Vaevu jõudsin eelmise postituse lõpetada kui hakkas juhtuma. Kõigepealt asun autot putitama, üks haagise küljegabariit ei põle. Astun autost välja ka karsummdi pikali, ja mitte lihtsalt pikali vaid just nimelt karsumdi! Kui auto 45 tundi müriseb, siis väljalaske gaasid tekitavad auto kõrvale jääd sulatades kena loigu. Ja selle sisse ma astungi ja maandun täpselt oma pehme kohaga kõige sügavamasse kohta. Ja seda 16 kraadise külmaga. Löön valusalt ära parempoolse neeru, valutab ikka veel. Võtan siiski kruvikeeraja ja lähen uurin tuld. Sellega pole midagi teha, led ei põle ja vahetatakse kogu tuli. Kuigi ka sadul tahaks määrimist, nii vähemalt arvan, siis sellise külmaga seda siiski tegema ei hakka. Kolleeg kõrvalt ehmatab, et küll ei saa sa autot haagise küljest kätte, siis ei saa teda jälle tagasi jnejne, tuhat põhjust mitte tööd teha. Käin veel dushi all(milline luksus, sel nädalal juba kolmas kord) ja õhtul sõidan edasi. Liigun mööda e45 algul ja siis keeran 92 peale. Nagu ikka, on tee lausjääs, Õudsaim hetk on, kui teel seisab suur võimas kraana, sarnane nendele, millega upitatakse paika tuuleparkide torne ja tiivikuid ka vist. Loomulikult on minu pool servas järsk langus ja loomulikult saan sellest aru, millega tegemist, alles vahetult enne temaga kohtumist, tuled on ju nõrgad. Siiamaani jääb mõistatuseks, kuidas temast tervelt mööda sain või kuidas teele jäin, sest peeglisse vaadates tundus küll, et oleme küljetsi peaaegu teineteise vastas.Tundub kohati, et olen väikestes asjades kohutavalt õnnelik inimene lihtsalt. 92 tee viimased 30 km on puhas asfalt, milline nauding. Järgmisesse päeva jääb veel 200 km laadimiskohani. Uus koorem ootab mind Jokkmokk nimelises kohas, kas pole huvitav kohanimi? Sõnumis saan aru, et vaid 2 tonni , kiirustan, et enne tööpäeva lõppu jõuaks koorma peale, küll siis pärast ka sadula määrimisega tegeleb. Tegelikkuses aga laotakse peale 27 tonni. Ja seda 26 kraadise külmaga. Nüüd saan aimu, mis tähendab töö põhjamaades. Tent on kui plekist, lõpuni kokku voltida ei õnnestugi. Õnneks koosneb koorem küllalt lühikestest pakkidest. Tagaluugi lukud ei tule algul lahti, lähen tööriistakastist haamrit ja kruvikeerajat võtma, tööriista kasti lukk kinni külmunud. Õnneks leian salongist ühe kruvikeeraja ja saan häda pärast lukud siiski piisavalt puhtaks, et nad lõpuks tööle hakkavad. Siis hakkan võtma nurkasid, jälle, kasti kaan, kus nad sees on, täiesti kinni külmunud. Saan teda vaid pisut paotada ja ugitsen nurgad välja tekkinud pilust. Esimest korda panen selga kogu sooja tööriiete vormi, tavaliselt piisab , kui viskan peale jope. Käed lõpuks harjuvad külmaga, soojad kindad ju ka kinni külmunud tööriista kastis. Lõpuks on koorem peal , paberid taskus. Tõstukijuht pakub veel kohvi, vastan, et äitäh, aga panen kiiresti lõuna poole jugama, ehk seal on soojem. Kolme tunniga jõuangi mingi maa lõuna poole. 31 kraadiga läheb auto lolliks ja hakkab mootori hoiatusi viskama. Helistan põhijuhile ja saan teada, et see on normaalne, aju ei tunnista lihtsalt temperatuure üle 31 ja lähebki lolliks, kuna ei saa aru, milline on temperatuuride vahe.
Tee veeres näen veoki küljest irdunud kabiini, taas üks õnnetu kihutaja auto ära lõhkunud. Veermik on juba minema viidud, küllap ei saadud kabiini olemasolevate vahenditega kaasa võtta. Kraavis käimise jälgi on veelgi näha. Raske on leida ööbimiskohta, küll on tasku liiga väike, küll välis kurvis, küll kallaku peal, ükski variant ei kõlba. Korraliku parkimiskohani on veel sada kilomeetrit. Lõpuks leian enamvähem sobiva tasku. Piisavalt suur,sügav, sirgel teel. Mootor tiksub öö läbi, külma on 20 kraadi, soe ju iseenesest, aga akud tõmbuvad tühjaks 3-4 tunniga, ilma ,et ühtegi tarbijat taha oleks ühendatud.
Järgmine hommik näen üle pika aja päikest. Siiruviiruline ja tõusude, langustega tee võimaldab päikesetõusu mitu korda nautida
Lõpuks saab enam mitte nii jäine e45 otsa.Kohati, kus tee laiem, kurvid laugemad, liiklust vähem, saab isegi 80ga sõita. Mõnes kohas piilub ka asfalt välja. Jõuan e14 peale, siin juba ilusad puhtad asfaldijäljed ja saab tempot teha. ometigi leian siin tõusu, kus mäe peal enam edasi ei liigu, rattad käivad ringi. Ronin välja ja üritan kette panna. DAFil see nii lihtne pole nagu volvol oli. Algatuseks ei suuda ma silda tõsta, siis ei saa ma küljest ära porilauda mis kuidagi jõuga ja viltuselt istub, ja samal ajal pean jälgima, et keegi möödasõitja mind alla ei aja, kahelt poolt. Tööriistakasti luugi saan lahti...aga see ei jää enam kinni. Kuidagi jõuga kangutan lõpuks porilaua maha. Siis taipan, miks silda tõsta ei saa, abisild on ju juba ujuvas asendis. Nüüd hakkavad asjad laabuma, lasen abisilla normaalasendisse ja tõstan auto tagaotsa üles, nüüd on mul rohkem ruumi tegutsemiseks, venitan keti peale, esimesse auku, liigutan autot, saan keti peale, tõstan kogu vahepeal vaja läinud ja autost välja tõstetud padajänni kabiini ja sõidan aeglaselt tõusu pealt minema, lahtisest aknast hoian käega kinni lahtist luuki auto küljel. Kett leiab sobivama asendi ja muutub lõdvaks ja hakkab vastu porilaudu käima. venin aeglaselt edasi lootuses mõnele taskule, neid aga ei ole ega tule. Jään sirgele lõigule seisma , panen tööle ohutuled ja mõtlen kiiresti välja, mis teha. Siis hüppan välja, päästan keti lahti, tee on niisamagi sõidetav, ja leian koha, kus saan üle kaane tõmmata koormarihma, hüppan autosse ja minema...kui meenub, kett jäi teele lebama! Õnneks olen vaid paarkümmend meetrit edasi liikunud, jooksen ja tassin keti auto juurde. Edasi kiman mööda praktiliselt puhast asfalti. Jõuan ööbimispaika ja olen tubli, siin on muidugi soojem ka juba, 2,5 külmakraadi. Sõidan autoga eest ära, määrin sadula, puhastan porilaua kinnituskohad ja see sobitub ilusti oma õigele kohale. Edaspidi läheb ketitamine ja haagise haakimine ka selle autoga pisut ladusamalt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar