Oma eelnevate töökirjeldustega olen ennastki juba ära tüüdanud, seepärast proovin kirjutada pisut tihemini ja vaid asjadest, mis põnevad tunduda võivad. Abiks ka muidugi rootsi internett. ennist pidin ootama, kuniks reisi pealt tagasi jõuan ja siis kogu teksti üles riputama. Abiks on ka läpaka uus aku mis mulle kütust kulutamata ja auto akude tühjenemist pelgamata annab tubli 5 tundi aega asjaga tegeleda.
 niisiis järjekordne reis. Seekord algas see reisijana, auto koormaga ootas mind Rootsis. Üle sõitsin turistina.
  Mitu päeva juba sõidetud kui üks hommikupoolik kuulsin kõva lõunamaist muusikat oma viimastel unetundidel. Kui läksin wcsse hommikurituaale tegema, tolgendasid seal mitu musta verd jõnglast ja mõned rättidega naised. Kõik kolm kabiini olid jõhkralt ja hoolimatult täis lödistatud, kahel suisa 5cm vett põrandal. Kolmandas sain kuidagimoodi toimingud tehtud. Siis sõitis parklasse oma 15 ferrari ja paar ameerika muskelautot. Üks must kohe padavai oma naisega nende taustal pilti tegema. Istusin autos ja lugesin troonide mängu kui koputus kabiinile. Must seisab ukse juures. hakkab midagi rääkima kütusest ja teeb oma rahakoti lahti. Saan aru , et küsib raha. Ei, ma ei anna. Siis must uuesti seletama, et ta ei taha raha vaid tahab kütust osta, paar liitrit, dollarite eest.Kütus otsas ja vaja bensukani jõuda. Auto teeb tõktõktõktõk. Küsin uuesti, on ta kindel, et küte otsas, mitte aku tühi(kui kõvasti mussi kuulata, siis aku kaua ei kesta) ei , tema ikka kindel, auto teeb tõktõk ja käima ei lähe. Paraku on mul mingi mehaanikukogemus olemas ja mittekäivituv auto kütuse lõppemisel sellist häält ei tee. Ütlen, et kütust ei saa, meil paagiandurid ja kui hakkab tase langema siis kohe on ülemus toru otsas ja uurib, mis toimub. Lõpuks vana lahkub. Takkajärgi muidugi mõtlesin, et oleks võinud pealikule helistada ja mõne liitri talle soristada. kasvõi nägemaks, millist petuskeemi vana oleks kasutanud. Või pakkunud, et viin ta kanistritega kuni järgmise bensukani. Aga kohe ja ootamatult mulle need mõtted pähe ei tulnud. Alles hiljem, Arvatavasti oleks ta pakkunud mulle 20 taala ja kuna vahetusraha poleks olnud siis oleks ta ikkagi tahtnud 10-15 liitrit kütet mitte 1-2. Hiljem oleks tõenäoliselt selgunud, et tegemist on valerahaga.Seegi tekitas kahtlust, miks üritab ta dollaritega arveldada ja ka see, et ennem tüüp rahulikult kondas ringi ja tegi naisega pilti, oleks ta tõeliselt hädas olnud, oleks khe mu juurde küsima tulnud. Muud petuskeemi ma hetkel ise välja ei mõtle. Selliseid õnneotsijaid liigub euroopas peatustes ja bensukates küllalt ringi ja vaikselt hakkavad nad läbi taani ka põhjamaadesse imbuma. Kuuldavasti lõunaRootsi ja Stockholmi ümbrus ei ole viimastel aastatel enam nii turvaline kui vanadel aegadel, varastatkse kütust ja lõigatakse katki küljekardinaid nägemaks, millise koormaga on tegemist.
  Järgmine mainimist vääriv sündmus on kohtumine hiiglasliku ürgpõdraga. Märkasin teda tee ääres seismas ja võtsin hoo maha. ka vastusõitev auto tegi sama. Kuiniks seisma jäin. Põder vaatas minu poole ja siis sörkis üle tee. Vaat milline intelligentne põder, mõtlesin ja siis äkki hakkas paaniks, kus on telefon, kiirestikiiresti fotokareziimi ja kiire plõks puude vahele kaduvast loomast. Pärast pilti uurides, no ei ole seal ei põtra ega põdralõhna. Arvatavasti oli tegemist vaimse olendiga kellel materjaalne keha puudub, mõne paralleeluniversumist või ajast pärineva tegelasega.
 Sõitsin esimest korda mööda E18 teed lääbi oslo . Mööda kaldapealset. Ühes tunnelis hakkas äkki igavene mürin ja tükkidesadu. Kõrvalreas sõitev veok,mille kastis traktor kopaga kündis ülegabariitse veosega mööda tunnelilage nii et lambid ja betoonitükid lendasid. Kahju,et ei olnud midagi valmis millega filmida.
 Ühel objektil kohtusin meie firmast ühe 60a kolleegiga. Vene mees , väga delovoi nagu öeldakse. Muudkui sehkendas ja sahmis midagi. Ei lasnud mul ei filme vaatama minna ega lugema mitte.Kutsus hoopis kalastuskohta otsima.  Tegelikult isegi mõnus , et ei lasknud. Jätkub seda meelelahutusmaterjali rohkem halbadeks ilmadeks. Kõndisime siis fjordikaldale. Ilus. Aga väga tuuline. Oleks laud, puri ja soe kalipso, siis teaks mida teha :) Siis vana nägi  kaht hiinlast kes kalastustarvetega vee äärde kõndisid. Kus läks alles leili, hiinlased vaatavad oma kuukalendrist , millal on hea kalapäev, täna kindlasti saame midagi! Ja padavai tagasi auto juurde õnge tooma. Vee ääres läks lahti hirmus loopimine, pidin ikka pea madalas hoidma, muidu oleks minagi landi otsas kaladele söödaks lennanud. Tuli. Ohtralt mererohtu ja vetikaid. Ja üks väike merekarp mis konksu otsa jäi, Aga keda pole on kala. Ega hiinlastel paremini läinud. Peagi pakkisid ka nemad oma asjad ja lahkusid. Vanem mees mainis sõbralikult, et liig tugev tuul, seepärast kala ei ole. Tugev tuul, mõtelge!!Mitte kala poleks pidanud siin püüdma. Vana ei jätnud jonni ja loopis kuni lant kusagile kivi taha kinni jäi. Siis läks hulk sebimist enne kui ta selle sealt kätte sai. Pidi ikka jupp maad mööda kallast edasi minema et tinakala kivi tagant pääseks. Siis proovis ta veel teise landiga aga ka see ei aidanud. Läksime tagasi autodesse. Vana lubas hommikul 4.30 uuesti minna ja merekarpi söödana kasutada. Aga kas on mõnusamat  moodust välja maga kui seda on sisse magada? Loomulikult magasime rõõmsalt kuni tuli aeg koorem maha laadida.
  Koorma mahalaadimine aga venis, oli lubatud tema kell 7 ja mina kell 8. tegelikult pääsesin ma alles peale 14.00 See tegi ka edasise päris pingeliseks. Pidin nimelt laadima 4 erinevas kohas ja seda kõike enne tööpäeva lõppu. Sealhulgas minu esimene ADR koorem väljamaal, 20 tonni mingit hapet. Juhtuski nii, et ühes kohas pidid peale tulema mingid hiigelsuured jurakad mis lõpuks ei mahtunudki kõik ja kui viimases kohas asjad ümber paigutasime oleks 2 alusetäit kraami veel mahtunud.
 kui sihtpunkti gepsu toksisin ja hakkasin sõitma , tundus, et suund on vale. Pidasin kinni, ei kõik on õige. Lihtsalt mina oleks  hea meelega sõitnud Kristjansandi mis asub norra lõunatipus, aadress aga asus kristjansundis mis paikneb throndheimi lähedal.Vedelikuga on naljakas sõita, kui järsemalt pidurdad, siis auto tükk aega veel loksub kui oled juba seisma jäänud.
  Kunagi korraks venemaale põikasin, tundus, et kalleim kiirteelõik asub petseri ja koidula piiripunkti vahel. Seekord leidsin hullema koha, Üks saar Kristjansundi kõrval, sinna pääseb ainult merealust tunnelit pidi, 5 km, kohutav langus ja siis kohutav tõus. Lõpuks õnnelikult valguse käes kui tuleb tõe hetk. Punane tuli ja securitase turvamees kes kivistunud näoga selle lõigu läbimise eest küsib sult 660 nokki mis on suurusjärgus natuke alla 100€. Ok, leian tehase, saan koorma, käin poes ja ostan saia,kolm banaani ja liitri piima, kokku umbes 7 € ja sõidan tagasi. Uuesti sama tunnel ja uuesti 660 nokki, raha küsida nad oskavad ja paremini kui prantslased. Sama on ka tavateedel. Sõidad mööda nr10 niiti ja siis tuleb vähe laiem koht mõned km, ja hops, on post ja sinu arvelt kooritakse 50 nokki, ja jälle on tee nagu niit. Üks transpordi jaoks mõttetuim tee on e39 mis liigub mööda läänerannikut. 150 km läbimine võttis mult üle kolme tunni. Täiskoormaga ülesmäge 20km tunnis. Ja tunne on selline, nagu ainult tõusud olekski.  Aga ära sai see sõidetud ja nüüd mõnulen kena järve ligiduses käin ujumas, kuigi põhi on väga mudane , ja ootan esmaspäeva mil inimesed tööle tulevad ja mul koorma maha võtavad...