pisut vanemaid ja pisut vähem vanemaid pilte

Selline numbrimärk jäi silma

Üpris tavaline vaatepilt lapimaal, Vend/õde põder lihtsalt jalutab teel pööramata grammigi tähelepanu 48 tonni kaaluvale mörisevale kuumust ja haisu levitavale eri materjalidest koosnevale monstrumile

Selliste reliikviatega veetakse siis rootsis ringi tivoli lõbustusparki, tihti jaotus kolonn väga pika maa peale ja parklares võis näha kas sinna järel veetud või siis üles tõstetud kabiiniga isendeid.

Püksata Skandinaavias

Tere jälle. Püksata skandinaavias.

Teist nädalavahetust järjest sitsin Norras. See tähendab no internet at all. Samas kui olengi internetis, siis millegipärast ei avane sugugi blogi lehekülg. Seepärast toksingi teksti arvutis valmis lootuses see mingi hetk üles laadida.

Juhtunud on. Iga nädal juhtub miskit märkimisväärset. Ja kui seda üles ei tähenda, siis pikapeale see ununebki, Meenub alles mõne lõbusa joomingu käigus. Kui sedagi.

Jätkan sealt, kus katus katki läks. Kiirem ja ajutine lahendus on katus teipida. Vajalik selleks, et kaitsta koormat niiskuse eest. Võib juhtuda, et koorem koosneb pulbritest või kemikaalidest, mis niiskusega reageerides on kas ohtlikud või riknevad, Õnneks mitte eriti tihti aga valmis peab olema Selleks on vaja teipi. Viibki mind tee Stocholmi eeslinna ja leian peatuspaiga kaubanduskeskuste rajoonis. Jula ja mingi pudipadi pood veel. Ühest leiangi rulle tacteipi või siis macgiveri teipi või bofferteipi, kuidas keegi nimetab. Ja muidugi ka gaasi toidu valmistamiseks, mikrolaineahju kõrvetas ju eelmine juht taaskord sisse ja gaasipliit on ainuke sooja toidu valmistamise võimalus. Teip näps, tõusen auto ja haagise vahele kui lööb silme eest mustaks, haaran kahe käega peast. Hetke pärast võtan käe ära, see on punane. Veri! Lõin pähe korraliku augu vastu teravat plastnurka kere küljes. Pisut uimase ja verisena pole just parim mõte ronida 4 meetri kõrgusele ja turnida seal serva peal ilma kindla tugipunktita, Ronin kabiini ja surun peotäie majapidamispaberit vastu haava, Mõne aja pärast verejooks peatub aga juukseid kammida mõnda aega pole mõtet, haav on õrn ja juuksed verest kokku kuivand. Paberinutsakul on umbes 12cm suurune vereplekk, Järgmine laadimine on kahes jaos, pean jätma ruumi 610 cm teise koorma jaoks, Peale pannakse teraslehed. Laadimisel selgub, et 610 asemel olen mõõtnud 601 cm. Laadimisspetsialist vangutab pead. Pisut moosimist ja liigutamist ja lehed mahuvad siiski mm pealt sisse nii et saan tagauksed kinni panna. Haljad metallplaadid ja mul katus katki. Õnneks ei saja. Koormat kinnitades kõnnin mööda lehti ja saan tõreleda, poleks tohtinud jalanõudega seal peal kõndida, jäid jäljed, mida enam maha ei saa. Taga targemaks. Igas tahes sõidan norra poole. Enne piiri tuleb nädalavahetus peale, seisma jään taskus järve lähedal. Kuigi enamuse ajast vedelen kabiinis ja loen või vaatan filme või punun rõngassärki, meeldib mulle võimalus aegajalt ennast vette kasta või mõne väiksema kaljurünka otsa ronida. Paraku hakkab sadama, Õnneks siiski katuselt sisse ei saja kuigi augud sees. Aga teipida ka ei saa, märja peale ei jää teip kinni. Kuival ajal saan pool katust teibitud, tagumine ots aga pole piisavalt kuivanud veel, jääb pühapäevaks. Käin suplemas ja kolan pisut metsatukas. Saab süüa pohli ja mõned hilised mustikad teevad mu suu siniseks. Omaette spordiala on plätumatkamine, täiesti ebasobiv ja ebaturvaline jalanõu kivide vahel ronimiseks. Ometi ma millegipärast teen seda. Kohati kõnnin ka paljajalu. Metsaalune on kaetud paksu ja pehme samblakihiga ja sinna on mõnus pahkluuni sisse vajuda palja jalaga. Matkad pole pikad, pisut jalutan, ronin kivi otsa, ja siis tagasi lebotama, Pühapäeval tundub ka katuse tagaots piisavalt kuiv teipimiseks. Töötan parasjagu usinalt kui minu taha veereb politseiauto. Süda saapasääres aga mulle nad õnneks tähelepanu ei pööra. Tuleb veel üks ja siis veel üks, seisan nelja politseiauto vahel. Teibin katuse lõpuni ja poen vaikselt kabiini peitu. Meenub ka, et laupäeval sai läbi mu rootsi teemaks. Auto sadulat ma parem määrima täna ei hakka. 45 tundi puhkust saab läbi, hiilin oma „väikese märkmatu“ peaaegu 17m pika sõidukiga sealt politseioperatsiooni paigast välja ja kihutan piiri poole, päästev Norra!

Selgub ka , et metalllehed on roostevabast materjalist, mahalaadimine on õues ja vihma käes. Keegi ei tõrele ei vihma ega jalajälgede pärast.

Uus huvitav koorem. Seekord vanad raudteerööpad, kuni 15m pikad. Tagauksed jäävad sõidu ajal avatuks. Algul sulgen nad vaid originaalfiksaatoritega. Uks aga on umbes 4 ruutu puri ja 60km tunnis väänab fiksaatorid kõveraks. Üks uks lendab sõidu ajal lahti. Õnneks kedagi vastu tulemas pole. Tõmban nüüd uksed koormarihmaga kinni. Relsid upitavad välja tagant oma 2m. Jälle on vahepeal 45 h paus, veedan selle Norras üsna kõrgel fjordi kaldal, ühel pool sirge kaljusein üles, teisel pool alla, minna pole kusagile. Jälle filmid/raamatud/põhiliselt. Maaliline vaade, aga kaua sa seda ikka vaatad? Hommikul vaatan kuidas udu terve fjordi täidab ja siis jälle merele ära vajub.

Mahalaadimine ei taha sujuda. Mingi tõrge. Käivad mehed, vaatavad mu koormat ja vangutavad pead, no pasobole. Kas tõesti jääb koorem peale?? Selgub, et kaks sarnast koormat juba maha võetud ja mõlema auto kärudel tõsised vigastused. Siiski asi lõpus liigub. Sõidan kraana alla ja hakatakse relsse suure 5 t kaaluva magnetiga maha võtma. See ripub trossi otsas ja hallpea, kes sellega opereerib on harjunud suure hooga ilma piirideta vanarauahunnikuid liigutama. Kitsast treilerist vabalt rippuvaid pikki raudjurakaid pole sugugi lihtne midagi lõhkumata kätte saada. Minu haagise pääseb õnneks paari väändunud plekiserva ja kriimustusega.

Peale pannakse 10m pikkused armatuurvardad. Nende mahalaadimine õnnestub alles kolmandas kohas, esimeses kohas ütlevad, et tellitud sai pealt lahtine auto, nende tõstemehanism neid latte kätte ei saa, teises kohas pakin auto lahti, tõstukimees seisab kõrval , ja kui olen kõik lahti võtnud ja rihmad valla päästnud, raputab mees pead ja ütleb, sorry, no pasobole. Kolmandas kohas lõpuks tõstab tehasekraana need latid maha.

Minu lemmikpood Biltema kasutab mind oma kauba transpordiks. Igasugu vahvaid asju mis mullegi ära kuluksid, on auto täis. Laadima pean ise. Selleks antakse tõstuk kus püsti peal seisad. Päris põnev vaheldus kuigi mitte esmakordne kogemus selle riistaga sõita. Tavaliselt kujutab Biltema endast suurt Kraua sarnast angaari kusagil keset tühermaad. Sellise nägemusega sõidan kohale lootuses mõnusasti suurel platsil öö veeta, see pood aga on keset linna. Õnneks pisikese sisehooviga, kuhu saan auto parkida. No aga vett lasta pole küll siia aianurka viisakas. Lähen kemmergut otsima kui näen eemalt silti KINO. Astun sisse ja küsin, kas kino ka saab ja mis film? Saab ikka ja film on Riddic, see uuem versioon ikka. Lippan tagasi autosse , võtan ühe oma kahest puutumatust 100 NOKisest ja padavai kinno. Saal umbes 100 kohaga. 10 inimest vaatamas. Film on vaadatav ja elamus mõnus vaheldus igapäevasele rutiinile. Ajan ka mõned sõnad juttu piletikontrolli/kinomehaanikuga. Kolleeg ikkagi. Peale filmi kipub härra minuga veel suhtlema aga mul uni juba silmas ja põgenen viisakat kuigi oleks vahepeal tore muu eriala inimestega suhelda kui laomehed ja autojuhid. Järgmiseks laadungiks on metallkonstruktsioonid. Ja sihtpunkt mingi kaevandus 15 tee peal. Seesama, kus katuse lõhki tõmbasin. Jõuan õhtuks kohale, Järsk pinnaskattega tee mitukümend meetrit kõrgemale. Mõte tekib proovida üles välja sõita aga kaine mõistus käseb selle katsumuse hommikuks jätta, äkki ei peagi sinna sõitma ja saab all koorma maha? Hommikul koputus uksele, pistan pea välja. Selgub, õige koht 200m edasi. Hea, et eelmine päev mäge võtma ei hakanud, sealt poleks töömees mind leidnud. Kohapeal selgub, et pean ise koorma maha võtma. Selleks antakse mulle upitaja. Vat see on küll esmakordne kogemus. Suur ja kohmakas riist. Mõningase harjutamise peale suudan juba kuidagimoodi aparaadiga opereerida kuigi aega läheb üsna palju enne kui auto tühi. Muidugi veel see triumf, et need madalad tunnelid läbisin see kord mõlemat pidi kordagi vastu lage puutumata. Ja tegelikult on tee 15 üks minu lemmiktee, meeletult ilusad kohad kuigi madalad tunnelid ja järsud tõusud/langused. Nüüd veedangi siin tee lõpus oma puhkepeatust armsa jõekese kaldal parklas kus rippsild viib teisele pole vett ja suvepoole oleksin ennast ka kindlasti jõevette kastnud.

Ja muidugi pealkirja juurde tulles. Eks oli teada, et tulen pikaks ajaks ja oli ka teada, et vaja vastav varustus kaasa tarida. Paraku aga need mõned unised tunnid enne lahinguväljale tulemist polnud just kõige produktiivsemad. Rabasin kaasa ainult talvised soojad tööriided. Augusti lõpp-september on sel aastal korralikud hilise suve kuud, septembri keskel käisin suplemas ja paar päeva tagasi noppisin vaarikavarte küljest söödavaid marju. Õhuke tööriie oleks täiesti paras olnud. Ja ega tavariietega lood paremad pole, kaks paari teksaseid, kaks paari õhukesi heledaid suvepükse, ühed sortsid. Ja loomulikult olid need kõik üsna kähku nii mustad, et jalga tõmmata eriti ei tahaks. Ja ühed teksased kärisesid lisaks kõigele ribadeks(pole ma midagi niiväga maha võtnud selle tööga, või valmistub organism karmiks talveks?). Ühed puhtad teksad peaks olema tagavaraks, kui laevale minek näiteks, või kinno. Pole parata, õppisin 5 l veega ära pesema ennast ja kaks paari pükse, tegelikult ju väga säästlik :) Ja ühel laadimisel teatas vanahärra viisakalt, kui sortsides ringi lasin, et noormees!(milline kompliment) meil siin, Norras ,on muuseas talv!

Põdrad! Olen kohanud kahte. Ühte nägin eemalt läbi võsa murdmas. Väga võimas vaatepilt, suur ürgloom rühkis läbi alusmetsa. Samal ajal jahimehed grillisid tee ääres parklas.

Teine oli veel vägevam juhus. Sõidan mööda platood ja näen silmanurgast mingi liikumine. Hetke pärast saan aru, põder, selline, et sarvede vahele võiks võrkkiige riputada, ja sinder jookseb otse põrkumiskursil, vabandage emad ja alaealised, aga minu suust tuli ainult putsiputsiptsiputsi ja jalg surus pidurile kuni see ürgelukas mõne meetri kauguselt veel liikuva auto eest läbi jooksis. Vastutulnud autojuhile pühkisin demonstratiivse liigutusega higi otsa eest, Naersime mõlemad ja sõitsime edasi.

Justkui olümpiale sattusin. Või siis kahevõistlusele või kuhu iganes muijale talispordiüritusele. Kõigepealt Holmenkollenis, otse suusahüppetorni läheduses, pealelaadimine. Öösel sõitsin kohale, kõik oli mattunud paksu uttu nagu siinkandis viimasel ajal kombeks on. Pilte oli mõttetu teha. Samas valgustatud kõrgehitis läbi paksu udu paistis päris kena hilisõhtuse läbi udu aimatavalt tumesinise taeva taustal. Ja sihtpunktiks suusakeskus Lillehammeri lähedal. Viimased kilomeetrid mööda kruusateed ja siis suusakeskus laenutuse ja kohvikuga , tõstuk ja suusarajad. No suurusjärk kusagil Rumeenias kogetuga võrdvääriline. Jõudsin siia laupäeval ja saan taaskord kenas keskkonnas oma nädalavahetuse ära veeta.

...järg

Kuigi Norra näitab hambaid, on ta endiselt vapustavalt ilus. Metsased mäed vahetuvad ranniku läheduses, kõrguse tõustes või põhja poole liikudes samblaste pinnavormidega, ka värvid vahetuvad. Aga seda peab nägema, Minul aga muremõtted peas, tegin küll vahepeal paar suurepärast sooritust transpordi alal, sõitsin, kuhu ei olnud võimalik ja olin niisama ka tubli, Liigutasin kohale pääsemiseks liiklusmärke, sõitsin läbi telliskivi alt, tagurdasin paarsada meetrit kuna gepsu järgi läbitav tänav oli vahepeal umbseks ehitatud. Aga taas jättis õnn mu maha. Nüüd siis 55 tee peal. Tegemist on kohati ühe auto laiuse teega , ja kurvilisega. Väikeautod mahuvad mööda, suured aga...no on mõned kohad. Ja juhtuski nii, et tuli autorodu mulle vastu, tõmbasin teepervele ja kui peeglisse kiikasin, siis kaljuseina ja auto vahel enam midagi ei olnud. Jälle tuju rikutud, nii mul kui ülemustel. umbes poole meetrine kole kriim uue autohaagise külje peal.
  Norrakad on väga osavad oma tehaste peitmises. Pahatihti pead sõitma enamvähem Vääna-Jõesuu tüüpi suvilarajooni sisse, siis saja meetrine 8-10% langus ja oledki mere äärses tehases. Ühes sellises sain ka talvemõnusid nautida. Selgus, et vihmamärg asfalt on nende rehvide jaoks sama mis kiilasjää. Auto lihtsalt ei suutnud mind mäest üles vedada, algul niisama, hakkas ratas ringi käima, siis lukustasin silla, ikka sama jama, alles kui abisilla üles tõstsin, ronis aparaat üles. Jama on see, et selle autol pole libisevat difrilukku, ainult kas täislukk või ei midagi. see aga tähendab, et sõites talvel ja kettidega tahab auto igas kurvis otse minna.  tuleb põnev talv...

Jälle tööl

Algas see tormiliselt. Laekusin hommikul 4-5 paiku koju, ja 11 pidin linnas tööl olema. Magasin mõned tunnid pakkisin kiiruga asjad(kaasa see mida vaja pole ja koju see mis kaasa oleks vaja võtta) ja asusin kontori poole teele. Muidugi selgus, et autol vahetatud generaator näitas laadimisvoolu ainult tänu tühjale testribatareile, tegelik laadimisvool =0. Sõitsin siis ilma tuledeta. Õnneks kuulub akulaadija mu bussivanakese põhivarustusse ja tööl saab seina seest voolu nii et peale paaritunnist laadimist vast saan koju ära sõidetud kui sügisel tagasi tulen.  Uus oli see, et sõitsin väikese autoga soome(krt, ilma kajutita, lootsin, et saan dushi all käa, einestada ja pisut magada) . Seal sain kokku juba tuttava dafiga mis vahepääl ka pisut sõda oli näinud. Pidime koostama üleandmisakti. Ja autod ümber kolima. 15 min jooksul kuna muidu oleks teine mees kodulaevast maha jäänud. Pooled katkised asjad avastasin alles mitme päeva pärast. Õnneks sain suurega kohe praamile ja igatsetud söögid-dushid ka.
Esimene reis viis läänerannikule, sama koht kus oma sünnipäeva veetsin kevadel. Vahepääl olid norrakad vist rikkaks saanud sest käis palju teetöid. asfalteeriti ka tunneleid 15 tee peal. Ja teisel tööpäeval õnnestuski tekitada tunnelist läbi sõites heli, nagu sõidaks rattaga üle kõvera plekitüki-laks!laks! Leidsin koha kus peatuda ja vaatasin, kogu katuse ulatuses haagisenurk auke ja rebendeid täis. Paistab, et asfalt oli pandud vanale peale ehk siis tunnel oma 10 cm madalamaks tehtud. Sõitsin küll omast arust üsna telgjoone kõrval ja pärast mõõtsin kõrguseks haagisel täpselt lubatud 4m nagu ka liiklusmärgil kirjas oli. Kõne kontorisse ja kohe oli seal mitu mitteõnnelikku inimest minu tõttu. Järgmiseks sõitsin mingite valede koordinaatide tõttu laadimiskohast mööda ehk siis eksisin sirgel teel. selle peale lubas pealik mu jälle katseaja palgale viia.  Pidin kõrvad ikka väga lonti laskma. Nüüd oleks ära kulun ud rull teipi, mis mütofestiks sai soetatud. Pidin kohalikust kaubandusest uue hankima. Essimene üritus katust teipida ebaõnnestus. Üles ronides lõin omale pähe kena ohtralt veritseva augu. Uimase ja verisena ei hakanud enam 4 meetri kõrgusele sehkendama ronima. teise katse tegin suure tee ääres parklas kui puhkepausi pidasin. Peale ujumist ja metsas mustikate söömist tundus olevat viisakas pisut tööd teha. Kõigun mina siis seal katusel kui sõidab minu taha politsei auto. Nii, nüüd on perses, mõtlen, oli ju esimene september ja augustis lõppes mul teemaks. Mehed toimetavad, mina teibin. Tuli veel teine auto ja siis kolmas, lõpuks seisingi nelja politseiauto vahel. Aga hakkasid hoopis kiirust mõõtma , minuga tegemist ei teinud. Ootasin, kuniks lõppes 45h puhkepaus ja hääästi vaikselt ja tähelepandamatult manööverdasin nende vahelt minema....17m pikkuse autoga. Jess, pääsesin, ja katus on ka teibitud, elu tundus lill.

Puhkus=vaikus

Puhkasin. Pikalt ja põhjalikult. Oli hea aeg. Sai läbi. Vajasin puhkust puhkusest. Elusoojak sai seinad ja katuse, Aegna maraton sai poolläbitud, surfiklubis vedeletud, Saaremaal ja Vilsandil käidud, Mütofesti külastatud, Kinobussiüritusel käidud. Mul pole enam ühtegi autot mis muretult liiguks. Maal elamise puhul on see keeruline, kui oled endiselt üsna tugevalt linnaga seotud. Aga parata pole midagi, nii läks.

lubatud pildid

Sellises staadiumis jäin pildile sAegna maratoni järelpeol

Selle autoga sõitsin mõned kilomeetrid, sain teada, et manuaalkastiga ma kohe hakkama ei saa :)

 Kummaliste numbrite ja kirjadega autod

 järjekordne päikeseloojanguteema

 ilus nr spidomeetril

 Lambad teel, ei liigutanud kõrvagi, kui cm kauguselt mööda sõitsin

 ilusad veeloigud Norras mäekülgedel

 kaunis udu...või siis kaunis udune

 vägitegum sõitsin pisut teest mööda

 veel üks pilt samast kohast, jälg oli küllaltki ebameeldivalt sügav nii et vedas, et autoga teele jäin ega ümber ei läinud

 Albiino põhjapõder

 platool lumi suvekuudel

 kena ja karge avarus

 ja kaunid samblased nõlvad, Varsti on siin kõik ainult valge...

 mäetipp pilves

 ja veel härraseid põhjapõtru.

juulikuu

Pilte ei saa laadida, olen kusagile oma vastava juhtme ära kaotanud, hea juhe oli, sellega sai ka telefoni laadida läbi rüpperaali kui pistikupesadest puudus oli ja DAFis see probleem oli ja on. Nagu ka ennemalt kirjutasin, seisnes suurem osa sellest reisist PõhjaNorra ja PõhjaRootsi vahel pendeldamisest. Kui vaadata kaardilt siis alustasin E.14 siis E12, 97,E 10 ja viimaseks E8 mis jookseb läbi põhjasoome ehk Lapimaa. Tõeline tshill töö ja koht. Vähe autosid, ilus loodus. Rootsis Soomes tundra ja tasandik ja just kui üle viskab tulevad Norra mäed jälle vastu. Põhikraam oli puit mis läks Norra, tagasi tulin tühjalt. Ei tea , kui kasulik see just firmale oli, selline pooltühi reisimine. Tundrajärved on mõnusad ujumispaigad, tavaliselt küll kivise põhjaga mis omakorda on mudaga kaetud, aga kui mitte pirtsutada, siis vähe sügavamal juba saab värskendava supluse täiesti edukalt tehtud. Mõne veekogu juurde tuli jupike maad jalutada, GPS küll näitab, justkui veesilm on siinsamas aga ei, tegelikkuses hulgud juba mitmete sadade meetrite kaugusel teest ja järvest mitte haisugi, Sellise otsingu käigus lagunesid ka mul odavad plätud ära, 3€sed, nii et lõpuks kõndisin palja jalu mööda samblast metsa. Inimesi nägi harva ja suhtles nendega veel harvem. Lõpuks oli tunne, et varsti unustan, kus on auto, tõmban selga loomanahad jätan inimkeele ja suhtlema hakkan mörisedes. Siiski seda ei juhtunud, ülemused tõid mu tagasi lõuna poole. Loomadega kohtusin ka paaril korral. Norras mägiteel magasid talled otse minu sõidurajal, nad ei liigutanud ennast isegi siis mitte kui vastassuunavööndist mõne cm kauguselt lamavatest loomadest möödusin. Signaaligi ei pannud nad miskiks. Tagasi sõitsin paar tundi hiljem, siis nad ikka veel lebotasid sellel teel. Põhjapõdrad peavad ka endid täielisteks lapimaa kuningateks. Ei huvita teda, et tema poole liigub 30 tonni metalli hirmsa mürina saatel, rahulikult löntsib ta oma teed(mis on ka minu tee) ega pöördu isegi vaatama mitte. Kiiruse saan üles võtta alles kui seltsimees loom on jõudnud rajani, kus temale sobib metsa keerata. Sain ka kogemuse, kui käru rattad teelt maha libisesid. Kitsal teel tuli üks vastu ja tõmbasin liialt tee serva, seal aga polnud meie kombel killustikuriba vaid kohe asfaldi lõppedes oli puhas muld mis siis kõrges kaares ja suure pilvena laiali paiskus. Jäin teele aga sant tunne oli küll. Tagasi tulles pildistasin oma "jalajälge" päris sügav oli.  Enne lõunasse tagasitulekut vahetasin ka autot, istusin Dafist  Volvosse. Küll selle kabiin oli kitsas peale Dafis laiutamist. Pidin oma päevakese harjuma enne kui jälle rootslasega sõita oskasin.  Ja oligi juba kojutuleku aeg. Sain veel Marienstadti nimelise linna servas 45 puhkust ära teha ja siis koju. Marienstadt asub suure järve kaldal ja tundub, et tegemist on popi suvituskohaga. Võtsin minagi ujukad ja rätiku ning sammusin randa otsima, leidsingi liiklusmärkide järgi. Oli isegi riba liivaranda.Ja suur autosuvilate parkla. Aga mida polnud  see oli tualett ja riietumiskabiin. Tegin südame kõvaks ja viskasin püksid ühe põõsa juures ümber, rätt seelikuna selgas. Pärast vaatasin , et m itmedki talitasid samal moel ja rahva hulgas suisa.  Ujusin ja päevitasin mitu tundi. Rannas oli türklasi, leedukaid, sakslasi ja mõni rotslane eksis ka hulka. Kaua ei viitsinud. rannast lahkudes jalutasin mööda mitmesaja meetri pikkusest karavanide järjekorrast kes üritasid kämsi pääseda. Päris karm on see hobi, töötad palehigis terve nädala, siis pakid pool laupäeva oma ratastel elamut, teise poole päevast sõidad mitmesaja km kaugusele ja kui kohale jõuad, selgub, et terve rootsi on siia kokku tulnud ja seisad poole ööni sabas, et kämpsi pääseda ja kui õnnestubki, siis paar tundi kvaliteetaega rannas ja peabki kodu pole sättima hakkama. Otsustasin üle pika aja pisut turismi teha ja jalutasin kesklinna, Vaatasin väikest jahisadamat ja kõndisin ümber kiriku, tiirutasin pisut mööda vanade puumajade rajooni ja siis jalutasin tagasi auto juurde. Ei midagi erilist, ainult et lapitud plätudele pani see reis lõpliku põntsu, tallad kulusid paberõhukeseks. Nädalavahetus läbi, rändasingi Stockholmi kus oli veel kaks laadimist. Esimest kohta otsides tegin paar valepööret ja avastasin ennast kitsastel linnatänavatel kus lisaks niigi kitsastele oludele leidsid aset ka ülatuslikud teetööd, ja nende ristmikud...GPS näitab et pead igavese tiiru tegema, ise mõtled, miks ? siit keeran paremale ja voilaa. Tegelikkuses aga  . selgub, et tasandeid on mitu ja paremale saabki ainult nii nagu gps näitab, seal aga on teetööd ja tänav kinni. Loomulikult hakkas ka tööaeg lõppema. Vahepeal lihtsalt jätsin auto seisma ,tänavale, ohutuled tööle, ja läksin jala ja vaatasin, kuhu ja kuidas ma sõitma peaksin. Nahk märg , jõudsin lõpuks ikka laadimisele. Hües kohas, kus valesti keerasin, käisid haagise rattad ka korra igavese kolinaga teepiirdesse, aga lähemal inspekteerimisel ma midagi viga olevat ei leidnud, Ka teisele laadimisele sõitmine oli paras seiklus. Ma ei tea, mis kotermann selles gpsis oli, igastahes ennemgi suunas ta mind näiteks kiirteelt mahasõidule ja siis jälle kiirteele tagasi. Siis ma lihtsalt ignoreerisin teda. Linnas aga ma ei teadnud, kus mis teed on. Ja nii sõidangi, gpsi järgi kena sirge tänav õiges suunas. Ja äkki, hoplaa, tänava asemel ehitatud suur kaubandus või spordikompleks. Lihtsalt. Tänav sai otsa. Õnneks olis samas kõrval ka mingi hotell mille ees ma kuidagi otsa ümber sain keerata. Koormaks kogu selle vaeva eest kaks alust kaupa, mõnikümend cm kõrged. Siis sadamasse, dush, kõht täis ja magama. Sattusin ühte kajutisse mehega, kellega ka varem korda paar olime kokku puutunud. Rääkis, et ostis omale auto ja teeb eestis sisetööd, psissetulek enamvähem sama mis mul ja iga õhtu magab kodus. No mõnel mõnes mõttes veab, kui oleksin isegi naisemees, pereinimene. Aga selline Eestisisene saalimine, no andke andeks...ei viitsiks. Esimesest kuust küll. Eestis nagu kombeks mulle hingamiseaega viimasel päeval ei antud, koorem maha, haagis remonti, auto kontorisse, teine auto istumise alla , haage remondist , koorem peale ja lõpuks vabaaa!!!  Kodus ootas mind projekt 3t3 ehk siis viimaseid hingetõmbeid tegeva bussi aseme ostan sõbralt ära kaks samasugust bussi+ üks varuosadena. Ja muidugi onniehitus, Suurepärased tuulised ilmad, surfajate unistus. Aga minul mure, kas need tuuled mitte mu uhket majasõretikku katuspurje najal minema pole toimetanud või uppi ajanud? Aga ei , koduprojekt seisab ilusti omal kohal, puud ja majad tuult varjamas.
 Esimesed kaks päeva kodus sõitsin nagu tropp ringi ja nautisin veel seda, et sain omi asju ajada. Käisin shoppamas, kohtusin ühe laheda tegelasega kelle käest ostsin purjelauale uue masti Tarifal murdunu asemel, alles kolmandal päeval asusuin ehitamise kallale. Seliselt praegu lõpetan. Kui juhe välja ilmub, siis lisan ka mõned pildid ja kui puhkusel või ehitusel mingid olulised sündmused aset leiavad, katsun needki siia ajalooanaalidesse kirja panna.