see see on kui kirjutada harva, kirjutamise käigus meenuvad uued märkimisväärsed asjad :) Tegin ka see aasta sutsu Gotlandile ja see suts väärib kindlasti äramainimist :) no kõige pealt ajast, laadimine hilines, kinnitamine võttis aega ja õhtusele laevale ma norrast ei jõudnud. Läksin hommikusega, istusin mugavas toolis, vaatasin filme, keegi ära ei ajanud. Laevast maha, kolleeg sama koormaga ootamas. Ütles, et oli temagi viimasel hetkel laevale jõudnud, startis niiumbes 1,5 tundi ennem mind. Kähku padavai laadimisele, seal tõstukijuht pisut üllatunud ja ka hädas sest tööd palju, küsib siis, kas tahan sama laevaga tgasi mina, mina väga ei tahtnud aga poliitkorrektselt vastasin, et ja. nu saingi koorma maha, rallisin sadamasse, laev veel seal, luugid pärani, autod sõidavad sisse, neetud, jõudsin... lähen piletit registreerima, daame väga üllatunud...ja ütleb, et hilja , peremees, hilja...oleks sa pool tundi varem...aga minul süda hüppab rõõmust :) natu lösutamist autos ja siis taramtaram kippadikoppadi vanalinnaga tutvuma. No kõige pealt tutvusin vanade tuulikutega mis sealsamas sadama lähedal olid. Ja mis lähemale jõudes osutusid mingiteks betoonist valatud tuuleveskilaadseteks kinni keevitatud ustega jurakateks. Võibolla maskeeritud tuumaraketibaasid või mingid muud militaarobjektid? Huvi rauges  ja jalutasin edasi sinna suunas, kus teadsin vanalinna olevat.Plaan oli üles leida 500 aastat vana kõrts ja seal üks õlu juua. Vanalinn ise oli imeilus, natuke meenutas Tarifa vanalinna, ümbritsetud kaitsemüüriga, seespool kenad vanad majad, mõned üsna räämas, mõned stiilselt üles vuntsitud. Ideaalne keskkond enda korralikult mõnusalt purju joomiseks. Ja ilm on ka selline sume vahemereäärselt soe, aga inimesi ei ole, lihtsalt ei ole, üks vehib mingis kebabikohas kui märkab mind söögikoha menüüd lugevat, aga viipan talle ja astun edasi, ei taha Visbys kebabi süüa, tahan hoopis 500 aastases kõrtsis õlut juua :) Nii jalutan ja ekslen mööda muinasjutulist inimtühja vanalinna, ainule elumärk kostub kirikust kus naiskoor midagi laulab. Taevas tõmbub järjest tumedamaks, aga peale müstilise jalutuskäigu ma sel õhtul midagi ei saavuta, kõrs jääb leidmata ja ei ole ka erilist isu mõnes suvalises üksikus söömakohas õlu teha. Väainuna aaga kena elamuse võrra rikkamana leian peale pisikest ekslemist sadama poen linade vahele hommikust laeva ootama...