kaks kuud tööl

Olen blogi üsna unarusse jätnud, nii nagu ka kõik muud asjad, lihtsalt sõidan ja lebotan, sõidan ja lebotan.  Ja pole ka enam meeles, kus ja kuidas ja mida teinud olen, nii et kirjeldan viimase aja tähelepanuväärsemaid juhtumisi ja üldist olukorda.Tulen just lõuna Norrast kui antakse käsk haagised vahetada. Kuna on just olnud karm lumesadu siis on sellise koha leidmine, kuhu kaks autot manööverdama mahuvad, üsna keeruline. Esimeses kohas on igal pool rinnuni hanged, kohta küll jagub kerge lumega, aga ei riski sinna jääda, kui lund juurde sajab, ei pruugi enam teele tagasi pääseda. teises kohas , kus peaks olema suur plats, näen ainult eemalt traktorit töötamas lume lükkamise kallal. Parem ei hakkagi ronima, edasi ei pääse nii libe on, et jään tõusul seisma. Tasakesi manööverdan tagurpidi mööda kurvi ja tagasi ringi peale, kus siis suurele ja puhtale teele pääsen. kolmas koht tundub ok, kui mõni auto veel sinna ei tule, saab vahetuse teha. Loomulikult on seal veel üks auto, kui meie auto saabub. Teine juht laidab mu kohavalikut nii kui jaksab, kuigi küsisin talt eelnevalt, et äkki teab mõnda sobivat kohta läheduses. Viriseja ja mahategija tüüp tundub. Lahkume siiski sõbralikult. Pühapäeva õhtul sõidan laadimisele kuna esmaspäeva varahommikul peaks koorem maha minema. Sadas küll laia lund vahepeal aga sulas kohe. Puhas asfalt kuni parklani territooriumi sissesõidu kõrval. Sinna jään ilusti kinni. Proovin kette ratta alla visata aga paks märg lumi, ja kerge koorem, abi ei ole, Lõgistan edasitagasi kuni lõpuks olen risti teel, ja nagu kiuste , tahabki üks kohalik territooriumilt ära sõita. Algul tõreleb ja siunab välisjuhte ja ütleb, et väikestel teedel tuleb alati ketid panna, no ei ole nõus, siiani  ju asfalt iluspuhas. Siis tõreleb veel, et miks ma selliste rehvidega sõidan, ohtlik enesele ja teistele. Jälle ei ole nõus, sõidan ju sellevõrra aeglasemalt , kohalikud aga kihutavad kui pöörased kitsastel ja libedatel teedel. Vabandan siiski mitu korda, et tee minu tõttu kinni on ja lõpuks aitab vana isegi mul kette peale panna. Saan parklasse, vana pääseb koju ja kõik on õnnelikud. Järgmisel hommikul selgub, et ketid olid hea mõte, ehitusplats on samasuguse märja paksu lumega kaetud nagu parklagi, ja ümberpööramise koht on nii kitsuke , garneeritud veel suure lombiga, et ilma kettideta oleksin hädas, eriti tühja autoga.Platsilt lahkudes näen meie firma kolleegi kahesillalise autoga nukralt kette  lohistamas. Pean korra kinni ja ta küsib, kas ikka tõesti on seal kette vaja? Pangu alla, platsil tühja kahesillalisega...ta jääks sinna lume sulamiseni...

   Avastan uue tee Trondheimi, kui tulen üle eda piiri, siis sõidan üles nr3 pidi, pole nii järske tõuse ja languseid nagu e6 peal, külma on 10 kraadi, päike paistab ja asfalt on puhas ja kuiv, nauding koos ilusate vaadetega. Norrakad hoolitsevad oma teede eest ikka hoolega, pidevalt lükatakse puhtaks ja soolatatakse, ja kui uusi sademeid peale ei tule, siis muutub jäätee mõnikord lausa tundidega täiesti sõidetavaks, kui hommikul saad mõnest kohast üle muretult, siis õhtul pead kasutama kette. Veebruari alguses pean sõitma Rootsi üle Östby piiri . Üsna kitsas ja libe tee. ühes kohas juukseb üks elukas üle tee ja temaga kokkupõrke vältimiseks hoian teel  ii paremale kui julgen, Juhtubki see , et kuna teeperve märgistusvaiad on teineteisest üsna kaugel, on sahamees tee laiemalt lahti lükanud. ehk siis esimene ratas vajub teelt ära, proovin seda tagasi meelitada, liiga järsult keerata ei saa, auto võib kääri minna või üldse üle kaela lennata. Ei õnnestu, esiklaasist välja ei näe, sest üles paiskuv lumepilv varjab vaate. Olengi teelt välja sõitnud. Õnneks pole tegemist euroteega, kus järsud kraavid, samas paarkümmend meetrit edasi oleks juba korralik kukkumine olnud.

Närviline kõne pealikutele, tellitakse Viking mind välja tõmbama. Suhtumine on rahulik, pole ma ju esimene, kes sel talvel kraavis käib. Tuleb üks mees üsna tavalise väljanägemisega mitte just kõige suurema abiautoga. Võtame välja labidad ja kaevame lumest lahti auto esiots. Siis ajab abiauto metalljurakad maha ja hakkab autot välja vintsima. Olen tänulik, et autoks on metallesiotsaga DAF, Volost oleks järgi jäänud plastikupuru sellisesse sügavasse lumme sukeldumisel. Abistaja sikutab, siis vahetab jälle positsiooni ja sikutab uuesti. Vasak esiratas on juba teel aga parem ei taha kuidagi pervest üles tulla, peale paari katset laotab mees maha keti, et esiratas paremini kontakteeruks maaga ja mind teele juhiks. Sellest on abi ja peale veel paari korda olengi tagasi teel. mees laseb veel üles kirjutada, kui raske oli koorem ja mis on auto number ja lähemegi sõbralikult lahku. Sõidan edasi, veel korra libiseb esiratas teelt maha aga seekord saan ta auto ikka teel hoitud. Päris puhtalt auto siiski ei pääse, rool hoiab 90 kraadi viltu, midagi on esisillas kas kõver või viga saanud. Ka koorem on libisenud paremale pardale ja paremaid portesid muljunud. Koorem maha, uus peale ja vahetan auto mehega, kes koju läheb ja vigase auto koju viib. Järgmiseks autoks on Mega, ehk siis väikeste ratastega Volvo.Selline, millistel on väga lihtne plastikuid lõhkuda, kuna auto istub madalamal tee suhtes. Sellel tõttu on muidugi kaubaruumi kõrgus suurem, teelpüsivus aga viletsam. Ja auto on esmapilgul kohutavalt puhas, lausa ebamugavalt puhas. Isegi kardinad on sikksakki volditud. Otsin pilguga voodikantimislaudasid, kes sõjaväes on käinud, teab. Õhtul helistab kolleeg ja ütleb, et ühe meie autoga on juhtunud ränk avarii, ja juht on surma saanud. Norrakate lehel on ka pilt

Hiljem saan teada, et tegu sama mehega, kellega koos kuu alguses sai sõidetud. Mis teha, elu läheb edasi. Sõidan Bergenisse. sinasõit sujub ilusti, tagasitulles on kirjad väljas, peab kette kasutama. Panengi ketid peale, aga neid ei anna pingutada, liiga pikad või rehv liiga kulunud. Õnneks on mul kaasas väikesed koormarihmad. tõmban nendega ketid pingule ja sõidan mäkke. Väga aeglaselt, sest tõus on täiesti lume ja jäävaba. üleval platool on siiski üsna libe, kettidega turvalisem sõita. Mingi hetk muutub ketihääl. Jään seisma ja lähen vaatama, üks koormarihm on pooleks läinud ja minema on lennanud ka üks külje gabariidituli. teha pole midagi, sõidan edasi. lõtv kett käib vastu porilauda ja uuristab sellesse 30 cm pikkuse kanali. Jõuan vähem libedale alale ja võtan ketid maha. Teel on veel kolm pikka tõusu ja üks langus, aga õnneks puhtad. Helistan põhijuhile, see ütleb, et ei tea, pole kunagi vaja olnud kette kasutada. Tehnikategelane, ütleb, et ketid on rattamõõdu järgi ostetud, pole hullu, saan proovida, kas õnnestub üks riba ketist ära võtta meisli ja vasara abil. Tavaliselt lapitakse kette spetsiaalsete hiigelsuurte tangidega.

   Koorem Soome, teel kohtun sõbrapoisiga, kelle ka siia firmasse tööle sokutasin. Temal on 10 aasta tagune töökogemus ja juba paari kuuga sai omale kindla auto. Sõidab minust paremini.  Hotingis teeme puhekpausi, käime dushi alla ja joome Carlsbergi 3,5% õlut. Päris lõbus olemine , ainult et järgmine hommik on peale 4 õlle joomist tunne, nagu oleksin kolm viina nahka pannud. Ja riided kõik haisevad, sest sõber tossab kui korsten, eriti joomise ajal. Õnneks saan järgmine päev veel lisaks laevas dushi alla käia. 

Satun mööda sõitma kohast, kus karjused on oma põhjapõdrad suurde tarandikku ajanud.  mõned kilomeetrid eemal on suur põdrakari ühisest üritusest ära viilinud ja veedab aega hoopis teelt soola eemaldamisega, nüüd siis teada, miks teed libedad, loomad panevad ju soola nahka...

Godavngeni viikingiplatsil  torm kurja teinud,  

Üks ööbimine  otse vee ääres, täiskuuga ja paadisillaga, väga romantiline...

Pehmo beetaisane, nagu ma olen, pean oma attituuti vahepeal parendama ja puuduolevat julmust oraalselt lisama oma organismi

Soomes läheb kummaliselt,saan koorma ilusti maha järgmine hommik, siis oli mulle broneeritud teeniduse aeg, nimelt ei taha auto aegajalt kohe käivituda, peab 15-20 sekundit starteriga käiama enne kui vaikselt plödisema hakkab. Selline asi aga veoautol, kus suur mootor, keerab pika peale starteri kihva. remondis keeratakse korraks üks filter maha , määritakse tihendi tavotiga kokku ja keeratakse tagasi, nüüd käivitub auto ilusti. Aga samal päeval enam uut koormat peale ei saa, tööpäev otsas.  Harjumatult pikk puhkus keset nädalat, alles laeva pealt, siis paar tundi sõitu , Siis kell kolm lebosse ja alles järgmine hommik kell seitse laadimine, siis Naantalisse, autopesulast läbi  ja uuesti laevale. Sadamas teen ketid parajaks, töötavat inimest saabub uudistama ka mitu kaasmaalast. Esimene kett läheb vaevaliselt, teine juba sipsti, hea, et olen Biltemast omale meisli ostnud. Järgmine päev sõidan Ärjangi, vahetan kolegiga auto ja saan vastu samasuguseMega. Ja tagasi Stockholmi poole. Peale koorem ehitusmaterjale ,Norra ja siis peale gipsplaadid. Pean sõitma Nynashaminasse ja laeva, sealt sõidetakse lätti ja leetu tean? Paberites aga kirjas Visby. Vormsile läheb koorem või???? Aga ei, samast sadamast toimub praamiliiklus Gotlandile! Teengi päevaga otsa Oslo lahe läänekaldalt Rootsi idakaldale, ajaliselt läheb päris napilt, Norra algus väiksevõitu kitsad teed, Rootsi algus pikad tõusud, mis 30 tonniga võtavad isegi megal hoo maha, ja viimased kilomeetrid veel mööda kurvilist kitsast metsarada. Sadamas olen 45 minutit enne laeva väljumist. Loodan veel, et siin pole kohustust 1,5 tundi varem sadamas olla nii kuis suuremates kohtades. Saan ilusti chek inni tehtud ja seiskan mootori ooteplatsil samal ajal, kui laev sadamasse manööverdab. Kuigi olen alati võõrastes lennujaamades, rongijaamades ja sadamates, eriti suurte sõidukitega, hädas olnud, läheb seekord kõik meeldivalt libedalt. Peale keskööd olengi Gotlandil. Õnneks on siin päris kenad teed, vähemalt Visby ümbruses ja leian ka metsaveerel normaalse tasku, kus öö veeta. 

 Juhtub nii, et vaatan hommikul kuueni arvutist filme, ja ega eriti magama ei julgegi jääda, magan veel kella 10 laadimise maha??? Olen enne aega poe juures, töölised tulevad, lõpuks selgub, et selles poes makstakse arveid, kraam läheb teise poodi. Sõites näen ka pisut linna, selline armas haapsalu laadne asula, aga supermarketeid on tükki neli???ometi väike linnake... Saan koorma maha ja tulen tagasi juba tuttavale öömajale. Meri on lähedal, linn on lähedal, ilm on megailus, päike paistab, ja mina viskan pikali ja uinun kuni väljas jälle pime on. Niipalju siis turismist, homme on ehk parem päev. Esmaspäeval tagasi mandrile, siis Soome ja saab see reis läbi...

kes teisele auku kaevab, see...

Vaevu jõudsin eelmise postituse lõpetada kui hakkas juhtuma. Kõigepealt asun autot putitama, üks haagise küljegabariit ei põle. Astun autost välja ka karsummdi pikali,  ja mitte lihtsalt pikali vaid just nimelt karsumdi! Kui auto 45 tundi müriseb, siis väljalaske gaasid tekitavad auto kõrvale jääd sulatades kena loigu. Ja selle sisse ma astungi ja maandun täpselt oma pehme kohaga kõige sügavamasse kohta. Ja seda 16 kraadise külmaga. Löön valusalt ära parempoolse neeru, valutab ikka veel. Võtan siiski kruvikeeraja ja lähen uurin tuld. Sellega pole midagi teha, led ei põle ja vahetatakse kogu tuli. Kuigi ka sadul tahaks määrimist, nii vähemalt arvan, siis sellise külmaga seda siiski tegema ei hakka. Kolleeg kõrvalt ehmatab, et küll ei saa sa autot haagise küljest kätte, siis ei saa teda jälle tagasi jnejne, tuhat põhjust mitte tööd teha. Käin veel dushi all(milline luksus, sel nädalal juba kolmas kord) ja õhtul sõidan edasi. Liigun mööda e45 algul ja siis keeran 92 peale. Nagu ikka, on tee lausjääs,  Õudsaim hetk on, kui teel seisab suur võimas kraana, sarnane nendele, millega upitatakse paika tuuleparkide torne ja tiivikuid ka vist. Loomulikult on minu pool servas järsk langus ja loomulikult saan sellest aru, millega tegemist, alles vahetult enne temaga kohtumist, tuled on ju nõrgad. Siiamaani jääb mõistatuseks, kuidas temast tervelt mööda sain või kuidas teele jäin, sest peeglisse vaadates tundus küll, et oleme küljetsi peaaegu teineteise vastas.Tundub kohati, et olen väikestes asjades kohutavalt õnnelik inimene lihtsalt.  92 tee viimased 30 km on puhas asfalt, milline nauding. Järgmisesse päeva jääb veel 200 km laadimiskohani. Uus koorem ootab mind Jokkmokk nimelises kohas, kas pole huvitav kohanimi? Sõnumis saan aru, et vaid 2 tonni , kiirustan, et enne tööpäeva lõppu jõuaks koorma peale, küll siis pärast ka sadula määrimisega tegeleb. Tegelikkuses aga laotakse peale 27 tonni. Ja seda 26 kraadise külmaga. Nüüd saan aimu, mis tähendab töö põhjamaades. Tent on kui plekist, lõpuni kokku voltida ei õnnestugi. Õnneks koosneb koorem küllalt lühikestest pakkidest. Tagaluugi lukud ei tule algul lahti, lähen tööriistakastist haamrit ja kruvikeerajat võtma, tööriista kasti lukk kinni külmunud. Õnneks leian salongist ühe kruvikeeraja ja saan häda pärast lukud siiski piisavalt puhtaks, et nad lõpuks tööle hakkavad. Siis hakkan võtma nurkasid, jälle, kasti kaan, kus nad sees on, täiesti kinni külmunud. Saan teda vaid pisut paotada ja ugitsen nurgad välja  tekkinud pilust.  Esimest korda panen selga kogu sooja tööriiete vormi, tavaliselt piisab , kui viskan peale jope. Käed lõpuks harjuvad külmaga, soojad kindad ju ka kinni külmunud tööriista kastis. Lõpuks on koorem peal , paberid taskus. Tõstukijuht pakub veel kohvi, vastan, et äitäh, aga panen kiiresti lõuna poole jugama, ehk seal on soojem. Kolme tunniga jõuangi mingi maa lõuna poole. 31 kraadiga  läheb auto lolliks ja  hakkab mootori hoiatusi viskama. Helistan põhijuhile ja saan teada, et see on normaalne, aju ei tunnista lihtsalt temperatuure üle 31 ja lähebki lolliks, kuna ei saa aru, milline on temperatuuride vahe.

Tee veeres näen veoki küljest irdunud kabiini, taas üks õnnetu kihutaja auto ära lõhkunud. Veermik on juba minema viidud, küllap ei saadud kabiini olemasolevate vahenditega kaasa võtta. Kraavis käimise jälgi on veelgi näha. Raske on leida ööbimiskohta, küll on tasku liiga väike, küll välis kurvis, küll kallaku peal, ükski variant ei kõlba. Korraliku parkimiskohani on veel sada kilomeetrit. Lõpuks leian enamvähem sobiva tasku. Piisavalt suur,sügav, sirgel teel. Mootor tiksub öö läbi, külma on 20 kraadi, soe ju iseenesest, aga akud tõmbuvad tühjaks 3-4 tunniga, ilma ,et ühtegi tarbijat taha oleks ühendatud.
 Järgmine hommik näen üle pika aja päikest. Siiruviiruline ja tõusude, langustega tee võimaldab päikesetõusu mitu korda nautida

Lõpuks saab enam mitte nii jäine e45 otsa.Kohati, kus tee laiem, kurvid laugemad, liiklust vähem, saab isegi 80ga sõita. Mõnes kohas piilub ka asfalt välja. Jõuan e14 peale, siin juba ilusad puhtad asfaldijäljed ja saab tempot teha. ometigi leian siin tõusu, kus mäe peal enam edasi ei liigu, rattad käivad ringi. Ronin välja ja üritan kette panna. DAFil see nii lihtne pole nagu volvol oli. Algatuseks ei suuda ma silda tõsta, siis ei saa ma küljest ära porilauda mis kuidagi jõuga ja viltuselt istub, ja samal ajal pean jälgima, et keegi möödasõitja mind alla ei aja, kahelt poolt. Tööriistakasti luugi saan lahti...aga see ei jää enam kinni. Kuidagi jõuga kangutan lõpuks porilaua maha. Siis taipan, miks silda tõsta ei saa, abisild on ju juba ujuvas asendis. Nüüd hakkavad asjad laabuma, lasen abisilla normaalasendisse ja tõstan auto tagaotsa üles, nüüd on mul rohkem ruumi tegutsemiseks, venitan keti peale, esimesse auku, liigutan autot, saan keti peale, tõstan kogu vahepeal vaja läinud ja autost välja tõstetud padajänni kabiini ja sõidan aeglaselt tõusu pealt minema, lahtisest aknast hoian käega kinni lahtist luuki auto küljel. Kett leiab sobivama asendi ja muutub lõdvaks ja hakkab vastu porilaudu käima. venin aeglaselt edasi lootuses mõnele taskule, neid aga ei ole ega tule. Jään sirgele lõigule seisma , panen tööle ohutuled ja mõtlen kiiresti välja, mis teha. Siis hüppan välja, päästan keti lahti, tee on niisamagi sõidetav, ja leian koha, kus saan üle kaane tõmmata koormarihma, hüppan autosse ja minema...kui meenub, kett jäi teele lebama! Õnneks olen vaid paarkümmend meetrit edasi liikunud, jooksen ja tassin keti auto juurde. Edasi kiman mööda praktiliselt puhast asfalti. Jõuan ööbimispaika ja olen tubli, siin on muidugi soojem ka juba, 2,5 külmakraadi. Sõidan autoga eest ära, määrin sadula, puhastan porilaua kinnituskohad ja see sobitub ilusti oma õigele kohale. Edaspidi läheb ketitamine ja haagise haakimine ka selle autoga pisut ladusamalt.

Jaanuari algus

5 jaanuar asun jälle töökohustusi täitma. Kuigi on tunne, et tegelikult pole selliseid suuri unistusi hetkel, mille nimel rabeleda, on siiski mõned väiksemad +veel igasugused kohustused ja need vajavad finantsi, ja vabalt võib iga hetk mõni unistus ju tekkida, siis on hea, kui mingigi kapital varuks on. Küsibki pealik , millal tööle tahan tulla? Vastan, millal vaja on? Ega see kodus vedelemine tervisele hästi ei mõju, hakkabki eelmine aasta kadunud kõhuke vaikselt tagasi kasvama. Kolin välja oma ajutisest linnakorterist, koristan nii kuis oskan, varun riideid, toitu ja lähen kontorisse. selgub, et auto ootab mind teisel pool lahte kapellskäris, Viskan oma 400 liitrit kraami ühte haakesse ja sõidame sadamasse. Algul ehmatatakse, et oleme tekipiletiga kuna rahvast on liiga palju, siiski saame kajuti. Võetakse kamba peale ka üks viin mida lahendatakse hilise ööni. Seina taga naabrid kolgivad vastu seina. peale teist korda ja venekeelset sõimu otsustame magama minna, kell on tõesti palju. Hommikul sadamas leiab iga juht oma auto. kolime. Mõnedel on akud tühjad. Minu omal ka, eelmine mees on unustanud sisse adapteri ja kapiuks ka lahti nii et valgustus seal pidi põlema . Kahe nädalaga aku nii tühi, et ükski lamp ka põlema ei lähe. Teist käivitades põletab üks abivalmis mees ära akukaitsme ja jääb ise hätta. Õnneks on tarku ja kogenuid ümberringi ja viga leitakse ühisel jõul. Sama mees aitab ka minul leida piisavalt energiat . Hea tunne, kui autolaip ellu ärkab . Kuna veel ei ole tööd, sisustan aega asjade paigutamise ja auto seisukorra kontrollimisega.Peale lõunat saan sihtkoha ja asun teele, mõne aja pärast antakse uus sihtkoht. Lõuna asemel liigun põhja.Laadimisel väidetakse algul, et minu koorem läheb alles nädala lõpus, asjaolude selgumisel siiski hakatakse koormat laadima. Olud on keerulised, kuigi on soe ja pole libe, siiski kiiresti ei saa sõita, vastutulevate autode tuled pimestavad ja lihtsalt ei näe, kus parasjagu teel paiknen. Praami peal saab mind kätte sama koormaga kolleeg. Lõpposa teest on kohutav, kitsas ja käänuline, õnneks on soe ja tee puhas, tõusud on päris järsud.Tagasi sõites enam nii hull ei tundu. Uus koorem peale ja tagasi rootsi poole. Platoole tõus jääb hämarikku, päeval kuiv tee on õhtuks niiskeks tõmmanud , kohati külmakraadid. paaril korral tõmbab ratta mäe peal ringi. Mängin pisut gaasiga ja pääsen tunnelisse. Seal ootab ees uus üllatus. Üks hiigelkõrge kaheosaline veoauto. Seisab . ja tõesti,  tema katus on peaaegu vastu tunneli seina. Kiilun ennast hästi väikselt tema kõrvale, kõrvad kikkis ja hing ärevil, kas ei kostu iseloomulikku kriipimise heli. Kui kabiinid on teineteisest möödunud, lõppeb minu julgus, kui näen, kui lähedal ise seinale olen. Õnneks läheb tema liikvele, pääsesime mööda! Rõõmsalt rebin rooli vasakule ja annan gaasi, kui käib laksakas!  Neetud, unustasin lihtsa mehaanikareegli, kui kangi üht otsa nihutada ühele poole, siis kangi teine ots ju liigub teisele poole, käis haagise taganurk vastu tunneli seina, ja loomulikult ka ühtteist puruks seal, õnneks mitte eriti palju. Traditsiooniline patukahetsuskõne ja sõit edasi.Teen 10 tunnise tööpäeva, kuna esimene päev oli niikuinii poolik, samuti kolmas, siis töötunde on veel piisavalt. Samuti kahtlustan, et kolleeg sama koormaga ammu juba rootsi poole peal. Ületan ka teise platoo E6 peal, kohati on tuul jää lihvinud klaassiledaks. Hästi ettevaatlikult ja vältides järske liigutusi jõuan teisele poole. mäest alla, kusagil 500 m peal muutub asfalt kuivaks ja julgen sõita 80ga. kahjuks saab aga mu 10 tundi tööaega läbi ja pean puhkama.
 Hommikuks on muidugi eilne puhas asfalt asendunud lumise jääga. Enne Throndheimi töötab kaaluplats. Sõidan üle kaalu ja mind suunatakse teelt maha, miskit on mäda. Kontrollitakse dokumente ja veolitsentsi, viimast ma ei suuda kohe leida. Vaadatakse üle koorma kinnitamine, kästakse ära võtta oma pandud lauad armatuurilt, see on Norras keelatud, ja juhitakse ka tähelepanu haagise piiri peale kulunud esisilla rehvidele, mõõtmine annab vist üsna täpse tulemuse, trahvi ei tehta , aga kontrollehele märgitakse, et lumise teega peaksin kasutama kulunud rehvidel lumekette. helistan ka pealikele, nad on üsna närvis ja kaitsepositsioonil, aga kuna trahvi ei saanud pole ju asi eriti hull? Igas tahes oleksin pidanud auto kätte saades ka rehvide kulumust kontrollima, igati loogiline ju, samas, kuna sarnaseid probleeme varem pole olnud ja autosse kolimisel on ka tuhat muud tegevust siis alati midagi jääb ka tegemata. Rehvimustri kontroll vast siiski mitte, pehme laks vitsaga ju juba saadud :) Kontrollija küsib, kuhu sõidan, vastan, Rootsi. Ütleb, et kui sõidaksin edasi E6-te, oleks kõik ok, aga rootsi poole minnes pean ikka vist ketid peale panema. Õnneks siiski on tee nii hooldatud, et ise küll ketivajadust ei näe. Edasi mööda jääteed E45 põhja poole . Kolleeg teab ühte head kohta puhkepausiks ja sinna ka jõuame. Pühapäeval üritame sõita viimase lõigu , et esmaspäeva hommikul koormast vabaneda,

mõned pildid vahelduseks

Enne reisi käisin küll Klickis kiibitsemas....aga jäi fotokas seekord ostmata, niikuis ka väline kõvaketas ja isiklik gps

 see on veel üsna hea tee, kette pole vaja

 Sellise apastraadi sabas möödub mitukümmend kilomeetrit E10 peal, enne veel ootan kolm tundi kuniks koguneb piisavalt pikk kolonn. Ja siis nad tulevadki teiselt poolt, pääsesime läbi! hõiskavad õnnelikud reisijad aga võta näpust, peale pikka ootamist ja siis saha sabas venimist ootab veel üks katsumus, usinad tollitöötajad otsivad kõik läbi...

 sellisel teel lendavad kohalikud 80-90ga, mina 40-70ga heal juhul. Mõned lendavad ka kahjuks teest mööda.

Ka sel aastal vahetus aasta

Aga puhkus.... nii kuis juba mainisin, esimene õhtu taas MCs, Selle peo ja konserdi meeldejäävaim esineja on Mad Road, laivis muidugi kordi parem kui väikeselt ekraanilt ja vaevalise heliga. Tõenäoliselt kustun ära kell 11 õhtul, (mis tegelikult toimus) Aga ise mäletan, et rokin varajaste hommikutundideni, kallan sisse ohtralt õlut, käin veel söömas statoilis ja alles siis kustun ära. Hommikul ärkan, parem pool minust käes olnud õllega üle valatud, aga võibolla proovib keegi mind äratada, Igastahes ajan selja sirgu, astun sirgel sammul baari ja võtan reisspassiks ühe õlle. Tänu õnnelikele asjaolude kokkulangemisele ei pea öömaja pärast muretsema, minu kasutada on ühe toreda ja huvitava inimese kesklinna korter mida ta parasjagu ise ei kasuta. Edasine puhkus toimub laisalt, kütma ei pea, süüa ei taha, loen Poul Anderssoni , püüan suhelda sotsiaalmeedias ja magan. kuni järgmise nädalavahetuseni. Üldiselt magan hiliste tundideni et siis tõdeda, hakkab juba pimedaks minema, eks homme olen asjalikum. Jõuab kätte laupäev, Tartus MC Põletajate juures pidu. Sinna peab ju minema mootorrattaga, ikkagi detsember ja äge on. Ostan veel kaks paari kindaid et käed oleks soojas ja kuivas, ilm on üpris sompus. Mõnikümmend kilomeetrit Taru poole teen peatuse, vaja fotosüüdistus teha sellest etevõtmisest. Samuti vahetan nahast siklikindad sooja voodriga töökinnaste vastu. Juba esimestel meetritel saan aru, viga! Kindad on küll peopesa poolt nahast, samas pealtpolt riidest ja tuul tuleb sealt ilusti läbi. pean vastu Mäoni, Tangin Statoilis ja põrnitsen seal müüdavat McGyveri teipi mis on üüratult kallis. Ratta juures avan seljakoti ja sealt vaatab vastu kodust kaasa võetud teip, bofferdan kinnaste pealmise osa ja sõit võib jätkuda, natuke parem.

Tartusse jõuan hämaras. Kuna pidu on hilisõhtul, siis üritan kohtuda mõnede oluliste inimestega. Kohati on ettevõtmine edukas, samas enamus siiski on kusagil ära, nii et olen ka ilma öömajata. Kaasas on soojad tunked ja vihmarõivad, jään vast ellu ka paadialusena

Peale kohtumist siirdun pange ja püüan tekkinud üksildust ja nukrust maha pesta süües kopsaka roa ja meelitades enese seltsi toredaid inimesi, kahjuks ebaõnnestunult. Kõht täis kükitan veel mõnda aega TRÜ hoone ees ja siis lähen tagasi Lodjakoja juurde.

Õnneks on lodjakojalised välja visanud ühe diivani, sellel lebades ja mõtteid mõlgutades möödub ka veel aega kuniks võin motoklubisse liikuda.

Seal on rahvast veel väga höredalt, saan oma õlle, leian ühise keele ühe kotkapojaga, kellel, nagu selgub, on sama marki ratas kui minulgi. Juba läheb huvitavamaks. ja mida rohkem rahvast ja enam alkoholi, seda rohkem ununeb nukrus ja paraneb olukord. DND on grupp. kes sel koserdil esitab Nirvaana lugusid, üldiselt täiesti arvestatav koosolemine. Ja taaskord varajaste hommikutundideni. Naljakas on üks neeger, kes tuleb sisse, seisab tükk aega fuajees ja näpib oma telefoni. Kui olen väga väsinud, keeran ennast pingile pikali, Varsti avan silmad ja näen, et piduruumis on külastajad asendunud ratastega. Loivan välja ja lükkan ka enda oma tuppa sooja. 

Läbi une kuulen veel, et keegi läheb tülli, keegi saab peksa ja mida iganes veel, magan rahulikult edasi. Hommikul peale paari lonksu kokat asun kodu poole teele, et veel valges jõuda, Tagasitee on rängem, niiske ja külm, aga kuidagi ikka , käed kanged, veeren garaazini , vahetan 2 ratast 4 vastu ja naudin vahelduseks ka katust pea kohal. Edasi läheb vana päevakava järgi, poole päevani uni, siis mõni film või raamat või söök ja siis poole ööni unetut vähkremist ja mõttelennutamist.

Saabub uusaasta.Päeval käime pojaga sushit söömas ja vaatame kinos 47 roninit. Ostame ühte-teist head paremat ka poest ja poiss paneb nahka osa väga heast veiselihast tai moodi. Terav noh. Ja väga hea.  Taanlasest sõber kutsub mind oma juurde. Tahaks küll linna peale seiklema minna aga juba tuttavad inimesed on ka olulised. Võtame seal aastavahetuse vastu, tujurikkujat vaadata ei saa. Sööme, ajame juttu, Lööme klaasid kokku, saabuski.

Veel õue ja laseme õhku ...mõnikord ka horisontaalselt, mingi hulga tuld ja pauku...tuleb troll ja hüppan peale, vanalinn värise!

Vabaduse plats on klaasikilde täis ja käib miski konsert, minu eesmärk aga on jõuda Von Krahli. Mõned õlled ja mõned tuttavad, Ühe kena vene tüdrukuga hakkame millegipärast rääkima Castanedast, kas tõesti olen juba nii purjus? Kusagil kärisevad mu teksad, oli seda nüüd vaja, aga parata pole midagi, show must go an...Lavale laekub hull grupp, lauljanna näeb välja nagu noor Tina Tuner, soengu poolest, laulab nagu Suzie Quattro ja rokib hullu moodi, meeldib, kuigi pärast youtubest üle kuulates....aga seal ei pääse esile solisti sharm...on ühendatud välimus ja muusikastiil , mis mulle tavaliselt erilist elamust ei pakuks...Krahl sulgeb uksed ja edasi tuleb levikas, ka seal ei saa kaua olla, visatakse välja, sulgemisaeg, otsustan, et aitab, ja lähen koju. Tee peal sisenen veel korra shootersisse mõttega kasutada toaletti, poole kõrtsi peal sammub mulle vastu turva kes peale lühikest sõnelust tõukab mind väljapääsu poole. Diplomaatiaga ei saavuta siin midagi ja vägivalda ma ei kasuta, Vägivald on asjatundmatu viimane abinõu, nagu väljendas suurepärast mõtet  ulmekirjanik Isaak Asimov. Lahkun pisut nukralt, sest tõesti, tulin siia nagu sõbra peetavasse kohta ja ainuke koht kus vägivaldseks muututi mind välja visates. Edasi jääb teele Woodstock, üsna halva kuulsusega koht, nagu mulle mulje on millegipärast jäänud. Astun sisse, tõenäoliselt kasutan ka toaletti ja asun pummeldama inimestega, kellest kaine peaga käiks tõenäoliselt suure ringiga mööda. Mu ootused saavad täidetud, kellegagi ikkagi pisut noritakse ja territooriume jagatakse. Õnneks olen suurt kasvu ja tundmatu suurus. Pannakse kinni ka see kõrts ja, jõudnud öömajale, saan alustada uut aastat mõnusalt puhates oma öistest seiklustest. Aga ees on veel üks katsumus, firma jõulupidu.Saabun õigeaegselt, seljas tume ülikond, jalas roosad ketsid.

Ise värvisin, kogemata. Pidu läheb kohe käima, õhtujuht teeb mingid mängud, laud on roast lookas, jooke valatakse ojadena. Lööme tantsu nii et otsaesine märg. Täitsa lahe pidu. Kohas, kus minu ema töötas aastakümneid tagasi ettekandjana. Enne Vana Toomas, nüüd kannab nime Maikrahv. Kindlasti kallis koht raekoja platsi ääres vanades võlvlaega keldriruumides. Kui astun kogemata tantsuhoos peale ettekandjale saan aru, et on aeg lahkuda. Olen liigselt tarbinud. Viimane katsumus läbi, võib jälle tööle tagasi minna. poolteist päeva veel, et teha rentlordile kloorise lapi jäljed igale poole jätmaks muljet, et hoolikalt püüdsin oma jägi sellest kodust hävitada. Loomulikult jääb kogu tegevus viimasele hetkele.