavatsen ka koju enesele hankida, väga mõnus ja tõhus.

rutiin

Taaskord kena nädalavahetus maantee äärses parklas ja aega pisut siia kribada. uus auto on juba üle 9000 km läbinud. vaikselt harjun ja õpin  igasugu nüansse . Viimasel ajal väga sügavale Norra asja pole olnud, Rootsi aga ekstreemelamusi ei paku. Noh , hetkel on peal raskeim koorem läbi aegade, natule alla 31 tonni. Aga peale numbri ei midagi erilist. Ühe avariiohtliku olukorra elasin üle, olin just lõpetanud telefoniga rääkimise ja mõtted uitasid kojusõidu või mittesõidu ümber ja kiirteel automaatselt keerasin paremale rajale mis aga otsa lõppes. Kõrvale oli aga juba jõudnud üks auto sõita, pidin järsult pidurdma sest rada sai lihtsalt otsa. Tagajärg selgus õhtul, järsu pidurduse tulemusena olid koormaks olevad kipslaadihunnikut paigast nihkunud ja osa laadungist oli purunenud. Jälle ei maganud ma pool ööd. Hommikul tehti koormast pilti ja tõstukijuht ütles, et poleks tohtinud virnade vahele ruumi jätta, Osaliselt pealelaadijate süü, aga midagi poleks olnud ilma selle järsu pidurduseta.  Huvitavaid aineid olen vedanud, Koorem niklit liikus norrast rootsi, Koorem titaniumoksiidi, ja praegu on ka mingid pressitud pulbli kuubikud mul taga. Kirjutades hakkavad asjad põnevamaks minema. Ja meelde tulema. Eile siis oli teoorias minu esimene tööpäev , katseaeg lõppes kõige pessimistlikumate ennustuste kohaselt 6 juunil. Seda tähistasin teise "väljas " söömisega. Ööbimiskohas on nimelt King Burger. Eine oli söödav ja aegajalt peab inimene ka rämpstoitu saama, et maitse ei ununeks. Samuti sain lõpuks soetatud odava raha eest supipoti moodi asja. Peale kuulsusrikast mikroahju sissekõrvetamist ma ju purgisuppe enam teha ei saanud. Võibolla kui oleks vett kuumutanud panniga, aga seda ma millegipärast teha ei viitsinud. Igastahes, purgisupid värisege ja võileivadieet lõppegu :)

Eestlane on kõigi vaenlane

Taas nädalivahetus ja pisut aega heietamiseks. Ja mõnede asfaldifotode lisamiseks. See nädal oli minu tööautoks uus DAF. Minu kätte jõudis ta spidonäiduga 2600 km. Esimese nädala suurim vägitegu oli, et kärsatasin sisse uue auto mikrolaine ahju. Spetsiaalne veokale mõeldud aparaat, hinnaklass kusagil 1000 € ligidale mis tuleb nüüd omast taskust kinni plekkida.  Asi algas sellest, et ümber kolimisel tundus uues autos olevat häbiväärselt vähe panipaiku, volvo umbes 7 erineva kapi vastu siin ainult 3. ja üks kapp neist sisaldas mikrouunit. Hiljem avastasin voodi alt veel ligipääsu mõningatele panipaikadele.  Esialgu aga toppisin kõik oma asjad neisse kolme kappi. Kui tuli aeg toitu valmistada panin uuni tööle. Varsti hakkas sealt kostuma kahtlaseid praksatusi . Kui chekkimiseks seadme välja lülitasin ja päästsin sealt juba valmis saanud kartuliroa pahvatas ninna jälki plastikukärsahaisu ja natuke ka tossu. Ahi näitas korraks veel tulesid ja heitis hinge. R.I.P. Äärmiselt piinlik lugu. Mõned asfaldislaidid leina leevendamiseks.

Selline on siis uue sõiduvahendi displei. Paljud asjad teistmoodu või üldse puuduvad. Uus asi tahab alati harjumist ja kohanemist. Edevam on ta kindlasti kui volvo, aga tööomadustelt...veendunud volvomehed laidavad ja need kes sõidavad on rahul.

Pisut peab oma edevust ka nuumama ja persoonipilte siia panema. Mina dafis võiks olla peal või allkiri

 Uut autot võib ka hellitavalt pesumasinaks nimetada. Selline näeb välja käigukang. ja ka lülitid meenutavad pesumasinat

Ühel õhtul kohtusin vene kolleegiga. Endine kohtlajärvekas. peale lonksu konjakit ja Üldisemaid jututeemasid jõudsime kiiresti rahvusküsimuseni. Vaidlejana ja faktide esitajana oli ta minust tugevam. Oma osa oli ka minu puudulikul keeleoskusel ja aeglasel mõttetööl. Tema üks väide kõlas, kui venelased oleksid saanud eesti kodakondsuse siis räägiksid 80 % neist ka eesti keelt. mida ma ei usu, ega eesti keel selle pärast lihtsam õppida siis pole. Kiiresti läks jututeema nii et mitte mina/sina vaid meie/teie mis mulle eriti ei istunud, pole mind ju valitud eesti rahvast esindama. aga selle aja peale oli vene mees nii leilis juba, et ainult rääkis ega polnud võimeline vestluskaaslast kuulama. Loodetavasti siiski suutsin temasse pisut mõtteainet süstida kasvõi teemal, tema infokanalid on venekeelsed ja venemeelsed , miks ei peaks nad siis olema kallutatud?
 Teine kohtumine leidis aset bensukas rootsis. Kõrvaltanklas peatus soome kirjadega auto. Mõtlesin siis et hõimurahvas, miks mitte pisut vestelda? Küsisin vanalt, kas tegemist on soomlasega. Selle peale oli vaikus, ainult alalõug hakkas mehel vabisema. Siis tuli sealt :ei ole hüvä virolaisia nin paljon tääla, ajavat hinnat alle ja ei pääse enää ruokalaan sööman kun raha ei ole riitävasti. DHL(rahvusvaheline logistikafirma) vauraa vaan. Ehk siis polnud vana rahul, et eestlasi on nii palju, teevad tööd odavalt ja ajabvad hinnad alla nii et kohalikud ei saa enam korralikult tasustatud või jäävad hoopis tööta. Tegin talle siis kiire koolituse, eestlased ei ole mingi oht, meid on lihtsalt nii vähe, tegelik oht tuleb lõunast, poolakad, rumeenlased, bulgaarlased. Ja üldse, lama ajal käisid ka soomlased rootsis tööl ja ta isegi on ju kodust kaugel. Kui venkule jäin vaidluses alla siis vanapapist olin ma igastahes kiirem ja osavam, loodetavasti jõudis mingi osa minu tõest ka tema ajukäärude vahele. Minu ajukäärudesse jõudis küll pärale ja ma pole selle üle ka eriti ühke, et tänu minu siinviibimisele võib kellegil teisel elustandard kannatada. Eile õhtul oli aga  väike balti rahvaste esindajate koosolek. Kohtusid eestlane, lätlane ja leedukas. Ajasime üks veerand tunnikest juttu vahetasime kogemusi ja lõpuks(üsna kiiresti)jõudsime ka sõjaväeteemani :) Olid mõlemad päris toredad tegelased. Lätlane töötas kohaliku firma all , leedukas kodufirmas. Kõver lugu oli, et leedukas sõidab täna tallinnasse ja homme riiga, meil mõlemal siiajääjal hakkasid igastahes süljenired suunurgast tilkuma :)
 Leidis aset ka üks mehaaniline viperus. Oli määratud kohtumine ühe lugupeetud kolleegiga kellega pidime vahetama kärud ja siis temal kojusõit, minul aga tema käruga norra minek. Saime siis kokku ja haakisime lahti. Kärud aga olid erineva pikkusegs nii et pidime mõlemad nihutama oma sadulaid. Minu sadul liikus ilma viperusteta, uus auto ja värskelt määritud. Tema sadul aga oli kinni kiilunud. Püüdsin teda aidata nii kui sain et asi paika läheks, tulemusena aga lihtsalt lõhkusime osa lukustusmehanismist.Teien ebameeldiv tulemus aga, et sadulaga jännates olin püksitagumikuga kusagile tavotise asja pihta läinud ja siis loomulikult tutikale istmele istunud selle karmi tavotiga kkku määrinud. Jäidki kärud vahetamata ja vaene mees, kes lootis järgmise öö oma naise kaisus magada ja keda juba kolm nädalat lubati ja üritati koju lähetada pidi jälle suuna Norra poole võtma. Mina juba hõõrusin käsi vastamisi, et nüüd minul kojuminek aga võta näpust, kästi käru kapellskääri viia ja stockist teise sappa võtta. Selle kuu keskpaigaks tahaks kangesti kodumaal olla, kui mitte juba varem. Lastel koolilõpetamised ja need on üritused kus omal vabal tahtel puududa ei sooviks.