veel mõned plõksud

reis2 Poola

peale edukat shotimaareisi oli mul hammas verel. Ja plaan teha väike tripp Poola kus tahtsin külastada üht hipikogunemist ja siis sealt edasi sõita Wolini viikingilaagrisse.
Kõigepealt muidugi oli bussil ülevaatus otsas, ja esimesel katsel seda teha ei õnnestunud, nii et pidin hiilima Valgeranda surfilaagrisse ilma ülevaatuseta. Õnneks keegi mu vastu teel huvi ei tundnud ja nii sain katsetada reisimist ja ööbimist surfivarustusega , lisamõtteid ja kogemusi ja mitte ühtegi trahvi. Ülevaatuse lõpuks ikka sain kui olin pidureid paremaks tuuninud. Pakkisin kaasa paraja hunniku kraami,nii viikingivarustust kui autovaruosi ja tööriistu. Hipilaager toimus lõunapoolas. Sinna sõitsin kaks päeva. Ei minged seiklusi, esimese öö magasin täpselt samas kohas kus shotimaale sõites. Riiat läbides olin nii unine, et sõitsin otse, kus oleks pidanud veehoidla juures ära keerama, kui veast aru sain,pöörasin otsa ringi, aga see kuramus oli 4 realine tee, nii et algiul sõitsingi vastassuunavööndis. Õnneks sain veast aru ja haljasriba võimaldas ka õigesse ritta minna. Väike seiklus siiski oli..
  Bussis magada on muidugi hoopis teine teema kui KIAs. Saad laiutada ja istuli tõusta ja privaatsust on sest aknad teibitud ja kardinad ees. Olin ka ostnud 10 cm porolooni sest relhjeefsed istmed kõige mõnusamad küljealune siiski ei olnud. Hommikul ärkasin liiga vara nii et päeval tuli jälle uni peale, Teisel pool Warssawit tegin bensukas paritunnise päevaune, just see hetk hakkas ka jube padukas, nii et jube chill oli uinuda kuulates vihma põrinat vastu auto plekkkatust.
  Õhtupimedas läks tee mägiseks, sain aru, et buss eriti tõuse ei armasta. Mõned km enne laagrit sain mingid hääletajad peale. Tuli välja sama laagri mustad lambad, laagris ei ole soositud elektroonilised vidinad ega alkohol ega loomne toit, siis nemad olid teinud alternatiivlaagri kus see kõik on lubatud. Ööbisingi nende juures aga olin väsinud ja väga ei viitsinud nendega jaurata. Pealegi tuli sealt väga palju juttu, et jagamine on hoolimine aga mulle see ei meeldinud, vaesed ungari tudengid lootsid minu kulul kõvasti pidutseda sest neil endil tundus kõik juba otsakorral olevat :D
  Hommikul läks varakult uni ära ja sõitsin tegelikku parkimispõllule. Seal oli näha jägi hiljutisest porimöllust,mitmed autod olid kinni jäänud jne. Parkisin bussi nii lähedale kui julgesin,võtsin mõned asjad ja läksin laagrit otsima. Poriseks trambitud rajalt polnud võimalik eksida ja umbes tunnikese pärast nägingi esimest hipit, tumedat värvi mees tõusis heinamaalt asjatoimetuselt, viipasin talle ja läksin edasi.
  Jõudsin suuremate telkideni kus ka nii varajasel tunnil veel kedagi ei toimetanud, põhihipid magasid eelmise õhtu prallest. Hiljem hammustasin läbi, et tegemist oli köögitelgiga ja paar päeva mul seal mööduski.
  Siis kuulsin eesti keelt, paar tüdrukut marssisid seljakottidega mööda, ajasin mõne sõna juttu, osad neist olid juba ära minemas, teised saatmas. Jääjatega pidime veel kohtma aga kahjuks ei õnnestunud.
Kuna laagri moto oli, kui märkad mingit tööd, mis tahab tegemist, siis on see sinu. Ja mina märkasingi suur hunnikut pesematta potte ja plastkaste. käärisin käised ülesse ja asusin tegutsema. hiljem liitusid veel mõned inimesed. Vahepeal käisin ka ujumas jões ja kui nõud puhtaks said, liitusin sibula ja küüslaugupuhastajatega. Siis äkki tekkis jälle uus hunnik potte ja jälle asusin neid küürima. Selgus, et vahepeal oli märkamatult lõunasöök ära olnud. ja kui kolmas laar potte laekus, oli ka õhtusöök ära olnud. Õhtul veel tantsiti lõkke ääres ja lauldi ja mingi kell rändasin tagasi autosse läbi pimeda metsa . Parklas kohtusin poolakate, prantslaste ja soomlannaga kes lõbusaste põllul poola viina libistasid ja polnud üldse kindlad, kas nad sealt kuhugi edasi liiguvad.
  Hommikul läks jälle uni varakult. Eelmine päev olin ka pisut luuret teinud ja leidnud, et kui sõita joodikute laagrist mööda, saan oma bussi üsna lähedale parkida, iga päev kakskolm tundi rändamist ei kõlanud üldse hästi. Ka teine päev möödus nõusid pestes. aga juba hammustasin läbi söögiajad ja olin vups platsil. Nägin ära ka rituaalid, enne söömist moodustati ring ja lauldi kuni inimesi sai piisavalt, ja siis tänati ja istuti maha ja hakkas toidujagamine. Kõik töö tehti vabatahtlikult. Päris hea kraam oli valmistatud. Pele toidujagamist oli maagilise mütsi ring, koguti annetusi, kes sai see andis, aga kelle polnud, see egi lihtsalt pai või naeratas või tegi mõne muu shesti. Peale sööki olid töötoad, kes mida õpetada tahtis. Mina põrutasin tagasi nõusid pesema. Õhtul jälle tantsiti ja lauldi.
 Kolmas päev olin juba õppinud tööst kõrvale vaatama. Nõusid enam pesta ei viitsinud, käisin ujumas, kondasin niisama ringi, tõin metsast puid köögilõketeks. Tegin natuke akrobaatikat kaasa , suhtlesin mõnede inimestega.
   Neljas päev siis oli aeg lahkuda. Üks poola tüdruk oli mult küüti palunud ja pidime hommikul vara lahkuma, 8, aga teda ei olnud ei 8, ei 9, algul arvasin, et jälle ajavahe, aga lõpuks lebotasin niisama. Minul ju kiiret polnud, tema tahtis varakult lahkuda. Kell 11 kuulsin, et keegi peatus auto kõrval. Piilusin välja, seisiski eilne tüdruk seal, lükkasin akna lahti ja ütlesin welcome. Ta oli väga imestunud sest arvas, et ma juba läinud, pidin siis seletama, et temal oli kiire hommikul vara lahkuda, mitte minul. Viisin ta Krakowisse. Teel võtsime peale veel kolm hääletajat, slovakkiast, Iisraelist ja Venetsuelast. Sai räägitud maast ja ilmast, sõime poola pelmeene, rääkisime maailmapoliiitikast päris huvitav kogemus.
   Need hääletajad poole Poola peal maha pandud liikusin Wolini poole. Buss nagu ikka , mäkke väga heal meelel ronida ei tahtnud, jäi isegi täislastis rekkadele jalgu, üldse oli kuidagiuimasevõitu. Pärast  kütusekulu arvutades sain tulemuseks sinna minnes 7,5 mis on väga hea, tagasitulles aga 10...tõenäoliselt oli loomulikule uimasusele lisaks ka parem esipidur kergelt peal, mingil tõusul isegi tundsin seda aga  edspidi jälle mitte niiväga..Mingi sada km enne Wolinit sain poola hääletajad peale, sain teada et samal ajal toimub mitte väga kaugel ka üks rockfestival, mida ennemalt nimetati woodstockiks, aga mingite vaidluste tgajärjel nüüd siis polska rock või midagi sarnast. Igastahes konseptsiooon oli hea, sissepääs ja telkimine tasuta, konserti peavad üleval toidu ja joogimüügiputkad. Ja seal esineb Arsh Enemy. Käis isegi läbi mõte hooöpis sinna tüürida , aga valisin lõpuks ikka viikingid.
  Laagrisse jõudsin päev varem, parkisin enne laagrit mingi mehe õuele, maksin talle selle eest. See oli neil mingi festivali lisasissetuleks, kõik lähikonna hoovid olid rakendatud. Ajasin vatid selga ja otsisn üles eesti viikingite laagri. Siin laagris tarbiti ohtralt liha ja vägijooke, kohanesin kiiresti, ja esimene õhtu jõin end pildituks, tegin laagris pahandust ja varastasin kellegi vorste võõralt lõkkelt, selle peale tuligi pilt ette, et üks onu kangesti pahandas minuga. siis tõmbasin saba jalge vahele ja läksin autosse magama. Järgmine päev sain ka oma teisest öisest kuriteost kuulda ja kinkisin viikingiklubile meeleleevenduseks pakistanist minu raha eest tellitava viikingikiivri. Tore oli ka järgmine päev käia lõkke juurest lõkke juurde ja otsida , kellelt ma vorste virutasin, sest ei tahtnud ju halba verd vemmaldma jätta, otsimine oli lõbus sest probleem oli lõbus,, aga leidmata õige ohver mul jäigi ja lpitusvorstid talle üle andmata. Käisime kahel päeval massilahingus, jälle kogemuse võrra rikkam, muidu oli ka päris suur turg, palju rahvast ja kauplejaid. ostsin kiivrile mütsi ja rõngaskrae. Kuna akudrelli olin koju jätnud, läksin nagu vanasti, sepa juurde, et mul vaja mõned augud kiivrisse teha et rõngast sinna kinnitada. Elukallid augud said, 8 auku ja selle eest kasseeriti 15 euri, mees muidugi tegi ka seda nii, et sepistas puuri ja siis vist käsitsi puuris need augud, tulid väga autentsed, lopergused, aga sain oma rõngaskaeluse ikka ilusti igalt poolt kiivri külge. Hankisin sealt ka omale viikingistiilis noa ja puidust taldriku, nii et muinasaegne vorm sai pärispäris täiuslikuks. Laager läbi vurasin ilusti kahe päevaga tagasi koju ja oli ka see reis tehtud...
  Viisin nad veel mingisse linna ja edasi

reisid

vaatan, viimane post tehtud pea kolm aastat tagasi, pole paha ;) tööalaselt palju just juhtund pole, käisin korra kraavis 2018talvel, sama jama,tee lahti aetud laiemalt, esiratasvajus ära ja olingi lääbakil kraavis. Välja tõmbamas käis kaks vikingit, Juhtus ka see, et teel kooles ära survelaager, viing vedas mu Umeasse teenedusse, kus kahe päevaga asi ära parandati ja ka uus sidur pandi. Õõbisin endises vanglas kus kambritest oli hotell tehud, Selline üsna minimalistlik, Nagu vanglale kohane. Ka omapärane kogemus. Sel aastal sattusin aga sellise seikluse otsa, et tõstesild tõseti nina ees püsti, jälle kogemuse võrra rikkam.
  Aga üldiselt tahtsin kirjutada reisidest mida kahe viimase aasta jooksul olen teinud. Algaks 2018 kevdest :

 Shotimaa

Reisima sinna  meelitas mind IMCF turniir ehk siis tõlkes rahvusvaheline keskaegse mõõgavõitluse föderatsiooni turniir. Eestit esindasid seal kaks võitlejat ja läksin sinna neid assisteerima. Hetkel kõige arvestatavam liiklusvahend oli mul Kia Rio mille olin soetanud omale oksjonilt umbes 186 euri eest. Kõige uuem pill, ikkagi 2000 aasta oma. osaliselt küll pahtlist üles ehitatud. Kui olin sinna sisse ladunud kõik oma potensiaalselt vaja mineva kraami ja vaatasin mõtlikult, et peaks veel temasse mahtuma magama, tundus mission impossoble. Aga taganemisteed ei olnud, saagu mis saab. Esimeste km peale hakkas kohe midagi kahtlaselt ragisema, pidasin kinni ja piilusin alla, midagi ei näinud. Sõitsin edasi ja ei teagi, kas ragin kadus ise või lihtalt harjusin sellega ära, aga rohkem üllatusi tehnilise poole pealt mulle kogu reisi ajal ei juhtunud . Esimese päeva õhtuk jõudsin kusagile Lätti, teisele poole Riiat.magasin tee pervel parklas paari rekkaga kõrvuti. Hädaga lahendasin ka magamiseprobleemi, kui kõrvaliste ette lükata ja seljatugi ka, siis tühimik täites käepäraste vahenditega sain end ikka kogu pikkuses välja sirutada, jalad pagasnikus asjade vahel. Teise öö veetsin tõenäoliselt kusagil saksamaal, sellest erilisi mälestusi pole säilinud. Jube tüütu oli tankimine, kuna auto paak vaid 40 l siis iga 300 km tagant peatus,
  Algul mõtlesin , et sõidan üle lahe rongiga, aga kuna see oleks maksma läinud üle 200 euri, valisisn siiski laeva. Pileti ostsin sulli eest kassast, läks maksma umbes 135 euri, oleks netist tellinud, oleks odavamalt saanud aga ei aimanud, mis kellaks sadamasse jõuan ja ei viitsinud ka passida eriti, et mõnikümend euri säästa. Prantsusmaal otsiti mu auto kergelt läbi, sama saatus tabas mind inglismaal, aga kui oma kohmakas inglise keeles neile seletasin, kuhu lähen ja nad nägid keskaegset varustust pagasnikus, ja kui veel mainisin, et tütar elab Londonis, siis nad leebusid ja lasid mu edasi sõita. Vasakpoole liiklusega harjumine võttis aega, aga sain peaaegu hakkam. Korra õnnestus ringteel tuimalt ette keerata sest vaatasin valele poole, õnneks sain pidama sest anti kõvasti signaali. Ja kiirteedele sõitmine oli vastik, sest kiirendusrada praktiliselt puudus ja paremast peeglist polnud eriti näha, mis paremal pool toimub. Londonist sõitsin mööda paremalt poolt, ja sattusin tasulisse tunnelisse. Mille eest pidi maksma internetis, nagu põgusalt siltidelt lugesin. Maksmiseks oli kaks ööpäeva aega. Uhasin aga rahulikult põhja poole, erilisi seiklusi ei olnud, ööbisin kusagil pimedas parklas. Järgmine päev sis pidasin mingi hetk kinni õhtupoole ja hakkasin tunneli eest maksma. Leidsin saidi, aga seal maksmine ei õnnestunud,siis helistasin kontaktnumbrilja ka nende kaudu maksmine ei õnnestunud. Soovitati postoffisisse minna ja koha peal maksta. Mingis külapoe postoffisis ei teatud sellest midagi, ega tahetutki teada..
  Sealt edasi kimades, suuremat linna otsides,jõudsin ootamatul Shotimaale. Kui siiamaani olid pisikesed kahtlused reisi suhtes olnud, siis see hetk sain elamuse, et ükskõik kuidas edasi läheb, aga selle hetke pärast juba tasus siia tulla.. Oli valida, kas viimane lõik tulla läbi sisemaa või minna rannikut pidi. Mõtlesin turisti teha ja päris inglismaad nähe ja valisin sisemaa. Oligi selline chill, väiksed majakesed, üsna roheline. Aga siis ühe künka otsas äkki see lõppes ja avanes avar vaade üpris lagedale künklikule maastikule. Ja oli post püsti, Shotimaa. 
Okey, kimasin Edinburghi mis oli juba üsna lähedal Perthile, mis oli sihtkohaks. Aga ka aeg hakkas nappima. Mapsi kaudu leidsin postoffissi, sadasin sinna sisse, et ma nüüd maksaks kiiresti ära. Õnneks teenendaja oli pisut teravam pliiats ja peilis välja, milles probleem...aga lahendus oli väga inglispärane,ehk siis nemad peaks saama posti teel arve mille mina ära maksaan ja siis nemad saadavad selle posti teel tagasi, umbes nii sain aru. Ehk siis 10 naela trahv automaatselt maksega hilinemise eest. Siis leidis tüüp, et üks võimalus on veel, saan maksta terminalis, ja õnneks terminal asus täpselt kõrval poes. Sadasin sinna sisse, Abdul leti taga noogutas rõõmsalt, jah, meil on selline terminal olemas,aga mina küll sellega midagi pihta hakata ei oska. Selle aja peale olin juba piisavalt erialatermineid omandanud nii et leidsin üsna kiiresti vajalikud kohad ekraanil üles, sisestasin andmed ja sooritasin makse. Abdul rõõmustas väga, et ma asjaga hakkama sain, isegi niiväga, et unustas mult raha  võtta, sest raha liigutamine käis poe kassa kaudu :D klaarisin selle asja ka ikka ära, aus nagu ma olen, ja veeresingi Scone Palace poole, kus üritus aset leidis. Jõudsin päevake enne üritust kohale, sain terve päeva oma keskaegset kapuutsi õmmelda, õhtul saabusid ka võitlejad lennukiga. See oli muidugi ime, kuidas nad tulid, sest pagas oli ju piiratud ja neil oli vaja kaasa tuua täisraudrüü + kohtuniku riietus. Pakkimise must vöö. Esimese öö magasin veel parklas oma autos, järgmine hommik oli kokku lepitud, et läheme teise toega lipuvarrast otsima, aga kokkulepitud kellaajal polnud kedagi näha. Ootasin tunnikese ja lõin käega, läksin üksi poode läbi kammima.Poed sindrid aga olid alles kinni. Kiire mõttetöö ja sain aru, et kohalik aeg on kaks tundi hilisem. Kolmandast poest leidsin sobiliku lati lipuvardaks. Siis helistas ka tüüp, et hakkame minema..
 Tagasi parklas  oli minu üllatuseks pääs platsile piiratud. Pidin ootama, kuni avatakse piletimüük, soetasin esialgu päevapileti , platsil aga sain juba osaleja käepaela. Järgmised ööd lõin telgi püsti osalejate kaasaegses laagris. Värskelt Fixusest soetatud joodikutelk, see mis ise lahti hüppab kui kott avada. Teisel ööl sadas vihma, mille tulemusena tuttuus telk ohtralt vett sisse laskis ja hommikul täiustasin teda mustade prügikottide ja teibiga, kuidagi sain ka viimae öö temaks magatud, aga tagasi kotti panemine ebaõnnestus ja nüüdseks on sest telgist ainult räbalad järgi.
   Marrsisime siis vapralt lipp püsti avatseremooniale uhkelt neljakesi teiste mitmekümnemeheliste meeskondade vahel. Oli ka muidugi väiksemaid meeskondi, Koreast 1 inimene näiteks :)
 Edasi oli neli päeva keskaegset mõnusat melu vana lossi õue peal kus faasanid uhkelt ringi patseerisid. Oli väikestviisi turg kus sai soetada turviseid ja keskaegset muud mudru, võitlused eri kategooriates käisid hommikust õhtuni ja õhtul siis oli võimalik kõrtsis endid täis juua mida eelviimasel päeval ka tegime. Meie võitlejatel just väga hästi ei läinud aga ka mitte halvasti, kedagi võideti, kellegile kaotatai, autasustamisele polnud aga kummalgi asja kahjuks.
  Viimase õhtu joomingu käigus sain omale loomulikult mitu sõpra feissarisse juurde kellest ise midagi ei mäleta ;) Purjus võitlejatel oli challens , kes suudab kauem hoida kätt jääkuubikuid täis veetünnis. Eriti tark se ettevõtmine just ei paistnud , aga noh, suured inimesed , ehk ise teavad, mida teevad.
 Pühapäeval lahkumine oli nagu ikka, pisut tühi tunne sees, sest see mõnus melu otsas. Sõime veel kergelt Lossi kohvikus ja arutasime, kes mida edasi teeb. Seltskond jagunes kaheks, Neli inimest läksid mõnda vaatamisväärsust otsima (vahepeal olid meie read täienenud ühe kohtniku ja ühe turisti näol) Mina aga viskasin turisti Edinburghi hotelli, kus ta jäi järgmise päeva lennukit ootama. Seal juhtus ka autoga pisike puänt, nimelt ei tahtnud kõrvalistuja uks enam avaneda, vaene tütarlaps pidi siis teise ukseni turnima et autost pääseda...
  Mina aga mõtlesin, mis edasi teha. Taanlasest sõber, kogenud autocaravanmatkaja, oli õhku visand idee Lohnessi järvest. Sinna siis veeresingi. Aga see kant, se tee, see kõik oli sama kaunis kui põhjanorra, platoo, nõmmed, kõrgust ligi 500m merepinnast, selline lage, avar, kidura taimestikuga, täiesti nauditav retk. Õhtuks jõudsin järve kaldale, veetsin seal jälle öö autos, hommikul käisin järves ujumas lootuses, et ehk näkkab üks koletis, aga ei näkanud, ei kõlbanud talle minu vanad kondid hommikueineks. Lsutasin ka pisut autot, sest ikkagi pool reisi juba selja taga. Tagaattalaagrid olid pisutkahtlaselt loksuvad, pingutasin neid pisut ja lootsin, et ehk peavad koduni vastu...siiamaani peavad :)
 Edasi oli plaan, minna Iirimaale, kuna juba sealkandis ringi rändasin, aga uurisin mis ma uurisin, sinna läksid laevad justkui ainult ühest sadamast ja selline plaan mulle ei meeldinud. Et lähen sinna, teen ringi saarel ja siis samasse punkti tagasi. Kindlasti oli ka teisi võimalusi, aga mina neid ei leidnud ja nii see jäigi. Alla sõitsin siis pigem läänepoolsemaid teid pidi. Tahtsin ka olla kaval, et väldin seda tasulist tunnelit ja sõidan Londonist mööda teiselt poolt. Aga seal oli jälle lihtsalt üks tasuline lõik, ja loomulikult valisin automaatse maksepunkti ja loomulikult selgus, et minu pangakaartiga seal maksta ei saa, sain jälle arve ja vurasin edasi. Tagasisõit võttis mult suts üle 24 tunni, et mandrile saada. Lihtsalt oli selline äksi täis tunne, und ei olnud ja järgmine hommik avastasingi end hoopis sadamast, ostsin jälle kalli pileti et kohe laeva saada. Seal mängis auto jälle vingerbussi,laeva oodates olin unustanud tuled peale ja kui vehiti , et sõida sisse, ei läinud auto lihtsalt käima. Õnneks oli mul varuaku mille pealt sai särtsu võetud käivitamiseks ja laeva ma sõitsin.
  Umbes 11 paiku sõin Belgias bensukas hommikusöögi, väga vingus teenendaja oli aga saime hakkama. Siis magasin mõned tunnid ja võtsin ühendust tuttavaga Hollandis. Parajasti sattus olema tema sünnipäev. Otsisin netist hotelli vanalinnas, maksmine taaskord ei õnnestunud, siis helistasin neile ja panin toa kinni. Kaks tiiru vanalinnas, siis leidsin hotelli sissepääsu, veel kaks tiiru ja leidsin ka sisehoovis parkla, kuhu auto sai jätta. Edasi vuttvutt restosse, kus sai mõnusalt külma õlut joodud ja head kallist praadi manustatud ja juttu puhutud. Peale restot käisime coffeshopist läbi, ostsin küpsise ja kommi ja siirdusin hotellituppa puhkama, telekat vaatama ja puhkama.
  Hommikul oli jube pohmell, silmad paistes ja paha olla. Aga olin lubanud lasta endale väikse ekskursiooni teha linnas. Jama oli, etpidin 12 hotellist välja kolima, kuidagi vurasin siis autoga tuttavate juurde ja tukkusin seal edasi paar tundi. Tegime ekskursiooni ära, käisime ajaloolises pargis kus oli tehtus eri ajastute eluasemenäidiseid, alates rooma ajast, vikingi ajast jne.vaatasime ka linna , aga noh, ma pole suurem asi turist, meeldivad rohkem maad ja metsad kui et linnad.
  Peale ekskurssiooni ja einet oli juba tugevam tunne ja sain sirge seljaga autorooli istuda ja kogemuse võttajälle rikkamana kodu poole tagasi sõita. Tagasiteest ei mäletagi suurt midagi, ehk siis läks probleemitult. Päris tänulik olin nii autole kui võõrustajatele ja kaasosalistele, sest nemad pundi peale kokku andsid mulle selle reisi eesmärgid ja põhjuse kodumaalt laia ilma uudistama minna. :)
  Selline oli 2018 aasta esimene reis.
 

Oktoobri keskpaik. See vähene suvi, mis kodus sai oldud, on tehtud ja unustatud. Esimest korda elus jõudsin Hard Rock Laagrisse. Oma uue n.ö, matkabussiga, mis peaks vähe kütet võtma ja kus saab istmed pikali lastes magamiskoha organiseerida. Katsetasin ka kombot päikesepatarei-aku-külmakast ja imede ime, lõõskavast päikesest hoolimata püsisid õlled meeldivalt jahedad kogu festivali aja. Festival ise oli natuke nukker, muusikalises mõttes ei tundnud praktiliselt ühtegi bändi , mida kuulasin. Ja paljud olid ka sellised pigem tegemise bändid, stiilis küll ma kütan ägedalt siin laval, võibolla minu treenimata kõrv lihtsalt ei suutnud eristada muusikalisis peennüansse ja seetõttu suur hulk muusikast oli lihtsalt ühtlane. Pärlid olid üks folkmetalbänd, nime ei mäleta ja siis Iron Maideni solisti bänd kes tegi ka mõned Maideni lood. seda suurel laval laivis näha/kuulda oli tõsine elamus/üllatus, tõsiselt hea. Tuttavaid nägin mõnda üksikut ja ka sotsiaalne suhtlus oli suht nõrk, telklaellu ma väga ei sisenenud, oma süü ja vähese viina viga võiks öelda. Vaatamata mõningasele oma vanuse tajumisele ja nukrale alatoonile jäin siiski üritusega päris rahule ja võimalusel uuel aastal jälle. Surfilaagriga oli üsna sarnane lugu, esiteks murdsin kaldarullis oma masti. mistõttu ei saanud uue (vana)purjega meetritki sõita ja samuti sai kannatada mastitasku. Siis tiksusingi 4,2 nukralt. ja tajusin , kuidas üldvorm on ikka päris nõrgaks jäänud, vastupidavus, tasakaalutunnetus,  suure laine ja vähese tuulega juhtus isegi, et tuul mind kaldasse ajas kuni üritasin peale saada. Samuti peale paari triipu olin juba päris võhmal. Korra aastats merele on liiga vähe.
  peale surfikat jälle töö millest suurt rääkida pole, ja augustis jälle puhkama, oli vaja ära teha oma traditsioooniline suvesaartematk. kahjuks kattusid kaks üritust, pidu sõbra juures ja Salme viikingiturg. Kuigi algul oli plaan mõlemit väisata, kujunes lõpuks reisikaaslase tujude tõttu, et Salmesse ei jõudnud. Panime otse Vilsandile. Siin väärib märkimist, et kuna oli tegemist laupäevaga siis vallapaat käis ainult tellimisel. Minu lahendus oli renditud kajakk, kaaslanna leidis ohutuma versiooni ja sai ühe motoriseeritud kummipaadi peale. paaritunnine kajakimatk oli päris lahe ja õpetlik. Esiteks üksi kaheinimese kajakis oli päris ebamugav manööverdada , samuti ilma ballastita oli see sõiduvahend päris ebastabiilne kokkuvõttes, siiski imekombel jõudsin saarele, Pean mainima, et läbisin ka osa jalgsiteest ja se oli päris ekstreem, seda enam, et mul oli 4 kotti tavaari kaasas, toitu ja jooke. milliseid kandsin aerudest moodustatud kaelakookudel. sääski oli mustmiljon, käsi liigutada ei saanud sest siis oleks kogu mu kandam laiali pudenenud, mingi hetkeni lihtsalt käsivarred mustendasid sääskedest, paras aadrilaskmine. Pidu oli tore ja võimas ja vahva, vääriline auhind väärilisele matkale. Muusika, ohjeldamatult pizzat, magnifiko!! Kahjuks pidasin targemaks juba järgmine päev lahkuda, sest ilmaennustus lubas tuult ja laineid ja minu kajakiosavus poleks ehk seda üle elanud. Tagasiteel paati ronimine õnnestus alles kolmandal korral, nii ebastabiilne oli see paat ühele inimesele ilma ballastita ja nii kitsas oli sissepääs istumisavasse. Edasi viis tee muhku , kus perenaine oli kahjuks haigeks jäänud nii et vedelesime seal lihtsalt paar päeva et teda mitte üksi jätta. Nii et selle aasta suvereisid olid kõik sellise pisut nukra alatooniga , ei saanud nii head emotsiooni kui eelmistel aastatel.
 Edasi oli plaan augusti viimastel päevadel tööle tulla et siis septembri lõpus Hispaaniasse Tarifale minna oma uue bussiga. Tööle sain aga alles 2 september, ehk siis kaotsin rahas . ja hoolega jäele mõeldes ja leides üles oma sisemise täiskasvanu otsustasin parem see reis ära jätta, põhjuseid oli palju, pole piisavalt surfivarustust veel, bussil on mõned vead, millede parandamine ja varuosade tellimine poleks tark viimasele hetkele jätta (paari asja , mis augustis sai tellitud, ootan siiasaati), ja reisiraha jätkub mul ilusti reisiks, aga vajaka jääb võimalike ootamatuste silumiseks, ehk siis kui midagi laguneb või ära kustub, peab oma laenukoormat veel suurendama. Üka argument veel oli, et reisirahaks oli krediitkaart ja arvelduslimiit, mille pealt kulutatud summade tagasimaksmisel lisandub teadupärast 16-22 %, kulutad tuhat, tagasi annad 1200(musteim variant, kui ei suuda varem kui aasta seda teha)
 nii veniski 3 nädalane reis nüüdseks 1,5 kuuks, Istumise alla sain70000 sõitnud scania. Kohe esimene asi, mis ei istunud, oli, et sadul on liiga taga, Nihutasin selle siis ettepoole, auto ei mahtunud ju ka lubatud 16,5 meetri sisse, ja kui libedaga vaja silda tõsta, siis kaalub see esisilla üles mille tulemusena juhitavus halveneb, Kohe ilmnesid mingid raginad, pärast vaatasin, oli haagis mul porilaua kinnituse  autol ära äestanud, tõenäoliselt aga oli see juba varem juhtunud, sest märkasin seda 4 päeva peale sadula nihutamist, murdumiskohad aga olid juba paksu roostega kaetud enamuses, ja kuiva ilmaga teras nii kiiresti ei roosteta ju. Igastahes pidin sadula vanasse asendisse tagasi lükkama. Nüüd aga teine häda, tänu oma pikkusele lõikavad haagise rattad teravamaid kurve ja väiksemaid ringteid, jube ebamugav minule, kes ma sisemist uhkust olen tundnud kogu aeg selle üle, et enamus ajast ikka korrektselt oma sõidureas suudan püsida.
 Sain ka oktoobri alguses juba esimesed külmad ja libedad, oli vaja tõusul silda tõsta sest tõmbas härmatisejääga ratta ringi, ja langusel, kui kiirus oli liiga suur, tundsin kergeid libastumisi. Eriti jama on, et esirehvi muster sinna miinimumi juurde on juba kulunud. bergenisse sõitmisel oli pool platoost tõsiselt paksu härmatisega kaetud. tee õnneks siiski korralikult soolatatud aga mingi sisemine saatan ikka ei lubanud parema jalaga eriti pedaali muljuda, sest mine tea, kuskil langusel või puude varjus äkki siiski ikka veel libe.
 vahepeal vahetati mulle haagis, mille rehvid ka päris kutud, kuisa nii kulunud, et üjhe asemel panin varuratta, õnneks oli see haage mul ainult nädalajagu, siis sain jälle korralike rehvidega asja sappa omale.
 Nii ma siis nüüd istun siin ja ootan, mis tulevik toob, peaks minema koju rehve vahhetama ja siis ehk jääkski selleks aastaks koju kui just vägisi tööle ei sunnita.See aasta pole kodus eriti midagi tarka toimetanud, pisut sai autosid õue peal ümber paigutataud, et naabrimehel aknast ilusam vaade oleks, uus proze õue valgustama, ei tea, kas veel töötab,pisut võsa piiratud ja talvepuid tehtud. Aga tegemist on veelkõvasti, kelder vaja valmis kõpitseda, ehk veel mõni auto sõitma saada, exi juurest garaaz tühjaks kolida, linnas karniisid garaazidele valmis ehittada,, ja võibollaka aed ja väravad teha

Nojah, Dafitasin siis selle reisu põhjas ära põhiliselt, väga harva sattusin Trondheimist lõuna poole. Käisin ära 120 km kaugusel umbes Norköpingust mis on euroopa põhjapoolseim transpordiga ligipääsetav koht, ilus põhjamaine karge loodus, ilus ilm , super kogemus. Viisin betoonelemente härrale, kes oli kooliõpetaja, aga töös väikese pausi teinud ja nüüd teostas ennast  põhjas talukohta üles ehitades. Kunagi kui oma unistuste siklireisi Nordcappi teen, toon talle pudeli vanakat :) . Teistsugune kogemus oli, kui 7 juuli paiku põhjas lumi maha tuli, õhtul juba Björnfelli piiri võttes langes kraad sinna 0 , 5 kanti, hommikul lülkkan kardina eest ja voilaa, maa valge! Kolleeg tuli keskrootsi teed pidi alla ja see oli puhta jääs, kiirus 60 km /h juuli alguses ! mul tee õnneks oli rannikul nii palju soe, et jääkihti peale ei võtnud. Teine hea kogemus oli sõita Alesundi Trondheimist mööda 39 ndat teed. tavaliselt läheme E6-E136 aga seal oli mingi sillaremont ja seetõttu tuli valida otsetee, enamuses täiesti sõidetav, natuke oli kitsamat ka, ilus ja nauditav suvel, talve jaoks vast liiga palju tõuse ja tõusukesi mis jää korral üsna tüütuks võivad osutuda.Õnnestus ka pisut haagist lammutada, Tsomsö kailt peale mahalaadimist välja nikerdades oli üks merekonteiner valesti pargitud nii et püüdes ümber pöörata ei pannud tähele, kui see küljelt tüki tenti lahti käristas, 10X10 cm, ja mõned porteaasad lahti kangutas.

see see on kui kirjutada harva, kirjutamise käigus meenuvad uued märkimisväärsed asjad :) Tegin ka see aasta sutsu Gotlandile ja see suts väärib kindlasti äramainimist :) no kõige pealt ajast, laadimine hilines, kinnitamine võttis aega ja õhtusele laevale ma norrast ei jõudnud. Läksin hommikusega, istusin mugavas toolis, vaatasin filme, keegi ära ei ajanud. Laevast maha, kolleeg sama koormaga ootamas. Ütles, et oli temagi viimasel hetkel laevale jõudnud, startis niiumbes 1,5 tundi ennem mind. Kähku padavai laadimisele, seal tõstukijuht pisut üllatunud ja ka hädas sest tööd palju, küsib siis, kas tahan sama laevaga tgasi mina, mina väga ei tahtnud aga poliitkorrektselt vastasin, et ja. nu saingi koorma maha, rallisin sadamasse, laev veel seal, luugid pärani, autod sõidavad sisse, neetud, jõudsin... lähen piletit registreerima, daame väga üllatunud...ja ütleb, et hilja , peremees, hilja...oleks sa pool tundi varem...aga minul süda hüppab rõõmust :) natu lösutamist autos ja siis taramtaram kippadikoppadi vanalinnaga tutvuma. No kõige pealt tutvusin vanade tuulikutega mis sealsamas sadama lähedal olid. Ja mis lähemale jõudes osutusid mingiteks betoonist valatud tuuleveskilaadseteks kinni keevitatud ustega jurakateks. Võibolla maskeeritud tuumaraketibaasid või mingid muud militaarobjektid? Huvi rauges  ja jalutasin edasi sinna suunas, kus teadsin vanalinna olevat.Plaan oli üles leida 500 aastat vana kõrts ja seal üks õlu juua. Vanalinn ise oli imeilus, natuke meenutas Tarifa vanalinna, ümbritsetud kaitsemüüriga, seespool kenad vanad majad, mõned üsna räämas, mõned stiilselt üles vuntsitud. Ideaalne keskkond enda korralikult mõnusalt purju joomiseks. Ja ilm on ka selline sume vahemereäärselt soe, aga inimesi ei ole, lihtsalt ei ole, üks vehib mingis kebabikohas kui märkab mind söögikoha menüüd lugevat, aga viipan talle ja astun edasi, ei taha Visbys kebabi süüa, tahan hoopis 500 aastases kõrtsis õlut juua :) Nii jalutan ja ekslen mööda muinasjutulist inimtühja vanalinna, ainule elumärk kostub kirikust kus naiskoor midagi laulab. Taevas tõmbub järjest tumedamaks, aga peale müstilise jalutuskäigu ma sel õhtul midagi ei saavuta, kõrs jääb leidmata ja ei ole ka erilist isu mõnes suvalises üksikus söömakohas õlu teha. Väainuna aaga kena elamuse võrra rikkamana leian peale pisikest ekslemist sadama poen linade vahele hommikust laeva ootama...

siin kõvasti teiste inimeste blogisid loetud ja nauditud ja enese oma täiesti unarusse jäänud.Eks katsun seda viga pisut parandada.
 Tööst, esimene reis sai kesta umbes kuu, siis oli uus arsti aeg. Ainuke , mis meelde jäi sellest reisist, oli laadimine Stockholmi vanalinnas, mis minu jaoks lõppes fataalselt. Selline kummaline pühapäeva hommikul kell 6 olla laadimisel olukord. Sain hakkama, närvilised leedukatest lavatöölised , ise väsimusest tuikumas, aitasid mul koorma peale. Ärasõiduks tuli aga keerata kitsale tänavale mille keskel veel ohutussaar. Ja keeramisel käiski mürts, kuna sellisel platsil alailma midagi kukub või nii, siis esiti ei osanudki midagi kahtlustada sest töölised juhendasid minu manööverdamist, siis aga kolleeg, kes oma järjekorda ootas, ütles mölafoni, et haakisin millegi taha haaagise allasõidutõkkega. Avanes pilt, kus allasõidutõke oli pooleldi pooleks murdunud, tagatule klaas haagisel puru. Töömees ütleb, et ära muretse, kõik on korras, pärast aga antakse kontorist teada, et palgast peetakse kinni 400 euri. See on hea, kui saad miinimumpalka ja päevarahasid, sest minu teada seadusega kooskõlas võib töötaja palgast kahjju tekitamisel kinni pidada ilma töötaja nõusolekuta summa ühe kuupalga suuruses :D. Selle kinniüpidamisega läks kontor muidugi pisut hoogu, kuna rahadega oli kitsas , siis leppisime kokku, et maha läheb kahes osas. Pärast, kui aga rahaga kitsaks läks, hakkasin arvutama ja sain aru, et maha on võetud 3 x 200 euri. Muidugi helistasin ja kanti ilusti osa summast tagasi mu arvele.
  Aga jah, raha oli küll napilt ja oleks kasulik olnud pikemalt tööl olla, aga pisut haigusesaagast nüüd. Peale kuuajalist tööd jälle arstile oma põlvega. tulin koju , läksin arstile , ja ainult selleks, et kuulda, mina teid lõikama ei hakka, lähete teise arsti juurde. Hea küll, aga teise arsti aeg jälle alles miljoni aasta pärast ehk siis novembri lõpus, tol hetkel oli oktoobri lõpp. Mis seals ikka, kohe tööle tagasi ei saanud, istusin kodus, meel must, oleks ju sellist asja võinud teatada juba varem ja sõnumi teel ja uuele arstile aja kinni pannud, oleks rahulikult edasi töötanud ja operatsiooni ajaks raha kogunud. Napilt sain ikka tööle nii, et liiga vara tagasi tulema ei pidanud, sain oma kuu aega ära oldud. Sellest reisist on meeles kodukoorem. Sain peale 30 t alumiiniumi,haagis lookas , ja sõidan sadama poole, 3 numbriga tee rootsis, sinkavonka, ülesalla. Õhtul kõik kena, asfalt niiske, paar kraadi sooja, hommikul sama olukord, aga kui olin paar km sõitnud, nihkus termomeeter miinustesse ...ja tunnen , et auto ujub teel, selge, kiilasjää. No sõidan hästihästi ettevaatlikult, püüan tunnetada seda piiri, kus auto oleks veel juhitav ja kuulaks rooli ja kurvis otse ei läheks , samal ajal piisavalt suur hoog, et mäest üles saaks....kui haige jalg hakkab kontrollimatult värisema, no tere talv, seda veel vaja. Hirm naha vahel sõitsin lähima  linnani ja tõmbasin parklasse , esimene kord karjääri jooksul, kus tundsin, et ei, sellistes oludes, kontrollimatu gaasijalaga kiilasjääl, edasi sõita ei ole mõtekas. Kolleeg sõitis vastu, ütles, et edasi on tee ok, ootasin veel sutsu, kuni päike välja tuli ja soojendama hakkas, alles siis julgesin edasi sõita, jalg õnneks ka töötas normaalselt.  Sain laevale, tasuta toop õlut, kõht täis, dush võetud,. Vahetasimegi autod ja haagised, ja esimest korda elus istusin auto rooli, millel 1,2 miljonit km läbitud(kui mitte rohkem) Omaette hirmutav oli juba täislastis haagise lahtiühendamine, on juhtunud, et haagise esiots paendub nii läbi, et peaaegu võimatu on autoga uuesti alla sõita. Seekord läks siiski hästi kõik, Koorem maha ja kodu poole. Kui helistab ülemus ja ütleb, et sõidutab mind veel paar päeva soomes + nädalavahetus :D vaja üks laadimine turkus , siis haage sadamasse, sadamast teine haage taha ja siis tagasi põhja, kus vahetan ja tagasi lõunasse kodukoormaga.  Põhjas hakkas jälle lund sadama ja teed kiskusid libedaks, kellega haaked vahetasime, rääkis, et põhjas on ikka päris kiilakas kogu aeg, hirmus sõita, ja tema vaeseke pidi kohe sinna tagasi sõitma, kui mina paarisaja km pärast taas puhtal asfaldil veereda sain.
  Kodus lõpuks, siis arstile. Uus doktor vaatas mu pabereid ja ütles, et lõikame, kusagil veebruaru lõpus saab aja, aga kui tahan kiiremini, siis tuleb maksta osa opi maksumusest omast taskust. No summa polnud tappev, 180 euri, kindlasti mõtekam maksta kui passida kolm kuud ja siis veel neli kuud kuni aasta haiguslehel passida?
 Põlv lõigati lahti 29 detsember, üks hea sõbrants pakkus mulle opieelseks õhtuks öömaja (poeg sinder polnud selleks ajaks veel lubasid tehtud saanud kuigi esialgselt lootsin tema abileja läks hoopis emaga väljasmaale uut aastat vastu võtma, mille eest ei saa teda ka hukka mõista)teine sõber oma naesterahvaga toimetasid mu ilusti opiõhtul koju ja uue aasta võtsin vasta voodis vedeledes, purupurjus naabrimees voodi kõrval peatäit selgemaks magamas, minu kargud vastu voodit toetumas.
Teoorias oleksin ka ise võimeline olnud koju sõitma, aga see narkolaks , mis mind magama pani, polnud õhtuks veel lahtunud.
Paar päeva hiljem koperdasin karkude najal puuhunnikuni ja käsiketassaega tegin kuu aja jagu küttepuid . Kodus istusin kuni  märtsi alguseni, siis olid kõik preemiad ja haigusrahad ja muud rahad otsas, ainult 100 euri oli veel söögiraha mille eest sain reisisöögid ostetud.
  Aga kodus veedetud aeg ei olnud päris maha visatud, sain tasuta hunniku pinde, milledest klopsisin kokku garaazi moodi karkassi mille katsin koormakatetega, seal sees sain ära lammutada talvel külmas, aga vähemalt kuivas ja valges ,mootoridoonori, ülejäänud pindudest ja eelmisest liiga väiksest telkgaraazikarkassist klopsisin kokku puukuuri kuhu sain paigutada igavese hunniku jalus töllerdavat kola ja ka osa talvepuudest, keevitasin kokku mootorikraana ja urgitsesin nissanist välja vana mootori, asemele tõstsin doonori mootori, ja sõitsin selle imeriistaga omal jalal garaazist välja isegi. Ja siis oligi viimsed 100 euri ja tagasi tööle. Teist korda elus Scania peale, esimene sõit kunagi ammu kestis pool tunnikest, oli vaja lihtsalt üks autotreiler remonti viia.
  See kord siis uuem mudel, automaat , ilus, läikiv. Pealik küsis, et kas olen varem sellel sõitnud, ja kui sai eitava vastuse.. siis arvas, et tea, kas julgebki mind selle peale panna. Aga siiski julges. No saan nüüd siis oma arvamust scania kohta avaldada :) No töö ta teeb ära , pole probleemi, mugav on ka mõnes mõttes, igasugust infot saab sõidu ajal , tööaja kohta, nuppude ja tulede ja vilede ja käigukangiga harjub ka kiiresti.Avar kabiin, aga ruumi on vähevõitu, põrandaruumi, koristada on keeruline, põrandal ja istmete all ja taga on kohti kuhu käsi vaevu ulatub, ja need kõik on tolmused või lähevad tolmuseks. Külmkapp on mõnus, kaheosaline, sügavkülmaga, aga pisut väikesevõitu siiski(praegu vana dafi peal ja siin külmik ikka mõnus võrreldes scaniaga)voodi saab õnneks laiemaks tõmmata, aga see igaõhtune kola liigutamine ei ole just mugav, ja kui istmed on ette lükatud, siis jälle on kitsas autost välja ronimisega, kui kell 4 öösel pissihäda õuele ajab...Esiaken on kitsas, tõesti näed ainult teed, selleks et mägede kontuure või tundra avarust nautida, peaks ette kummarduma mis pole mugav ja kokkuvõttes osa töö tegemise naudingust läheb kaotsi.  Ja siis need mõtetud riiulid, mis ladusin kola täis ja kui sattusin esimesele ebatasasustega teele, sain kõigepealt vastu pead paberipatakaga, järgmiseks banaanikobaraga ja lõpuks scania manualiga mis ...on...paks köide. Kui purgisuppide ja 400g  sealihakonservi serv paistma hakkas, pidasin kinni ja tõstsin riiulid tühjaks, tervislikel põhjustel.. Ja muidugi esiots, mis iga konarusega korralikult ülesalla hüppama kipub.  Siis veel kliimasüsteem, paned kindlale temperatuurile, aga kord puhub külma, siis jälle voolab higi....kuuldavasti mingi tüüpviga mis mitmel meie scanial pidi olema Ja termomeeter näitab ka aegajalt jumal teab mida.Hea taas on , et scania kabiin hoiab sooja, tänu topeltküljeakendele märts/aprill reisil peaaegu polnud gerot vaja kasutadagi kui ilmad juba seal 0 kraadi ümbruses olid. nii et taaskord tuleb tõdeda, hea elamise ja tööauto saaks kokku kui võtta igalt margilt parim, dafilt kabiin, ja külmik, scanialt  teabesüsteem,kütusepaagid, topeltaknad, volvolt kapid.
Scaniaga oli muidugi ka hirmus hetk, jälle 30 tonni kukil vuran strömstadi poole ja e14 tee peal on üks ootamatu ringtee, seetõttu hästi märgistatud ja puha . No võtan hoo sinna 40 peale varakult ja enne ringi tahan veel maha võtta, aga hilja peremees, hilja, niikui pidurit vajutan, auto läheb otse . Viimasel hetkel lasen pedaali vallale auto veereb ringi peale, pisut küll suunda muutes, nii et lõikan ringi niiumbes meetrijagu . Hea , et otse üle ei pannud kuigi ka see mõte käis peast läbi, sest kui lumi sulanud, näen, et ringi keskele ilusti kraav kaevatud. Õnneks auto terve ja saan rahulikult teekonda jätkata.
 See esimene reis peale pikka kodus olemist algas üldse ägedalt, koorem läks Trondheimi ligidale, algul oli roostsis kevad, aga kusagil paarsada km põhjapoole hakkas vaikselt lumi sadama nii et sain  peagi talvesõitu nautida. MIngis linnas pidin peatuma, sest kojamehed jäätusid ära ja teed enam ei näinud. Peatusin bussipeatuses, kopsisin kojamehed puhtaks, aga pisuke kallak ja paigast enam ära ei saa, tõstsin abisilla, panin sisse sillablokeeringu, paigalt võtsin kõrge käiguga ja hästi rahulikult, no mitu korda lasin ka mõnedkümned sentimeetrid tagasi...aga ikka läks aega ennem, kui sealt lõpuks pääsesin. Abiks ei olnud ka liiklus, sest niikui liikvele pääsesin, sii kohe vuras mööda mõni auto, kellele vaja teed anda
 Apilli teises pooles tulin jälle koju, tahtsin lühikeseks ajaks, max 2 nädalat, aga tegelikult passisin kodus ikkagi kuu aega. Käisin tartus metsatölli konserdil, tallinnas motohooaja avamisel, keevitasin toyotale kärukonksu taha, no mitte suurte koormate jaoks kindlasti, aga teinekord tühi käru või midagi natukene vaja vedada siis ehk ajab asja ära. Nissan sai tänavalegaalseks . Nissaniga oli see jama, et kui doonorimootor peal, siis selle tühikäigu pöörded liiga suured. No kahtlustasin , et hammasrihm sai valesti peale pandud, katkusin eest kõik lahti, aga rihmaratta märki ei leidnud. Mõtlesin , et ju siis kiilu järgi kuidagi, hammasrihm oli juba paigast läinud ja igasugused märgid omavahel sassis, kuigi olin ka kunagi kõigest pilti teinud. Rihmaratta polt tuleb maha nii, et paned võtme peale, toetad kusagile ja annad starterit , siis keerab poldi lahti. aga see pole hea mõte, kui samal ajal nukvõll ei liigu. No mõtlesin, et selle väikse sutsu saab ehk tehtud ka niisama. aga kui andsin starterit, siis selgus, et meeltesegaduses oli võti valele poolele toetunud nii et väntvõll tegi korraliku poolpöörde.Hing jäi seisma seda vaadates, kas tõesti doonormootor ka nüüd kutu? ja tõesti, keerates väntvõlli tundsin takistust. Aga kõige alus on siiski katse, nüüd leidsin ka rihmaratta pealt märgid ja erinevate katsetuste ja internetist youtubest saadus vihjetest panin mingi valemiga rihma tagasi, läks käima ja justkui ok töötas, siis proovisin pumbal rihma asendit muuta. Kuna ei suutnud läbi hammustada, millal läheb süüde varajasemaks ja millal hilisemaks, siis proovisin mõlemad variandid läbi, ühtpidi ei tahtnud üldse käivituda,teistpidi käis ainult jalga pedaalil hoides ja hirmsa tossuga. lõin käega ja panin kõik samamoodi kokku tagasi. Ime aga juhtus, et kui proovisin seekord pumbast pördeid madalamaks saada siis see õnnestus?? Tahhomeetri järgi umbes 750 p/min mis on juba päris ligilähedane manualis kirjas olevaga. Mootor küll hirmsasti värises aga gaasid olid puhtad ja ok. Sõidan siis ülevaatuspunkti ja seal mehed naeravad ennast herneks, nende mõõteriist näitab mul pööreteks 550??? ehk siis terve päev raisatud, peaaegu mootor tuksi keeratud ja nüüd selgub, et kõik asjata...õnneks tulin jälle tööle ära ja jätsin need kodused probleemid selja taha , hea rahulik elu ja selle eest veel makstakse, kui kodus näed vatti ja vilet ja seda kõike tasuta :D
tulek oli ka omapärane, reedel oli see üv saaga, laupäeval pidin minema Pärnusse motohooaega avama aga tulid hoopis sõbrad mind väisama ja kuna sadas hirmsasti, siis oligi mõnus kodune pisut grilli ja õlut ja ühe sõbra uue vana matkaauto vaatamine ja siunamine/kiitmine, teise sõbra ja tema sõbranna taasühinemise nautimine, pühapäeval väike kino kui pühapäeval mulle helistatakse ja küsitakse, et on sul ikka meeles, et esmaspäeva hommikul tööle????no teretulemast???? mis mõttes??? Ja vaatan siis vihje peale sõnumeid ja tõesti, seal kirjas, et esmaspäeval minek...no hakkas paanika, miljon asja ju veel teha aga sai olulisemad siiski tehtud ja kinos ka polaarpoiss vaadatud. uneaega jäi umbes 4 tundi kokkuvõttes .
 Aga esmaspäeva homikul olin õigel ajal platsis, auto toiduktaami ja muud varustust pilgeni täis. Pidin minema uue volvo peale, küsisin, mis auto teine on, öeldi vaan daf, no tuli mingi nostalgija peale ja küsisisn, et kas pigem saaks selle peale? no ülematel vasta polnud, teine mees ütles ka, et tal kama kaks,ja saingi vana hea dafi...mis nüüd enam nii hea ei tundunudki, sest töö ja puhkeaega jube ebamugav vaadata :D aga pole vigu, kunagi oli daf ikka korralik luksusauto minu jaoks ja kui taas ära harjuda, siis on väga hea :) Ja siiasaati reis ka mõnus, algul oli pisut lõunas koperdamist aga nüüd seilan oma lemmikus põhjas kus on ilus loodus ja vähe inimesi ja palju ruumi, kitsad teed ja madalad tunnelid :D