Kuna alates sügisest Nfaktor minu elus läheneb nullile, siis läheneb nullile ka Kfaktor ehk kodu milline oli tihedasti seotud Nfaktoriga. Ehk siis ametlikult olen hetkel kodutu.
Juba pikemat aega olen unistanud oma isiklikust matkaautost millega siis mööda maailma ringi reisid , võibolla ka kusagil surfata. Nüüd siis elangi umbes 3 kuupmeetrisel pinnal tööautos. kui koju saadetakse, siis läheb veel kitsamaks, auto läheb ju kellegi teisega sõitu. Üks variant oleks mingi pind rentida, aga kui ma suure osa ajast niikuinii ringi kondan, siis tundub seegi mõttetu.Pealegi ma vihkan kolimist ja oma asjade pidevat ühest kohast teise vedamist. Õnneks on mul olemas maakoht. Seal pole küll elamiskõlbulikku maja kuid vähemalt tuleb kaevust vett ja juhtmest elekter.Ja mul on see-
Sõber Sonnih tahtis lahti saada ühest üleliigsest diivanist, millise katseks oma surfibussi installeerisin. Vähemalt koht kus lebotada ja blogida :) Käisin ka eelmistel eestipäevadel kaheks päevaks oma maakodus
Täitsa ilus vaatepilt avanes, kogu õu oli täis sinililli, päike paistis, linnuke siristas.Maja ise muidugi pildistamist ei kannatanud. seal pole juba oma 20 aastat sees elatud, viimased 4-5 aastat on katus läbi lasknud ja selle talvega olid mõlema toa laed sisse vajunud. Suisa eluohtlik. Vaatasin seal ringi ja mõtlesin, mida selle varandusega pihta hakata. Mingi elamisväärne onn siia teha tuleb. Aga kas lammutada vana kohe ära ja ehitada uus asemele või ehitada kuni 20 ruutmeetrine maja kusagile õue nurka ja siis vaadata mis edasi, ei suutnud ma siis ära otsustada ega pole siiamaani otsusele jõudnud. istusin seal siis ja mõtlesin, kuni tuli peale loomulik vajadus. maja asub asulas, naabritega visuaalne kontakt olemas, puudpõõsad ka alles nii raagus et midagi ei varja. No püstihäda sain patuka pooleks ära aetud. Aga vastu õhtut läks asi hullemaks. Siis oli otsus tehtud, esimesena on vaja valmis teha kemmerg ja väike pesuruum. kannatlikult asusingi maja verandat lammutama et asjakohane asutus sinna püsti lüüa. Koristamise ja materjalisorteerimisega jõudsingi lõpule enne kui helistas pealik ja pakkus mulle järgmisel päeval tööle minekut. See oli hea põhjus autole hääled sisse panna ja linna tagasi põgeneda et teepervel statoilis oma asjad ära õiendada. Esimene lahing maalekolimisel oli kaotatud, aga kaotatud lahing ei tähenda veel kaotatud sõda, ma loodan:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar