veel mõned plõksud

Põhjamaine maastik, ilus oma kõleduses, külmuses ja avaruses.

 Siin hakkasid mu tähelepanu köitma huvitavad pilvemoodustised.

 Jälle sild ja vaade sillalt

 Taas auto laiusel teel, vihma ladistab. seekord õnneks asfaltkattega.

 Sellise õuekese peal pidin auto ümber keerama, muud võimalust lihtsalt ei olnud. oleks mul vasak esinurga plastik alles olnud, oleksin siin ta kindlasti katki sõitnud.

Valus õppetund, iga plastanum ei sobi mikrolaineahjus toidu soojendamiseks. Õnneks reageerisin kiiresti kui kuulsin kahtlaseid praksatusi ja konsumist kaasa ostetud ahjugrillliha sai kiiresti villitud mikrolainekindlasse spetsiaalsesse plastanumasse.

 Sellel pildil on hiigelsuur intelligentne ürgpõder. Vähemalt ma pildistasin teda. Küllap oli siiski tegemist vaimuolendiga sest bittidesse ja baitidesse teda renderdada ei õnnestunud. Siiski elamus oli võimas.

 Kohtunud kollegiga läksime ümbrusega tutvuma, Tema huvi oli spinninguga mõni kala lahest välja tõmmata. Ma tahtsin lihtsalt pisut jalutada. Eemalt märkasin  vesilennukiangaari ja vees hulpivat vesilennukit. Hiljem, kui tagasi autode juures olime et spinning võtta, nägin ka õhus üht vesilennukit. Kahju oli, et tema maandumist lahele ei näinud.

 Kalastuskoht. Saagiks sai kolleeg ühe merikarbi. Ei ühtegi kala. Kaks hiinlast olid ka kalastamas mille peale kolleeg eriti leili läks. Hiinlased vaatavad oma kuukalendrist parimad kalapäevad ja saavad alati suurepärase saagi. väitis ta. Paraku lahkusid ka nemad tühjade kätega. Liiga tugev tuul, ütles üks neist kui asju pakkis ja lahkuma asutas ennast. Kolleeg lubas hommikul tagasi olla ja kasutades merikarpi söödana midagi kindlasti püüda. Loomulikult magas ta sisse ja see üritus jäi ära.

Natuke pildimaterjali

sellist teed pidi jõudsin keset metsa asuvasse traktoripoodi :)väike nihe vasakule või paremale ja istudki pehmes pinnases sildadeni sees

 Mõnus tripp ja mõnus sihtpunkt, esimest korda elus tuli minna põhja poole põhjapolaarjoont

Pask must, rootslaste lihavõttejook, maitses täitsa hea.

 sillad on tihti võimsad ja kõrged. Kuigi tean, et niikuinii ei õnnestu telefoniga (ega ka tõenäoliselt pärisfotokaga) seda visuaali edasi anda haaran siiski pildimasina ja püüan midagigi jäädvustada jagamiseks

 Lõpuks ometi kusagil info seki ja euri suhte kohta. pildistasin üles, et teinekord hea telefonist järgi vaadata. Silt swedol poe uksel soome-rootsi piiril kus käisin enesele ostmas uusi töösaapaid et ei peaks lapimaale plätudega minema.

 Ongi see mõtteline joon käes. Rovaniemi, jõuluvana kodu ja põhjapolaarjoon

 tundra

aprill-mai

Aprill-mai

Jälle tööjuttu. Lubati mind tööle saata 15 aprill, see aga canceldati millegipärast.Tegelikult
see sobis mulle, sest kahe nädalaga polnud ma suutnud nädala aja tööd ära teha, kaks päeva jäigi
parasjagu puudu nagu alati.Arvasin, et selle nädalaga midagi ei toimu aga võta näpust, teisipäev
helises telefon, kolmapäeval minek. Nüüd läks kodutöödega jälle kiireks ja jäigi plaan täitmata.
Kolmapäeva õhtul siis padavai laeva peale, magamata öö, tuhat toimetust jäidki jälle pooled asjad
tegemata, pooled asjad kaasa võtmata ja pooled tegemised poolikuks. Laev tõi mu ilusti Rootsi
ja rattad veeretasid kokkulepitud kohta ohtra diiselkütuse põletamisega. Bensukas ootas mind kohalik
maamees kellele järgnesin. nagu ikka, pööras ta suure tee pealt ära väiksemale, siis veel väiksemale
ja viimaks avastasin ennast metsarajalt mis oli umbes täpselt sõiduki laiune, 20cm sinnatänna ja
 oleksin pehmes pinnases. Ainult välismaalanne tuleb vast mõttele teha oma tehnikamüügifirma kodutallu
keset metsa kilomeetrite kaugusele lähimast kõvakattega teest.Aga siia mind juhatati ja siin mul
palmse kärud maha võeti.Laadima sõitsin lõunaRootsi, üle silla ja oleksingi otsapidi Taanis .Midagi
sõber Sonnihile...
laadungiks tulid suured malmist rõngad, vist mingi veski moodi aparaadi detailid.Toksisin GPSi sihtpunkti.
OOOH, peaaegu minu unistus, mitte väga kaugel Nordcapist, Sõit läbi Rootsi, Soome-Lapimaa, üle
põhja polaarjoone ja Põhjajäämere rannikule.Muidugi lootsin selle reisi teha kunagi sikli seljas.
Esimese päevaga jõudsin kusagile umea lähistele. Kuna polnud veel kaotanud lootust saada rootsi
mobiilset internetti kasutada tegin mitmeid peatuseid bensukates kus lootsin soetada kohalikku
kõnekaarti. Viimane peatus tankimiseks enne ööpausile jäämist. Teen ukse lahti ja koban jalaga et
astmelaualt saapad jalga toppida. Ühe jalaga kõik korras, teine jalg aga tabab tühjust. Keksisin
ühel jalal välja vaatamaks, ega saabas maha pole kukkunud? Äi ole. Piinlik lugu ,minek teisele
poole põhjapolaarjoont, minu jalanõudeks 10€ plätud...teine saabas pudenes vast välja kui viimases
bensukas simkaarti osta tahtsin.Ööpeatuse bensukas sain vähemalt simkaardi ostetud.Peale mitmetunnist
pusimist netti minna ei õnnestunud. Saapamure lahenes järgmine päev kui külastasin Swedol ketti kuuluvat
kaubanduskeskust kust vajalikud turvajalavarjud 340 seki eest soetasin.
Lapimaa värise! Kuidagi olid saamid teada saanud minu tulekust ja kõik oma põhjapõdrad teest
eemale juhtinud(ohutuse mõttes)Nägin minnes vilksamisi teel ainult ühte põhjapõtra ehk siis poro. Väg armas loom tundus.
Polaarjoone ületamine oli uhke tunne, Jõuluvanapark samas erilisi emotsioone ei tekitanud.Enne norra
piiri läksid ka teed üsna kitsaks. Piiril tollimine ja veeresingi jäämere veerele.Siinne loodus on
minu jaoks ennenägematu, ennenägematult ilus.Sammaldunud kivirünkad, tumesinine vesi loksumas rahulikult
vastu rannakaljusid, kidur taimestik, erivärvilised samblad. Aegajalt unustasin, et olen tööl ja lihtsalt
vahtisin mokk töllakil. Oma osa mängis ka imeline ilm, selge taevas ja soe päike. Superturism.
Mahalaadimispaigaks osutus kaevandusterritorium. Kui hommikul kohale jõudsin, oli kontor inimtühi, küsida
pole kelleltki. Sõidan siis territooriumile järgides navigaatori juhiseid, tihti pole kontorit vajagi,
laos võtab tõstukimees kauba vastu ja kõikok. Seekord juhatasid koordinaadid mind aheraine hunnikute
vahelist rada pidi kuni kinnise tökkepuuni. Siit edasi ei saa, kisendasid mulle punased ja valged jutid.
Tagurdasin sealt kuidagimoodi välja ja proovisin uuesti õnne kontoris. Sinna oli tekkinud elu ja eluksvajalik
info, mahalaadimine kohe kontori kõrval. Tagasi auto juures tundus, et kõik ei ole nii nagu peaks, auto
esiotsas on koht, kust justkui oleks midagi puudu.Jälle õnnetus kui asfaldimasinaga offroadi teha. Tagurdamisel oli
üks kivirümp märkamatult kaasa haaranud mulle juba tuttava nurgaplastiku. Palju õnne Marko! Purunenud osa leidsin
veidi eemalt kivihunnikute vahelt ja see oli disainitud edaspidi mitte kasutuskõlbklikuks. Koorem maas
järgmisele laadimisele. Kaubaks kokkupressitud vanaraud.Suured erimõõdulised kuubikud.Vaatasin seda materjali
ja pisar tuli silmanurka. Kunagi olen vanarauaga tegelenud, see materjal siin aga sisaldas ohtralt tavalist
prügi samas ka värvilisi metalle. kui selle koorma oma käsutusse saaks, küll oleks siis alles möllamist.
Kompensatsiooniks kasutasin firma pesemisvõimalust ja sain üle mitme päeva ennast puhtana tunda.
Kõvaks tehtud südamega veeresin tagasi lõuna poole.Kuusakoski platsil peale metallikuupide mahalaadimist lükkasin
harjaga oma 100kg pudenenud materjali kärust välja. Käru põhi sai määrdunuks kusagilt pallist imbunud õli töttu.
Sellise sodi vedamisel võib väga kergelt leida auto rehvidest mõne naela, kruvi või muu ora.
Järgmiseks koormaks tulid palgid ja hööveldatud lauad.Kahju oli puhast puitu märgade ja õliste
koormarihmadega kinni tõmmata. Midagi paremat võtta polnud.Pool autot tuli laudu, teine pol palke. Viimaste virn
osutus nii kõrgeks et katus ei tahtnud enam kinni minna.ka raskuskese tõusis ebamugavalt kõrgeks.Et auto teel
püsiks'ega ümber ei läheks tuli kõik vähegi teravad kurvid võtta küllaltki rahulikult,Norra.õnneks mitteväga mägine
osa. Suure imena sain reede õhtul kell 4 kauba maha võetud, tavaliselt norrakad nii kauaks tööle ei jää.
Sõiduaeg hakkas juba otsakorral olema selleks päevaks siis pidin kiiresti hea puhkepaiga leidma. Leidsingi,
Üsna uus parkla kohviku ja wcga, lähedal mäed ja kanjon kuhu plaanisin pika pausi ajaks kolama minna.
Auto seisma ja pisike jalutuskäik. Selgus, parkla on piiratud kiirteetõkketaraga ja ainuke pääseteeon mööda
kiirteed või üle aia. Kuna kumbki polnud mulle vastuvõetav siis pidin leppima selle vähese ruumiga 45 tundi.
Raamatud, filmid,rõngassärgi punumine,gurmeetoidu valmistamine, elasin üle.Gurmeetoiduks endiselt mikrouunis tehtud
praekartulid ungaripeki tükkidega. Pekk sattus seekord eriti hea ja tugeva maitsestusega olema nii et tehtud roog oli
tõeliseks piduroaks.
Paus läbi, kihutasin katuseplekke laadima, seekordne laadung koosnes vaid ühest pakist, ka teises kohas pidin peale võtma,
...kolm rulli fiiberkangast. Seekordne laadung oli paras kaubikukoorem, vähemalt mitte tühisõit.Katuseplekid
läksid Lidli pole juurdeehitusele keskrootsis. jõudsin kohale enamvähem sõiduaja lõppedes. Jälle juhatas keps mind
õigest teeotsast mööda ja olematut teed pidi poe juurde. Pole hullu mõtlesin ja sõitsin edasi, mõne koha ikka leiab.
Oligi bensukas, parkisin . Neetud, liiga kitsas, jään kellegile jalgu.Sõidtsin edasi. Aga tee läks aiva kitsamaks,
lõpuks loobusin ja keerasin tagasi jõudmaks viimasel sekundil sama Lidli parklasse kus veetsingi ünnelikut öö.
Samas kõrval tõsteti asjad kraanaga maha(natuke üle tonni) ja veeretasin 16 tonnist autorongi 750kg kangarullidega
teise laadimiskohta. See asus keset väikest asulat. Sõitsin kuni vastu tuli veautode sissesõidu keeld. Ots ümber
ja teist teed pidi. Sama jama. Rohkem teid sinna ei viinud. Jätsin auto maha ja sörkisin linnakesse sisse vaatamaks,
kui reaalne on sinna sisse sõita ja mis kauba vastuvõtjad ütlevad. Leidsin tänava, leidsin tädikese kes noogutas ja
kergel sörgil tagasi(vats vappumas igal sammul, number suured jalanõud varba otsas kolksumas, higi ojadena voolamas,
peaks vist jooksmas käima hakkama?)leidsin auto sealt kuhu olin jätnud. Ümber pööramiseks sõitsin mõned kilomeetrid edasi
kuni leidsin sobiliku koha, siis jälle tagasi ja keelumärgi alt läbi vee äärde sadamasse. Lühike jutuajamine ja
istun autosse, kontor on küll siin aga ehitusplats asub hulk maad eemal.Põhimõtteliselt sama teed tagasi sellest kohast
edasi kus tagasi pöörasin ja olengi platsil kuhu kangakerad maha tuleb veeretada.
mida väiksemad asjad seda rohkem jama, tuleb välja.
Uus laadimine juba ootamas.Leian suurema vaevata suure logistikakeskuse, teen külje lahti ja jään koormat ootama.
Peale läheb kaks hiigelsuurt jurakat ja hunnik väiksemaid kaste millele umbkeelne tõstukijuht käsib number ühed ja kahed
peale kirjutada.Ma ei taipa küll miks? On justkui kahe koha kaub aga üks koht on need suured jurakad,
teine koht need väikesed. Saan pudipadi peale ja panen ajama. Õhtul alles taipan, et tegemist on kahe
masinaga mis lähevad eri kohtadesse ja nende masinate juppidega. pikad juhtmed...
Sihtkoht on lääneranniku lõunaotsas kus ma pole veel käinud. Tee kristjassandini on talutav, sealt edasi läheb
aga käänuliseks ja mägiseks, mis viib kiiruse kõvasti alla kuigi kilomeetrite järgi peaksin ilusti jõudma.
Enne tööpäeva lõppu, keps käseb suurelt teelt lahkud, lahkun, uuesti, lahkun kuni sõidan mööda asfalteeritud
kitserada, jälle mõlemal pol 10cm vaba ruumi ja sinna sisse peab mahtuma, muidu jääd kas pinnasesse kinni
või vajud järve. Kõht pingul ja higi otsa ees sõidan ära. Vaid selleks et leida, sihtpunkti jõudmiseks tuleb ka
sellest teelt lahkuda. Lähen sondeerin pinda, kas on ikka õige koht. Esmalt komistan umbkeelsete polljakkide otsa
(esimeses majas)teises majas aga saan kätte inglist rääkiva provva kes kinnitab, et olen õiges kohas, ainult et
mäge pidi natuke veel kõrgemale pean minema. vastan talle, et lähen uurin asja jalgsi. Tema küsima, kas see seal
mäe all on minu auto. Yes. Tema siis you can drive... kui drive siis drive.Teeks on peenike kruusapuru otse maapinnal.
Kõik on ilus kuni 90kraadine kurv maja hoovis. seal haaran kaasa ühe teeäärse kivi millega künnan nii 5m vao.
Väga pehme pinnas, üldse mitte julgustav.Tõstan käru sillad kõrgeks ja pääsen kivist üle. kui oma jälgi peidan
jõuab kohale ka laadungi omanik. julgustav uudis, aadress on õige, koht on õige ainult et mahalaadimine leiab aset
hoopis kolmandas kohas, siin pole ruumi ega vahendeid auto tühjendamiseks. Hurra, mulle meeldib see amet ! tegemist on
kola täis lauda hooviga kus olla ennemgi rekkad manööverdanud. Kirsina tordi peal ladistab taevast paksu paduvihma.
Õue peal kakerdades põrkan vasaku nurgaga vastu lauakoormat. Hinge poeb kahtlus, kas ma ikka sobin selle töö jaoks?
Poleks ma seda nurka juba varem puruks sõitnud oleksid seekord siia plastikutükid maha jäänud. nu miks ma ometi ei õpi?
Nõkerdan välja, ka kurvi võtan seekord vähe puhtamalt. Jälle asfaldil. Mis sest et ainult auto laiune, seeest kindel pinnas.
Viimasel minutil leian tasku ja jõuan enne tööpäeva lõppu auto parkida.Kena koht järve ääres, ainult ladistav
padukas ei meelita loodust nautima. Mõnulen soojas magamiskotis ja kuulan vihmapiiskade pladinat vastu katust. Pääsesin
seekord eluga.
Hommikul leian antud aadressi abiga laadimiskoha. õnneks peale mõningat norrakeelset lobisemist võetakse mõlemad masinad
samas kohas maha et hiljem väikeste masinatega laiali vedada. Pääsen võimalikult analoogsest seiklusest teise aparaadi
laadimisel.Uus koorem peale mõne kilomeetri kauguselt, milline logistika!ise olen juba jõudnud vastassuunas liikuma
hakata kui sõnumi saan nii et paar lisakilomeetrit siiski tuleb.Kaup laetakse peale.10m asemel on seda vaid 5m.
kolmveerand autost tühi. milline raiskamine. Õnneks leitakse teelt veel mingit metallkaupa. 12m pikkused metalltahvlid,
koorem tuleb ümber laadida, et need ära mahuks. Loen sõnumi lõpuni, plekk läheb stocki, masinad tallinnasse. See on
ootamatu asjade käik. nii vara ma ei lootnud tagasi tulla, ja pole mul ka siin kusagile tulla, majaehitus saab hakata
alles siis, kui mingi raha koos on ja seda mitte enne suve.Plekk juba tuttaval ehitusplatsil maha, siia olen korra
seda kraami juba toonud. vahepeal on hoone katuse alla saanud. Ainult väike jupp veel puudu, sinna see minu kraam lähebki.
tagasi Eestisse on võimalus minna samal õhtul tallinkiga ootejärjekorras, peale saamine sõltub juhusest, kui
keegi tulemata jääb või kui suudetakse nii pakkida et mahun ka mina. Valin siiski kindla variandi dfdsiga. Ebamugavam küll
neljakesi kajutis, telekaprogrammi eest peab võitlema aga elame üle, saan õhtul parklas autot koristada ja tulevikuplaane
teha.Sadama aga kohtan kolleege ja ajame juttu, õnnestub ka lõpuks teiste juhendamisel ja oma mõistust appi võttes
saada ühendus kohaliku internetiga.Seda siis viimasel õhtul enne äratulemist. Koristamine jääb eesti kui autost välja kolin. Baasi jõuan nii hilja, et et magan öö autos ja koristan järgmine hommik. äratus tuleb kell 6 sest auto peab juba 8 olema remondis.  Koristamine vagu kurjategija kes oma jälgi peidab, ei mingit haisu, ei mingit mustust ei tohiks jääda. ja ongi reis läbi,

seks ja vägivald

Ei,  seksist ma siiski ei kirjuta, selle lisasin sinna vaid potensiaalsete lugejate
juurde meelitamiseks. Aga vägivallast küll. Viimatine vägivallaga kokkupuude oli mul umbes
12-13 aastat tagasi,üks rüselus Tallinna vanalinnas.
 Ja nüüd suisa kaks akti ühe päevaga. Esimene akt leidis aset, kui peatusin autoga korra kõnniteel
et reisija välja lasta ja mõned asjad autost välja tõsta. Kesklinnas siis ja jalgrattateel.Kõnniteele jäi minu meelest piisavalt ruumi, et autost mööda sõita või jalutada, ka mitmekesi.
Nägin, kuidas minu poole kihutas noorhärra jalgrattal, punased suured kõrvad kahel pool
punnis silmi ja punetavat nägu.Sportlane.Tõeline ja ehe, Ja vehib meeleheitlikult käega, et ma talle teed annaks.
Iseenesest polnud mul selle vastu ju midagi, et rada vabastada, aga kuna auto käivitamine
liikuma hakkamine ja tiheda liiklusega tänavale keeramine võtab omajagu aega, tema aga oli
minust mõne meetri kaugusel ja suurenes iga sekundiga, siis puudus igasugunegi lootus
tema õigustatud nõudmistele järele jõuaksin anda. Ilme, mis tema näol peegeldus oleks
võinud kuuluda isale, kelle kaks alaealist tütart ma just vägistasin, tükeldasin ja
restoranis vasikalihaprae pähe rootsi kruiisituristidele maha müüsin. Pidigi ta vaeseke
minust möödumiseks hoo maha võtma. Ta käed otsisid meeleheitlikult värisedes midagi,
 millest kinni haarata,lõhkuda,purustada,väänata. Ainuke  asi, mis talle ette jäi oli
auto parem peegel millele ka tema koomilises vihas vingerdav käsi juraka virutas. Kuna
see oli ennem juba puruks ja püsis teibi najal siis jäi ta vaeseke juhtmete otsa rippuma.
Selline oligi halenaljakas esimene vägivaldne juhtum sel päeval.
 Kui esimene juhtum ajas mind naerma, siis teine mitte niiväga. Pidu tuttavate juures. Tüli juured peitusid tõenäoliselt kusagil minevikus.Üks külaline tõukas peoperemehe vastu seina ja vist ka lõi teda mille peale peremees
vastas samaga ,külaline oli sunnitud alla andma ja lahkus.Sellele eelnevalt loobiti asju,vehiti noaga ja
karjuti.Minu roll oli seal tühine, sain puldiga vastu pead ja pidin kummarduma et minu poole
visatud telefoniga mitte pihta saada. Kuna rüselus toimus minu kõrval, siis tundsin mingit
moraalset vastutust osapooli lahutada. Reaalselt aga ei tundnud mingitki vajadust asjasse
sekkuda,võõras probleem,võõras lahendus. pigem isegi pelgasin sekkudes ise ebameeldivustesse sattuda.Nii üritasingi kahe
möirahärja pukslemist lahutada õrnade õlalepatsutuste ja verbaalsete vihjetega vägivalla
lõpetamise asjus millele nad kumbki erilist tähelepanu ei pööranud.Õnneks lõppes kõik väga
kiiresti ja peale mõne mehe au keski ega miski viga ei saanud.
Vahepeal leidis ka aset kolmas intsident kus puutusin kokku puhta natsionalismi ja õelusega.
Laevas on kaks telekaruumi, suuremas vahivad telekat tavaliselt venekeelsed inimesed ja
viletsamas siis eestikeelsed. Seekord aga oli keegi pannud suures ruumis eesti kanali ja kolm
inimest vaatasid seda. natukese aja pärast sadas sisse mingi vene vanapapi kes haaras puldi ja
kukkus sellega plõksima. Üks mees küll protesteeris aga vana oli nii viha ja õelust täis et
mitte ei seedinud kui traditsioonilises tema keeleruumis meie keeles telekat vaadatakse.Eks
selline käitmine riivas kindlasti minu õiglustunnet. Takkajärgi aga ajas naerma.Või siis
tekitas kurbust.Kui veel vanas eas mõni inimene on sellist viha täis.

Selline on esialgne tulemus. Plaadile jäi materjali vaid 10 minuti jagu , Ei osanud siit midagi välja lõigata. Tegu ei olnud kõige lahedamate teekogemustega mida õnnestus jäädvustada aga loodus ja mäed ja tee on täitsa ok. Vahepeal tuhnisin ka internetis ja leidsin sealt hulganisti klippe, mis filmitud talvistel Norra teedel,
nendega võrreldes on minu senised sõidud üsna soft ekstreemturism.

Aklimatiseerumine võttis pea 5 päeva. kolmandal päeval tegin natuke plaanitud asju, neljandal natuke rohkem ja viiendal juba täie auruga.See oli nagu ideaalne inimese harjutamine tööga peale pikka puhkust. Üks kodutöö oli käia autoga ülevaatuspunktis. Istutasingi kolmapäeva hommikul aku autole ja peale väikest käiamist (seisnud volvo puhul juba rutiin, kahe nädalaga tõmbab aku tühjaks ja peale kuu ajalist seismist tahab pikemat mängimist enne kui tööle hakkab. Pideval kasutamisel käitub normaalselt, Viimasel ajal olen taibanud akujuhtme maha võtta kui ees pikem kasutusvaba periood)ja eetriabi õnnestus süda jälle tuksuma panna. Dokid taskusse ja gaas põhja. Kui autoga pidevalt sõidad, ei pane sellist tühiasja ju tähele nagu seda on lörisev summuti. Kui vahe sisse tuleb, siis saad kohe aru, asi pole õige. Ka piduripedaal reageeris vajutusele imelike häälte ja reaktsioonidega. Sõitsin bensujaamani, tankisin ja keerasin otsa ümber. Selliste sümptomitega lootusetu templit passi saada. Eilne päev mööduski Volvokese all ja kõrval. Võtsin maha kõik rattad. Vaid üks pidur töötas korralikult, kolmel rattal oli talvise seismisega silindrid kinni jäänud. Lahti-kokku, pisut määret sinna kuhu võib ja liikuma nad hakkasidki. Summuti vajas tõsisemat lähenemist. Lärmi põhjustas lahti tulnud sukk. Mõni aasta tagasi vahetatud. Kiskusin maha väljalaskekollektori, ja keevitasin uue suka vana asemele. Eelmine päev fiksust külastades kahtlesin, kas võtta uus sukk või piirduda vaid summutilappimiskeemiaga. Mõistus võitis ja võtsin mõlemad. Õnneks. Summutilappimislintide ja pastadega seda sukka parandada poleks saanud.
  Olen aru saanud, et ma pole just parim mehaanik. Kindlasti mitte selline, kes töökojas kell 8 alustab ja kell 5 lõpetab kogu see aeg tõhusalt mutreid keerates ja tehnilisi probleeme lahendades. Pigem suhtun ma sellesse töösse kui kunsti. Teen kui vaim peale tuleb, mõnda probleemi lahendad mitmeid kuid, või siis pigem ootad kuni mingi määramatu inspiratsioonipuhangu käigus leiad kiire ja tõhusa lahenduse. Vägisi punnitades tihti lihtsalt teed tühja tööd, asjad ei õnnestu, läheb veel midagi katki või kaob mõni tähtis jublakas jäljetult või lihtsalt ei tule asi nii välja, nagu oli planeeritud. Küllap pole ma ainuke selline, miks muidu on suurtes töökodades mindud aja säästmise eesmärgil pigem tervete agregaatide ja sõlmede asendamise teed selle asemel et neid remontida ja uuesti hingele turgutada. Sedagi lugesin hiljuti ühe mototöökoja selli jutust, et neil on nn tühipäevad, ükskõik, mida tegema hakkad, mitte miski ei õnnestu, terve päev tööd tehtud ja õhtune tulemus on see, et tulemusena on mõned rattad oma asupaika ja asendit muutnud. Selle vastandiks on aga päev, kus kõik õnnestub ja laabub. Eelmise päeva õhtul olin pisut kombanud tunnetust ja proovinud talv läbi seisnud siklit käima saada. Tulemuseks oli paar popsu  tossu summutist ja tühi aku. Kuna volvo remont nii ladusalt läks siis tegin ka uue katse siklite käivitamisel, Enda oma läks laetud akuga kohe ja ilusti käima. Teine aga ei mõhkugi vaatamata mitmele eetrisutsule sisselaskesse. hakkas ka aku juba uuesti tühjaks saama. Aga tunne oli endiselt hea ja entusiasm suur. Tõin küünlavõtme ja keerasin ta maha, nagu kartnud olin, must ja märg. Leeklambiga punaseks, külge ja starterit. Hakkas ka see motor popsuma, oodatult ühe pütiga. Eelmine aasta sama  olukord, sama käitumismuster ja peale natukest popsumist võttis ka teise silindri taha. See aasta lõppes kiiremini minu kannatus. keerasin ka teise küünla maha ja lasin punaseks(oleks võinud kohe mõlemad teha aga oh seda  inimeselooma püha lootust kergemini läbi saada;)ja käiski ratas ilusti mõlema pütiga. Selliste meeldivate tulemustega oli hea tunne päeva töine osa lõppenuks kuulutada.

Mõnuga juba kolm päeva kodus vedelenud , aruanded  reisi kohta ära antud, käisin ka kontoris, midagi head ega halba ei öeldud. Siis tuli kõne.
  88 km enne sadamasse jõudmist viimasel päeval tankisin, et põhijuht päris tühja paagiga autot sadamast eest ei leiaks. Tanklas nägin, et üks  haagise rehv sodi. Lasin sinna 6 atm õhku sisse, siis kuulsin susinat, selge, ei pääse lihtsalt, rehvis auk sees. Helistasin päälikutele, kuidas käituda, kas sõita sadamasse ja seal vahetada või teha see töö teel ära. Sain käsu teel ära vahetada. Sõitsin siiski mõnikümend km edasi kuni leidsin vähe lahedama koha selleks tööks. 10 mutrit lahti, rehv maha, uus peale. umbes 1,5 tundi. Rehv peal, vaatasin küll, et offset on teine, aga kurat teab, sõiduautol ka ju teinekord tagavararehv selline peenike soolikas, sõitsin sadamasse ära. seal olid juba uued mured, vaja auto koristada, siis leida, kes mu laevale viib kuna jalgsi laevale ei pääsenud ja auto jäi ju sadamasse, siis kuhu oma 4 prügikotitäit kamasid paigutada, ja ununes mul hoopistükkis see vale offsetiga ratas. Ja ununes ka järgnevatel päevadel. Kuni tavajuht auto juurde jõudis ja sellega sõitma hakkas, Halb õnn, aga tal  läks ka teine rehv sodiks.
 Nüüd kõne juurde tagasi, Helistab tehnika eest vastutav isik ja teatab mulle ,et miks ma ei andnud teada, olin haakele alla pannud  veoauto ratta. Sellest ka erinevus, oleksin pidanud tegelikult võtma teise varuratta. Nüüd jäi teine juht vahele ja sai kopsaka trahvi. Öösel ei saanud ma väga hästi magada, poole hommikuni keerlesid mõtted selle ümber, et teine inimene sai minu pärast jama kaela, ja mul ei ole raha, et talle see jama korvata. Järgmine päev helistan tagasi et teada saada, kui suur see trahv on? Vana vastab,et mingit trahvi pole, et tüüp sõitis teise rehvi kärul ka sodiks ja on nüüd  hädas. Ju ta oli nii püha viha täis et tahtis mind ehmatada. Ja pean tunnistama, et see tal õnnestus.  Järgmisel päeval vaatasin oma pangakontot pangaautomaadist, ja mis ime, mul oli poole rohkem raha kui arvasin ennast omavat, mis ,kas olen lotoga võitnud? Kodus tshekkisisn üle, oli töölt laekunud pisut alla miinimumpalga. Juures oli seletus, märtsi töötasu.  Imelik seejuures, et palgapäev pidada olla 20. Summa võis klappida enamvähem sellega, mis oleks olnud minu palk miinus sodikssõidetud plastikutükid.  Nüüd siis ootangi homset et uurida, kas sain lõpparve või milles asi? Põikasin vahepeal ka kinobussi kontorisse ja tõmbasin arvutisse materjali, mis õnnestus tee peal olles üles filmida. Selgus, see natuke üle tunni materjali hõlmab 15 gb ruumi. Osa sai plaadile tõmmatud, teine osa aga ei tahtnud kuidagi plaadile kinnituda. Kunagi kleebin kusagile üles. Kurb on, et pärast arvutiekraanilt vaadatuna ei saanud pooltki aru kõigist nendest kitsastest teedest ja karmidest tõusudest/langustest, mis õnnestus lindile salvestada. Küllaltki igav materjal. Aga tehtud ta on ja üles ta läheb.