reisid

vaatan, viimane post tehtud pea kolm aastat tagasi, pole paha ;) tööalaselt palju just juhtund pole, käisin korra kraavis 2018talvel, sama jama,tee lahti aetud laiemalt, esiratasvajus ära ja olingi lääbakil kraavis. Välja tõmbamas käis kaks vikingit, Juhtus ka see, et teel kooles ära survelaager, viing vedas mu Umeasse teenedusse, kus kahe päevaga asi ära parandati ja ka uus sidur pandi. Õõbisin endises vanglas kus kambritest oli hotell tehud, Selline üsna minimalistlik, Nagu vanglale kohane. Ka omapärane kogemus. Sel aastal sattusin aga sellise seikluse otsa, et tõstesild tõseti nina ees püsti, jälle kogemuse võrra rikkam.
  Aga üldiselt tahtsin kirjutada reisidest mida kahe viimase aasta jooksul olen teinud. Algaks 2018 kevdest :

 Shotimaa

Reisima sinna  meelitas mind IMCF turniir ehk siis tõlkes rahvusvaheline keskaegse mõõgavõitluse föderatsiooni turniir. Eestit esindasid seal kaks võitlejat ja läksin sinna neid assisteerima. Hetkel kõige arvestatavam liiklusvahend oli mul Kia Rio mille olin soetanud omale oksjonilt umbes 186 euri eest. Kõige uuem pill, ikkagi 2000 aasta oma. osaliselt küll pahtlist üles ehitatud. Kui olin sinna sisse ladunud kõik oma potensiaalselt vaja mineva kraami ja vaatasin mõtlikult, et peaks veel temasse mahtuma magama, tundus mission impossoble. Aga taganemisteed ei olnud, saagu mis saab. Esimeste km peale hakkas kohe midagi kahtlaselt ragisema, pidasin kinni ja piilusin alla, midagi ei näinud. Sõitsin edasi ja ei teagi, kas ragin kadus ise või lihtalt harjusin sellega ära, aga rohkem üllatusi tehnilise poole pealt mulle kogu reisi ajal ei juhtunud . Esimese päeva õhtuk jõudsin kusagile Lätti, teisele poole Riiat.magasin tee pervel parklas paari rekkaga kõrvuti. Hädaga lahendasin ka magamiseprobleemi, kui kõrvaliste ette lükata ja seljatugi ka, siis tühimik täites käepäraste vahenditega sain end ikka kogu pikkuses välja sirutada, jalad pagasnikus asjade vahel. Teise öö veetsin tõenäoliselt kusagil saksamaal, sellest erilisi mälestusi pole säilinud. Jube tüütu oli tankimine, kuna auto paak vaid 40 l siis iga 300 km tagant peatus,
  Algul mõtlesin , et sõidan üle lahe rongiga, aga kuna see oleks maksma läinud üle 200 euri, valisisn siiski laeva. Pileti ostsin sulli eest kassast, läks maksma umbes 135 euri, oleks netist tellinud, oleks odavamalt saanud aga ei aimanud, mis kellaks sadamasse jõuan ja ei viitsinud ka passida eriti, et mõnikümend euri säästa. Prantsusmaal otsiti mu auto kergelt läbi, sama saatus tabas mind inglismaal, aga kui oma kohmakas inglise keeles neile seletasin, kuhu lähen ja nad nägid keskaegset varustust pagasnikus, ja kui veel mainisin, et tütar elab Londonis, siis nad leebusid ja lasid mu edasi sõita. Vasakpoole liiklusega harjumine võttis aega, aga sain peaaegu hakkam. Korra õnnestus ringteel tuimalt ette keerata sest vaatasin valele poole, õnneks sain pidama sest anti kõvasti signaali. Ja kiirteedele sõitmine oli vastik, sest kiirendusrada praktiliselt puudus ja paremast peeglist polnud eriti näha, mis paremal pool toimub. Londonist sõitsin mööda paremalt poolt, ja sattusin tasulisse tunnelisse. Mille eest pidi maksma internetis, nagu põgusalt siltidelt lugesin. Maksmiseks oli kaks ööpäeva aega. Uhasin aga rahulikult põhja poole, erilisi seiklusi ei olnud, ööbisin kusagil pimedas parklas. Järgmine päev sis pidasin mingi hetk kinni õhtupoole ja hakkasin tunneli eest maksma. Leidsin saidi, aga seal maksmine ei õnnestunud,siis helistasin kontaktnumbrilja ka nende kaudu maksmine ei õnnestunud. Soovitati postoffisisse minna ja koha peal maksta. Mingis külapoe postoffisis ei teatud sellest midagi, ega tahetutki teada..
  Sealt edasi kimades, suuremat linna otsides,jõudsin ootamatul Shotimaale. Kui siiamaani olid pisikesed kahtlused reisi suhtes olnud, siis see hetk sain elamuse, et ükskõik kuidas edasi läheb, aga selle hetke pärast juba tasus siia tulla.. Oli valida, kas viimane lõik tulla läbi sisemaa või minna rannikut pidi. Mõtlesin turisti teha ja päris inglismaad nähe ja valisin sisemaa. Oligi selline chill, väiksed majakesed, üsna roheline. Aga siis ühe künka otsas äkki see lõppes ja avanes avar vaade üpris lagedale künklikule maastikule. Ja oli post püsti, Shotimaa. 
Okey, kimasin Edinburghi mis oli juba üsna lähedal Perthile, mis oli sihtkohaks. Aga ka aeg hakkas nappima. Mapsi kaudu leidsin postoffissi, sadasin sinna sisse, et ma nüüd maksaks kiiresti ära. Õnneks teenendaja oli pisut teravam pliiats ja peilis välja, milles probleem...aga lahendus oli väga inglispärane,ehk siis nemad peaks saama posti teel arve mille mina ära maksaan ja siis nemad saadavad selle posti teel tagasi, umbes nii sain aru. Ehk siis 10 naela trahv automaatselt maksega hilinemise eest. Siis leidis tüüp, et üks võimalus on veel, saan maksta terminalis, ja õnneks terminal asus täpselt kõrval poes. Sadasin sinna sisse, Abdul leti taga noogutas rõõmsalt, jah, meil on selline terminal olemas,aga mina küll sellega midagi pihta hakata ei oska. Selle aja peale olin juba piisavalt erialatermineid omandanud nii et leidsin üsna kiiresti vajalikud kohad ekraanil üles, sisestasin andmed ja sooritasin makse. Abdul rõõmustas väga, et ma asjaga hakkama sain, isegi niiväga, et unustas mult raha  võtta, sest raha liigutamine käis poe kassa kaudu :D klaarisin selle asja ka ikka ära, aus nagu ma olen, ja veeresingi Scone Palace poole, kus üritus aset leidis. Jõudsin päevake enne üritust kohale, sain terve päeva oma keskaegset kapuutsi õmmelda, õhtul saabusid ka võitlejad lennukiga. See oli muidugi ime, kuidas nad tulid, sest pagas oli ju piiratud ja neil oli vaja kaasa tuua täisraudrüü + kohtuniku riietus. Pakkimise must vöö. Esimese öö magasin veel parklas oma autos, järgmine hommik oli kokku lepitud, et läheme teise toega lipuvarrast otsima, aga kokkulepitud kellaajal polnud kedagi näha. Ootasin tunnikese ja lõin käega, läksin üksi poode läbi kammima.Poed sindrid aga olid alles kinni. Kiire mõttetöö ja sain aru, et kohalik aeg on kaks tundi hilisem. Kolmandast poest leidsin sobiliku lati lipuvardaks. Siis helistas ka tüüp, et hakkame minema..
 Tagasi parklas  oli minu üllatuseks pääs platsile piiratud. Pidin ootama, kuni avatakse piletimüük, soetasin esialgu päevapileti , platsil aga sain juba osaleja käepaela. Järgmised ööd lõin telgi püsti osalejate kaasaegses laagris. Värskelt Fixusest soetatud joodikutelk, see mis ise lahti hüppab kui kott avada. Teisel ööl sadas vihma, mille tulemusena tuttuus telk ohtralt vett sisse laskis ja hommikul täiustasin teda mustade prügikottide ja teibiga, kuidagi sain ka viimae öö temaks magatud, aga tagasi kotti panemine ebaõnnestus ja nüüdseks on sest telgist ainult räbalad järgi.
   Marrsisime siis vapralt lipp püsti avatseremooniale uhkelt neljakesi teiste mitmekümnemeheliste meeskondade vahel. Oli ka muidugi väiksemaid meeskondi, Koreast 1 inimene näiteks :)
 Edasi oli neli päeva keskaegset mõnusat melu vana lossi õue peal kus faasanid uhkelt ringi patseerisid. Oli väikestviisi turg kus sai soetada turviseid ja keskaegset muud mudru, võitlused eri kategooriates käisid hommikust õhtuni ja õhtul siis oli võimalik kõrtsis endid täis juua mida eelviimasel päeval ka tegime. Meie võitlejatel just väga hästi ei läinud aga ka mitte halvasti, kedagi võideti, kellegile kaotatai, autasustamisele polnud aga kummalgi asja kahjuks.
  Viimase õhtu joomingu käigus sain omale loomulikult mitu sõpra feissarisse juurde kellest ise midagi ei mäleta ;) Purjus võitlejatel oli challens , kes suudab kauem hoida kätt jääkuubikuid täis veetünnis. Eriti tark se ettevõtmine just ei paistnud , aga noh, suured inimesed , ehk ise teavad, mida teevad.
 Pühapäeval lahkumine oli nagu ikka, pisut tühi tunne sees, sest see mõnus melu otsas. Sõime veel kergelt Lossi kohvikus ja arutasime, kes mida edasi teeb. Seltskond jagunes kaheks, Neli inimest läksid mõnda vaatamisväärsust otsima (vahepeal olid meie read täienenud ühe kohtniku ja ühe turisti näol) Mina aga viskasin turisti Edinburghi hotelli, kus ta jäi järgmise päeva lennukit ootama. Seal juhtus ka autoga pisike puänt, nimelt ei tahtnud kõrvalistuja uks enam avaneda, vaene tütarlaps pidi siis teise ukseni turnima et autost pääseda...
  Mina aga mõtlesin, mis edasi teha. Taanlasest sõber, kogenud autocaravanmatkaja, oli õhku visand idee Lohnessi järvest. Sinna siis veeresingi. Aga see kant, se tee, see kõik oli sama kaunis kui põhjanorra, platoo, nõmmed, kõrgust ligi 500m merepinnast, selline lage, avar, kidura taimestikuga, täiesti nauditav retk. Õhtuks jõudsin järve kaldale, veetsin seal jälle öö autos, hommikul käisin järves ujumas lootuses, et ehk näkkab üks koletis, aga ei näkanud, ei kõlbanud talle minu vanad kondid hommikueineks. Lsutasin ka pisut autot, sest ikkagi pool reisi juba selja taga. Tagaattalaagrid olid pisutkahtlaselt loksuvad, pingutasin neid pisut ja lootsin, et ehk peavad koduni vastu...siiamaani peavad :)
 Edasi oli plaan, minna Iirimaale, kuna juba sealkandis ringi rändasin, aga uurisin mis ma uurisin, sinna läksid laevad justkui ainult ühest sadamast ja selline plaan mulle ei meeldinud. Et lähen sinna, teen ringi saarel ja siis samasse punkti tagasi. Kindlasti oli ka teisi võimalusi, aga mina neid ei leidnud ja nii see jäigi. Alla sõitsin siis pigem läänepoolsemaid teid pidi. Tahtsin ka olla kaval, et väldin seda tasulist tunnelit ja sõidan Londonist mööda teiselt poolt. Aga seal oli jälle lihtsalt üks tasuline lõik, ja loomulikult valisin automaatse maksepunkti ja loomulikult selgus, et minu pangakaartiga seal maksta ei saa, sain jälle arve ja vurasin edasi. Tagasisõit võttis mult suts üle 24 tunni, et mandrile saada. Lihtsalt oli selline äksi täis tunne, und ei olnud ja järgmine hommik avastasingi end hoopis sadamast, ostsin jälle kalli pileti et kohe laeva saada. Seal mängis auto jälle vingerbussi,laeva oodates olin unustanud tuled peale ja kui vehiti , et sõida sisse, ei läinud auto lihtsalt käima. Õnneks oli mul varuaku mille pealt sai särtsu võetud käivitamiseks ja laeva ma sõitsin.
  Umbes 11 paiku sõin Belgias bensukas hommikusöögi, väga vingus teenendaja oli aga saime hakkama. Siis magasin mõned tunnid ja võtsin ühendust tuttavaga Hollandis. Parajasti sattus olema tema sünnipäev. Otsisin netist hotelli vanalinnas, maksmine taaskord ei õnnestunud, siis helistasin neile ja panin toa kinni. Kaks tiiru vanalinnas, siis leidsin hotelli sissepääsu, veel kaks tiiru ja leidsin ka sisehoovis parkla, kuhu auto sai jätta. Edasi vuttvutt restosse, kus sai mõnusalt külma õlut joodud ja head kallist praadi manustatud ja juttu puhutud. Peale restot käisime coffeshopist läbi, ostsin küpsise ja kommi ja siirdusin hotellituppa puhkama, telekat vaatama ja puhkama.
  Hommikul oli jube pohmell, silmad paistes ja paha olla. Aga olin lubanud lasta endale väikse ekskursiooni teha linnas. Jama oli, etpidin 12 hotellist välja kolima, kuidagi vurasin siis autoga tuttavate juurde ja tukkusin seal edasi paar tundi. Tegime ekskursiooni ära, käisime ajaloolises pargis kus oli tehtus eri ajastute eluasemenäidiseid, alates rooma ajast, vikingi ajast jne.vaatasime ka linna , aga noh, ma pole suurem asi turist, meeldivad rohkem maad ja metsad kui et linnad.
  Peale ekskurssiooni ja einet oli juba tugevam tunne ja sain sirge seljaga autorooli istuda ja kogemuse võttajälle rikkamana kodu poole tagasi sõita. Tagasiteest ei mäletagi suurt midagi, ehk siis läks probleemitult. Päris tänulik olin nii autole kui võõrustajatele ja kaasosalistele, sest nemad pundi peale kokku andsid mulle selle reisi eesmärgid ja põhjuse kodumaalt laia ilma uudistama minna. :)
  Selline oli 2018 aasta esimene reis.