5 jaanuar asun jälle töökohustusi täitma. Kuigi on tunne, et tegelikult pole selliseid suuri unistusi hetkel, mille nimel rabeleda, on siiski mõned väiksemad +veel igasugused kohustused ja need vajavad finantsi, ja vabalt võib iga hetk mõni unistus ju tekkida, siis on hea, kui mingigi kapital varuks on. Küsibki pealik , millal tööle tahan tulla? Vastan, millal vaja on? Ega see kodus vedelemine tervisele hästi ei mõju, hakkabki eelmine aasta kadunud kõhuke vaikselt tagasi kasvama. Kolin välja oma ajutisest linnakorterist, koristan nii kuis oskan, varun riideid, toitu ja lähen kontorisse. selgub, et auto ootab mind teisel pool lahte kapellskäris, Viskan oma 400 liitrit kraami ühte haakesse ja sõidame sadamasse. Algul ehmatatakse, et oleme tekipiletiga kuna rahvast on liiga palju, siiski saame kajuti. Võetakse kamba peale ka üks viin mida lahendatakse hilise ööni. Seina taga naabrid kolgivad vastu seina. peale teist korda ja venekeelset sõimu otsustame magama minna, kell on tõesti palju. Hommikul sadamas leiab iga juht oma auto. kolime. Mõnedel on akud tühjad. Minu omal ka, eelmine mees on unustanud sisse adapteri ja kapiuks ka lahti nii et valgustus seal pidi põlema . Kahe nädalaga aku nii tühi, et ükski lamp ka põlema ei lähe. Teist käivitades põletab üks abivalmis mees ära akukaitsme ja jääb ise hätta. Õnneks on tarku ja kogenuid ümberringi ja viga leitakse ühisel jõul. Sama mees aitab ka minul leida piisavalt energiat . Hea tunne, kui autolaip ellu ärkab . Kuna veel ei ole tööd, sisustan aega asjade paigutamise ja auto seisukorra kontrollimisega.Peale lõunat saan sihtkoha ja asun teele, mõne aja pärast antakse uus sihtkoht. Lõuna asemel liigun põhja.Laadimisel väidetakse algul, et minu koorem läheb alles nädala lõpus, asjaolude selgumisel siiski hakatakse koormat laadima. Olud on keerulised, kuigi on soe ja pole libe, siiski kiiresti ei saa sõita, vastutulevate autode tuled pimestavad ja lihtsalt ei näe, kus parasjagu teel paiknen. Praami peal saab mind kätte sama koormaga kolleeg. Lõpposa teest on kohutav, kitsas ja käänuline, õnneks on soe ja tee puhas, tõusud on päris järsud.Tagasi sõites enam nii hull ei tundu. Uus koorem peale ja tagasi rootsi poole. Platoole tõus jääb hämarikku, päeval kuiv tee on õhtuks niiskeks tõmmanud , kohati külmakraadid. paaril korral tõmbab ratta mäe peal ringi. Mängin pisut gaasiga ja pääsen tunnelisse. Seal ootab ees uus üllatus. Üks hiigelkõrge kaheosaline veoauto. Seisab . ja tõesti, tema katus on peaaegu vastu tunneli seina. Kiilun ennast hästi väikselt tema kõrvale, kõrvad kikkis ja hing ärevil, kas ei kostu iseloomulikku kriipimise heli. Kui kabiinid on teineteisest möödunud, lõppeb minu julgus, kui näen, kui lähedal ise seinale olen. Õnneks läheb tema liikvele, pääsesime mööda! Rõõmsalt rebin rooli vasakule ja annan gaasi, kui käib laksakas! Neetud, unustasin lihtsa mehaanikareegli, kui kangi üht otsa nihutada ühele poole, siis kangi teine ots ju liigub teisele poole, käis haagise taganurk vastu tunneli seina, ja loomulikult ka ühtteist puruks seal, õnneks mitte eriti palju. Traditsiooniline patukahetsuskõne ja sõit edasi.Teen 10 tunnise tööpäeva, kuna esimene päev oli niikuinii poolik, samuti kolmas, siis töötunde on veel piisavalt. Samuti kahtlustan, et kolleeg sama koormaga ammu juba rootsi poole peal. Ületan ka teise platoo E6 peal, kohati on tuul jää lihvinud klaassiledaks. Hästi ettevaatlikult ja vältides järske liigutusi jõuan teisele poole. mäest alla, kusagil 500 m peal muutub asfalt kuivaks ja julgen sõita 80ga. kahjuks saab aga mu 10 tundi tööaega läbi ja pean puhkama.
Hommikuks on muidugi eilne puhas asfalt asendunud lumise jääga. Enne Throndheimi töötab kaaluplats. Sõidan üle kaalu ja mind suunatakse teelt maha, miskit on mäda. Kontrollitakse dokumente ja veolitsentsi, viimast ma ei suuda kohe leida. Vaadatakse üle koorma kinnitamine, kästakse ära võtta oma pandud lauad armatuurilt, see on Norras keelatud, ja juhitakse ka tähelepanu haagise piiri peale kulunud esisilla rehvidele, mõõtmine annab vist üsna täpse tulemuse, trahvi ei tehta , aga kontrollehele märgitakse, et lumise teega peaksin kasutama kulunud rehvidel lumekette. helistan ka pealikele, nad on üsna närvis ja kaitsepositsioonil, aga kuna trahvi ei saanud pole ju asi eriti hull? Igas tahes oleksin pidanud auto kätte saades ka rehvide kulumust kontrollima, igati loogiline ju, samas, kuna sarnaseid probleeme varem pole olnud ja autosse kolimisel on ka tuhat muud tegevust siis alati midagi jääb ka tegemata. Rehvimustri kontroll vast siiski mitte, pehme laks vitsaga ju juba saadud :) Kontrollija küsib, kuhu sõidan, vastan, Rootsi. Ütleb, et kui sõidaksin edasi E6-te, oleks kõik ok, aga rootsi poole minnes pean ikka vist ketid peale panema. Õnneks siiski on tee nii hooldatud, et ise küll ketivajadust ei näe. Edasi mööda jääteed E45 põhja poole . Kolleeg teab ühte head kohta puhkepausiks ja sinna ka jõuame. Pühapäeval üritame sõita viimase lõigu , et esmaspäeva hommikul koormast vabaneda,
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar