11111

Tere taas blogikeskkond. Kuna õnnestus taas sattuda kitsale teelõigule, siis profülktika mõttes tegelesin ka pisut fotograafiaga. Seda lõiku võis õnneks mõõta meetrites, mitte kilomeetrites ja läbisin ta suuremat hirmu tundmata

 päriselus oli mõnus järsak vasakut kätt. palju sellest pildile sai, eks igaüjs ise otsustab

 Loojangupilt, äkki välgatas midagi autos ja kui hakkasin täpsemalt uurima, selgus, et tegemist on tavapärase ilusa päikeseloojanguga, kuna enamuses telefnidest on ka kohe fotokas võtta siis langesin ahvatlusse ja tegin ära

 Number iseenesest pole ju midagi erilist, rida ühtesid.  Aga kui selle ettesaamiseks kulub teatud aeg ja peatus on täpselt hetkel, kui number on selline siis ajalooanaalide täitmiseks pidasin tarvilikuks see jäädvustada

 Kuna lapsed tegelevad koolilõpetamisega, olin meeldivalt sunnitud kauplema ennast kodumaile. Ikka et see lill neile pihku pista ja näidata et vaatamata oma rongaisadusele ja vähesele tähelepanule ma neist siiski hoolin. Oli ikka pisut põdemist kuniks korjasin Halmstadist ja Jönköpingist koorma peale kus ka üks kast Eesti pidi minema. Läbi Soome. ajaga läks tuugaks, esiti sai otsa tööpäev(15 tundi, patuga pooleks sest päeva jooksul mul 3 tundi katkematut puhkust ei tulnud ) siis sõiduaeg(10h, pikk päev m ida võib teha kaks korda nädalas). ja mina olin Sotckholmis kesklinnas mis eriti ei hiilga just pukevõimalustega 17m pikale veokile. Kokku tuli illegaalset aega 44 min . Ainuke lohutus on, et rääkisin ühe lätlasega, kes oli sõitnud aja lõhki 2 tundi kuna otsis 45 tunnise pausi tegemiseks wc-d sisaldavat puhkeplatsi.  Nii et ma kõige hullem veel ei ole. Muidugi oleks võinud kusagil ka peatuse teha ja hommikul edasi sõita aga ajavahega ja chekini lõpuga ja muude jamadega kartsin laevast maha jääda. Sain tehtud 9 tundi puhkust ja sõitsin laevale. jälle 9 tundi puhkust. Soome jõudnud sain sõnumi-sadamas vaheta haagis ja sõidad Rootsi tagasi ???Niipalju siis kojuminekust...Kõht ilusti laevatoidust punnis ja õhtul peab jälle sööma...Laevas paigutati mind Trümmi, ehk siis pidin sõitma alla ja seal kuidagi ennast ka paika manööverdama üpris kitsastes oludes.Läks aega mis läks aga ära ma sinnamahtusin kuigi mitte ideaalselt. Soome laevade paigutajate märguanded on kuidagi minu jaosk hoomamatud nii et nende juhendamisel on üsna keeruline sõita. Parem oleks, kui ta ütleks, kuhu tahab mind paigutada ja siis näitaks vaid seda, kas ma kellegile pihta ei hakka sõitma. Rootsis Oli jälle jama haagistega, üks volvo ei saanud sadulat nihutada et lühema auto haagist endale külge panna , lõhkus jälle mingid poldid ja pidin minemapäästma.ise naersin, et tahetakse mind ilusti paksuks ja õnnelikuks toita enne kojutoomist et ma firmast hea mulje jätaksin muudkui maga ja söö laevas :) vahetasime sadamas haaked ja tagasi laeva. Personal juba tervitas mind kui vana tuttavat .Polnud midagi parata, jälle sõin niipalju kui jaksasin(mitte eriti palju) ja hommikuks olin tagasi Rootsis. Tankimine, siis sõitsin 250km teisele vennale vastu , vahetasime haagised ja padavai tagasi sadamasse , õhtul taas laeva . Söök,jook, näri orbit ja magama. Seekord õnneks Eestimaale. Laev sadamas läksin tekile. Pidin autolt võtma küljest esiotsa pukseerimis aasa kuna selle kaudu tõmmatakse auto tormiga teki külge kinni. Ja see sindrinahk pääses mul peost ja 3kg rauda kukkus otse mu suure varba pihta. Tere hommikust puhkus!!varvas puhta verine ja valus, küün pealt lahti ja puhkus nahkas.Vähe sellest. Eestis kujutasin ette, et saabun kui kangelane, mind ootab punane vaip ja autasu raske ja pika tööperjoodi eest;) Sõidan uhke kaarega firma õue pääle, kolin autost välja ja prii. Võta näpusrt! Lisaks varbale selgub, et pean ka koorma maha võtma ja uue peale panema. Kolima pääsen alles 4 paiku õhtul ja õue päält pagen 6 paiku. Laevas oli üllatav see, et üks paigutajajuhatas pisut mu manööverdamist, et teised autod liikuma pääseks ja kui see tehtud, siis ütles äitäh! Kuku pikali! Varem on seal laeval ainult morne nägusid ja roppu sõimu kuulda olnud.
 Järgmine päev käisin sikliga ülevaatusel ja löristasin pisut ka mööda linna, sai mu kojusõidu vaev tasutud. Ja ülevaataja kiitis mu siklit, ütles et sellist stiili asjad talle meeldivad, et saab ka pisut teelt maha sõita ja puha, täpselt minu mõte:) Kuigi ainult üks neist kuulub minule on kaks ratast ikka sheffim pilt kui üks ratas.