Taaskord hulk vett merde voolanud ja isu väike post teha ja oma kirjutamise vajadust rahuldada. Talv siis möödus suhtkoht rahulikult, niikuis ka eelmises postis lugeda võis.Võibolla oli tunne rahulik ka seetõttu, et Trondheimist põhja poole mind sel talvel ei saadetudki millegipärast. Ehk siis teed olid enamjaolt mustad(mis tundus tegelikult erakordne ka keskNorra jaoks), sellist paksu jää ja lumekihi peal sõitmist kui eelmine aasta oli sel korral minimaalselt Veebruari lõpus oli kodust koorem võtta ja pakuti, kas ma koju ei taha jääda?Eks jälle hakkas tülpimus pääle tulema, ja eelmiste talvede kogemusest tundus, et oleks justki kaval veebruari lõpp märtsi algus kodus sitsida ja siis pärast suvistes teeoludes rahateenimist nautida. Kodus õnnestus taaskord põlv sodiks kukkuda, seekord siis jää ja alkoholi koosmõjul. Käisin ka kiirest abist lõpuks läbi, sest ei taht ega taht see põlv niisama paraneda. Seal tehti pilti ja valgustati läbi, torgati nõel sisse ja lasti verd välja. Pilt näitas, et justkui luudkondid terved, välja lastud veri võttis suurema osa vallust ka ära. Soovitati siiski põlve erialaarstile näidata ja kirjutati retsept põlvetoele. Selle abivahendi läksin ostsin välja, ikka palju kindlam tunne oli, kui miski tõhusam kui elastikside põlve koos hoiab. Arstiaeg aga anti mulle...eee...1 märtsi seisuga 22 juuliks. Kodus olid ilmad viletsad, õu porine, pidev vihm, külm, nii et midagi asjalikku ei saanudki korda saata. Jube mõnus oli küll ahju kütta ja logelemist nautida, siiski tundus mõistlik skandinaaviasse raha teenima põgeneda.

Üllatuslikult saingi juba samal nädalal, kui helistasin, tööle. Mega peale, see mark Volvosid, mis madalamad, kõrgema kaubaruumiga, aga millel päris kerge kabiini altservaga kusagile vastu sõita, näiteks pisut kõrgema kõniteeserva riivamine võib purustada nii mõnegi plastikosa. Ja selle autoga õnnestus seiklustesse sattuda.

Esimene seiklus oli täiesti mõttetus kohas, mingi parkla väikese tõusuga. 1 aprill. Eelmine õhtu saabusin , kõik kena puhas, kuiv. Hommikul ärkan, 10 cm lund vaatab väljast vastu. Kõrval olev horvaat paneb kette peale. Kahesillaline. Sõidab minema, siis sõidab minema üks leedukas, kahesillalisega. Jääb küll tõusu lõpus toppama, aga tuleb suure hooga alla tagasi...nii et vahepeal on tunne justkui läheb ümber, sest haagise rattad veerevad kraavi ja haagis on üsna ohtlikult kreenis. Aga teisel katsel saab parklast minema. Saab mul ka puhkeaeg otsa. Õues seisab kamp vene keelt rääkivaid tegelasi, küsin, ega keegi ei kiirusta? Ütlevad, et tunnikese pärast tuleb sahk, sinnamaani nad ei liiguta. Hea , ütlen, et lähen ise siis sinna proovima. Vähemalt ei hinga keegi kuklasse, kui peakisn seal hätta jääma. Ja nüüd teen vea, Volvol on käigukastil power reziim, ehk automaatkast vahetab käike suurematel pööretel. Hea mäkketõusul. Proovin siis seda reziimi, saan peaaegu üles kui hakkavad rattad ringi käima libedaga, käigukast saab signaali, et vaja käik üles vahetada, ja hakkabki käike ülespoole lappama, hoog raugeb ja seisangi peaaegu tipus. Proovin sillalukustiga liikuma saada, aga tulemuseta. Siis teen teise vea, selle asemel, et välja ronida ja ketid rataste alla loopida otsustan auto alla tagurdada ja siis juba manuaalreziimis üles sõita. Kuna tõus on kurviga , pean pisut korrigeerima auto asendit ja juhtubki õudukas, nina läheb viltu aga selle asemel, et mõjutada haagise tagaotsa õiges suunas pöörama, hakkab auto esiots vasakule ära vajuma, otse kraavi poole. Lülitan käsipidurile ja lasen ettevaatlikult jalgpiduri lahti...auto libiseb edasi, jalg tagasi pisurile, õnneks auto jääb nüüd paigale. Päris huvitav olukord, jalga pidurilt võtta ei saa sest muidu libiseb auto kraavi, ja teha ka ei saa midagi sest pean pidurit hoidma. Helistan kontorisse ja kirjeldan olukorda lootuses, et ehk pakuvad nad lahenduseks viikingi kutsumist, aga seekord on vastus, et nemad ka ei tea...vähemalt esialgu. Ehk siis olen omapäi. Parim motivatsioon olukordadest välja ujuda... Vaatan kabiinis ringi, oleks vaja midagi, millega piduripedaal fikseerida. Ainuke käeulatuses olev pikem asi on armatuurilaud. See paraku kruviga kinni. Aga õnneks vedeleb ka kruvikas kabiinis. Üks jalg piduril upitan end , väga hea, ulatun, Siis saabub mingi murelik onu, kirsiks tordi peal selgub, et olen blokeerinud kiirabigaraazi väljasõidutee. Õnneks siiski nad suudavad kuidagi seal välja ukerdada.

Saan laua kätte ja proovin teda pidurijala asemel toppida. Peaaegu...aga käiku läheb ka läpakas vahetükina, nüüd tundub , asi susiseb. Hinge kinni pidades ronin autost välja ja esimese asjana viskan ühe kettidest esiratta alla, niih, vähemalt ei libise auto nüüd kraavi. Siis asun kette veosillale panema. Saan teise keti paika kui silmanurgast märkan toimetamist auto ees, kohale on tulnud viiking, juba pannud mulle konksu külge ja vedanud trossi välja. Algul mõtlen, et ok, aga siis sähvatab, et pean tõenäoliselt ise selle kinni maksma. Näitan kettidele ja seletan meestele, et olen peaaegu valmis . Vaatavad hindavalt mu autot, ja siis teevad pakkumise, 3 minuti jooksul pean kadunud olema, kui ei ole, tõmbavad nad mu eest ära ja maksan, kui ei ole nõus, kutsutakse politsei ja tõmmatakse mind ära ja ikka maksan pluss veel politseile trahv tõenäoliselt. Hüppan rooli ja katsun liikuma saada. Aga ei midagi, kuna tegemist on kinnisõidetud aga mitte eriti kõva lumega, siis ketid kaevavad endid kiiresti asfaldini ja hakkavad seda sädemeid pildudes kaapima, samal ajal, kui raskus kandub sisemistele ilma kettideta ratastele, mis kõvaks pressitud lumel niisama ringi käivad. Koorem ka oma 30 tonni. Edasi ma ei pääse, aga vähemalt saan auto sirgeks ja saan pisut tagasi lasta, kiirabi sissepääs on vaba. Viiking küsib veel korra, ega ma abi ei vaja? Eitava vastuse peale pakivad nad asjad kokku ja lähevad järgmist abivajajat otsima. Mina aga asun asja kallale südame värinal ja kahtlus hinges, võibolla ikka oleks pidanud abi vastu võtma? Kuna mulle anti vähe aega, ei jõudnud ma enne tõmmet kette ära pingutada, mille tulemusena oli üks kett end ümber ratta keeranud ja teine kett oma lukusti ära kaotanud. Vahepeal sõitis mööda ka sahk, aga näinud olukorda,et parklat puhastama ta ei pääse, sõitis minema, eks tal oli muialgi tööd palju.

Nüüd panin rahulikult uued ketid peale, pingutasin ära...selgus, et need on liiga pikad ja pingutada neid ei annagi, ja vaikselt mängides, ilma et keegi mulle kuklasse hingaks, nõkerdasin ennast sealt tõusult minema. Nüüd ketid maha ja tuld, hea hooga, et kusagil jälle toppama ei jääks, ja loomulikult tõusudel manuaaliga

.Edasi läks sõit Rootsi päälinna poole, enne piiri tõusul oli vaene horvaat oma lumekettidega teelt välja vajunud. Kardertavasti suure hooga lukustanud veosilla ära, ja siis veab imelihtsalt teelt minema. Ja lumeketid teatud tingimustel võivad olla libedamad kui ilma nendeta sõita.Aga aidata ei saanud ma teda millegagi peale kaastunde ja sõbraliku käeviipe, Seisma jääda ei saanud sest tagajärjed oleks minugi jaoks olnud ettearvamatud. Alates lihtsalt liikluse blokeerimisega ja kettide panemisega ja lõpetades minu auto mäest alla vajumisega. Selle tõestuseks nägingi paarikümne kilomeetri pärast, üks auto oli teelt ära vajunud ja teine, kas siis appi minemiseks või siis sellepärast, et mööda e pääsenud, ka sinnasamasse pooleldi teed kinni pannes pooleldi ka kraavis, seisma jäänud . Neist sain suure õnnega vastassuunavööndist mööda, hea, et kedagi vastu ei tulnud, pimedalt läksin. Ja veel ühe ohtliku möödasõidu pidin tegema, Kaks rekkat venisid vaevu kuuekümnega mööda neid tõuse ja languseid. Puhtalt aja küsimus, millal mõni neist enam üles ei saa ja mina ka nende sabas.Saanud poole rootsi peale, linnuke laulis, päike paistis, tee oli kuiv ja puhas, ei lõhnagi lumest...uskumatu. Sõitsin põhja poole siis e4 pidi, ja pagan, järgmine hommik täpselt sama nali, õhtul kõik ilus ja kuiv, hommikul paras kiht lund maas. Ka selle lume eest sain esialgu plehku aga kui uut koormat peale hakkasin panema, hakkas jälle mingi imelik ilmastikujama, tee ja õhk olid miinuskraadides, aga taevast sadas vihma, mis maale jõudes kohesest jäätus. Tuleb pealikult sõnum-sõida tagasi sisemaateed mööda. Vastan, ma lähen parem rannikut mööda. Vastu, ok, ise tead vahet pole. Koorem peal hakkan rannikutee poole uisutama, ja õige valik, poolel teel muutub õhk soojemaks, tee on lihtsalt märg, saan rahulikult sõita. Loogika teevalikul oli, mere ääres on kliima soojem, sisemaal ja kõrgemal aga külmem, ehk sisemaa tee oli tõenäoliselt kogu oma pikkuses puhtalt jääs samal ajal kui rannikutee täiesti normaalselt sõidetav.

Aga see ei ole veel kõik. See koorem, millega rannikule uisutasin, rändas minu hirmude teele, nr 134, mida olin korra suvel läbinud ja jõudnud veendumusele, et talvel siia sattuda on viimane asi. Pealik ütles, et vaatame, mis olukord on, kui see tee tuksis, siis läheb muud teed. Kahjuks või õnneks see tee oli korras ja saingi ilusti ilma liigsete seiklusteta koorma maha, sõidan uuele laadimisele,lootuses, et saaks kiiresti peale ja sama ilmaga hullematest kohtadest üle tagasi tsivilisatsiooni...aga kus sa sellega, selgub, tehas tänaseks juba töö lõpetanud, laadimine järgmine hommik. Kaks kolleegi ka samas kohas juba ootamas.

Hommikul...prantsuskeelne väljend pidevalt korduvate olukordade kohta, öösel on maha tulnud 10 cm paksu märga lund. Õnneks tööpäeva alguseks sulab asfalt välja, saame ilusti laetud. Aga siis tuleb uus laar lund. Ja loomulikult on tee alguses kohati nii kitsas, ühe auto laiune, ja loomulikult tõus. Sinna me jäämegi, esimesel autol võtab ratta ringi. Mina õnneks seisan kohas, kus autod pääsevad mööda. Keskmine auto aga blokeerib tee täielikult, Hakkame olukorda lahendama. Esiteks keskmine auto tagurdab pisut laiemasse kohta, hakkame autosid mööda juhtima, neist on tekkinud korralik ummik teele, kus eelmine õhtu ühtegi autot ei näinud.Üks naisterahvas sõidab mööda liiga suure kaarega ja vajub teisele poole teelt välja kraavi, perfekt ! Teeb akna lahti ja hüüab help!help! i am sorry,i am sorry. Proovime kolme mehe jõul teda teele tagasi tõsta aga ei õnnestu, siis panen ette sikutada ta teele tagasi koormarihmade abil, siis asub mängu jeep ja samal ajal, tema tõmmates ja meie tõstes saame selle auto sealt minema. Teine kord prantsuse keelne väljend, ülevalt poolt tuleb sahk, aga nähes meie tekitatud ummikut pöörab otsa ringi ja kaob tuldud teed. Esimene auto pääseb liikuma, ketid all, teine auto läheb ilma kettideta, aga üks sõidukas tuleb vastu ja ta on sunnitud pidurdama, mille käigus esiots ära vajub. Appi on laekunud ka viikingi esindaja, kogenud inimesena tuli ta esialgu jeebiga , et olukorrast ülevaade saada, mõni vihane autojuht on jõudnud neile juba helistada. Tema juhendades saame teise auto taas otseks, kui mälu ei peta, siis soovitas ta abisilla alla lasta mille peale auto hakkas paremini rooli kuulama mäest alla tulles. Teine auto sai otseks , pani ketid alla ja läks liikvele, sain mina ka liikuma. Mul olid ketid juba all. Asja puänt oli aga, et esiteks, see aeg, mis me seal jändasime, sulas auto alt asfalt paljaks, nii et võibolla oleks ka ilma kettideta üles sõitnud. Teiseks, minust 350m ülespoole, teistel autodel veel lähemal, kus oli läbi sõitnud sahk, oli asfalt täiesti puhtaks sulanud. Selle jändamisega läks aga esimesel autol aju lolliks ja hakkas imelikke teateid ette viskama, kolleegid jäid puhta asfaldi algusesse ühe poe ette vigadega tegelema, mina aga sinna enam ei mahtunud, nii et sõitsin kettide klõbinal mööda puhast asfalti suurele teele luurama, mis olukord seal on. Seal ka tee sõidetav, aga et kette maha võtta, sellist kohta tee ääres tükk aega ei olnud, venisin siis keti kõlinal 40 km/h pikk kolonn sabas. Kolleegidele andsin teada ja nemad said kohe ketid maha võtta ja normaalselt sõita. Ja siis tuleb sõnum, et 134 on tuksis, kui saate , pöörake ümber, hommikune infi heast teest oli vananenud. Sõidame siiski edasi sest kohapeal tundub asi siiski parem olevat ja pööramiseks kohta ka niiväga ei ole. Jõuame platooni ja seal on mees ees, tee suletud, Mees on ka norrakeelne, nii et midagi aru ei saa. Ootame. Kolleegid on ka järele jõudnud. Mõne aja pärast lastakse meid liikuma. Ees sõidab veel suurem aparaat , kui mina, aga venib tõusust üles, mina aga , saamata piisavat hoogu üles ja sõites halvasti, nii et rattad jäävad jää peale, jään seisma. Kolleegid sõidavad mööda. Tee nii hull ei ole, et ketid peale saada, vaja vaid umbes 100 meetrit edasi saada. Laotan lihtsalt ketid rataste alla ja sõidn nii paari meetri kaupa ülespoole. Mingi hetk saan pidamise korda ja sõidan esimese siledama kohani. Jälle ebaõnn, meie olime viimane kolonn ja nüüd tehti tee lahti. Ehk siis kahelt poolt vurab autosid. Teemehed tulevad ja reguleerivad liiklust. Mina jätan auto ohutuledega seisma ja lähen alla kette tee pealt ära korjama. Kaks aastat autojuhtimist pole just hästi mu võhmale mõjunud. Neli rasket ketti järele lohisemas rühin nagu tõeline burlakk( burlakid, inimesed , kes elatist teenisid lotje jõge pidi ülesvoolu lohistades)mäekülge pidi ülespoole, iga 10 sammu järel hingeldades seisma jäädes. Edasi sõites on tee korras, aegajalt aga puhub tuul sellise lumetormi üles, et enam ei näe, kus on tee, samuti on iga vastu sõitev auto paras ehmatus. Kolmandaks puändiks on see, et neljas kolleeg, kes meie esimese toppamise hetkel laadima jõudis, läbisrahulikult pool tundi hiljem kogu selle tee ilma igasuguste seiklusteta ja jõudis meile ilusti järgigi. Oleks me pool tundi hiljem tulema hakanud, oleks ka meil kogu see jama (takkajärge aga vahva seiklus rutiinse töö vahelduseks)olemata olnud. Aga kunagi ei tea ette, oleks asi võinud ka paari tunni pärast hoopis hullem olla. Ja asja positiivne külg on ka see, et nüüd on mida blogisse kirjutada .

Suured seiklused said sellega küll läbi, aga väike seiklus läks veel edasi. Igasugused pühad on ikka olnud segadusi tekitavad. Ja nüüd olid munadepühad. Eelmineaasta tähendas see viis päeva turistina Taanis kuna keelduti koormat maha võtmast.

Esimene probleem oli jõuda mahalaadimisele enne kui rahvas töö lõpetab. Sellega sain õnneks hakkama, järgmiseks oli uus koorem peale saada. Vahepeale puhkepaus 45h neljapäevast laupäevani ja siis laupäeval laadimine. Ajasin ennast rampasse. Pandi kaks alust peale ja siis seletatakse segases inglise keeles, et pean käru vahetama??? Hellan pealikule , jah, aegajalt on vaja neid aidata ja mõni haagis rampasse sõidutada. Haagin ennast lahti ja läheme teist haaget otsima. Haagise leiame, aga kui hakkan haakima, selgub, et sadulanihutus ei toimi, ehk siis ma ei saa seda haaget nihutada ega isegi külge haakida mitte.

Sõidan tagasi, õnneks seisab haake toonud auto sealsamas koos juhtidega, ja nemad saadakse nõusse(peale läbirääkimist nende pealikuga) ja nad toovad ise haake rampasse. Väidetavalt pidi seal haakes olema minu kaupa, tegelikult aga tuleb tüüp ja tahab veel üht haaget saada, mina ei saa aidata, vaesed kolleegid lähevad jälle ...aga tulevad tagasi ilma haaketa. Haage kadunud. Tuleb ka nende ülemus ja sõidab tükk aega ringi haagist otsides, aga mis kadunud see kadunud, sõidangi minema 500 kg koormaga.

Viking line sadamas. Lähen chek inni tegema, no ei ole neil minu numbriga broneeringut. Ülemus ka pahane, peab olema. Siis peale pisikest pausi tuleb sõnum , saatsin sulle vale sadama, mine tallinki peale! Jess, ka ülemus on inimene, ehk siis ekslik! Aega veel on , jõuan ilusti sadamasse, aga seal...chek inni minnes ei leia ma koormapabereid...vist jäid eelmisesse sadamasse, kust kiiruga sai lahkutud...tark ei torma. Saan laevale ja õnneks ilmuvad kadunud paberid kusagil asjade vahet välja, õnn pole mind veel jätnud. Ja saabki see reis otsa, soomest väiksega koju ja peaaegu nädalake arvestamata puhkust, tahtsin nimelt pikemalt olla, aga auto põhijuht tuli juba tööle ja teist autot mulle hetkel anda neil ei olnud.

Pikk vahe kirjutamisega sisse tulnud. Kevadel 14 sai tehtud üks suts sõiduautoga Britanniasse, käidud sai Londonis  ja  nauditud brittide pubides mõnusat sooja vastuvõttu. Sai ka ära maitstud legendaarne fisch and chips.  14 aasta suvi möödus üsna rutiinselt, kohtadega juba harjunud, ja üsna palju aega olin ka kodumaal, vaja elamistingimusi parandada ja Eesti suve nautida. Juhtus väike õnnetus, sõitsin laevale, 26 tonni peal, ja kupatati teisele korrusele avatekile, kuna tegemist oli ADR veosega. Kõik sujus kuniks jõudsin kaldtee ülemise otsani, siis jäi auto kinni. Kaldtee nurk oli nii terav, et ulatus haagise käppadeni ja loomulikult virutas need siis pisut kõveraks. Seda oleks saanud vältida, kui oleks kõik võimalikud sillapadjad autol õhku täis lasknud, oleks masin pisut kõrgem olnud. Selle kogemuse maksumuseks kujunes ligikaudu 400 € mis läks minu palgast maha. Ei kurda ka, tõesti iseenese lollusest . Tegemist oli Tallinki nn töölislaevaga, vist oli nimeks Regalia? Käib Kapellskäri ja Paldiski vahet.
Augusti lõpus olid jälle kõik võimalikud rahad peeneks löödud ja rõõm jälle tööle minna. Seekord anti kahesillaline Volvo, enamvähem viimane reis enne mahamüümist. Suvel on selliste aparaatidega ok sõita, aga libedaga, no, vabandust, parem mitte. Põhiliselt sellised autod ongi siin mäe peal kinni või teekraavis, Samamoodi on teatud ohtlikud hetked, kui sõidad kolmesillalisega üks sild üles tõstetud, läheb auto palju kergemini libedal käest ära. kui kõik kolm silda maas, siis hoiab ikka paremini tee peal. Rohkem toetuspunkte mis suunda hoiavad.
Sellisel autol on ka muid eripärasid, näiteks seisupidur rakendub ainult vedukile. Seda ma aga ei teadnud ja juhtus nii. Ikka nädalavahetusel katsun sadulat määrida. Tööde järjekord on selline, jääd seisma, tuled autost välja, esimesena teed lahti sadulaluku, siis kas ühendad lahti elektri ja õhu või tõstad auto tagaosa üles ja väntad tugikäpad alla. siis lased auto pisut alla ja sõidad eest ära.
Minu õnnetus seisnes selles, et auto oli väikese kallaku peal, ronisin välja, tegin luku lahti ja siis pugesin kabiini taha voolikuid/juhtmeid lahti ühendama. ennem kui jõudsin midagigi teha, hakkas haagse sein minust kiiresti eemale libisema, püüdsin õhutorudeni jõuda , need lahti ühendades oleksid rakendunud haagise pidurid, aga kahjuks oli sadul siiski nii hästi määritud, et libisemise kiirus oli päris suur. Ja mööda veoka raami jooksmine pole just mõnusain asi. Ähmi täis jooksingi raami pealt maha ja nii õnnetult, et maandusin sirge jala peale. Sellele järgnes raksatus põlves ja valu, nii et langesin asendisse, mis on tuttav  jalgpallihuvilistele, kui mõni pallur on "kossi" saanud.
 Eemalt piidlesid mind ja minu korraldatud tsirkust kaks pensioniealist tõenäoliselt kohalikku, ajasin end kiiresti püsti, ei jäänud kollast ega punast kaarti ootama, ja longates ning üsna hirmul asusin olukorrast ülevaadet saama. Pensionärid kiirustasid oma autosse ja lahkusid sündmuskohalt. Põlv oli küll valus, aga mingeid silmaga nähtavaid vigastusi polnud, küllap oli tegemist mingi shokilaadse seisundiga.  Siis asusin haagist ja autot inspekteerima, esimesena kontrollisin haagise käppasid, õnneks ei olnud koormat ja käpad paistsid selle kukkumise ilma vigastusteta üle elanud olevat. siis vaatasin voolikudjuhtmed üle, need olid mõnusalt koos sadulamäärdega kuna pinge all pääsesid nad ise haagise küljest lahti ja lendasid siis piki sadulat, aga paistis, et mingit vigastust ei ole. Sadulamääre on üks omaette aine, väga määriv ollus , peab ta ju iga ilmaga ja suure surve all oma määrivad omadused säilitama. Kui miski sellega kokku saab siis puhastamine on üsna vastik ja vaevaline tegevus. Määrdega koos oli ka kõik , mis jääb sadulast tahapoole, akukatted, raam. Õnneks on akud allpool raami, nii et haagis libises raamile toetudes akudest üle neid vigastamata. Kolmesillalise hagisega poleks nii lihtsalt pääsenud, sellel haagise sõrm teises kohas ja analoogsel juhtumil oleks see ilusti mõlemad akud pilbasteks lömastanud.
 Longates vesi silmas asusin siis tegevust lõpule viima, väntasin haagise esiotsa käppade abil üles, kulutasin suurema osa oma majapidamispaberist sadulamäärde puhastamisele ebasobivatest kohtades,määrisin sadula, haakisin osapooled tagasi kokku, õnneks kõik ühendused toimisid, pääses elekter läbi ja ei hakanud õhku kusagilt läbi susisema.
Kukkusin veel korda kaks selle käigus ja siis nägin konkreetselt, kuidas mingi osa mingist jalakondist mõni sentimeeter külje pealt välja tungis. Rõõmustav tunne ei olnud. Töölgi olin vaid nädalakese olnud ja kuna palgaosa on meil miinimumpalk siis haigusrahad oleks sellest olnud umbes 200 € ringi mis vaevu korvaks minu elamisekulud, alimendid jääks aga täiesti maksmata ja kaks õppivat noorsandi jääksid samuti nälga. Aga et hommik on õhtust targem, siis kõigepealt heitsin magama. Lebades ei saanud arugi, et midagi viltu oleks, Aga järgmine hommik...võttis oma veerand tundi, enne kui riidesse ja voodist rooli taha sain, Samas jalg ei olnud isegi paistes mitte, siniseks minemisest rääkimata. Siis proovisin, sidurdada pidurdada saan. Andsin ülemusele teada, mis minuga juhtus, tahtis teine mind kohe arsti juurde kupatada, aga kuna olen selliste traumadega tavaliselt ilma abita hakkama saanud, siis ütlesin seegi kord, et vaatame, kuidas laadimistel ja sõitmisel hakkama saan, et kui ei saa, siis ikkagi kojumineks ja arsti juurde. Aga sain hakkama, kõige keerulisem oli asendi muutus, kui jalg oli harjunud istuva asendiga, siis algul oli päris valus ja vaevaline kõndida, siis jalg harjus ja liipasin päris asjalikult ringi, siis taas võttis istumisasendiga harjumine mõnda aega. Koormadki ei olnud kõige kergemate killast, mitmel tuli kõõluda maa ja taeva vahel et kinnitusrihmasid õigesse kohta saada, oli vaja ka katust avada ja sulgeda 4 meetri kõrgusel maapinnast, aga kõigega sai kuidagi hakkama ja nädala pärast peaaegu talutavalt. Paar korda , kui hooletuks läksin, sai põlv uuesti viga, aga organism oli juba harjunud ja asi hullemaks ei läinud. oktoobri alguses olin jälle kodus, aga arsti juurde ei jõudnud, kodus oli nii palju toimetamist ja logelemist. Oktoobri lõpus läksin uuesti reisile, plaanisin olla aasta lõpuni, aga kui olin põhjasoomes esimesed kiilasjääd saanud, siis hakkasin pisut kahtlema oma võimekuses vigase põlvega talvel hakkama saada ja kui toodi koju laadima, pakkus pealik, et kui tahan, võin koju ka jääda, nimelt oli kolm autot avariidesse sattunud ja remondis, nii et vabasid juhte oli kodus kibelemas. Võtsin seda kui jumalikku märguannet ja jumalikku sekkumist ja kuigi teine ülemus andis teada, et kui koju jään siis tõenäoliselt see aasta enam tööle ei saa, otsustasin siiski koju jääda , teistel võibolla väikesed lapsed ja vaja jõulude pidamiseks raha . Pealegi oli kodus ka suur hulk asju, mis kisendasid toimetamise järele. Samuti tundub, on november kõige vastikum kuu, pime, sooja ja külma vaheldumine ehk siis libedad teed ja halvad ilmastikuolud. Väike tagamõte oli ka seda perjoodi vältida.
Tasakesi ikka lootsin, et ehk detsembris saan tööle, nii kuis eelmine aasta oli juhtunud, aga ei kedagist, poolteist kuud läks kui lennates, rahad põlesid käest ja peale aastavahetust kui kutsuti kolmandal jaanuaril tööle, ei olnud küsimustki, kas minna või mitte. Auto ootas mind Helsingis, läksime kolleegi autoga üle. Pakkisin oma asjad haagisesse, et soomes oleks lihtne kolida, pealegi oli kolleegi auto väga puhas, minu asjad aga kottidega maas vedelenud , ja juhtus see, mida poleks tohtinud juhtuda, upitades asju koorma otsa kadus tasakaal ja prantsatasin taas sirge jala peale ja järgmiseks olin sunnitud võtma simulandist jalgpalluri asendi...
Sama jalg, sama põlv, seekord silmnähtava paistetusega. Aga nagu öeldakse , shampust joovad ainult julged, istuda sai, sõita sai, ainult liikumine oli vaevalisem kui eelmise trauma ajal, siiski  otsustasin paar päeva aega vaadata. esimesed päevad olid väga valusad ja hullud, ja siis neljandal päeval, ärkan hommikul ja voilaa, põlv samas korras nagu enne viimast kukkumist, tasus ka seekord risk ära kuigi vahepeal oli ikka käsi juba telefoni järele haaramas.
Niipalju ikka oma sõidustiili muutsin, et mägedes, kui ketimärk on, siis panen aegsasti ketid peale, et ei peaks oma nõrga põlvega eriti ekstreemsetes oludes riskantseid protseduure tegema. Sedagi olen õppinud, et kui all on plusskraadid, siis suure tõenäosusega on tõusud libedad ja tasub ketitada. Eelmine talv oli selles mõttes erinev, et sai pidevat külma ja kette läks vaja vaid paaril korral. Esimene ketitamine sai tehtud 52 tee peal bergenisse minnes. Minu hirmuõudusunenägu-paks märg lumi.  ennem tõuse pidasin kinni ja panin ketid alla. Esimesed ketitamised võtavad kõige rohkem aega, siis alles õpid, kuidas konkreetne kett panna et ta õige pingsusega oleks.  Panin ketid peale ja kohe tõus. Raske koorem ja no ei saa kiirust üles. Jäingi seisma mäe peal. Proovisin paigast võtta , aga paari tiiruga kaevasid rattad endid asfaldini ja käisid iseloomulikud raksatused, mõlemad ketid katki. Õnneks oli ketiplats lähedal, tagurdasin ettevaatlikult need sajad meetrid mäest alla , kogu mu 40 minutit vaev ja rassimine aia taga. Üks kett oli kapitaalselt puru, teist andis veel lappida. Panin varuketid alla ja läksin teisele katsele. Seekord õnnestus ohtlikust kohast üle saada. Edasi vurades nägin üht veokat päris külili, teelt välja sõitnud. Sellest pumbati kütust välja, Siis oli veel üks vennas kraavis, õnneks oli püsti jäänud, mootor töötas ja tüüp ootas Viikingit (Kohalik autoabi mis igasuguseid aparaate välja sikutab ja teele tagasi toob) ja siis edasi oli tee kinni, üks aparaat oli kraavis ja seda sikutati välja. Sai ikka tükk aega jälle oodatud.
Keti proovisin nädalavahetusel ära lappida, võtsin täiesti katki keti küljest tükke ja installisin selle külge. kolmandal katsel see ka õnnestus, esimesed kaks katset läksid aia taha, sest ketiribade ühenduslülid olid nii valju karastusega, et lahti painutades nad lihtsalt murdusid.
Bergenist tagasiteelgi panin ketid alla, seal päris kena serpentiin, ja hea oli , et panin, mäe peal oligi poolakas kahesillalisega kinni jäänud ja kallaku peal liiklus seisis. Ilma kettideta sellise pinasega oleks päris keeruline , kui mitte võimatu sealt uuesti liikvele pääseda.
Üks õnnetus pani veel tee kinni, Eda piiri poole sõites , oli veel tunnike sõiduaega, kui hoplaa, silt väljas, et stengt (tee kinni) no polnud mul ka võimalust ümber pöörata, teised aparaadid ka ootasid ja jäin minagi ootama, 4 tundi läks aega, kolm Viikingit olid töös, Üks oli vist pimedas kurvis kohtunud kitsal teel ülegabariidse veosega ja kokkupõrke vältimiseks teelt välja sõitnud. Igastahes esimesed, kes vastu tulid, (peale Viikingeid , kes vedasid lömmis veoautot) olid kaks autot mingite laiade majadega.
Alesundi lähedalt sain peale alumiiniumi koorma, 30 tonni mis paigutati nii, et haagis paindus läbi suisa, ja tagasitee viis mööda 70 ja 3 teid. kolleeg tuli just 70 pidi ja rääkis, et seal hull tõus ja hullult jääs, ilma kettideta ei pääse, samas, all ka kette peale ei saa panna, sest pool mäge on puhas asfalt. Panin siis vaimu valmis, et läheb ekstreemiks. Tõus oli tõesti hirmus, aga õnneks olid vahepeal tublid teetöötajad ka ülemise otsa jääst puhtaks saanud, au ja kiitus neile.
Üldiselt tundub, et kõige hirmsam on, kui tulevad sademed, ja eriti hirmus on, kui vaheldub soe ja külm, siis on teed kõige libedamad, samuti kui teed on küll puhtad, aga niisked, (sool) ja siis puhub tugev tuul, nii sain mitu kord tasase maa peal äkki ootamatult ratta ringi käima, päeval kõik korras, aga õhtul kiilakas.
Üks seiklus oli veel, kontrollplats, tavaliselt kaalutakse auto, kontrollitakse dokumente, varustust, rehvidketid, koorma kinnitus, mõnikord ka sõidumeeriku andmeid, aga seekord aeti mind kanalile ja kontrolliti roolilokse ja pidureid, hea et väljaheitegaase ei kontrollitud, muidu oleks täisülevaatus tasuta olnud. Kõik tundus ok olevat, ise vaatasin, kuidas ekraanil kõik seierid rohelises alas peatusid, aga vana trükkis mingi graafiku välja ja väitis, justkui mul oleks pidurid nõrgad. Joppenpuhhen, kuu aega sõidetud, kogu aeg ilusti pidama saanud ja nüüd selline uudis???? No asi nii hull ei olnud , et edasi poleks tohtinud sõita, aga kästi korda teha. Eks koju jõudes siis läheb masin remonti kohe.
Sai ka haagisele pisut viga tehtud. Tehase territoorium, päikseline ilm, ja vaja sisse sõita pimedasse angaari, no tiptop, nina juba sees kui tunnen väikest jõnksatus, pargin auto ära ja mis ma näen, uksenurgas ilusti diagonaaltala , mis ukseaugu väiksemaks teeb, ja sõidab sisse kolleg, enne kui jõuan midagi reageerida, käib ka tema haagise nurk jõnksti vastu sama tala. Nüüd kaks autot, milledel sama nurk lappimist vajab.
Ongi vist selleks korraks kirjutatud, Ja vähem kui aastane vaheaeg :) aga eks see ongi nii,l et algul on kõik uus ja huvitav ja lausa kibeled jagama, aga siis muutub asi järjest rutiinsemaks ja tuleb muu elu peale ja jääbki blogielu unarusse...

kaks kuud tööl

Olen blogi üsna unarusse jätnud, nii nagu ka kõik muud asjad, lihtsalt sõidan ja lebotan, sõidan ja lebotan.  Ja pole ka enam meeles, kus ja kuidas ja mida teinud olen, nii et kirjeldan viimase aja tähelepanuväärsemaid juhtumisi ja üldist olukorda.Tulen just lõuna Norrast kui antakse käsk haagised vahetada. Kuna on just olnud karm lumesadu siis on sellise koha leidmine, kuhu kaks autot manööverdama mahuvad, üsna keeruline. Esimeses kohas on igal pool rinnuni hanged, kohta küll jagub kerge lumega, aga ei riski sinna jääda, kui lund juurde sajab, ei pruugi enam teele tagasi pääseda. teises kohas , kus peaks olema suur plats, näen ainult eemalt traktorit töötamas lume lükkamise kallal. Parem ei hakkagi ronima, edasi ei pääse nii libe on, et jään tõusul seisma. Tasakesi manööverdan tagurpidi mööda kurvi ja tagasi ringi peale, kus siis suurele ja puhtale teele pääsen. kolmas koht tundub ok, kui mõni auto veel sinna ei tule, saab vahetuse teha. Loomulikult on seal veel üks auto, kui meie auto saabub. Teine juht laidab mu kohavalikut nii kui jaksab, kuigi küsisin talt eelnevalt, et äkki teab mõnda sobivat kohta läheduses. Viriseja ja mahategija tüüp tundub. Lahkume siiski sõbralikult. Pühapäeva õhtul sõidan laadimisele kuna esmaspäeva varahommikul peaks koorem maha minema. Sadas küll laia lund vahepeal aga sulas kohe. Puhas asfalt kuni parklani territooriumi sissesõidu kõrval. Sinna jään ilusti kinni. Proovin kette ratta alla visata aga paks märg lumi, ja kerge koorem, abi ei ole, Lõgistan edasitagasi kuni lõpuks olen risti teel, ja nagu kiuste , tahabki üks kohalik territooriumilt ära sõita. Algul tõreleb ja siunab välisjuhte ja ütleb, et väikestel teedel tuleb alati ketid panna, no ei ole nõus, siiani  ju asfalt iluspuhas. Siis tõreleb veel, et miks ma selliste rehvidega sõidan, ohtlik enesele ja teistele. Jälle ei ole nõus, sõidan ju sellevõrra aeglasemalt , kohalikud aga kihutavad kui pöörased kitsastel ja libedatel teedel. Vabandan siiski mitu korda, et tee minu tõttu kinni on ja lõpuks aitab vana isegi mul kette peale panna. Saan parklasse, vana pääseb koju ja kõik on õnnelikud. Järgmisel hommikul selgub, et ketid olid hea mõte, ehitusplats on samasuguse märja paksu lumega kaetud nagu parklagi, ja ümberpööramise koht on nii kitsuke , garneeritud veel suure lombiga, et ilma kettideta oleksin hädas, eriti tühja autoga.Platsilt lahkudes näen meie firma kolleegi kahesillalise autoga nukralt kette  lohistamas. Pean korra kinni ja ta küsib, kas ikka tõesti on seal kette vaja? Pangu alla, platsil tühja kahesillalisega...ta jääks sinna lume sulamiseni...

   Avastan uue tee Trondheimi, kui tulen üle eda piiri, siis sõidan üles nr3 pidi, pole nii järske tõuse ja languseid nagu e6 peal, külma on 10 kraadi, päike paistab ja asfalt on puhas ja kuiv, nauding koos ilusate vaadetega. Norrakad hoolitsevad oma teede eest ikka hoolega, pidevalt lükatakse puhtaks ja soolatatakse, ja kui uusi sademeid peale ei tule, siis muutub jäätee mõnikord lausa tundidega täiesti sõidetavaks, kui hommikul saad mõnest kohast üle muretult, siis õhtul pead kasutama kette. Veebruari alguses pean sõitma Rootsi üle Östby piiri . Üsna kitsas ja libe tee. ühes kohas juukseb üks elukas üle tee ja temaga kokkupõrke vältimiseks hoian teel  ii paremale kui julgen, Juhtubki see , et kuna teeperve märgistusvaiad on teineteisest üsna kaugel, on sahamees tee laiemalt lahti lükanud. ehk siis esimene ratas vajub teelt ära, proovin seda tagasi meelitada, liiga järsult keerata ei saa, auto võib kääri minna või üldse üle kaela lennata. Ei õnnestu, esiklaasist välja ei näe, sest üles paiskuv lumepilv varjab vaate. Olengi teelt välja sõitnud. Õnneks pole tegemist euroteega, kus järsud kraavid, samas paarkümmend meetrit edasi oleks juba korralik kukkumine olnud.

Närviline kõne pealikutele, tellitakse Viking mind välja tõmbama. Suhtumine on rahulik, pole ma ju esimene, kes sel talvel kraavis käib. Tuleb üks mees üsna tavalise väljanägemisega mitte just kõige suurema abiautoga. Võtame välja labidad ja kaevame lumest lahti auto esiots. Siis ajab abiauto metalljurakad maha ja hakkab autot välja vintsima. Olen tänulik, et autoks on metallesiotsaga DAF, Volost oleks järgi jäänud plastikupuru sellisesse sügavasse lumme sukeldumisel. Abistaja sikutab, siis vahetab jälle positsiooni ja sikutab uuesti. Vasak esiratas on juba teel aga parem ei taha kuidagi pervest üles tulla, peale paari katset laotab mees maha keti, et esiratas paremini kontakteeruks maaga ja mind teele juhiks. Sellest on abi ja peale veel paari korda olengi tagasi teel. mees laseb veel üles kirjutada, kui raske oli koorem ja mis on auto number ja lähemegi sõbralikult lahku. Sõidan edasi, veel korra libiseb esiratas teelt maha aga seekord saan ta auto ikka teel hoitud. Päris puhtalt auto siiski ei pääse, rool hoiab 90 kraadi viltu, midagi on esisillas kas kõver või viga saanud. Ka koorem on libisenud paremale pardale ja paremaid portesid muljunud. Koorem maha, uus peale ja vahetan auto mehega, kes koju läheb ja vigase auto koju viib. Järgmiseks autoks on Mega, ehk siis väikeste ratastega Volvo.Selline, millistel on väga lihtne plastikuid lõhkuda, kuna auto istub madalamal tee suhtes. Sellel tõttu on muidugi kaubaruumi kõrgus suurem, teelpüsivus aga viletsam. Ja auto on esmapilgul kohutavalt puhas, lausa ebamugavalt puhas. Isegi kardinad on sikksakki volditud. Otsin pilguga voodikantimislaudasid, kes sõjaväes on käinud, teab. Õhtul helistab kolleeg ja ütleb, et ühe meie autoga on juhtunud ränk avarii, ja juht on surma saanud. Norrakate lehel on ka pilt

Hiljem saan teada, et tegu sama mehega, kellega koos kuu alguses sai sõidetud. Mis teha, elu läheb edasi. Sõidan Bergenisse. sinasõit sujub ilusti, tagasitulles on kirjad väljas, peab kette kasutama. Panengi ketid peale, aga neid ei anna pingutada, liiga pikad või rehv liiga kulunud. Õnneks on mul kaasas väikesed koormarihmad. tõmban nendega ketid pingule ja sõidan mäkke. Väga aeglaselt, sest tõus on täiesti lume ja jäävaba. üleval platool on siiski üsna libe, kettidega turvalisem sõita. Mingi hetk muutub ketihääl. Jään seisma ja lähen vaatama, üks koormarihm on pooleks läinud ja minema on lennanud ka üks külje gabariidituli. teha pole midagi, sõidan edasi. lõtv kett käib vastu porilauda ja uuristab sellesse 30 cm pikkuse kanali. Jõuan vähem libedale alale ja võtan ketid maha. Teel on veel kolm pikka tõusu ja üks langus, aga õnneks puhtad. Helistan põhijuhile, see ütleb, et ei tea, pole kunagi vaja olnud kette kasutada. Tehnikategelane, ütleb, et ketid on rattamõõdu järgi ostetud, pole hullu, saan proovida, kas õnnestub üks riba ketist ära võtta meisli ja vasara abil. Tavaliselt lapitakse kette spetsiaalsete hiigelsuurte tangidega.

   Koorem Soome, teel kohtun sõbrapoisiga, kelle ka siia firmasse tööle sokutasin. Temal on 10 aasta tagune töökogemus ja juba paari kuuga sai omale kindla auto. Sõidab minust paremini.  Hotingis teeme puhekpausi, käime dushi alla ja joome Carlsbergi 3,5% õlut. Päris lõbus olemine , ainult et järgmine hommik on peale 4 õlle joomist tunne, nagu oleksin kolm viina nahka pannud. Ja riided kõik haisevad, sest sõber tossab kui korsten, eriti joomise ajal. Õnneks saan järgmine päev veel lisaks laevas dushi alla käia. 

Satun mööda sõitma kohast, kus karjused on oma põhjapõdrad suurde tarandikku ajanud.  mõned kilomeetrid eemal on suur põdrakari ühisest üritusest ära viilinud ja veedab aega hoopis teelt soola eemaldamisega, nüüd siis teada, miks teed libedad, loomad panevad ju soola nahka...

Godavngeni viikingiplatsil  torm kurja teinud,  

Üks ööbimine  otse vee ääres, täiskuuga ja paadisillaga, väga romantiline...

Pehmo beetaisane, nagu ma olen, pean oma attituuti vahepeal parendama ja puuduolevat julmust oraalselt lisama oma organismi

Soomes läheb kummaliselt,saan koorma ilusti maha järgmine hommik, siis oli mulle broneeritud teeniduse aeg, nimelt ei taha auto aegajalt kohe käivituda, peab 15-20 sekundit starteriga käiama enne kui vaikselt plödisema hakkab. Selline asi aga veoautol, kus suur mootor, keerab pika peale starteri kihva. remondis keeratakse korraks üks filter maha , määritakse tihendi tavotiga kokku ja keeratakse tagasi, nüüd käivitub auto ilusti. Aga samal päeval enam uut koormat peale ei saa, tööpäev otsas.  Harjumatult pikk puhkus keset nädalat, alles laeva pealt, siis paar tundi sõitu , Siis kell kolm lebosse ja alles järgmine hommik kell seitse laadimine, siis Naantalisse, autopesulast läbi  ja uuesti laevale. Sadamas teen ketid parajaks, töötavat inimest saabub uudistama ka mitu kaasmaalast. Esimene kett läheb vaevaliselt, teine juba sipsti, hea, et olen Biltemast omale meisli ostnud. Järgmine päev sõidan Ärjangi, vahetan kolegiga auto ja saan vastu samasuguseMega. Ja tagasi Stockholmi poole. Peale koorem ehitusmaterjale ,Norra ja siis peale gipsplaadid. Pean sõitma Nynashaminasse ja laeva, sealt sõidetakse lätti ja leetu tean? Paberites aga kirjas Visby. Vormsile läheb koorem või???? Aga ei, samast sadamast toimub praamiliiklus Gotlandile! Teengi päevaga otsa Oslo lahe läänekaldalt Rootsi idakaldale, ajaliselt läheb päris napilt, Norra algus väiksevõitu kitsad teed, Rootsi algus pikad tõusud, mis 30 tonniga võtavad isegi megal hoo maha, ja viimased kilomeetrid veel mööda kurvilist kitsast metsarada. Sadamas olen 45 minutit enne laeva väljumist. Loodan veel, et siin pole kohustust 1,5 tundi varem sadamas olla nii kuis suuremates kohtades. Saan ilusti chek inni tehtud ja seiskan mootori ooteplatsil samal ajal, kui laev sadamasse manööverdab. Kuigi olen alati võõrastes lennujaamades, rongijaamades ja sadamates, eriti suurte sõidukitega, hädas olnud, läheb seekord kõik meeldivalt libedalt. Peale keskööd olengi Gotlandil. Õnneks on siin päris kenad teed, vähemalt Visby ümbruses ja leian ka metsaveerel normaalse tasku, kus öö veeta. 

 Juhtub nii, et vaatan hommikul kuueni arvutist filme, ja ega eriti magama ei julgegi jääda, magan veel kella 10 laadimise maha??? Olen enne aega poe juures, töölised tulevad, lõpuks selgub, et selles poes makstakse arveid, kraam läheb teise poodi. Sõites näen ka pisut linna, selline armas haapsalu laadne asula, aga supermarketeid on tükki neli???ometi väike linnake... Saan koorma maha ja tulen tagasi juba tuttavale öömajale. Meri on lähedal, linn on lähedal, ilm on megailus, päike paistab, ja mina viskan pikali ja uinun kuni väljas jälle pime on. Niipalju siis turismist, homme on ehk parem päev. Esmaspäeval tagasi mandrile, siis Soome ja saab see reis läbi...

kes teisele auku kaevab, see...

Vaevu jõudsin eelmise postituse lõpetada kui hakkas juhtuma. Kõigepealt asun autot putitama, üks haagise küljegabariit ei põle. Astun autost välja ka karsummdi pikali,  ja mitte lihtsalt pikali vaid just nimelt karsumdi! Kui auto 45 tundi müriseb, siis väljalaske gaasid tekitavad auto kõrvale jääd sulatades kena loigu. Ja selle sisse ma astungi ja maandun täpselt oma pehme kohaga kõige sügavamasse kohta. Ja seda 16 kraadise külmaga. Löön valusalt ära parempoolse neeru, valutab ikka veel. Võtan siiski kruvikeeraja ja lähen uurin tuld. Sellega pole midagi teha, led ei põle ja vahetatakse kogu tuli. Kuigi ka sadul tahaks määrimist, nii vähemalt arvan, siis sellise külmaga seda siiski tegema ei hakka. Kolleeg kõrvalt ehmatab, et küll ei saa sa autot haagise küljest kätte, siis ei saa teda jälle tagasi jnejne, tuhat põhjust mitte tööd teha. Käin veel dushi all(milline luksus, sel nädalal juba kolmas kord) ja õhtul sõidan edasi. Liigun mööda e45 algul ja siis keeran 92 peale. Nagu ikka, on tee lausjääs,  Õudsaim hetk on, kui teel seisab suur võimas kraana, sarnane nendele, millega upitatakse paika tuuleparkide torne ja tiivikuid ka vist. Loomulikult on minu pool servas järsk langus ja loomulikult saan sellest aru, millega tegemist, alles vahetult enne temaga kohtumist, tuled on ju nõrgad. Siiamaani jääb mõistatuseks, kuidas temast tervelt mööda sain või kuidas teele jäin, sest peeglisse vaadates tundus küll, et oleme küljetsi peaaegu teineteise vastas.Tundub kohati, et olen väikestes asjades kohutavalt õnnelik inimene lihtsalt.  92 tee viimased 30 km on puhas asfalt, milline nauding. Järgmisesse päeva jääb veel 200 km laadimiskohani. Uus koorem ootab mind Jokkmokk nimelises kohas, kas pole huvitav kohanimi? Sõnumis saan aru, et vaid 2 tonni , kiirustan, et enne tööpäeva lõppu jõuaks koorma peale, küll siis pärast ka sadula määrimisega tegeleb. Tegelikkuses aga laotakse peale 27 tonni. Ja seda 26 kraadise külmaga. Nüüd saan aimu, mis tähendab töö põhjamaades. Tent on kui plekist, lõpuni kokku voltida ei õnnestugi. Õnneks koosneb koorem küllalt lühikestest pakkidest. Tagaluugi lukud ei tule algul lahti, lähen tööriistakastist haamrit ja kruvikeerajat võtma, tööriista kasti lukk kinni külmunud. Õnneks leian salongist ühe kruvikeeraja ja saan häda pärast lukud siiski piisavalt puhtaks, et nad lõpuks tööle hakkavad. Siis hakkan võtma nurkasid, jälle, kasti kaan, kus nad sees on, täiesti kinni külmunud. Saan teda vaid pisut paotada ja ugitsen nurgad välja  tekkinud pilust.  Esimest korda panen selga kogu sooja tööriiete vormi, tavaliselt piisab , kui viskan peale jope. Käed lõpuks harjuvad külmaga, soojad kindad ju ka kinni külmunud tööriista kastis. Lõpuks on koorem peal , paberid taskus. Tõstukijuht pakub veel kohvi, vastan, et äitäh, aga panen kiiresti lõuna poole jugama, ehk seal on soojem. Kolme tunniga jõuangi mingi maa lõuna poole. 31 kraadiga  läheb auto lolliks ja  hakkab mootori hoiatusi viskama. Helistan põhijuhile ja saan teada, et see on normaalne, aju ei tunnista lihtsalt temperatuure üle 31 ja lähebki lolliks, kuna ei saa aru, milline on temperatuuride vahe.

Tee veeres näen veoki küljest irdunud kabiini, taas üks õnnetu kihutaja auto ära lõhkunud. Veermik on juba minema viidud, küllap ei saadud kabiini olemasolevate vahenditega kaasa võtta. Kraavis käimise jälgi on veelgi näha. Raske on leida ööbimiskohta, küll on tasku liiga väike, küll välis kurvis, küll kallaku peal, ükski variant ei kõlba. Korraliku parkimiskohani on veel sada kilomeetrit. Lõpuks leian enamvähem sobiva tasku. Piisavalt suur,sügav, sirgel teel. Mootor tiksub öö läbi, külma on 20 kraadi, soe ju iseenesest, aga akud tõmbuvad tühjaks 3-4 tunniga, ilma ,et ühtegi tarbijat taha oleks ühendatud.
 Järgmine hommik näen üle pika aja päikest. Siiruviiruline ja tõusude, langustega tee võimaldab päikesetõusu mitu korda nautida

Lõpuks saab enam mitte nii jäine e45 otsa.Kohati, kus tee laiem, kurvid laugemad, liiklust vähem, saab isegi 80ga sõita. Mõnes kohas piilub ka asfalt välja. Jõuan e14 peale, siin juba ilusad puhtad asfaldijäljed ja saab tempot teha. ometigi leian siin tõusu, kus mäe peal enam edasi ei liigu, rattad käivad ringi. Ronin välja ja üritan kette panna. DAFil see nii lihtne pole nagu volvol oli. Algatuseks ei suuda ma silda tõsta, siis ei saa ma küljest ära porilauda mis kuidagi jõuga ja viltuselt istub, ja samal ajal pean jälgima, et keegi möödasõitja mind alla ei aja, kahelt poolt. Tööriistakasti luugi saan lahti...aga see ei jää enam kinni. Kuidagi jõuga kangutan lõpuks porilaua maha. Siis taipan, miks silda tõsta ei saa, abisild on ju juba ujuvas asendis. Nüüd hakkavad asjad laabuma, lasen abisilla normaalasendisse ja tõstan auto tagaotsa üles, nüüd on mul rohkem ruumi tegutsemiseks, venitan keti peale, esimesse auku, liigutan autot, saan keti peale, tõstan kogu vahepeal vaja läinud ja autost välja tõstetud padajänni kabiini ja sõidan aeglaselt tõusu pealt minema, lahtisest aknast hoian käega kinni lahtist luuki auto küljel. Kett leiab sobivama asendi ja muutub lõdvaks ja hakkab vastu porilaudu käima. venin aeglaselt edasi lootuses mõnele taskule, neid aga ei ole ega tule. Jään sirgele lõigule seisma , panen tööle ohutuled ja mõtlen kiiresti välja, mis teha. Siis hüppan välja, päästan keti lahti, tee on niisamagi sõidetav, ja leian koha, kus saan üle kaane tõmmata koormarihma, hüppan autosse ja minema...kui meenub, kett jäi teele lebama! Õnneks olen vaid paarkümmend meetrit edasi liikunud, jooksen ja tassin keti auto juurde. Edasi kiman mööda praktiliselt puhast asfalti. Jõuan ööbimispaika ja olen tubli, siin on muidugi soojem ka juba, 2,5 külmakraadi. Sõidan autoga eest ära, määrin sadula, puhastan porilaua kinnituskohad ja see sobitub ilusti oma õigele kohale. Edaspidi läheb ketitamine ja haagise haakimine ka selle autoga pisut ladusamalt.

Jaanuari algus

5 jaanuar asun jälle töökohustusi täitma. Kuigi on tunne, et tegelikult pole selliseid suuri unistusi hetkel, mille nimel rabeleda, on siiski mõned väiksemad +veel igasugused kohustused ja need vajavad finantsi, ja vabalt võib iga hetk mõni unistus ju tekkida, siis on hea, kui mingigi kapital varuks on. Küsibki pealik , millal tööle tahan tulla? Vastan, millal vaja on? Ega see kodus vedelemine tervisele hästi ei mõju, hakkabki eelmine aasta kadunud kõhuke vaikselt tagasi kasvama. Kolin välja oma ajutisest linnakorterist, koristan nii kuis oskan, varun riideid, toitu ja lähen kontorisse. selgub, et auto ootab mind teisel pool lahte kapellskäris, Viskan oma 400 liitrit kraami ühte haakesse ja sõidame sadamasse. Algul ehmatatakse, et oleme tekipiletiga kuna rahvast on liiga palju, siiski saame kajuti. Võetakse kamba peale ka üks viin mida lahendatakse hilise ööni. Seina taga naabrid kolgivad vastu seina. peale teist korda ja venekeelset sõimu otsustame magama minna, kell on tõesti palju. Hommikul sadamas leiab iga juht oma auto. kolime. Mõnedel on akud tühjad. Minu omal ka, eelmine mees on unustanud sisse adapteri ja kapiuks ka lahti nii et valgustus seal pidi põlema . Kahe nädalaga aku nii tühi, et ükski lamp ka põlema ei lähe. Teist käivitades põletab üks abivalmis mees ära akukaitsme ja jääb ise hätta. Õnneks on tarku ja kogenuid ümberringi ja viga leitakse ühisel jõul. Sama mees aitab ka minul leida piisavalt energiat . Hea tunne, kui autolaip ellu ärkab . Kuna veel ei ole tööd, sisustan aega asjade paigutamise ja auto seisukorra kontrollimisega.Peale lõunat saan sihtkoha ja asun teele, mõne aja pärast antakse uus sihtkoht. Lõuna asemel liigun põhja.Laadimisel väidetakse algul, et minu koorem läheb alles nädala lõpus, asjaolude selgumisel siiski hakatakse koormat laadima. Olud on keerulised, kuigi on soe ja pole libe, siiski kiiresti ei saa sõita, vastutulevate autode tuled pimestavad ja lihtsalt ei näe, kus parasjagu teel paiknen. Praami peal saab mind kätte sama koormaga kolleeg. Lõpposa teest on kohutav, kitsas ja käänuline, õnneks on soe ja tee puhas, tõusud on päris järsud.Tagasi sõites enam nii hull ei tundu. Uus koorem peale ja tagasi rootsi poole. Platoole tõus jääb hämarikku, päeval kuiv tee on õhtuks niiskeks tõmmanud , kohati külmakraadid. paaril korral tõmbab ratta mäe peal ringi. Mängin pisut gaasiga ja pääsen tunnelisse. Seal ootab ees uus üllatus. Üks hiigelkõrge kaheosaline veoauto. Seisab . ja tõesti,  tema katus on peaaegu vastu tunneli seina. Kiilun ennast hästi väikselt tema kõrvale, kõrvad kikkis ja hing ärevil, kas ei kostu iseloomulikku kriipimise heli. Kui kabiinid on teineteisest möödunud, lõppeb minu julgus, kui näen, kui lähedal ise seinale olen. Õnneks läheb tema liikvele, pääsesime mööda! Rõõmsalt rebin rooli vasakule ja annan gaasi, kui käib laksakas!  Neetud, unustasin lihtsa mehaanikareegli, kui kangi üht otsa nihutada ühele poole, siis kangi teine ots ju liigub teisele poole, käis haagise taganurk vastu tunneli seina, ja loomulikult ka ühtteist puruks seal, õnneks mitte eriti palju. Traditsiooniline patukahetsuskõne ja sõit edasi.Teen 10 tunnise tööpäeva, kuna esimene päev oli niikuinii poolik, samuti kolmas, siis töötunde on veel piisavalt. Samuti kahtlustan, et kolleeg sama koormaga ammu juba rootsi poole peal. Ületan ka teise platoo E6 peal, kohati on tuul jää lihvinud klaassiledaks. Hästi ettevaatlikult ja vältides järske liigutusi jõuan teisele poole. mäest alla, kusagil 500 m peal muutub asfalt kuivaks ja julgen sõita 80ga. kahjuks saab aga mu 10 tundi tööaega läbi ja pean puhkama.
 Hommikuks on muidugi eilne puhas asfalt asendunud lumise jääga. Enne Throndheimi töötab kaaluplats. Sõidan üle kaalu ja mind suunatakse teelt maha, miskit on mäda. Kontrollitakse dokumente ja veolitsentsi, viimast ma ei suuda kohe leida. Vaadatakse üle koorma kinnitamine, kästakse ära võtta oma pandud lauad armatuurilt, see on Norras keelatud, ja juhitakse ka tähelepanu haagise piiri peale kulunud esisilla rehvidele, mõõtmine annab vist üsna täpse tulemuse, trahvi ei tehta , aga kontrollehele märgitakse, et lumise teega peaksin kasutama kulunud rehvidel lumekette. helistan ka pealikele, nad on üsna närvis ja kaitsepositsioonil, aga kuna trahvi ei saanud pole ju asi eriti hull? Igas tahes oleksin pidanud auto kätte saades ka rehvide kulumust kontrollima, igati loogiline ju, samas, kuna sarnaseid probleeme varem pole olnud ja autosse kolimisel on ka tuhat muud tegevust siis alati midagi jääb ka tegemata. Rehvimustri kontroll vast siiski mitte, pehme laks vitsaga ju juba saadud :) Kontrollija küsib, kuhu sõidan, vastan, Rootsi. Ütleb, et kui sõidaksin edasi E6-te, oleks kõik ok, aga rootsi poole minnes pean ikka vist ketid peale panema. Õnneks siiski on tee nii hooldatud, et ise küll ketivajadust ei näe. Edasi mööda jääteed E45 põhja poole . Kolleeg teab ühte head kohta puhkepausiks ja sinna ka jõuame. Pühapäeval üritame sõita viimase lõigu , et esmaspäeva hommikul koormast vabaneda,

mõned pildid vahelduseks

Enne reisi käisin küll Klickis kiibitsemas....aga jäi fotokas seekord ostmata, niikuis ka väline kõvaketas ja isiklik gps

 see on veel üsna hea tee, kette pole vaja

 Sellise apastraadi sabas möödub mitukümmend kilomeetrit E10 peal, enne veel ootan kolm tundi kuniks koguneb piisavalt pikk kolonn. Ja siis nad tulevadki teiselt poolt, pääsesime läbi! hõiskavad õnnelikud reisijad aga võta näpust, peale pikka ootamist ja siis saha sabas venimist ootab veel üks katsumus, usinad tollitöötajad otsivad kõik läbi...

 sellisel teel lendavad kohalikud 80-90ga, mina 40-70ga heal juhul. Mõned lendavad ka kahjuks teest mööda.

Ka sel aastal vahetus aasta

Aga puhkus.... nii kuis juba mainisin, esimene õhtu taas MCs, Selle peo ja konserdi meeldejäävaim esineja on Mad Road, laivis muidugi kordi parem kui väikeselt ekraanilt ja vaevalise heliga. Tõenäoliselt kustun ära kell 11 õhtul, (mis tegelikult toimus) Aga ise mäletan, et rokin varajaste hommikutundideni, kallan sisse ohtralt õlut, käin veel söömas statoilis ja alles siis kustun ära. Hommikul ärkan, parem pool minust käes olnud õllega üle valatud, aga võibolla proovib keegi mind äratada, Igastahes ajan selja sirgu, astun sirgel sammul baari ja võtan reisspassiks ühe õlle. Tänu õnnelikele asjaolude kokkulangemisele ei pea öömaja pärast muretsema, minu kasutada on ühe toreda ja huvitava inimese kesklinna korter mida ta parasjagu ise ei kasuta. Edasine puhkus toimub laisalt, kütma ei pea, süüa ei taha, loen Poul Anderssoni , püüan suhelda sotsiaalmeedias ja magan. kuni järgmise nädalavahetuseni. Üldiselt magan hiliste tundideni et siis tõdeda, hakkab juba pimedaks minema, eks homme olen asjalikum. Jõuab kätte laupäev, Tartus MC Põletajate juures pidu. Sinna peab ju minema mootorrattaga, ikkagi detsember ja äge on. Ostan veel kaks paari kindaid et käed oleks soojas ja kuivas, ilm on üpris sompus. Mõnikümmend kilomeetrit Taru poole teen peatuse, vaja fotosüüdistus teha sellest etevõtmisest. Samuti vahetan nahast siklikindad sooja voodriga töökinnaste vastu. Juba esimestel meetritel saan aru, viga! Kindad on küll peopesa poolt nahast, samas pealtpolt riidest ja tuul tuleb sealt ilusti läbi. pean vastu Mäoni, Tangin Statoilis ja põrnitsen seal müüdavat McGyveri teipi mis on üüratult kallis. Ratta juures avan seljakoti ja sealt vaatab vastu kodust kaasa võetud teip, bofferdan kinnaste pealmise osa ja sõit võib jätkuda, natuke parem.

Tartusse jõuan hämaras. Kuna pidu on hilisõhtul, siis üritan kohtuda mõnede oluliste inimestega. Kohati on ettevõtmine edukas, samas enamus siiski on kusagil ära, nii et olen ka ilma öömajata. Kaasas on soojad tunked ja vihmarõivad, jään vast ellu ka paadialusena

Peale kohtumist siirdun pange ja püüan tekkinud üksildust ja nukrust maha pesta süües kopsaka roa ja meelitades enese seltsi toredaid inimesi, kahjuks ebaõnnestunult. Kõht täis kükitan veel mõnda aega TRÜ hoone ees ja siis lähen tagasi Lodjakoja juurde.

Õnneks on lodjakojalised välja visanud ühe diivani, sellel lebades ja mõtteid mõlgutades möödub ka veel aega kuniks võin motoklubisse liikuda.

Seal on rahvast veel väga höredalt, saan oma õlle, leian ühise keele ühe kotkapojaga, kellel, nagu selgub, on sama marki ratas kui minulgi. Juba läheb huvitavamaks. ja mida rohkem rahvast ja enam alkoholi, seda rohkem ununeb nukrus ja paraneb olukord. DND on grupp. kes sel koserdil esitab Nirvaana lugusid, üldiselt täiesti arvestatav koosolemine. Ja taaskord varajaste hommikutundideni. Naljakas on üks neeger, kes tuleb sisse, seisab tükk aega fuajees ja näpib oma telefoni. Kui olen väga väsinud, keeran ennast pingile pikali, Varsti avan silmad ja näen, et piduruumis on külastajad asendunud ratastega. Loivan välja ja lükkan ka enda oma tuppa sooja. 

Läbi une kuulen veel, et keegi läheb tülli, keegi saab peksa ja mida iganes veel, magan rahulikult edasi. Hommikul peale paari lonksu kokat asun kodu poole teele, et veel valges jõuda, Tagasitee on rängem, niiske ja külm, aga kuidagi ikka , käed kanged, veeren garaazini , vahetan 2 ratast 4 vastu ja naudin vahelduseks ka katust pea kohal. Edasi läheb vana päevakava järgi, poole päevani uni, siis mõni film või raamat või söök ja siis poole ööni unetut vähkremist ja mõttelennutamist.

Saabub uusaasta.Päeval käime pojaga sushit söömas ja vaatame kinos 47 roninit. Ostame ühte-teist head paremat ka poest ja poiss paneb nahka osa väga heast veiselihast tai moodi. Terav noh. Ja väga hea.  Taanlasest sõber kutsub mind oma juurde. Tahaks küll linna peale seiklema minna aga juba tuttavad inimesed on ka olulised. Võtame seal aastavahetuse vastu, tujurikkujat vaadata ei saa. Sööme, ajame juttu, Lööme klaasid kokku, saabuski.

Veel õue ja laseme õhku ...mõnikord ka horisontaalselt, mingi hulga tuld ja pauku...tuleb troll ja hüppan peale, vanalinn värise!

Vabaduse plats on klaasikilde täis ja käib miski konsert, minu eesmärk aga on jõuda Von Krahli. Mõned õlled ja mõned tuttavad, Ühe kena vene tüdrukuga hakkame millegipärast rääkima Castanedast, kas tõesti olen juba nii purjus? Kusagil kärisevad mu teksad, oli seda nüüd vaja, aga parata pole midagi, show must go an...Lavale laekub hull grupp, lauljanna näeb välja nagu noor Tina Tuner, soengu poolest, laulab nagu Suzie Quattro ja rokib hullu moodi, meeldib, kuigi pärast youtubest üle kuulates....aga seal ei pääse esile solisti sharm...on ühendatud välimus ja muusikastiil , mis mulle tavaliselt erilist elamust ei pakuks...Krahl sulgeb uksed ja edasi tuleb levikas, ka seal ei saa kaua olla, visatakse välja, sulgemisaeg, otsustan, et aitab, ja lähen koju. Tee peal sisenen veel korra shootersisse mõttega kasutada toaletti, poole kõrtsi peal sammub mulle vastu turva kes peale lühikest sõnelust tõukab mind väljapääsu poole. Diplomaatiaga ei saavuta siin midagi ja vägivalda ma ei kasuta, Vägivald on asjatundmatu viimane abinõu, nagu väljendas suurepärast mõtet  ulmekirjanik Isaak Asimov. Lahkun pisut nukralt, sest tõesti, tulin siia nagu sõbra peetavasse kohta ja ainuke koht kus vägivaldseks muututi mind välja visates. Edasi jääb teele Woodstock, üsna halva kuulsusega koht, nagu mulle mulje on millegipärast jäänud. Astun sisse, tõenäoliselt kasutan ka toaletti ja asun pummeldama inimestega, kellest kaine peaga käiks tõenäoliselt suure ringiga mööda. Mu ootused saavad täidetud, kellegagi ikkagi pisut noritakse ja territooriume jagatakse. Õnneks olen suurt kasvu ja tundmatu suurus. Pannakse kinni ka see kõrts ja, jõudnud öömajale, saan alustada uut aastat mõnusalt puhates oma öistest seiklustest. Aga ees on veel üks katsumus, firma jõulupidu.Saabun õigeaegselt, seljas tume ülikond, jalas roosad ketsid.

Ise värvisin, kogemata. Pidu läheb kohe käima, õhtujuht teeb mingid mängud, laud on roast lookas, jooke valatakse ojadena. Lööme tantsu nii et otsaesine märg. Täitsa lahe pidu. Kohas, kus minu ema töötas aastakümneid tagasi ettekandjana. Enne Vana Toomas, nüüd kannab nime Maikrahv. Kindlasti kallis koht raekoja platsi ääres vanades võlvlaega keldriruumides. Kui astun kogemata tantsuhoos peale ettekandjale saan aru, et on aeg lahkuda. Olen liigselt tarbinud. Viimane katsumus läbi, võib jälle tööle tagasi minna. poolteist päeva veel, et teha rentlordile kloorise lapi jäljed igale poole jätmaks muljet, et hoolikalt püüdsin oma jägi sellest kodust hävitada. Loomulikult jääb kogu tegevus viimasele hetkele.