aprill-mai

Aprill-mai

Jälle tööjuttu. Lubati mind tööle saata 15 aprill, see aga canceldati millegipärast.Tegelikult
see sobis mulle, sest kahe nädalaga polnud ma suutnud nädala aja tööd ära teha, kaks päeva jäigi
parasjagu puudu nagu alati.Arvasin, et selle nädalaga midagi ei toimu aga võta näpust, teisipäev
helises telefon, kolmapäeval minek. Nüüd läks kodutöödega jälle kiireks ja jäigi plaan täitmata.
Kolmapäeva õhtul siis padavai laeva peale, magamata öö, tuhat toimetust jäidki jälle pooled asjad
tegemata, pooled asjad kaasa võtmata ja pooled tegemised poolikuks. Laev tõi mu ilusti Rootsi
ja rattad veeretasid kokkulepitud kohta ohtra diiselkütuse põletamisega. Bensukas ootas mind kohalik
maamees kellele järgnesin. nagu ikka, pööras ta suure tee pealt ära väiksemale, siis veel väiksemale
ja viimaks avastasin ennast metsarajalt mis oli umbes täpselt sõiduki laiune, 20cm sinnatänna ja
 oleksin pehmes pinnases. Ainult välismaalanne tuleb vast mõttele teha oma tehnikamüügifirma kodutallu
keset metsa kilomeetrite kaugusele lähimast kõvakattega teest.Aga siia mind juhatati ja siin mul
palmse kärud maha võeti.Laadima sõitsin lõunaRootsi, üle silla ja oleksingi otsapidi Taanis .Midagi
sõber Sonnihile...
laadungiks tulid suured malmist rõngad, vist mingi veski moodi aparaadi detailid.Toksisin GPSi sihtpunkti.
OOOH, peaaegu minu unistus, mitte väga kaugel Nordcapist, Sõit läbi Rootsi, Soome-Lapimaa, üle
põhja polaarjoone ja Põhjajäämere rannikule.Muidugi lootsin selle reisi teha kunagi sikli seljas.
Esimese päevaga jõudsin kusagile umea lähistele. Kuna polnud veel kaotanud lootust saada rootsi
mobiilset internetti kasutada tegin mitmeid peatuseid bensukates kus lootsin soetada kohalikku
kõnekaarti. Viimane peatus tankimiseks enne ööpausile jäämist. Teen ukse lahti ja koban jalaga et
astmelaualt saapad jalga toppida. Ühe jalaga kõik korras, teine jalg aga tabab tühjust. Keksisin
ühel jalal välja vaatamaks, ega saabas maha pole kukkunud? Äi ole. Piinlik lugu ,minek teisele
poole põhjapolaarjoont, minu jalanõudeks 10€ plätud...teine saabas pudenes vast välja kui viimases
bensukas simkaarti osta tahtsin.Ööpeatuse bensukas sain vähemalt simkaardi ostetud.Peale mitmetunnist
pusimist netti minna ei õnnestunud. Saapamure lahenes järgmine päev kui külastasin Swedol ketti kuuluvat
kaubanduskeskust kust vajalikud turvajalavarjud 340 seki eest soetasin.
Lapimaa värise! Kuidagi olid saamid teada saanud minu tulekust ja kõik oma põhjapõdrad teest
eemale juhtinud(ohutuse mõttes)Nägin minnes vilksamisi teel ainult ühte põhjapõtra ehk siis poro. Väg armas loom tundus.
Polaarjoone ületamine oli uhke tunne, Jõuluvanapark samas erilisi emotsioone ei tekitanud.Enne norra
piiri läksid ka teed üsna kitsaks. Piiril tollimine ja veeresingi jäämere veerele.Siinne loodus on
minu jaoks ennenägematu, ennenägematult ilus.Sammaldunud kivirünkad, tumesinine vesi loksumas rahulikult
vastu rannakaljusid, kidur taimestik, erivärvilised samblad. Aegajalt unustasin, et olen tööl ja lihtsalt
vahtisin mokk töllakil. Oma osa mängis ka imeline ilm, selge taevas ja soe päike. Superturism.
Mahalaadimispaigaks osutus kaevandusterritorium. Kui hommikul kohale jõudsin, oli kontor inimtühi, küsida
pole kelleltki. Sõidan siis territooriumile järgides navigaatori juhiseid, tihti pole kontorit vajagi,
laos võtab tõstukimees kauba vastu ja kõikok. Seekord juhatasid koordinaadid mind aheraine hunnikute
vahelist rada pidi kuni kinnise tökkepuuni. Siit edasi ei saa, kisendasid mulle punased ja valged jutid.
Tagurdasin sealt kuidagimoodi välja ja proovisin uuesti õnne kontoris. Sinna oli tekkinud elu ja eluksvajalik
info, mahalaadimine kohe kontori kõrval. Tagasi auto juures tundus, et kõik ei ole nii nagu peaks, auto
esiotsas on koht, kust justkui oleks midagi puudu.Jälle õnnetus kui asfaldimasinaga offroadi teha. Tagurdamisel oli
üks kivirümp märkamatult kaasa haaranud mulle juba tuttava nurgaplastiku. Palju õnne Marko! Purunenud osa leidsin
veidi eemalt kivihunnikute vahelt ja see oli disainitud edaspidi mitte kasutuskõlbklikuks. Koorem maas
järgmisele laadimisele. Kaubaks kokkupressitud vanaraud.Suured erimõõdulised kuubikud.Vaatasin seda materjali
ja pisar tuli silmanurka. Kunagi olen vanarauaga tegelenud, see materjal siin aga sisaldas ohtralt tavalist
prügi samas ka värvilisi metalle. kui selle koorma oma käsutusse saaks, küll oleks siis alles möllamist.
Kompensatsiooniks kasutasin firma pesemisvõimalust ja sain üle mitme päeva ennast puhtana tunda.
Kõvaks tehtud südamega veeresin tagasi lõuna poole.Kuusakoski platsil peale metallikuupide mahalaadimist lükkasin
harjaga oma 100kg pudenenud materjali kärust välja. Käru põhi sai määrdunuks kusagilt pallist imbunud õli töttu.
Sellise sodi vedamisel võib väga kergelt leida auto rehvidest mõne naela, kruvi või muu ora.
Järgmiseks koormaks tulid palgid ja hööveldatud lauad.Kahju oli puhast puitu märgade ja õliste
koormarihmadega kinni tõmmata. Midagi paremat võtta polnud.Pool autot tuli laudu, teine pol palke. Viimaste virn
osutus nii kõrgeks et katus ei tahtnud enam kinni minna.ka raskuskese tõusis ebamugavalt kõrgeks.Et auto teel
püsiks'ega ümber ei läheks tuli kõik vähegi teravad kurvid võtta küllaltki rahulikult,Norra.õnneks mitteväga mägine
osa. Suure imena sain reede õhtul kell 4 kauba maha võetud, tavaliselt norrakad nii kauaks tööle ei jää.
Sõiduaeg hakkas juba otsakorral olema selleks päevaks siis pidin kiiresti hea puhkepaiga leidma. Leidsingi,
Üsna uus parkla kohviku ja wcga, lähedal mäed ja kanjon kuhu plaanisin pika pausi ajaks kolama minna.
Auto seisma ja pisike jalutuskäik. Selgus, parkla on piiratud kiirteetõkketaraga ja ainuke pääseteeon mööda
kiirteed või üle aia. Kuna kumbki polnud mulle vastuvõetav siis pidin leppima selle vähese ruumiga 45 tundi.
Raamatud, filmid,rõngassärgi punumine,gurmeetoidu valmistamine, elasin üle.Gurmeetoiduks endiselt mikrouunis tehtud
praekartulid ungaripeki tükkidega. Pekk sattus seekord eriti hea ja tugeva maitsestusega olema nii et tehtud roog oli
tõeliseks piduroaks.
Paus läbi, kihutasin katuseplekke laadima, seekordne laadung koosnes vaid ühest pakist, ka teises kohas pidin peale võtma,
...kolm rulli fiiberkangast. Seekordne laadung oli paras kaubikukoorem, vähemalt mitte tühisõit.Katuseplekid
läksid Lidli pole juurdeehitusele keskrootsis. jõudsin kohale enamvähem sõiduaja lõppedes. Jälle juhatas keps mind
õigest teeotsast mööda ja olematut teed pidi poe juurde. Pole hullu mõtlesin ja sõitsin edasi, mõne koha ikka leiab.
Oligi bensukas, parkisin . Neetud, liiga kitsas, jään kellegile jalgu.Sõidtsin edasi. Aga tee läks aiva kitsamaks,
lõpuks loobusin ja keerasin tagasi jõudmaks viimasel sekundil sama Lidli parklasse kus veetsingi ünnelikut öö.
Samas kõrval tõsteti asjad kraanaga maha(natuke üle tonni) ja veeretasin 16 tonnist autorongi 750kg kangarullidega
teise laadimiskohta. See asus keset väikest asulat. Sõitsin kuni vastu tuli veautode sissesõidu keeld. Ots ümber
ja teist teed pidi. Sama jama. Rohkem teid sinna ei viinud. Jätsin auto maha ja sörkisin linnakesse sisse vaatamaks,
kui reaalne on sinna sisse sõita ja mis kauba vastuvõtjad ütlevad. Leidsin tänava, leidsin tädikese kes noogutas ja
kergel sörgil tagasi(vats vappumas igal sammul, number suured jalanõud varba otsas kolksumas, higi ojadena voolamas,
peaks vist jooksmas käima hakkama?)leidsin auto sealt kuhu olin jätnud. Ümber pööramiseks sõitsin mõned kilomeetrid edasi
kuni leidsin sobiliku koha, siis jälle tagasi ja keelumärgi alt läbi vee äärde sadamasse. Lühike jutuajamine ja
istun autosse, kontor on küll siin aga ehitusplats asub hulk maad eemal.Põhimõtteliselt sama teed tagasi sellest kohast
edasi kus tagasi pöörasin ja olengi platsil kuhu kangakerad maha tuleb veeretada.
mida väiksemad asjad seda rohkem jama, tuleb välja.
Uus laadimine juba ootamas.Leian suurema vaevata suure logistikakeskuse, teen külje lahti ja jään koormat ootama.
Peale läheb kaks hiigelsuurt jurakat ja hunnik väiksemaid kaste millele umbkeelne tõstukijuht käsib number ühed ja kahed
peale kirjutada.Ma ei taipa küll miks? On justkui kahe koha kaub aga üks koht on need suured jurakad,
teine koht need väikesed. Saan pudipadi peale ja panen ajama. Õhtul alles taipan, et tegemist on kahe
masinaga mis lähevad eri kohtadesse ja nende masinate juppidega. pikad juhtmed...
Sihtkoht on lääneranniku lõunaotsas kus ma pole veel käinud. Tee kristjassandini on talutav, sealt edasi läheb
aga käänuliseks ja mägiseks, mis viib kiiruse kõvasti alla kuigi kilomeetrite järgi peaksin ilusti jõudma.
Enne tööpäeva lõppu, keps käseb suurelt teelt lahkud, lahkun, uuesti, lahkun kuni sõidan mööda asfalteeritud
kitserada, jälle mõlemal pol 10cm vaba ruumi ja sinna sisse peab mahtuma, muidu jääd kas pinnasesse kinni
või vajud järve. Kõht pingul ja higi otsa ees sõidan ära. Vaid selleks et leida, sihtpunkti jõudmiseks tuleb ka
sellest teelt lahkuda. Lähen sondeerin pinda, kas on ikka õige koht. Esmalt komistan umbkeelsete polljakkide otsa
(esimeses majas)teises majas aga saan kätte inglist rääkiva provva kes kinnitab, et olen õiges kohas, ainult et
mäge pidi natuke veel kõrgemale pean minema. vastan talle, et lähen uurin asja jalgsi. Tema küsima, kas see seal
mäe all on minu auto. Yes. Tema siis you can drive... kui drive siis drive.Teeks on peenike kruusapuru otse maapinnal.
Kõik on ilus kuni 90kraadine kurv maja hoovis. seal haaran kaasa ühe teeäärse kivi millega künnan nii 5m vao.
Väga pehme pinnas, üldse mitte julgustav.Tõstan käru sillad kõrgeks ja pääsen kivist üle. kui oma jälgi peidan
jõuab kohale ka laadungi omanik. julgustav uudis, aadress on õige, koht on õige ainult et mahalaadimine leiab aset
hoopis kolmandas kohas, siin pole ruumi ega vahendeid auto tühjendamiseks. Hurra, mulle meeldib see amet ! tegemist on
kola täis lauda hooviga kus olla ennemgi rekkad manööverdanud. Kirsina tordi peal ladistab taevast paksu paduvihma.
Õue peal kakerdades põrkan vasaku nurgaga vastu lauakoormat. Hinge poeb kahtlus, kas ma ikka sobin selle töö jaoks?
Poleks ma seda nurka juba varem puruks sõitnud oleksid seekord siia plastikutükid maha jäänud. nu miks ma ometi ei õpi?
Nõkerdan välja, ka kurvi võtan seekord vähe puhtamalt. Jälle asfaldil. Mis sest et ainult auto laiune, seeest kindel pinnas.
Viimasel minutil leian tasku ja jõuan enne tööpäeva lõppu auto parkida.Kena koht järve ääres, ainult ladistav
padukas ei meelita loodust nautima. Mõnulen soojas magamiskotis ja kuulan vihmapiiskade pladinat vastu katust. Pääsesin
seekord eluga.
Hommikul leian antud aadressi abiga laadimiskoha. õnneks peale mõningat norrakeelset lobisemist võetakse mõlemad masinad
samas kohas maha et hiljem väikeste masinatega laiali vedada. Pääsen võimalikult analoogsest seiklusest teise aparaadi
laadimisel.Uus koorem peale mõne kilomeetri kauguselt, milline logistika!ise olen juba jõudnud vastassuunas liikuma
hakata kui sõnumi saan nii et paar lisakilomeetrit siiski tuleb.Kaup laetakse peale.10m asemel on seda vaid 5m.
kolmveerand autost tühi. milline raiskamine. Õnneks leitakse teelt veel mingit metallkaupa. 12m pikkused metalltahvlid,
koorem tuleb ümber laadida, et need ära mahuks. Loen sõnumi lõpuni, plekk läheb stocki, masinad tallinnasse. See on
ootamatu asjade käik. nii vara ma ei lootnud tagasi tulla, ja pole mul ka siin kusagile tulla, majaehitus saab hakata
alles siis, kui mingi raha koos on ja seda mitte enne suve.Plekk juba tuttaval ehitusplatsil maha, siia olen korra
seda kraami juba toonud. vahepeal on hoone katuse alla saanud. Ainult väike jupp veel puudu, sinna see minu kraam lähebki.
tagasi Eestisse on võimalus minna samal õhtul tallinkiga ootejärjekorras, peale saamine sõltub juhusest, kui
keegi tulemata jääb või kui suudetakse nii pakkida et mahun ka mina. Valin siiski kindla variandi dfdsiga. Ebamugavam küll
neljakesi kajutis, telekaprogrammi eest peab võitlema aga elame üle, saan õhtul parklas autot koristada ja tulevikuplaane
teha.Sadama aga kohtan kolleege ja ajame juttu, õnnestub ka lõpuks teiste juhendamisel ja oma mõistust appi võttes
saada ühendus kohaliku internetiga.Seda siis viimasel õhtul enne äratulemist. Koristamine jääb eesti kui autost välja kolin. Baasi jõuan nii hilja, et et magan öö autos ja koristan järgmine hommik. äratus tuleb kell 6 sest auto peab juba 8 olema remondis.  Koristamine vagu kurjategija kes oma jälgi peidab, ei mingit haisu, ei mingit mustust ei tohiks jääda. ja ongi reis läbi,