väikseid kaadreid ja sõnu minu töödest ja tegemistest

Poole miljoni dollari vaade tundras ööbimispaigas. Uni maitses megahea. Öörahu rikkusid vaid paar möödasõitjat, ülejäänud aja täitis minu maailma kõrvulukustav vaikus, täielik nauding.

 Mäed on alati ilusad,lumised nõlvad mai kuus mõjuvad küllaltki värskendavalt. Kuuldavasti oli vaid mõned päevad tagasi sadanud platool lund ja 52 tee ääres olid lükatud arvestatavad lumevallid.

 Siia pildikesele õnnestus vaade pisut paremini jäädvustada

 Liikusin mõnusas udus, et mitte öelda muinasjutulises

 Sõit pilvedes

 Taaskord mõnus avarus . Kardinad raatsisin ette tõmmata alles pimeduse saabudes. öösel kuulsin veoauto peatumisele iseloomulikke helisid. Hommikul ärgates nägin üle tee meie firma autot seismas. Läksin siis juttu ajama, pagan, oli see mees kes kuuldavasti oma autot väga hoiab ja veebruaris sõitsin ta autol mäletatavasti numbri mõlki. Olen veel elus ja kirjutan siin neid ridu. Täiesti ok tüüp oli.

 Puhkepausi sisu. Arvuti on pildilt puudu. Rõngassärgi ühe varruka tegin valmiks 12 aastat tagasi, teise varruka tükk on puhtalt tööreiside vaba aja ja rakkus näppude vili.

Juba mitu päeva teadsin, et ees seisab autovahetus. Põhijuht oli tööle tulnud ja tahtis oma autot tagasi. Tema autoga oli kahjuks selline jama, et peale 5 km pikkuse ja jumal teab kui sügava tunneli läbimist kadus autol jõud. Tasasel teel lippab normaalselt, aga järskudel tõusudel ootaks justkui rohkem erksust ja võimekust. Algul paningi selle anomaalia raske koorma ja järskude pikkade mägede süüks. kui aga tavapärasest poole väiksema massiga sõites ka auto erilist võimekust ei avaldanud hakkasin otsima , mis viga. Selleks on volvo insenerid ja elektroonikud paigaldanud autosse diagnostikasüsteemi, enam vähem sama, mida tehakse sõiduautodele ja kasseeritakse 40 € selle eest. Ja ütleski mulle tabloo rea numbreid + pisut juttu. Madal rõhk sisselaske õhusüsteemis. Paistab, et auto turbo hakkab töölepingut lõpetama või on mõni tihend ehk lõdvik otsad andnud.
 Vahetusautoks on oh õudu ja hirmu peaaegu uus DAF.2500km spidomeetril. Mina , tuntud kriimustaja, lõhkuja , õliste kätega ringiroomaja pean need mõned reisi lõpuni jäänud nädalad sõitma heleda sisuga uue autoga??? Miks ma ei rõõmusta?Hirmuga ootan homset sõidupäeva.
  Mõned psühedeelilised tähelepanekud. Juhtme võib kokku ajada pikk tunnel kus uinutava üksluisusega jooksevad sulle vastu tunneli lambid. Teine gansamanidele mittesoovitatav sõidukogemus on, kui sa omast arust sõidad allamäge aga tee kõrval paiknev jõgi voolab sulle rahulikult vastu ehk siis ülesmäge???? Nagu juba siin mainisin, pilvedesse või uttu sõitmine on müstiline kogemus. Põhja pool nägin teepervel põdrakarja. Sõitsin edasi ja tundus, et eemal metsa vahel jookseb suur lõputu põdrakari, umbes nagu lapimaast ja saamidest dokfilmides näha võib. Lähemale jõudes osutus see lihtsalt üheks puude vahel mässlevaks jõeks.

Oma eelnevate töökirjeldustega olen ennastki juba ära tüüdanud, seepärast proovin kirjutada pisut tihemini ja vaid asjadest, mis põnevad tunduda võivad. Abiks ka muidugi rootsi internett. ennist pidin ootama, kuniks reisi pealt tagasi jõuan ja siis kogu teksti üles riputama. Abiks on ka läpaka uus aku mis mulle kütust kulutamata ja auto akude tühjenemist pelgamata annab tubli 5 tundi aega asjaga tegeleda.
 niisiis järjekordne reis. Seekord algas see reisijana, auto koormaga ootas mind Rootsis. Üle sõitsin turistina.
  Mitu päeva juba sõidetud kui üks hommikupoolik kuulsin kõva lõunamaist muusikat oma viimastel unetundidel. Kui läksin wcsse hommikurituaale tegema, tolgendasid seal mitu musta verd jõnglast ja mõned rättidega naised. Kõik kolm kabiini olid jõhkralt ja hoolimatult täis lödistatud, kahel suisa 5cm vett põrandal. Kolmandas sain kuidagimoodi toimingud tehtud. Siis sõitis parklasse oma 15 ferrari ja paar ameerika muskelautot. Üks must kohe padavai oma naisega nende taustal pilti tegema. Istusin autos ja lugesin troonide mängu kui koputus kabiinile. Must seisab ukse juures. hakkab midagi rääkima kütusest ja teeb oma rahakoti lahti. Saan aru , et küsib raha. Ei, ma ei anna. Siis must uuesti seletama, et ta ei taha raha vaid tahab kütust osta, paar liitrit, dollarite eest.Kütus otsas ja vaja bensukani jõuda. Auto teeb tõktõktõktõk. Küsin uuesti, on ta kindel, et küte otsas, mitte aku tühi(kui kõvasti mussi kuulata, siis aku kaua ei kesta) ei , tema ikka kindel, auto teeb tõktõk ja käima ei lähe. Paraku on mul mingi mehaanikukogemus olemas ja mittekäivituv auto kütuse lõppemisel sellist häält ei tee. Ütlen, et kütust ei saa, meil paagiandurid ja kui hakkab tase langema siis kohe on ülemus toru otsas ja uurib, mis toimub. Lõpuks vana lahkub. Takkajärgi muidugi mõtlesin, et oleks võinud pealikule helistada ja mõne liitri talle soristada. kasvõi nägemaks, millist petuskeemi vana oleks kasutanud. Või pakkunud, et viin ta kanistritega kuni järgmise bensukani. Aga kohe ja ootamatult mulle need mõtted pähe ei tulnud. Alles hiljem, Arvatavasti oleks ta pakkunud mulle 20 taala ja kuna vahetusraha poleks olnud siis oleks ta ikkagi tahtnud 10-15 liitrit kütet mitte 1-2. Hiljem oleks tõenäoliselt selgunud, et tegemist on valerahaga.Seegi tekitas kahtlust, miks üritab ta dollaritega arveldada ja ka see, et ennem tüüp rahulikult kondas ringi ja tegi naisega pilti, oleks ta tõeliselt hädas olnud, oleks khe mu juurde küsima tulnud. Muud petuskeemi ma hetkel ise välja ei mõtle. Selliseid õnneotsijaid liigub euroopas peatustes ja bensukates küllalt ringi ja vaikselt hakkavad nad läbi taani ka põhjamaadesse imbuma. Kuuldavasti lõunaRootsi ja Stockholmi ümbrus ei ole viimastel aastatel enam nii turvaline kui vanadel aegadel, varastatkse kütust ja lõigatakse katki küljekardinaid nägemaks, millise koormaga on tegemist.
  Järgmine mainimist vääriv sündmus on kohtumine hiiglasliku ürgpõdraga. Märkasin teda tee ääres seismas ja võtsin hoo maha. ka vastusõitev auto tegi sama. Kuiniks seisma jäin. Põder vaatas minu poole ja siis sörkis üle tee. Vaat milline intelligentne põder, mõtlesin ja siis äkki hakkas paaniks, kus on telefon, kiirestikiiresti fotokareziimi ja kiire plõks puude vahele kaduvast loomast. Pärast pilti uurides, no ei ole seal ei põtra ega põdralõhna. Arvatavasti oli tegemist vaimse olendiga kellel materjaalne keha puudub, mõne paralleeluniversumist või ajast pärineva tegelasega.
 Sõitsin esimest korda mööda E18 teed lääbi oslo . Mööda kaldapealset. Ühes tunnelis hakkas äkki igavene mürin ja tükkidesadu. Kõrvalreas sõitev veok,mille kastis traktor kopaga kündis ülegabariitse veosega mööda tunnelilage nii et lambid ja betoonitükid lendasid. Kahju,et ei olnud midagi valmis millega filmida.
 Ühel objektil kohtusin meie firmast ühe 60a kolleegiga. Vene mees , väga delovoi nagu öeldakse. Muudkui sehkendas ja sahmis midagi. Ei lasnud mul ei filme vaatama minna ega lugema mitte.Kutsus hoopis kalastuskohta otsima.  Tegelikult isegi mõnus , et ei lasknud. Jätkub seda meelelahutusmaterjali rohkem halbadeks ilmadeks. Kõndisime siis fjordikaldale. Ilus. Aga väga tuuline. Oleks laud, puri ja soe kalipso, siis teaks mida teha :) Siis vana nägi  kaht hiinlast kes kalastustarvetega vee äärde kõndisid. Kus läks alles leili, hiinlased vaatavad oma kuukalendrist , millal on hea kalapäev, täna kindlasti saame midagi! Ja padavai tagasi auto juurde õnge tooma. Vee ääres läks lahti hirmus loopimine, pidin ikka pea madalas hoidma, muidu oleks minagi landi otsas kaladele söödaks lennanud. Tuli. Ohtralt mererohtu ja vetikaid. Ja üks väike merekarp mis konksu otsa jäi, Aga keda pole on kala. Ega hiinlastel paremini läinud. Peagi pakkisid ka nemad oma asjad ja lahkusid. Vanem mees mainis sõbralikult, et liig tugev tuul, seepärast kala ei ole. Tugev tuul, mõtelge!!Mitte kala poleks pidanud siin püüdma. Vana ei jätnud jonni ja loopis kuni lant kusagile kivi taha kinni jäi. Siis läks hulk sebimist enne kui ta selle sealt kätte sai. Pidi ikka jupp maad mööda kallast edasi minema et tinakala kivi tagant pääseks. Siis proovis ta veel teise landiga aga ka see ei aidanud. Läksime tagasi autodesse. Vana lubas hommikul 4.30 uuesti minna ja merekarpi söödana kasutada. Aga kas on mõnusamat  moodust välja maga kui seda on sisse magada? Loomulikult magasime rõõmsalt kuni tuli aeg koorem maha laadida.
  Koorma mahalaadimine aga venis, oli lubatud tema kell 7 ja mina kell 8. tegelikult pääsesin ma alles peale 14.00 See tegi ka edasise päris pingeliseks. Pidin nimelt laadima 4 erinevas kohas ja seda kõike enne tööpäeva lõppu. Sealhulgas minu esimene ADR koorem väljamaal, 20 tonni mingit hapet. Juhtuski nii, et ühes kohas pidid peale tulema mingid hiigelsuured jurakad mis lõpuks ei mahtunudki kõik ja kui viimases kohas asjad ümber paigutasime oleks 2 alusetäit kraami veel mahtunud.
 kui sihtpunkti gepsu toksisin ja hakkasin sõitma , tundus, et suund on vale. Pidasin kinni, ei kõik on õige. Lihtsalt mina oleks  hea meelega sõitnud Kristjansandi mis asub norra lõunatipus, aadress aga asus kristjansundis mis paikneb throndheimi lähedal.Vedelikuga on naljakas sõita, kui järsemalt pidurdad, siis auto tükk aega veel loksub kui oled juba seisma jäänud.
  Kunagi korraks venemaale põikasin, tundus, et kalleim kiirteelõik asub petseri ja koidula piiripunkti vahel. Seekord leidsin hullema koha, Üks saar Kristjansundi kõrval, sinna pääseb ainult merealust tunnelit pidi, 5 km, kohutav langus ja siis kohutav tõus. Lõpuks õnnelikult valguse käes kui tuleb tõe hetk. Punane tuli ja securitase turvamees kes kivistunud näoga selle lõigu läbimise eest küsib sult 660 nokki mis on suurusjärgus natuke alla 100€. Ok, leian tehase, saan koorma, käin poes ja ostan saia,kolm banaani ja liitri piima, kokku umbes 7 € ja sõidan tagasi. Uuesti sama tunnel ja uuesti 660 nokki, raha küsida nad oskavad ja paremini kui prantslased. Sama on ka tavateedel. Sõidad mööda nr10 niiti ja siis tuleb vähe laiem koht mõned km, ja hops, on post ja sinu arvelt kooritakse 50 nokki, ja jälle on tee nagu niit. Üks transpordi jaoks mõttetuim tee on e39 mis liigub mööda läänerannikut. 150 km läbimine võttis mult üle kolme tunni. Täiskoormaga ülesmäge 20km tunnis. Ja tunne on selline, nagu ainult tõusud olekski.  Aga ära sai see sõidetud ja nüüd mõnulen kena järve ligiduses käin ujumas, kuigi põhi on väga mudane , ja ootan esmaspäeva mil inimesed tööle tulevad ja mul koorma maha võtavad...

Olgem oma unistustega ettevaatlikud, need võivad täituda.

Kuna alates sügisest Nfaktor minu elus läheneb nullile, siis läheneb nullile ka Kfaktor ehk kodu milline oli tihedasti seotud Nfaktoriga. Ehk siis ametlikult olen hetkel kodutu.
Juba pikemat aega olen unistanud oma isiklikust matkaautost millega siis mööda maailma ringi reisid , võibolla ka kusagil surfata. Nüüd siis elangi umbes 3 kuupmeetrisel pinnal tööautos. kui koju saadetakse, siis läheb veel kitsamaks, auto läheb ju kellegi teisega sõitu. Üks variant oleks mingi pind rentida, aga kui ma suure osa ajast niikuinii ringi kondan, siis tundub seegi mõttetu.Pealegi ma vihkan kolimist ja oma asjade pidevat ühest kohast teise vedamist. Õnneks on mul olemas maakoht. Seal pole küll elamiskõlbulikku maja kuid vähemalt tuleb kaevust vett ja juhtmest elekter.Ja mul on see-

Sõber Sonnih tahtis lahti saada ühest üleliigsest diivanist, millise katseks oma surfibussi installeerisin. Vähemalt koht kus lebotada ja blogida :) Käisin ka eelmistel eestipäevadel kaheks päevaks oma maakodus

Täitsa ilus vaatepilt avanes, kogu õu oli täis sinililli, päike paistis, linnuke siristas.Maja ise muidugi pildistamist ei kannatanud. seal pole juba oma 20 aastat sees elatud, viimased 4-5 aastat on katus läbi lasknud ja selle talvega olid mõlema toa laed sisse vajunud. Suisa eluohtlik. Vaatasin seal ringi ja mõtlesin, mida selle varandusega pihta hakata. Mingi elamisväärne onn siia teha tuleb. Aga kas lammutada vana kohe ära ja ehitada uus asemele või ehitada kuni 20 ruutmeetrine maja kusagile õue nurka ja siis vaadata mis edasi, ei suutnud ma siis ära otsustada ega pole siiamaani otsusele jõudnud. istusin seal siis ja mõtlesin, kuni tuli peale loomulik vajadus. maja asub asulas, naabritega visuaalne kontakt olemas, puudpõõsad ka alles nii raagus et midagi ei varja. No püstihäda sain patuka pooleks ära aetud. Aga vastu õhtut läks asi hullemaks. Siis oli otsus tehtud, esimesena on vaja valmis teha kemmerg ja väike pesuruum. kannatlikult asusingi maja verandat lammutama et asjakohane asutus sinna püsti lüüa.  Koristamise ja materjalisorteerimisega jõudsingi lõpule enne kui helistas pealik ja pakkus mulle järgmisel päeval tööle minekut. See oli hea põhjus autole hääled sisse panna ja linna tagasi põgeneda et teepervel statoilis oma asjad ära õiendada. Esimene lahing maalekolimisel oli kaotatud, aga kaotatud lahing ei tähenda veel kaotatud sõda, ma loodan:)

veel mõned plõksud

Põhjamaine maastik, ilus oma kõleduses, külmuses ja avaruses.

 Siin hakkasid mu tähelepanu köitma huvitavad pilvemoodustised.

 Jälle sild ja vaade sillalt

 Taas auto laiusel teel, vihma ladistab. seekord õnneks asfaltkattega.

 Sellise õuekese peal pidin auto ümber keerama, muud võimalust lihtsalt ei olnud. oleks mul vasak esinurga plastik alles olnud, oleksin siin ta kindlasti katki sõitnud.

Valus õppetund, iga plastanum ei sobi mikrolaineahjus toidu soojendamiseks. Õnneks reageerisin kiiresti kui kuulsin kahtlaseid praksatusi ja konsumist kaasa ostetud ahjugrillliha sai kiiresti villitud mikrolainekindlasse spetsiaalsesse plastanumasse.

 Sellel pildil on hiigelsuur intelligentne ürgpõder. Vähemalt ma pildistasin teda. Küllap oli siiski tegemist vaimuolendiga sest bittidesse ja baitidesse teda renderdada ei õnnestunud. Siiski elamus oli võimas.

 Kohtunud kollegiga läksime ümbrusega tutvuma, Tema huvi oli spinninguga mõni kala lahest välja tõmmata. Ma tahtsin lihtsalt pisut jalutada. Eemalt märkasin  vesilennukiangaari ja vees hulpivat vesilennukit. Hiljem, kui tagasi autode juures olime et spinning võtta, nägin ka õhus üht vesilennukit. Kahju oli, et tema maandumist lahele ei näinud.

 Kalastuskoht. Saagiks sai kolleeg ühe merikarbi. Ei ühtegi kala. Kaks hiinlast olid ka kalastamas mille peale kolleeg eriti leili läks. Hiinlased vaatavad oma kuukalendrist parimad kalapäevad ja saavad alati suurepärase saagi. väitis ta. Paraku lahkusid ka nemad tühjade kätega. Liiga tugev tuul, ütles üks neist kui asju pakkis ja lahkuma asutas ennast. Kolleeg lubas hommikul tagasi olla ja kasutades merikarpi söödana midagi kindlasti püüda. Loomulikult magas ta sisse ja see üritus jäi ära.

Natuke pildimaterjali

sellist teed pidi jõudsin keset metsa asuvasse traktoripoodi :)väike nihe vasakule või paremale ja istudki pehmes pinnases sildadeni sees

 Mõnus tripp ja mõnus sihtpunkt, esimest korda elus tuli minna põhja poole põhjapolaarjoont

Pask must, rootslaste lihavõttejook, maitses täitsa hea.

 sillad on tihti võimsad ja kõrged. Kuigi tean, et niikuinii ei õnnestu telefoniga (ega ka tõenäoliselt pärisfotokaga) seda visuaali edasi anda haaran siiski pildimasina ja püüan midagigi jäädvustada jagamiseks

 Lõpuks ometi kusagil info seki ja euri suhte kohta. pildistasin üles, et teinekord hea telefonist järgi vaadata. Silt swedol poe uksel soome-rootsi piiril kus käisin enesele ostmas uusi töösaapaid et ei peaks lapimaale plätudega minema.

 Ongi see mõtteline joon käes. Rovaniemi, jõuluvana kodu ja põhjapolaarjoon

 tundra

aprill-mai

Aprill-mai

Jälle tööjuttu. Lubati mind tööle saata 15 aprill, see aga canceldati millegipärast.Tegelikult
see sobis mulle, sest kahe nädalaga polnud ma suutnud nädala aja tööd ära teha, kaks päeva jäigi
parasjagu puudu nagu alati.Arvasin, et selle nädalaga midagi ei toimu aga võta näpust, teisipäev
helises telefon, kolmapäeval minek. Nüüd läks kodutöödega jälle kiireks ja jäigi plaan täitmata.
Kolmapäeva õhtul siis padavai laeva peale, magamata öö, tuhat toimetust jäidki jälle pooled asjad
tegemata, pooled asjad kaasa võtmata ja pooled tegemised poolikuks. Laev tõi mu ilusti Rootsi
ja rattad veeretasid kokkulepitud kohta ohtra diiselkütuse põletamisega. Bensukas ootas mind kohalik
maamees kellele järgnesin. nagu ikka, pööras ta suure tee pealt ära väiksemale, siis veel väiksemale
ja viimaks avastasin ennast metsarajalt mis oli umbes täpselt sõiduki laiune, 20cm sinnatänna ja
 oleksin pehmes pinnases. Ainult välismaalanne tuleb vast mõttele teha oma tehnikamüügifirma kodutallu
keset metsa kilomeetrite kaugusele lähimast kõvakattega teest.Aga siia mind juhatati ja siin mul
palmse kärud maha võeti.Laadima sõitsin lõunaRootsi, üle silla ja oleksingi otsapidi Taanis .Midagi
sõber Sonnihile...
laadungiks tulid suured malmist rõngad, vist mingi veski moodi aparaadi detailid.Toksisin GPSi sihtpunkti.
OOOH, peaaegu minu unistus, mitte väga kaugel Nordcapist, Sõit läbi Rootsi, Soome-Lapimaa, üle
põhja polaarjoone ja Põhjajäämere rannikule.Muidugi lootsin selle reisi teha kunagi sikli seljas.
Esimese päevaga jõudsin kusagile umea lähistele. Kuna polnud veel kaotanud lootust saada rootsi
mobiilset internetti kasutada tegin mitmeid peatuseid bensukates kus lootsin soetada kohalikku
kõnekaarti. Viimane peatus tankimiseks enne ööpausile jäämist. Teen ukse lahti ja koban jalaga et
astmelaualt saapad jalga toppida. Ühe jalaga kõik korras, teine jalg aga tabab tühjust. Keksisin
ühel jalal välja vaatamaks, ega saabas maha pole kukkunud? Äi ole. Piinlik lugu ,minek teisele
poole põhjapolaarjoont, minu jalanõudeks 10€ plätud...teine saabas pudenes vast välja kui viimases
bensukas simkaarti osta tahtsin.Ööpeatuse bensukas sain vähemalt simkaardi ostetud.Peale mitmetunnist
pusimist netti minna ei õnnestunud. Saapamure lahenes järgmine päev kui külastasin Swedol ketti kuuluvat
kaubanduskeskust kust vajalikud turvajalavarjud 340 seki eest soetasin.
Lapimaa värise! Kuidagi olid saamid teada saanud minu tulekust ja kõik oma põhjapõdrad teest
eemale juhtinud(ohutuse mõttes)Nägin minnes vilksamisi teel ainult ühte põhjapõtra ehk siis poro. Väg armas loom tundus.
Polaarjoone ületamine oli uhke tunne, Jõuluvanapark samas erilisi emotsioone ei tekitanud.Enne norra
piiri läksid ka teed üsna kitsaks. Piiril tollimine ja veeresingi jäämere veerele.Siinne loodus on
minu jaoks ennenägematu, ennenägematult ilus.Sammaldunud kivirünkad, tumesinine vesi loksumas rahulikult
vastu rannakaljusid, kidur taimestik, erivärvilised samblad. Aegajalt unustasin, et olen tööl ja lihtsalt
vahtisin mokk töllakil. Oma osa mängis ka imeline ilm, selge taevas ja soe päike. Superturism.
Mahalaadimispaigaks osutus kaevandusterritorium. Kui hommikul kohale jõudsin, oli kontor inimtühi, küsida
pole kelleltki. Sõidan siis territooriumile järgides navigaatori juhiseid, tihti pole kontorit vajagi,
laos võtab tõstukimees kauba vastu ja kõikok. Seekord juhatasid koordinaadid mind aheraine hunnikute
vahelist rada pidi kuni kinnise tökkepuuni. Siit edasi ei saa, kisendasid mulle punased ja valged jutid.
Tagurdasin sealt kuidagimoodi välja ja proovisin uuesti õnne kontoris. Sinna oli tekkinud elu ja eluksvajalik
info, mahalaadimine kohe kontori kõrval. Tagasi auto juures tundus, et kõik ei ole nii nagu peaks, auto
esiotsas on koht, kust justkui oleks midagi puudu.Jälle õnnetus kui asfaldimasinaga offroadi teha. Tagurdamisel oli
üks kivirümp märkamatult kaasa haaranud mulle juba tuttava nurgaplastiku. Palju õnne Marko! Purunenud osa leidsin
veidi eemalt kivihunnikute vahelt ja see oli disainitud edaspidi mitte kasutuskõlbklikuks. Koorem maas
järgmisele laadimisele. Kaubaks kokkupressitud vanaraud.Suured erimõõdulised kuubikud.Vaatasin seda materjali
ja pisar tuli silmanurka. Kunagi olen vanarauaga tegelenud, see materjal siin aga sisaldas ohtralt tavalist
prügi samas ka värvilisi metalle. kui selle koorma oma käsutusse saaks, küll oleks siis alles möllamist.
Kompensatsiooniks kasutasin firma pesemisvõimalust ja sain üle mitme päeva ennast puhtana tunda.
Kõvaks tehtud südamega veeresin tagasi lõuna poole.Kuusakoski platsil peale metallikuupide mahalaadimist lükkasin
harjaga oma 100kg pudenenud materjali kärust välja. Käru põhi sai määrdunuks kusagilt pallist imbunud õli töttu.
Sellise sodi vedamisel võib väga kergelt leida auto rehvidest mõne naela, kruvi või muu ora.
Järgmiseks koormaks tulid palgid ja hööveldatud lauad.Kahju oli puhast puitu märgade ja õliste
koormarihmadega kinni tõmmata. Midagi paremat võtta polnud.Pool autot tuli laudu, teine pol palke. Viimaste virn
osutus nii kõrgeks et katus ei tahtnud enam kinni minna.ka raskuskese tõusis ebamugavalt kõrgeks.Et auto teel
püsiks'ega ümber ei läheks tuli kõik vähegi teravad kurvid võtta küllaltki rahulikult,Norra.õnneks mitteväga mägine
osa. Suure imena sain reede õhtul kell 4 kauba maha võetud, tavaliselt norrakad nii kauaks tööle ei jää.
Sõiduaeg hakkas juba otsakorral olema selleks päevaks siis pidin kiiresti hea puhkepaiga leidma. Leidsingi,
Üsna uus parkla kohviku ja wcga, lähedal mäed ja kanjon kuhu plaanisin pika pausi ajaks kolama minna.
Auto seisma ja pisike jalutuskäik. Selgus, parkla on piiratud kiirteetõkketaraga ja ainuke pääseteeon mööda
kiirteed või üle aia. Kuna kumbki polnud mulle vastuvõetav siis pidin leppima selle vähese ruumiga 45 tundi.
Raamatud, filmid,rõngassärgi punumine,gurmeetoidu valmistamine, elasin üle.Gurmeetoiduks endiselt mikrouunis tehtud
praekartulid ungaripeki tükkidega. Pekk sattus seekord eriti hea ja tugeva maitsestusega olema nii et tehtud roog oli
tõeliseks piduroaks.
Paus läbi, kihutasin katuseplekke laadima, seekordne laadung koosnes vaid ühest pakist, ka teises kohas pidin peale võtma,
...kolm rulli fiiberkangast. Seekordne laadung oli paras kaubikukoorem, vähemalt mitte tühisõit.Katuseplekid
läksid Lidli pole juurdeehitusele keskrootsis. jõudsin kohale enamvähem sõiduaja lõppedes. Jälle juhatas keps mind
õigest teeotsast mööda ja olematut teed pidi poe juurde. Pole hullu mõtlesin ja sõitsin edasi, mõne koha ikka leiab.
Oligi bensukas, parkisin . Neetud, liiga kitsas, jään kellegile jalgu.Sõidtsin edasi. Aga tee läks aiva kitsamaks,
lõpuks loobusin ja keerasin tagasi jõudmaks viimasel sekundil sama Lidli parklasse kus veetsingi ünnelikut öö.
Samas kõrval tõsteti asjad kraanaga maha(natuke üle tonni) ja veeretasin 16 tonnist autorongi 750kg kangarullidega
teise laadimiskohta. See asus keset väikest asulat. Sõitsin kuni vastu tuli veautode sissesõidu keeld. Ots ümber
ja teist teed pidi. Sama jama. Rohkem teid sinna ei viinud. Jätsin auto maha ja sörkisin linnakesse sisse vaatamaks,
kui reaalne on sinna sisse sõita ja mis kauba vastuvõtjad ütlevad. Leidsin tänava, leidsin tädikese kes noogutas ja
kergel sörgil tagasi(vats vappumas igal sammul, number suured jalanõud varba otsas kolksumas, higi ojadena voolamas,
peaks vist jooksmas käima hakkama?)leidsin auto sealt kuhu olin jätnud. Ümber pööramiseks sõitsin mõned kilomeetrid edasi
kuni leidsin sobiliku koha, siis jälle tagasi ja keelumärgi alt läbi vee äärde sadamasse. Lühike jutuajamine ja
istun autosse, kontor on küll siin aga ehitusplats asub hulk maad eemal.Põhimõtteliselt sama teed tagasi sellest kohast
edasi kus tagasi pöörasin ja olengi platsil kuhu kangakerad maha tuleb veeretada.
mida väiksemad asjad seda rohkem jama, tuleb välja.
Uus laadimine juba ootamas.Leian suurema vaevata suure logistikakeskuse, teen külje lahti ja jään koormat ootama.
Peale läheb kaks hiigelsuurt jurakat ja hunnik väiksemaid kaste millele umbkeelne tõstukijuht käsib number ühed ja kahed
peale kirjutada.Ma ei taipa küll miks? On justkui kahe koha kaub aga üks koht on need suured jurakad,
teine koht need väikesed. Saan pudipadi peale ja panen ajama. Õhtul alles taipan, et tegemist on kahe
masinaga mis lähevad eri kohtadesse ja nende masinate juppidega. pikad juhtmed...
Sihtkoht on lääneranniku lõunaotsas kus ma pole veel käinud. Tee kristjassandini on talutav, sealt edasi läheb
aga käänuliseks ja mägiseks, mis viib kiiruse kõvasti alla kuigi kilomeetrite järgi peaksin ilusti jõudma.
Enne tööpäeva lõppu, keps käseb suurelt teelt lahkud, lahkun, uuesti, lahkun kuni sõidan mööda asfalteeritud
kitserada, jälle mõlemal pol 10cm vaba ruumi ja sinna sisse peab mahtuma, muidu jääd kas pinnasesse kinni
või vajud järve. Kõht pingul ja higi otsa ees sõidan ära. Vaid selleks et leida, sihtpunkti jõudmiseks tuleb ka
sellest teelt lahkuda. Lähen sondeerin pinda, kas on ikka õige koht. Esmalt komistan umbkeelsete polljakkide otsa
(esimeses majas)teises majas aga saan kätte inglist rääkiva provva kes kinnitab, et olen õiges kohas, ainult et
mäge pidi natuke veel kõrgemale pean minema. vastan talle, et lähen uurin asja jalgsi. Tema küsima, kas see seal
mäe all on minu auto. Yes. Tema siis you can drive... kui drive siis drive.Teeks on peenike kruusapuru otse maapinnal.
Kõik on ilus kuni 90kraadine kurv maja hoovis. seal haaran kaasa ühe teeäärse kivi millega künnan nii 5m vao.
Väga pehme pinnas, üldse mitte julgustav.Tõstan käru sillad kõrgeks ja pääsen kivist üle. kui oma jälgi peidan
jõuab kohale ka laadungi omanik. julgustav uudis, aadress on õige, koht on õige ainult et mahalaadimine leiab aset
hoopis kolmandas kohas, siin pole ruumi ega vahendeid auto tühjendamiseks. Hurra, mulle meeldib see amet ! tegemist on
kola täis lauda hooviga kus olla ennemgi rekkad manööverdanud. Kirsina tordi peal ladistab taevast paksu paduvihma.
Õue peal kakerdades põrkan vasaku nurgaga vastu lauakoormat. Hinge poeb kahtlus, kas ma ikka sobin selle töö jaoks?
Poleks ma seda nurka juba varem puruks sõitnud oleksid seekord siia plastikutükid maha jäänud. nu miks ma ometi ei õpi?
Nõkerdan välja, ka kurvi võtan seekord vähe puhtamalt. Jälle asfaldil. Mis sest et ainult auto laiune, seeest kindel pinnas.
Viimasel minutil leian tasku ja jõuan enne tööpäeva lõppu auto parkida.Kena koht järve ääres, ainult ladistav
padukas ei meelita loodust nautima. Mõnulen soojas magamiskotis ja kuulan vihmapiiskade pladinat vastu katust. Pääsesin
seekord eluga.
Hommikul leian antud aadressi abiga laadimiskoha. õnneks peale mõningat norrakeelset lobisemist võetakse mõlemad masinad
samas kohas maha et hiljem väikeste masinatega laiali vedada. Pääsen võimalikult analoogsest seiklusest teise aparaadi
laadimisel.Uus koorem peale mõne kilomeetri kauguselt, milline logistika!ise olen juba jõudnud vastassuunas liikuma
hakata kui sõnumi saan nii et paar lisakilomeetrit siiski tuleb.Kaup laetakse peale.10m asemel on seda vaid 5m.
kolmveerand autost tühi. milline raiskamine. Õnneks leitakse teelt veel mingit metallkaupa. 12m pikkused metalltahvlid,
koorem tuleb ümber laadida, et need ära mahuks. Loen sõnumi lõpuni, plekk läheb stocki, masinad tallinnasse. See on
ootamatu asjade käik. nii vara ma ei lootnud tagasi tulla, ja pole mul ka siin kusagile tulla, majaehitus saab hakata
alles siis, kui mingi raha koos on ja seda mitte enne suve.Plekk juba tuttaval ehitusplatsil maha, siia olen korra
seda kraami juba toonud. vahepeal on hoone katuse alla saanud. Ainult väike jupp veel puudu, sinna see minu kraam lähebki.
tagasi Eestisse on võimalus minna samal õhtul tallinkiga ootejärjekorras, peale saamine sõltub juhusest, kui
keegi tulemata jääb või kui suudetakse nii pakkida et mahun ka mina. Valin siiski kindla variandi dfdsiga. Ebamugavam küll
neljakesi kajutis, telekaprogrammi eest peab võitlema aga elame üle, saan õhtul parklas autot koristada ja tulevikuplaane
teha.Sadama aga kohtan kolleege ja ajame juttu, õnnestub ka lõpuks teiste juhendamisel ja oma mõistust appi võttes
saada ühendus kohaliku internetiga.Seda siis viimasel õhtul enne äratulemist. Koristamine jääb eesti kui autost välja kolin. Baasi jõuan nii hilja, et et magan öö autos ja koristan järgmine hommik. äratus tuleb kell 6 sest auto peab juba 8 olema remondis.  Koristamine vagu kurjategija kes oma jälgi peidab, ei mingit haisu, ei mingit mustust ei tohiks jääda. ja ongi reis läbi,

seks ja vägivald

Ei,  seksist ma siiski ei kirjuta, selle lisasin sinna vaid potensiaalsete lugejate
juurde meelitamiseks. Aga vägivallast küll. Viimatine vägivallaga kokkupuude oli mul umbes
12-13 aastat tagasi,üks rüselus Tallinna vanalinnas.
 Ja nüüd suisa kaks akti ühe päevaga. Esimene akt leidis aset, kui peatusin autoga korra kõnniteel
et reisija välja lasta ja mõned asjad autost välja tõsta. Kesklinnas siis ja jalgrattateel.Kõnniteele jäi minu meelest piisavalt ruumi, et autost mööda sõita või jalutada, ka mitmekesi.
Nägin, kuidas minu poole kihutas noorhärra jalgrattal, punased suured kõrvad kahel pool
punnis silmi ja punetavat nägu.Sportlane.Tõeline ja ehe, Ja vehib meeleheitlikult käega, et ma talle teed annaks.
Iseenesest polnud mul selle vastu ju midagi, et rada vabastada, aga kuna auto käivitamine
liikuma hakkamine ja tiheda liiklusega tänavale keeramine võtab omajagu aega, tema aga oli
minust mõne meetri kaugusel ja suurenes iga sekundiga, siis puudus igasugunegi lootus
tema õigustatud nõudmistele järele jõuaksin anda. Ilme, mis tema näol peegeldus oleks
võinud kuuluda isale, kelle kaks alaealist tütart ma just vägistasin, tükeldasin ja
restoranis vasikalihaprae pähe rootsi kruiisituristidele maha müüsin. Pidigi ta vaeseke
minust möödumiseks hoo maha võtma. Ta käed otsisid meeleheitlikult värisedes midagi,
 millest kinni haarata,lõhkuda,purustada,väänata. Ainuke  asi, mis talle ette jäi oli
auto parem peegel millele ka tema koomilises vihas vingerdav käsi juraka virutas. Kuna
see oli ennem juba puruks ja püsis teibi najal siis jäi ta vaeseke juhtmete otsa rippuma.
Selline oligi halenaljakas esimene vägivaldne juhtum sel päeval.
 Kui esimene juhtum ajas mind naerma, siis teine mitte niiväga. Pidu tuttavate juures. Tüli juured peitusid tõenäoliselt kusagil minevikus.Üks külaline tõukas peoperemehe vastu seina ja vist ka lõi teda mille peale peremees
vastas samaga ,külaline oli sunnitud alla andma ja lahkus.Sellele eelnevalt loobiti asju,vehiti noaga ja
karjuti.Minu roll oli seal tühine, sain puldiga vastu pead ja pidin kummarduma et minu poole
visatud telefoniga mitte pihta saada. Kuna rüselus toimus minu kõrval, siis tundsin mingit
moraalset vastutust osapooli lahutada. Reaalselt aga ei tundnud mingitki vajadust asjasse
sekkuda,võõras probleem,võõras lahendus. pigem isegi pelgasin sekkudes ise ebameeldivustesse sattuda.Nii üritasingi kahe
möirahärja pukslemist lahutada õrnade õlalepatsutuste ja verbaalsete vihjetega vägivalla
lõpetamise asjus millele nad kumbki erilist tähelepanu ei pööranud.Õnneks lõppes kõik väga
kiiresti ja peale mõne mehe au keski ega miski viga ei saanud.
Vahepeal leidis ka aset kolmas intsident kus puutusin kokku puhta natsionalismi ja õelusega.
Laevas on kaks telekaruumi, suuremas vahivad telekat tavaliselt venekeelsed inimesed ja
viletsamas siis eestikeelsed. Seekord aga oli keegi pannud suures ruumis eesti kanali ja kolm
inimest vaatasid seda. natukese aja pärast sadas sisse mingi vene vanapapi kes haaras puldi ja
kukkus sellega plõksima. Üks mees küll protesteeris aga vana oli nii viha ja õelust täis et
mitte ei seedinud kui traditsioonilises tema keeleruumis meie keeles telekat vaadatakse.Eks
selline käitmine riivas kindlasti minu õiglustunnet. Takkajärgi aga ajas naerma.Või siis
tekitas kurbust.Kui veel vanas eas mõni inimene on sellist viha täis.