siin kõvasti teiste inimeste blogisid loetud ja nauditud ja enese oma täiesti unarusse jäänud.Eks katsun seda viga pisut parandada.
 Tööst, esimene reis sai kesta umbes kuu, siis oli uus arsti aeg. Ainuke , mis meelde jäi sellest reisist, oli laadimine Stockholmi vanalinnas, mis minu jaoks lõppes fataalselt. Selline kummaline pühapäeva hommikul kell 6 olla laadimisel olukord. Sain hakkama, närvilised leedukatest lavatöölised , ise väsimusest tuikumas, aitasid mul koorma peale. Ärasõiduks tuli aga keerata kitsale tänavale mille keskel veel ohutussaar. Ja keeramisel käiski mürts, kuna sellisel platsil alailma midagi kukub või nii, siis esiti ei osanudki midagi kahtlustada sest töölised juhendasid minu manööverdamist, siis aga kolleeg, kes oma järjekorda ootas, ütles mölafoni, et haakisin millegi taha haaagise allasõidutõkkega. Avanes pilt, kus allasõidutõke oli pooleldi pooleks murdunud, tagatule klaas haagisel puru. Töömees ütleb, et ära muretse, kõik on korras, pärast aga antakse kontorist teada, et palgast peetakse kinni 400 euri. See on hea, kui saad miinimumpalka ja päevarahasid, sest minu teada seadusega kooskõlas võib töötaja palgast kahjju tekitamisel kinni pidada ilma töötaja nõusolekuta summa ühe kuupalga suuruses :D. Selle kinniüpidamisega läks kontor muidugi pisut hoogu, kuna rahadega oli kitsas , siis leppisime kokku, et maha läheb kahes osas. Pärast, kui aga rahaga kitsaks läks, hakkasin arvutama ja sain aru, et maha on võetud 3 x 200 euri. Muidugi helistasin ja kanti ilusti osa summast tagasi mu arvele.
  Aga jah, raha oli küll napilt ja oleks kasulik olnud pikemalt tööl olla, aga pisut haigusesaagast nüüd. Peale kuuajalist tööd jälle arstile oma põlvega. tulin koju , läksin arstile , ja ainult selleks, et kuulda, mina teid lõikama ei hakka, lähete teise arsti juurde. Hea küll, aga teise arsti aeg jälle alles miljoni aasta pärast ehk siis novembri lõpus, tol hetkel oli oktoobri lõpp. Mis seals ikka, kohe tööle tagasi ei saanud, istusin kodus, meel must, oleks ju sellist asja võinud teatada juba varem ja sõnumi teel ja uuele arstile aja kinni pannud, oleks rahulikult edasi töötanud ja operatsiooni ajaks raha kogunud. Napilt sain ikka tööle nii, et liiga vara tagasi tulema ei pidanud, sain oma kuu aega ära oldud. Sellest reisist on meeles kodukoorem. Sain peale 30 t alumiiniumi,haagis lookas , ja sõidan sadama poole, 3 numbriga tee rootsis, sinkavonka, ülesalla. Õhtul kõik kena, asfalt niiske, paar kraadi sooja, hommikul sama olukord, aga kui olin paar km sõitnud, nihkus termomeeter miinustesse ...ja tunnen , et auto ujub teel, selge, kiilasjää. No sõidan hästihästi ettevaatlikult, püüan tunnetada seda piiri, kus auto oleks veel juhitav ja kuulaks rooli ja kurvis otse ei läheks , samal ajal piisavalt suur hoog, et mäest üles saaks....kui haige jalg hakkab kontrollimatult värisema, no tere talv, seda veel vaja. Hirm naha vahel sõitsin lähima  linnani ja tõmbasin parklasse , esimene kord karjääri jooksul, kus tundsin, et ei, sellistes oludes, kontrollimatu gaasijalaga kiilasjääl, edasi sõita ei ole mõtekas. Kolleeg sõitis vastu, ütles, et edasi on tee ok, ootasin veel sutsu, kuni päike välja tuli ja soojendama hakkas, alles siis julgesin edasi sõita, jalg õnneks ka töötas normaalselt.  Sain laevale, tasuta toop õlut, kõht täis, dush võetud,. Vahetasimegi autod ja haagised, ja esimest korda elus istusin auto rooli, millel 1,2 miljonit km läbitud(kui mitte rohkem) Omaette hirmutav oli juba täislastis haagise lahtiühendamine, on juhtunud, et haagise esiots paendub nii läbi, et peaaegu võimatu on autoga uuesti alla sõita. Seekord läks siiski hästi kõik, Koorem maha ja kodu poole. Kui helistab ülemus ja ütleb, et sõidutab mind veel paar päeva soomes + nädalavahetus :D vaja üks laadimine turkus , siis haage sadamasse, sadamast teine haage taha ja siis tagasi põhja, kus vahetan ja tagasi lõunasse kodukoormaga.  Põhjas hakkas jälle lund sadama ja teed kiskusid libedaks, kellega haaked vahetasime, rääkis, et põhjas on ikka päris kiilakas kogu aeg, hirmus sõita, ja tema vaeseke pidi kohe sinna tagasi sõitma, kui mina paarisaja km pärast taas puhtal asfaldil veereda sain.
  Kodus lõpuks, siis arstile. Uus doktor vaatas mu pabereid ja ütles, et lõikame, kusagil veebruaru lõpus saab aja, aga kui tahan kiiremini, siis tuleb maksta osa opi maksumusest omast taskust. No summa polnud tappev, 180 euri, kindlasti mõtekam maksta kui passida kolm kuud ja siis veel neli kuud kuni aasta haiguslehel passida?
 Põlv lõigati lahti 29 detsember, üks hea sõbrants pakkus mulle opieelseks õhtuks öömaja (poeg sinder polnud selleks ajaks veel lubasid tehtud saanud kuigi esialgselt lootsin tema abileja läks hoopis emaga väljasmaale uut aastat vastu võtma, mille eest ei saa teda ka hukka mõista)teine sõber oma naesterahvaga toimetasid mu ilusti opiõhtul koju ja uue aasta võtsin vasta voodis vedeledes, purupurjus naabrimees voodi kõrval peatäit selgemaks magamas, minu kargud vastu voodit toetumas.
Teoorias oleksin ka ise võimeline olnud koju sõitma, aga see narkolaks , mis mind magama pani, polnud õhtuks veel lahtunud.
Paar päeva hiljem koperdasin karkude najal puuhunnikuni ja käsiketassaega tegin kuu aja jagu küttepuid . Kodus istusin kuni  märtsi alguseni, siis olid kõik preemiad ja haigusrahad ja muud rahad otsas, ainult 100 euri oli veel söögiraha mille eest sain reisisöögid ostetud.
  Aga kodus veedetud aeg ei olnud päris maha visatud, sain tasuta hunniku pinde, milledest klopsisin kokku garaazi moodi karkassi mille katsin koormakatetega, seal sees sain ära lammutada talvel külmas, aga vähemalt kuivas ja valges ,mootoridoonori, ülejäänud pindudest ja eelmisest liiga väiksest telkgaraazikarkassist klopsisin kokku puukuuri kuhu sain paigutada igavese hunniku jalus töllerdavat kola ja ka osa talvepuudest, keevitasin kokku mootorikraana ja urgitsesin nissanist välja vana mootori, asemele tõstsin doonori mootori, ja sõitsin selle imeriistaga omal jalal garaazist välja isegi. Ja siis oligi viimsed 100 euri ja tagasi tööle. Teist korda elus Scania peale, esimene sõit kunagi ammu kestis pool tunnikest, oli vaja lihtsalt üks autotreiler remonti viia.
  See kord siis uuem mudel, automaat , ilus, läikiv. Pealik küsis, et kas olen varem sellel sõitnud, ja kui sai eitava vastuse.. siis arvas, et tea, kas julgebki mind selle peale panna. Aga siiski julges. No saan nüüd siis oma arvamust scania kohta avaldada :) No töö ta teeb ära , pole probleemi, mugav on ka mõnes mõttes, igasugust infot saab sõidu ajal , tööaja kohta, nuppude ja tulede ja vilede ja käigukangiga harjub ka kiiresti.Avar kabiin, aga ruumi on vähevõitu, põrandaruumi, koristada on keeruline, põrandal ja istmete all ja taga on kohti kuhu käsi vaevu ulatub, ja need kõik on tolmused või lähevad tolmuseks. Külmkapp on mõnus, kaheosaline, sügavkülmaga, aga pisut väikesevõitu siiski(praegu vana dafi peal ja siin külmik ikka mõnus võrreldes scaniaga)voodi saab õnneks laiemaks tõmmata, aga see igaõhtune kola liigutamine ei ole just mugav, ja kui istmed on ette lükatud, siis jälle on kitsas autost välja ronimisega, kui kell 4 öösel pissihäda õuele ajab...Esiaken on kitsas, tõesti näed ainult teed, selleks et mägede kontuure või tundra avarust nautida, peaks ette kummarduma mis pole mugav ja kokkuvõttes osa töö tegemise naudingust läheb kaotsi.  Ja siis need mõtetud riiulid, mis ladusin kola täis ja kui sattusin esimesele ebatasasustega teele, sain kõigepealt vastu pead paberipatakaga, järgmiseks banaanikobaraga ja lõpuks scania manualiga mis ...on...paks köide. Kui purgisuppide ja 400g  sealihakonservi serv paistma hakkas, pidasin kinni ja tõstsin riiulid tühjaks, tervislikel põhjustel.. Ja muidugi esiots, mis iga konarusega korralikult ülesalla hüppama kipub.  Siis veel kliimasüsteem, paned kindlale temperatuurile, aga kord puhub külma, siis jälle voolab higi....kuuldavasti mingi tüüpviga mis mitmel meie scanial pidi olema Ja termomeeter näitab ka aegajalt jumal teab mida.Hea taas on , et scania kabiin hoiab sooja, tänu topeltküljeakendele märts/aprill reisil peaaegu polnud gerot vaja kasutadagi kui ilmad juba seal 0 kraadi ümbruses olid. nii et taaskord tuleb tõdeda, hea elamise ja tööauto saaks kokku kui võtta igalt margilt parim, dafilt kabiin, ja külmik, scanialt  teabesüsteem,kütusepaagid, topeltaknad, volvolt kapid.
Scaniaga oli muidugi ka hirmus hetk, jälle 30 tonni kukil vuran strömstadi poole ja e14 tee peal on üks ootamatu ringtee, seetõttu hästi märgistatud ja puha . No võtan hoo sinna 40 peale varakult ja enne ringi tahan veel maha võtta, aga hilja peremees, hilja, niikui pidurit vajutan, auto läheb otse . Viimasel hetkel lasen pedaali vallale auto veereb ringi peale, pisut küll suunda muutes, nii et lõikan ringi niiumbes meetrijagu . Hea , et otse üle ei pannud kuigi ka see mõte käis peast läbi, sest kui lumi sulanud, näen, et ringi keskele ilusti kraav kaevatud. Õnneks auto terve ja saan rahulikult teekonda jätkata.
 See esimene reis peale pikka kodus olemist algas üldse ägedalt, koorem läks Trondheimi ligidale, algul oli roostsis kevad, aga kusagil paarsada km põhjapoole hakkas vaikselt lumi sadama nii et sain  peagi talvesõitu nautida. MIngis linnas pidin peatuma, sest kojamehed jäätusid ära ja teed enam ei näinud. Peatusin bussipeatuses, kopsisin kojamehed puhtaks, aga pisuke kallak ja paigast enam ära ei saa, tõstsin abisilla, panin sisse sillablokeeringu, paigalt võtsin kõrge käiguga ja hästi rahulikult, no mitu korda lasin ka mõnedkümned sentimeetrid tagasi...aga ikka läks aega ennem, kui sealt lõpuks pääsesin. Abiks ei olnud ka liiklus, sest niikui liikvele pääsesin, sii kohe vuras mööda mõni auto, kellele vaja teed anda
 Apilli teises pooles tulin jälle koju, tahtsin lühikeseks ajaks, max 2 nädalat, aga tegelikult passisin kodus ikkagi kuu aega. Käisin tartus metsatölli konserdil, tallinnas motohooaja avamisel, keevitasin toyotale kärukonksu taha, no mitte suurte koormate jaoks kindlasti, aga teinekord tühi käru või midagi natukene vaja vedada siis ehk ajab asja ära. Nissan sai tänavalegaalseks . Nissaniga oli see jama, et kui doonorimootor peal, siis selle tühikäigu pöörded liiga suured. No kahtlustasin , et hammasrihm sai valesti peale pandud, katkusin eest kõik lahti, aga rihmaratta märki ei leidnud. Mõtlesin , et ju siis kiilu järgi kuidagi, hammasrihm oli juba paigast läinud ja igasugused märgid omavahel sassis, kuigi olin ka kunagi kõigest pilti teinud. Rihmaratta polt tuleb maha nii, et paned võtme peale, toetad kusagile ja annad starterit , siis keerab poldi lahti. aga see pole hea mõte, kui samal ajal nukvõll ei liigu. No mõtlesin, et selle väikse sutsu saab ehk tehtud ka niisama. aga kui andsin starterit, siis selgus, et meeltesegaduses oli võti valele poolele toetunud nii et väntvõll tegi korraliku poolpöörde.Hing jäi seisma seda vaadates, kas tõesti doonormootor ka nüüd kutu? ja tõesti, keerates väntvõlli tundsin takistust. Aga kõige alus on siiski katse, nüüd leidsin ka rihmaratta pealt märgid ja erinevate katsetuste ja internetist youtubest saadus vihjetest panin mingi valemiga rihma tagasi, läks käima ja justkui ok töötas, siis proovisin pumbal rihma asendit muuta. Kuna ei suutnud läbi hammustada, millal läheb süüde varajasemaks ja millal hilisemaks, siis proovisin mõlemad variandid läbi, ühtpidi ei tahtnud üldse käivituda,teistpidi käis ainult jalga pedaalil hoides ja hirmsa tossuga. lõin käega ja panin kõik samamoodi kokku tagasi. Ime aga juhtus, et kui proovisin seekord pumbast pördeid madalamaks saada siis see õnnestus?? Tahhomeetri järgi umbes 750 p/min mis on juba päris ligilähedane manualis kirjas olevaga. Mootor küll hirmsasti värises aga gaasid olid puhtad ja ok. Sõidan siis ülevaatuspunkti ja seal mehed naeravad ennast herneks, nende mõõteriist näitab mul pööreteks 550??? ehk siis terve päev raisatud, peaaegu mootor tuksi keeratud ja nüüd selgub, et kõik asjata...õnneks tulin jälle tööle ära ja jätsin need kodused probleemid selja taha , hea rahulik elu ja selle eest veel makstakse, kui kodus näed vatti ja vilet ja seda kõike tasuta :D
tulek oli ka omapärane, reedel oli see üv saaga, laupäeval pidin minema Pärnusse motohooaega avama aga tulid hoopis sõbrad mind väisama ja kuna sadas hirmsasti, siis oligi mõnus kodune pisut grilli ja õlut ja ühe sõbra uue vana matkaauto vaatamine ja siunamine/kiitmine, teise sõbra ja tema sõbranna taasühinemise nautimine, pühapäeval väike kino kui pühapäeval mulle helistatakse ja küsitakse, et on sul ikka meeles, et esmaspäeva hommikul tööle????no teretulemast???? mis mõttes??? Ja vaatan siis vihje peale sõnumeid ja tõesti, seal kirjas, et esmaspäeval minek...no hakkas paanika, miljon asja ju veel teha aga sai olulisemad siiski tehtud ja kinos ka polaarpoiss vaadatud. uneaega jäi umbes 4 tundi kokkuvõttes .
 Aga esmaspäeva homikul olin õigel ajal platsis, auto toiduktaami ja muud varustust pilgeni täis. Pidin minema uue volvo peale, küsisin, mis auto teine on, öeldi vaan daf, no tuli mingi nostalgija peale ja küsisisn, et kas pigem saaks selle peale? no ülematel vasta polnud, teine mees ütles ka, et tal kama kaks,ja saingi vana hea dafi...mis nüüd enam nii hea ei tundunudki, sest töö ja puhkeaega jube ebamugav vaadata :D aga pole vigu, kunagi oli daf ikka korralik luksusauto minu jaoks ja kui taas ära harjuda, siis on väga hea :) Ja siiasaati reis ka mõnus, algul oli pisut lõunas koperdamist aga nüüd seilan oma lemmikus põhjas kus on ilus loodus ja vähe inimesi ja palju ruumi, kitsad teed ja madalad tunnelid :D