Kui alustasin ma tööelu, haigutas minu rahakotis tühjus. Seetõttu huvitas mind väga , kui palju peaks olema taskus raha, et kuu aega ots otsaga kokku tulla reisi jooksul. Pealik ka ei teadnud täpselt, aga arvas, et suurusjärgus 300 € võiks olla see summa . Nüüd esimene kogemus olemas ja võin seda lahkelt jagada. Kui siiamaani toitusin üsna tõhusalt, samas viibisin ka suure osa päevast välistemperatuuril siis reisil veedan suurema osa ajast soojas kabiinis istudes. Sinna vahele muidugi laadimisi kus tuleb kiiresti auto ühest otsast teise liikuda mitmeid kordi, samuti auto kõrguse jagu ka üles-alla liikuda sõltuvalt koormast. Haagisesse tavaliselt proovin hüpata(et säiliks mingigi liikuvus ja füüsiline koormus). Toidulaud nägi välja umbes selline:
kaks kilo keedetud riisi(läks lõpuks haisema ja pidin suurema osa ära viskama)
kaks pakki krabipulki(nendest, riisist , sibulast ja majoneesist tegin päris maitsva salati mitu korda)
nr4 karp mulgiputru
4 kotletti
2kg kartulit
4purgisuppi
8pk kiirkeedumakarne
kott sibulaga
küüslauku
pakk makarone
7granaatõuna(suurepärane aseaine krõpsudele mida ma eriti ei seedi aga ikkagi aegajalt ostan)
2kobarat banaane
kilo õunu
10ljoogivett
mõned pudelid colajooke,
mõned pudelid energiajooke
mõned pudelid sidrunimaitselist gaasiga joogivett(segasin seda colajoogiga ja sain vahepealse maitsega joogi)
kilo juustu
kamakas ungari pekki(väga oluline komponent kartulite valmistamisel)
latt suitsuvorsti
pakk suhkrut
leib
2saia
2liitrit hapukoort
kaks pakki kommi ja kolm tahvlit shokolaadi
majonees, ketshup,pipar,sool,hiina ja india maitseainesegu, sidrunipipar
Enamuse sellest ostsin kaasa Eestist. Värskete asjade varusid täiendasin kaks korda kolme nädala jooksul. Rahalises mõttes jäid kulutused 80-90 €juurde. Koju tagasi tõin 2 purgisuppi, üle poole juustust, kõik kiirkeedunuudlid, makaronipaki(puutumatu) Reisi sisse jäi 4 laevasõitu rootsi lauaga kus nautisin küllaldast ja ägamapanevat kõhutäit 2 tk ülesõidu kohta(õhtu ja hommikusöök)
tõenäoliselt oleksin selle kogusega vastu pannud kuu aega. Kõht läks harva tühjaks, päevas sain hakkama mõnikord ühe, mõnikord kahe toidukorraga. Kuna energiat kulus vähe siis ka tarbitavad toidukogused olid võrreldes siiamaani tarbitutega umbes poole või isegi kolmveerandi võrra väiksemad. Võileibu tegin vaid paaril korral, kui oli kiire või eriline laiskus peal ja ei viitsinud midagi põnevamat kokku segada. Enamus toidukordasid või vähemalt päevad sisaldasid 1-2 banaani või õuna või granaatõuna või väikest mugulsibulat, et toit ei oleks liialt üksluine ega vitamiinivaene. Laevalauas tekkis muidugi eestlaslik iha kuhjata oma kandikule kõiki erinevaid variante üüratutes kogustes. Seal tuli ennast kõvasti kontrollida ja tagasi hoida, püüdsin võtta võimalikult vähe aga erinevaid artikleid. Üks laevasõit oli rootsi laud autojuhtidele aga nigel, laev oli vallutatud rootsi naispensionäride poolt ning autojuhid ei pääsenud oma tavapärasesse kohvikusse, pidid leppima mingi väiksema variandiga ja said ainult prae. Kuna maksud oli aga 35€ piirideta lõuna eest siis sai prae hinnast üle jäänud summa ulatuses valida muid artikleid. Sain kaasa mitu tahvlit shokolaadi , väikseid mahlasid ja paar purki limpsi. Eks need laevaeined aitasid ka kaasa väikestele toidukuludele sest laevast tulles teine kord ei tahtnud süüa enne kui alles järgmisel päeval.
laupäev, 30. märts 2013
reede, 29. märts 2013
kevadekuulutaja Norras
Asun sõnu ritta seadma kirjeldamaks oma kolmandat skandinaaviareisi. Algas kõik rutiinselt. Mainis pealik, et tahab mind
saata kümneks päevaks komandeeringusse. Loomulikult meeldis see plaan mulle sest väljaminekud olid juba mitmeid kuid
ületanud sissetulekuid ja vaja on püüelda tasakaalu poole.
Reis algas juba rutiinselt, neli kilekotti proviandiga, magamisase, riidekott, tehnikakott tööriistakott ja minek. Ei
mäletagi, mida küsisin täpselt pealikult, aga ta vastas igastahes, et laevas mind teisele korrusele ei panda, kuna
koorem nii raske(24 tonni). Loomulikult saatis lastija mind teisele korrusele. See aga täheńdas üsna teravat pööret
kitsastes oludes ja ohtu, et sõidan haagise käpad alt ära. Kuidagi ikka nikerdasin ära selle terava pöörde, mille
tegemist olin ennist kai pealt kollegide sooritatuna imetluse ja kadedusega jälginud, et millal küll mina sellise
manööverdamisega hakkama saan...ja käru tugikäpad jäid ka alles.
Väike vahepala ka töövahendist. Euroopas sõidetakse üldiselt kahesillaliste veokatega, kandevõime küll väiksem aga see
eest ka ökonoomsem, odavam osta ja tõenäoliselt ka pisut odavam/mugavam hooldada/remontida/ülal pidada. Esimesed kaks
reisi oligi mul sellised aparaadid kasutada. Skandinaavias on rohkem levinud kolmesillaline variant. Minu silmis selle
auto põhieelis on, et kolmanda silla saab üles tõsta. Tänu sellele liigutusele on nii ilma haagiseta kui ka haagisega sõites
tagasillale mõjuv raskus suurem ja tänu sellele ka haakuvus teega parem. Eriti mugav libedaga kui vaja paigalt võtta või
mäkke ronida. Sellel reisil oligi mu koduks viimane versioon.
Esimese päeva õhtuks oli maas Rootsi koorem vineeri ja jõudsin veel teisele laadimisele. Seal aga nii libedalt ei läinud.
Sain küll kiiresti ette ja peagi kuuldus kõva raputamist mu kongis, edasi aga vaikus. Kuna auto oli mingi metalljurakaga
kinnitatud, et ta liikuma ei läheks ja samuti oli lahti uks, kust kaupa sisse laeti siis ei osanud ma arvata, mis edasi
teha. Kas on juba kõik peal või tuleb veel midagi. Kontoris anti mingi paber, kus oli kirjas, istu autos ja oota, küll
laadija ise teab, mida teha.Ka lugesin sealt välja, et justkui üldse ei tohi lattu siseneda(järgmisel korral küll selgus,
et mingil kitsal alal laoukse juures ma olla võin, kaugemale minna ei tohi). Kell kaks öösel kannatus katkes ja ronisin
läbi küljekardina haagisesse. Lugesin paberipallid kokku ja sain, et justkui pool koormat on peal. Küllap meestel tööpäev
lõppes ja teevad hommikul lõpuni.Saatsin pealikule sõnumi, mis teha? Kell kaks öösel helistas ta mulle, päris olukorra
üle ja nentis, et teha pole midagi. Keerasin magama. Tunni pärast kuulsin mingit kobistamist, Laotöötaja tõmbas eemale
selle mehaanilise rattalukusti, mis autot paigal hoidis kui tõstuk haagises edasi-tagasi toimetas, ja lükkas kinni laoväravad.
Selge, koorem peal,Minul aga puhkeaeg pooleli,
keerasin uuesti magama.Kell 5 koputus. Ajan luugid valla, vaatan, turvamees? Teen ukse lahti, selgub, ma ei tohigi siin
olla. Püüan talle küll seletada, et puhkeaeg ja ma ei tohi autot liigutada, tema aga ikka oma joru. Vaatan veel korra
meerikut, tegelikult 9 tundi täis ja võin liikuda küll. Ajan auto eest ja asun koormat kinnitama,Selgub, et kell kaks
oli juba koorm peal, lihtsalt pimedas ei saanud aru, et rulle oli kaks kihti. Ja lahtine laadimisvärav pluss autot paigalhoidev jurakas rääkisid, et töö alles pooleli. läheb veel pisut üle
tunni. Ja voilaa- ees ootab üle 700 km sõitu. Esimene pikem ots. Ja sihtpunkt asub Norras. Põnev, näeb seda maad ka pisut
rohkem kui kinobussi Rootsitripil aastaid tagasi, kui sõitsime öösel Rootsist Oslosse, sõime seal ühe kingburgeri, kastsin
käe vette ise uskudes ,et katsun Atlandi ookeani ja siis tagasi.
Mööda E18 piirini, enne piiri veel tankimine sest norras kütus kallim. Käik tollipunktis ja paberite vormistamine, ei midagi
keerulist ja hoplaa, asungi Norrat saagima.Pisut mägisem ja kaljusem kui rootsi,aga ei midagi hullu. GPS juhatab mind läbi
Oslo. Oh õudust, kas jälle see tunnel kust me aastaid
tagasi vähemalt 3 korda edasi-tagasi sõitsime ilma õiges kohas välja pääsemata ja iga kord makstes teemaksu.
Õnneks helistab päälik ja kehutab mind
sõitma Mossi nimelisse kohta, kus läheb praam, mis mind ilusti teisele poole lahte viib. Samasugune, kui Virtsu/Kuivastu.
Vahemaa ka sarnane, poole tunni pärast olen teisel pool. Paarsada km lõunapoole mööda rannikut, kohati teetööd aga ei midagi
ületamatut. Üheksatunnine tööpäev lõppeb umbes 50 km enne sihtpunkti. Olen end juba ilusti bensukasse parkind ja hellan
ülemusele, et tööpäev otsas, kui saan juhtnöörid teha 10 tunnin päev. Pole hullu, jälle teele.
Sihtpunkt on ebaselge, hulk erinevaid ettevõtteid künka otsas, kvartali õigest sissesõidust olin juba mööda sõitnud. Läksin
jala luurele, natuke edasi sõita ja viib tee otsitava trükikoja ukse juurde. Ainult et...üsna järsk tõus. Pole viga
mul on katseaeg ja see on aeg, kus kõike tuleb katsetada. Panna proovile ennast ja tehnikat tegemaks kindlaks, milleks need
kaks ka võimelised on. Norra on mägedemaa ja see on mulle esimene tõsine tõus. Hoovõtuks ka ruumi napib. Autol saab valida
automaat või manuaalreziimi. Valin automaadi. Mõned meetrid enne lauget maad ei jõua auto piisavalt kiiresti käiku alla
vahetada ja mootor sureb välja. Proovin natuke allapoole lasta ja uuesti liikuma minna, seekord siis manuaalkasti kasutades
ja 1 käiguga. Rattad hakkavad asfaldil ringi käima, liikumist ei toimu. Veeretan ennast alla ja asun muid optione otsima.
Valin teise tee, paraku vaja manööverdada sõiduautode vahel.Hakkan trügima. Sõidukad on ebamugavalt pargitud. Appi tuleb
vene mees kelle tee ennist ära blokeerisin kui mäge proovisin võtta. Pääsen takistusribast tema abil läbi nii, et käru
tagaots möödub millimeetrite kauguselt sõiduautost ja käru esinurk, mis järsul pöördel ulatub kuni 80cm üle auto gabariitide,
libiseb mõne sendi kõrguselt üle vwgolfi katuse. Aeg on hiline, hoolimata sellest trükikojas veel inimesed toimetavad ja üks
sõbralik sell laeb maha 28 tonni paberit. Üks rull on hoolimata kinnitusrihmast 10 cm paigast nihkunud mõnel järsul
pidurdusel. Peab hoolikamalt kinnitama.
Koorem maas antakse mulle juhised võimalusel jääda kohale ja teha 45h paus kuna nädalavahetuseks koormat pole.Vaatan
arvutist filme, loen, teen süüa ja tegelen purunenud kardinapingutuskagile mingi lahenduse väljamõtlemisega.Hea ikka, et
omad tööriistad kaasa sai võetud.ajutise lahenduse toimimiseks tõstan küljekardinate kangid ümber kuna parema poole
kardinat pole vaja eriti tihti avada.Et vahetus õnnestuks, on vaja eemaldada tervelt kangilt 5mm paksune ja
tolli laiune metallitükk.
Raiun, painutan,puurin, katki lähevad enamus kaasasolevatest puuridest. Lõpuks õnnestub ja vasak, enimkasutatav parras on
taas töökorras. Ongi pool puhkusest läbi. Öö on nii külm, et tuleb paar korda webasto tööle panna.
Teine päev. Lähen kolama. Natuke eemal avastan Biltema kaupluse, midagi analoogset k-rauale, ainult et 10 korda põnevam.
Hulgun tükk aega riiulite vahel ja unistan. Kunagi, kui jälle pinnale olen tõusnud, tuleb osa oma sissetulekust siia ketti
tuua.
Pühapäeva õhtul saab 45 tundi täis ja võin teha paaritunnise sõidu Oslo poole,
Ööbin teeäärses parklas.Vaatan paar osa mingist ulmeseriaalist. Jälle on väga külm. Pean mitu korda webasto tööle panema.
Hommikul keeran võtit, auto mootor teeb pool vaevalist pööret. Ootan pisut, võtan tagant ära kärujuhtmed, proovin uuesti,
poolteist pööret, ootan , uusti, jälle poolteist. Aku näitab 22,5v, sellega võiks ju käima veel minna, aga väljas on -10
Kõnetan parklas peatuvat leedukat(ilma esihammasteta leedukat). Käivitusjuhtmeid tal pole. Kurdab, et ootab juba tükk aega
koormat.
Teeb parasjagu puhkepausi ja ei tohi oma aparaati liigutada.Räägib, et oli korra 1,5 päeva oodanud ennem kui käivitusabi sai.
Kohalikud ei aita, soovitavad servise kutsuda, see maksab aga 1000 € paljas väljasõit ja täku andmine. Selle peale ütlen
talle, et odavam on võtta takso , sõita lähimasse poodi, osta sealt kaks akut ja nendelt siis käima panna.Pealik lubab
abiks saata kollegi kes lähistel liigub. Õnneks sõidab parklasse bulgaaria numbriga auto ja selle hallipäisel juhil on
nii juhtmed kui ka kange põiehäda. Leedukas teeb talle märkide keeles selgeks olukorra, vana rehmab korra käega, näitab
tualeti poole ja paneb jooksu. Sealt naastes ta siiski tagurdab mu kõrval,otsib välja juhtmed ja ühendab minu autoga.
Esimesel katsel ei saa juhtmed korralikku ühendust, pisut liigutamist ja kuulen, kuidas tema auto genekas teist häält
tegema hakkab, selge , kontakt on saavutatud.teisel katsel auto käivitub. Aitan vanal asjad kokku lapata. Ta küsib suitsu,
Kahjuks pole pakkuda, piinlik. Järgmisele reisile tuleb igaks juhuks mõni pakk kaasa võtta. Pärast kilomeetreid neelates
mõtlen, oleks võinud mõne purgisupigi talle pakkuda, või juustukamaka.
Koorma peale saan Oslos. Taara, kasutatud.Rampi ajades viimastel sentimeetritel käib vastik kraps.Lähen uurima.
Haaran telefoni ja lasen tellida uue tagatuleklaasi.
Kohtan ka kollegi, kellel sama koorem ja sama sihtpunkt. Ta arvab, et võiksime
koos sõita. Paraku on ta juba umbes 4 kurvi pärast kadunud.Proff versus amatöör. Agajalt pikematel sirgetel aiman teda
kaugel eespool.Taara
läheb Rootsi purustamisele.Tollis vormistamine, kolleg ootab seal. Sõidame koos sihtpunkti, koorem maha ja tuleb teha paus.
Ajame juttu , saan jälle hulka targemaks.
Laadimine juba tuttavas kohas, paberirullid. Kohale jõuan õhtul, laadima pääsn hommikul. Tõstukijuht(naine) käsib haagise
puhtaks harjata enne kui laadimiseks läheb. Räpane ta ei tundu, aga allkiri sai antud, käru peab olema puhas, jää ja vee
ja lumevaba.Teen kähku ja laadimine läheb lahti.Selle rulli, mis liikuda tahab, tõmban kõvemini kinni kui eelmisel korral.
Samas paberrulli ei tohi kinnitusrihm rikkuda.
Toksin koordinaadid GPssi, Breivik, läänenorra, ligi 900km. Ülemus helistab, saadab sõnumiga teede numbrid, mida mööda
minema pean.Mainib ka, et võib vaja minna kette teel nr 52.
Üldiselt, normaalsed või kasutatavad haagisega sõitmiseks on 1 ja 2 numbrilisd teed. 3numbriline tähistus on parem mitte
ronida. ometi gps pahatihti tahab just nimelt neile teedele sind saata.
Risti läbi Rootsi, tollitoimingud ja siis Oslo poole. Enne Oslot läheb lahe alt läbi tunnel. Oslo vältimiseks kasutan seda.
Kergelt sajab lund
aegajalt. Leian tunneli, sõidan sisse, sõidan välja...sajab paksu laia lund ja maas on ka teda juba omajagu. Pilk gepsule,
kõik tundub klappivat. Tõus, pööre,tõus,pööre,tõus,pööre, pilk gepsule..eieiii, ei klapi, ja kuulen väga spetsiifilist heli,
rattad käivad tõusul libedaga ringi, koormat on 28 T...Pidur, ohutuled tööle, väikesed autod sõidavad mööda.
Lülitan siss sillaluku, libiseva, auto jõnksub pisut ja liigub edasi, siis jälle. selge, kaevab ennast läbi lume ja
kui liigub pisut, siis sama asi uuesti.Lülitan sisse täisluku ja tõstan üles abisilla. Vaikselt aga kindlalt roomab
auto mäest üles, Allah olgu kiidetud. Bussitaskus uurin kaarti, olengi keeranud gpsu mahitusel 3 numbrilisel teejupile.
Edasi sõita, riskantne, tagasi minna...õnneks on tee ääres minimarket pisikese parklaga kus vist õnnestub ümber pöörata.
Sõiduautosid on ka vähe. Laveerin parkijate vahelt suuremale platsile. Saan teha jäises parklas pool pööret , edasi on
küll rattad välja keeratud, haagis nurga all, auto läheb aga otse, tagurdades sama jama. Pika nõkerdamisega pääseksin siit,
aga asi pole õige. Siis taipan sillaluku panna libisvasse asendisse, saan pööratud ja sõidan serpentiini pidi mäest alla õigele teele.
Tööletuleku vestluses mainis ülemus, et tööd tuleb teha kõvasti ja kõik tunnid täis sõita. Seda ma ka üritan, katseaeg ikkagi
Seepärast asun ööbimispaika otsima alles 15 min enne tööpäeva lõppu või puhkepausi algust. Tihti on neid ridamisi kahel
pool teed, aga vajadusel võid sõita veerand tundi aga ühtegi pandavat ei leia. Nii ka seekord, oli kena koht, aga
sõiduaega veel 20 min. Enne iga pausi 15 min varastada, see võib nädala peale teha oma 2,5h , Seepärast sõitsin edasi. Ja
praktiliselt jälle ei ühtegi kohta puhkamiseks. Viimasel minutil alles järgides märke ja sõites tee pealt kaugele maha
leidsin koha.Mingi busside ööbimispaik, remondikoht ja pubi hotelliga.Jään siiski autosse, norra pubi külastamine käib veel üle jõu tõenäoliselt, väsimus ka.
Uus päev, jõuan kardetud teeni 52. Minu rida on üsna lumine, vastutulev aga puhas asfalt.Keeran igaks juhuks ketitamise
parklasse. Kusagilt on mulle tekkinud pilt ketiparklast kui suur asfaltplats kus kümned ja kümned autod panevad kette
peale või võtavad neid maha. Tegelikkuses on tegemist bussitasku mõõtu teerovaga.Tõenäoliselt pole liiklus siin nii tihe
et suuremat platsi oleks vaja. Ja siin mägede vahel, pole ruumigi suuremale.Karm on see, et kette nõutakse ka bussidele.
Tere tulemast eestlased Norra bussijuhmideks.Helistan päälikule ja selgitan situatsiooni. Tema ütleb, et ise pean otsustama
Peaasi, et tee kohal on silt lahti. Järelikult peaks siit läbi saama , ühel või teisel moel.Proovin ilma kettideta.
Kui läheb nigelalt, saan sõita vastassuuna vööndisse või siis mäel ketitama hakata, mis muidugi on kordi ohtlikum ja
ebamugavam.Otsus on õige sest esimese kurvi taga lõppeb lumine teeosa ja edasi on puhas asfalt.Tõsi,küllalt järsk tõus ka.
Teeäärsed hanged ja vaated annavad aimu, mis siin talvel toimuda võib. Ja märgid, mis hoiatavad külgtuule eest.
Loodus on siin ilus oma pinnavormides ja lumises külmas puhtuses(-16). Tehtud pildid seda kohe kindlasti edasi ei anna.
Kuhu on üles ronitud, sealt tuleb ka alla tulla. Allatulek on hullem kui ülesminek, talvel jääga, ei taha mõeldagi.
Pikad järsud langused,siis järsk kurv ja uuesti. Kiirus tõusb hoolimata mägipidurist ja vajutan aegajalt korraks jalgpidurit.
Peagi süttib märgutuli, kontrolli pidurit temperatuuri!Kui pidurid üle kuumenevad, võib seal midagi süttida ja ühtlasi
kaotab auto oma võime pidurdada.Õnneks pääsen varsti siledale maale.
Õhtul nelja paiku jõuan Breivikisse. Seal on üks eriti karm koht, kalju tõuseb otse tee servas,kurv, tee on kitsas ja
buss tuleb vastu. Kuulen mürtsatust. Sõidan edasi,maha laadima. Saan teada, et koorem läheb maha järgmine hommik.
Südame põksudes asun käru inspekteerima. Kardinas on 15cm auk ja koormarihma lukk on kägaras. Pääsesin kergelt. Kõne
tehnika eest vastutavale isikule. Ta soovitab ka katust kontrollida, kuna olen mitmeid tunneleid läbinud ja alles algaja.
Eelmine öö olin kuulnud ka üht kahtlast heli millele polnud seletust. südame värinal ronisin katusele. Ja seal ta oligi,
kena auk ülanurgas. Kardetavasti olin sellega vastu tunneliserva kusagil käinud. Teip aukudele peale, pildid isikule ja uni.
Uus päev. Paber maha.Selleks avan käru mõlemad küljed.Parempoolne viimane porte avaneb raskustega.Neetud!Pean veel korra
helistama, kaljunukk on ka haagise tagumise posti kõveraks virutanud.Katseajal pole selliste uudiste edastamine sugugi tore
tegevus,seda enam, nii sagedasti.Aga pole parata, veel hullem kui asi hiljem avastatakse. Sõidan järgmisele laadimisele,
vanapaber. Suured kokkupressitud kamakad.29 tonni.Koordinaadid gepsu ja voilaa-järgmine siht Throndheim.Ülem saadab
legendi kasutatavate teede kohta. Veel kaugemale põhja poole.
Rannikut pidi ei saadeta mind kuigi oleks vist palju lühem tee. Küllap ma ei saaks seal veel hakkama või võibolla ei
sõidetagi seda teed suurtega.Liigun tagasi sisemaale juba tuttavat E16 pidi.Kohast edas, kus E16 peale jookseb eilne
TOP teelõik 52, muutub E16 mõneks ajaks teleseriaali "maailma ohtlikuimad teed" vääriliseks. kohati vaid üks sõidurida
laiemate kohtadega möödasõiduks, teekatteks pinnas,kurvid, järsakud ja vastu kõigub auto millele on laetud ülegabariidiline
maja.Õnneks pole seda teelõiku väga pikalt ja nad tegelevad seal usinalt teetöödega.
Sõidan 200 km kauguseni Oslost ja vahetan teed, lähen E6 peale mis viib mind ilusti Throndheimini. Teele mahub veel
üks ööbimine.Kellaaeg on hiline, sõiduaeg lõppemas,vaja leida ööbimispaik. Viimasel minutil leiangi ühe. See küll
rohkem sõiduautodele mõeldud. Pean sissesõidu teel kinni , mõtlen hetke ja hakkan sisse keerama. Vaja on 180`keerata
pääsemaks parkimisalale. Väike kallak ja sile jää. Selle asemel, et sõita sinna kuhu juhin, liigub auto vastavalt füüsika
seadustele mis ütlevad: keha säilitab ma liikumisoleku senikaua kuni mõni teine jõud teda ei mõjuta.Ja liuglen ilusti
reegleid jälgides jäätunud lumehange. Manööverdan sealt välja ja asun kahjusid hindama. Tulemuseks on katkine udutule klaas
ja kolm pragunenud plastikut mis igaüks maksavad Volvo esinduses tõenäoliselt terve varanduse.
Õnneks ei midagi , mis takistaks edasiliikumist või vajaks kohest muupidist sekkumist.Sõidan parkimispaigale ja püüan
uinuda. See ei taha õnnestuda kuna mõtted tiirlevad paaniliselt eesseisva kõneluse ümber.Neetud plastmassautod ja neetud
Volvo insenerid. Võiks ju üldse selle esiotsa katta kristallvaasidega, kliriseks vähemalt ilusti iga kord, kui kuśagile
vastu puutud.
Hommik, saadan tehnikaisikule pildid kahjustustest ja sõnumi. Helistab tagasi, mainib vaid, et need tükid tuleb kinni
maksta omast taskust. Õiglane, kuigi loodetavasti ei pea seda kogu ulatuses tegema selle kuu palgast, jääksin nälga ise
ja jääksid nälga minu lapsed.Ja loodetavasti töökoht säilib sest esialgu mulle ikkagi siin meeldib ja selline
mustlase elu mulle sobib. Sõidan Throndheimi vanapabri mahalaadimisel rebib tõstuk katki ühe koormarihma ja platsioperaator
karjub ja vilistab.Pühin siiski haagisepõranda puhtaks sest seal on ohtralt paberiprahti ja tänavale pole seda ju viisakas
pühkida. Sõidan kaalule ja lähen võtan dokumendid. Mees vabandab mu ees ja seletab, et neil tööpäev juba läbi aga mitu
koormat veel vaja maha võtta, tavalislt on neil kaks laadimismasinat, seekord aga ainult üks.Ütlen, et pole hullu
omalt poolt tegin nii kiiresti kui võimalik. Sõidan teist koormat peale panema. umbes 5 km kaugusel. Kordinaadid,
mille järgi sõidan, viivad mind tupiktänavale, märkan siiski väravat, kust tõenäoliselt pean sisse sõitma. Vaja ots ümber
pöörata ja siis väga ebamugava nurga all väravast sisse sõita, Panen liikluse mõneks minutiks kinni ja saan
manööverdamisega hakkama, olles õnnelik osavalt sooritatud raske manöövri üle ja pooleldi trügimas juba ettevõtte
territooriumile
sõidab aia sees töstuk minu lähedale ja sees olev mees vehib kätega ja teeb mulle selgeks, et transpordivärav asub
teisel tänaval.Tõenäliselt saan siin veel ühe augu tendi sisse mille alles hiljem avastan.
Rahulolu ,sest siit väravast sissesõit oleks mult võibolla võtnud hulga närve ja aega. Laadung, kivivill
pannakse kiiresti peale ja reede õhtu, hea et välja sõites ei jää väravate vahele, nii kiire on laadijatel väravate
sulgemisega töönädala lõpus.Selle kõrgusel on Norra kui peenike soolikas. Näen ära Atlandi ookeani ja 70 km järel
olen juba Rootsi piiri ääres. Lõppeb asfalt ja Rootsi teretab mind ehtsate kinnisõidetud lume ja jääteedega.Vormistan
tollipaberid ja teele. Parklast lahkumiseks vaja sisse lülitada sillalukk. Sõidan valget teed pidi, ees on tõus.
Saan aru, kiirust vaja tõsta kui ei taha künkale toppama jääda. Lisan kiirust. Peagi märkan, et sõidan mööda jäiseid
teid 80-90 km/h Uskumatu, aga auto püsib teel ja läbin need mõnikümmend km kuni madalamale laskun ja teed taas kuiva
asfaldiga kaetud on. Kuna Norras ma ei tankinud, siis on kütus juba otsakorral, ka adblued tuleks lisada. Viimast
saab aga ainult kindlatest tanklatest. Brozüürist leian sobiva tankla , kütust jätkub sinnamaani ja natuke kauemaks.
Leian koordinaatide järgi koha, maailm aga on vahepeal muutunud ja ids tankimiskoha asemel ilutseb statilioili jaam.
Pole parata, 24km tagasi sõita ja paak täis panna, adbluega ootan järgmist võimalust.Paak täis meenub uus mure, maksmata
on Rootsi teemaks.Põikan sisse 6 erinevasse tanklasse, vinjetti ei müüda üheski neist. Teen ööbimispeatuse ja järgmine päev
Sõidan välja Enköpingisse kus pean ootama esmaspäeva hommikuni. satun ka E4 peale kus väisan Shelli jaama, ka seal ei müüda
teemaksu. Lahke müüjatar annab mulle paberi, kus on kirjas, lähim müügipunkt asub 200km kaugusel. Kõrval kohvi lürpiv vend
naerab, et pane see lipik omale esiklaasile ja looda, et politsei ei tee trahvi. Säästan firmale 200 sekki ja pääsen
24 tunnist pausi tegema. Enköpingis on kauplused ja igavusest kolan seal natuke, täiendan ka pisut oma toiduvarusid ok
soetan käärid küünte lõikuseks sest kodust sellist pisiasja ma kaasa võtta ei taibanud.Satun ka kommipoodi, seal on 10m
pikad kommiletid, Kulutan 11sek suuruse summa shoklaadikommidele mis hiljem osutuvad enamuses kummikommideks mis on
shkolaadiga üle valatud. Loen raamatut,koristan, pesen ja nühin niipalju kui oskan, sätin pisut käru, teen ära
sadulamäärimise. Viimane asi on üsna ebameeldiv
tegevus. Haagin käru lahti, sõidan autoga eest ära. võtan määrdetuubi. Mõtlemata pistan näpud tuubi ja määrin saadud olluse
sadulale mis on üsna kuiv(kardetavasti üks põhjus, miks autoga lumehange libisesin, auto ja haagis "lukustusid.")
Sadulat peaks määrima vähemalt korra nädalas. Samas ei ole seda soovitav teha kui on raske koorem. Siis on pärast
keeruline autot tagasi haake külge ajada kuna koorem vajutab haake esiotsa nii alla???
Määrin kogu tuubi sisu sadulale ja hakkan näppe puhastama. See määre aga on selline kraam, et hakkab jube hästi
igale poole kinni ja maha ei taha sugugi tulla. Kindad lähevad äraviskamisele, käsi nühin paberiga ja lõpuks ka pesen
mitu korda ennem kui talutava tulemuseni jõuan.Kokkuhaakimisel teen näpuka ja osa määrdest kleepub valesse kohta.
Esmaspäeva hommikul sõidab mulle kõrvale auto põhijuht ja kolime oma kraami ümber. Tema viib ära minu koorma ja mina
tema oma. Eelmine auto oli läbisõiduga 160000 siis uuel on ees üle 400000km
Uueks koormaks on uksed/aknad ja lähevad need Norra lõunaosasse.Põikan taas sisse mitmesse bensukasse ostmaks
teemaksu ja kui kolmandas neist lõpuks peaks see õnnestuma, ei tööta seal mu pangakaart. Müüja on küllalt ehmunud näoga.
Ise ma ei muretse, helistan kontrisse ja makstakse see neti teel ära. nädal maksab 279sek, ennist ostsin kaheks päevaks
ja maksis 201sek.See sõit möödub seiklusteta, vaid ilm teeb trikke, siiamaani valitsenud selged päikselised päevad ja
külmad ööd muutuvad lõunanorras jäiseks tuuleks, kergeks tuisuks ja -7 kraadiseks külmaks mis tundub kui -25.
Koorem maha ja uus koorem paarisaja km kauguselt peale. 10m katuseplekid, 29tonni.Peale pannakse külje pealt, kuna kardin
kokkuvoldituna katab üle poole portelaiusest, siis otse peale tõsta neid ei õnnestu.Tõstukijuht teeb päris peenikest
geomeetriat et kraam sisse toppida. Plekiservaga rebestab ta augu auto küljekardinasse. Ma ei oska ta peale pahandada, sest
töö, mida ta teeb, on tõesti keeruline ja väike eksimus võib valusalt kätte maksta.Siiski pealik ütleb, et vigastus tuleb
kirja panna ja pärast laadimisfirma maksab selle kinni. Sõidutan katusepaneelid hiiglasliku angaari ehitusele Stokholmist
põhja pool. Järgmine koorem ootab juba. Logistikakeskuses on probleem, ei suudeta otsustada, milline auto millise rambi ette
sõitma peaks, lõpuks tuleb välja, et üks sommide auto on nende logistiku vea tõttu vales kohas. Olukord laheneb. Üks
juhtidest on naisterahvas. kasutan võimalust ja ajan temaga pisut juttu. Teeb seda tööd juba 10 aastat, kui alustas,oli
Soomes umbes 5 naisjuhtipeale temaga samal alal.Alustas 19 aastaselt , sel ajal oli olnud selline seadus, et erandkorras saab
nii noorelt selle töö jaoks vajalikud load hankida. rääkis ka , et on ise käsitsi lauakoormaid peale-maha laadinud.
Kuna olukord on mulle võõras siis kerkivad murepilved pea kohale, pean jõudma laevale, aga kaup pole veel valmiski.
Kolleegid, kes sama saadetisega on seotud, on siiski küllaltki rahulikud. Räägivad, see siin tavaline, terve päeva
molotatakse ja siis 15 min enne tööpäeva lõppu laotakse autod täis ja et pole keegi veel laevast maha jäänud.Esimesena saab
laetud minu auto ja kiman sadamasse. Soome plika saab siiski enne mind laeva peale kuigi lahkub laost viimasena,
mis teha proff versus amatöör.Laev on paksult täis täpselt ühesuguseid rootsi naispensionäre, sellised, nagu näha võib
mõnelt pensionifondi reklaamivalt voldikult.Seetõttu on ka toitlustamine viidud buffeest kohvikusse.Saan prae ja hulga
shokolaadi ja limmonaadi, et 35 € täis tuleks.Öösel magada ei saa kuna täpselt minu kajuti all käib kõva pralle
elava muusikaga.Mahalaadimine Helsingis. Valmistun ise Tallinna laevale ennast sättima, pesu must
ja toiduvarud kasinad. Samuti ootavad kodus mõned tegemist vajavad tööd. Aga ei, aadress, mille saan, on küll Helsingis
olemas, koordinaadid juhatavad mind aga tagasi läänerannikule. Saan peale hunniku vahtu.Ja see peab rändama Norra.
Kodutööd peavad veel ootama.Laev Rootsi väljub alles õhtul nii et jääb aega korra poes käia varusid täiendamas ja samuti
käia läbi pesulast ja tankida. Töökaaslane, kellega koos laadimas käisime, jõuab päevasele laevale ja kui mina sadamasse
saabun seilab tema juba rannikust kaugel. Oma laeva peal näen jälle soomlasest rekkaplikat ja teisi, kellega eile laadimisel
kohtusin. Suhelda eriti ei viitsi. Kuna laevas on pesumasin, viin oma kraami sinna ja panen masina käima. Kell kaks öösel
pole see veel tegevust lõpetanud. lähen magama sest äratus on juba mõne tunni pärast.Tõusen 5.30 ja lähen kontrollin
pesumasinat, õnneks on ta toimetamise lõpetanud. Puhtad riided rändavad kuivatisse kuni käin hommikusöögil. Kappelskääris
näen töökaaslase autot parklas. Sõidan kõrvale aga ei tihka äratada, magab teine nii magusalt. Norra sõidan läbi örje
mis on juba tuttavaks saanud tee kuigi gps juhatab muialt. kaardil ei tundugi eriti suur ring ja elu on õpetanud-mööda
peateid saab tegelikult kiiremini ja odavamalt kui väiketeid pidi nõkerdades kus on teetööd, asulad, kurvid, mäed mis
hoo maha võtavad. Piiril aga saan kõne kontorist, oleks pidanud ikka gps i järgi sõitma, pidid korralikud teed olema.
Nüüd jõuan aga täpselt reedeõhtuseks tipptunniks Oslosse. Üks teeke veel viib linnast mööda ja kasutan seda. Täpselt
selline, mida sõidaks muidu hea meelega aga mitte siis kui kiire on ja mitte suure veokaga, külad, mäed sinkavonka ja
ohtralt muhke/lohke.Nii kitsas, et ühes kohas teise veokaga kohtudes pidurdame mõlemad et kurvis nurkapidi kokku ei põrkaks.
Õnneks olin eelnevalt hoo maha võtnud . Tegime mõlemad imemanöövreid ja lahkusime sõpradena
ja tervete autodega. Jõuan mööda Lillenhammerist ja teen järjekordse 45 tunnise kohustusliku puhkepeatuse.Raamat saab läbi
loetud. Veel üks märk, et aeg oleks koju minna. Puhkepaus möödub shikis bensukas kus asub ka kauplus ja tasuta dush, tähtis aksessuaar pikalt kitsastes oludes elavale inimesele.Kuna kodust kaasaostetud energiajook on otsas ja peale vee pole midagi juua siis tahan minna poodi, see sindrinahk aga pühapäeval suletud. Jälle tarkus mida ammu juba tean, kui sul midagi on vaja ja on võimalus seda hankida siis tee see kohe ära. Nüüd sisenen bensukasse ja haaran sealt ühe koka, 38 nok, õnneks on seal ka soodukas, 2 pudelit sama hinnaga. Pärast kodus kontrollin, hind vastab 6 €le ehk siis tavahinnaga maksab pudel kokat sealmaal bensukas 6 euri. Määrin ka sadula kuna auto on juba nädala minu kasutuses olnud.
Pühapäeva õhtul olen taas Atlandi ookeani ääres. Sihtpunkti jõudmine sisaldab ka lühikest praamisõitu. Hiljem saan teada, et sõites mööda e39 on seal palju praame ja nende ootamisele kulutatud aeg nullib ära tee lühidusest saadud kokkuhoiu. Sõidan firma sissesõiduteele. On minu sünnipäev ja kingituseks on ööbimine kauni fjordi nõlval maalilise vaate ja päikeseloojanguga. Sünnipäevaroaks teen esimest korda mikrolaineahjuga praekartuleid ungaripeki viilude,sibula,küüslaugu ja india maitseainega.Peale ohtralt hapukoort, sola ja pipart. Jumalik eine jumalikus kohas.Ümisen Aapo Ilvese sünnipäevalaulu niipalju kui selle sõnu mäletan ja naudin olukorda.
Edasi läheb elu kibedaks kuna tulemas on lihavõtted. Esmaspäeval pean maha saama koorma, võtma peale teise koorma ja sellega kolmapäeval olema Botnia lahe põhjarannikul Tornios, seal koorem maha ja enne tööpäeva lõppu uus koorem veel peale.Tuleb teha kaks 10 tunnist sõidupäeva ja vahele 9 tunnised puhkused. Koorem läheb maha libedalt. Järgmisele laadimisele sõit sisaldab praamisõitu, kolmenumbrilist teed. Tee mahutab vaevu kaks autot ja kulgeb mööda kaunist rannikut. Jõuan kohale ilusti, liiklus on hõre, fjordi ületamine kaunis. Koorem tuleb 30,5 tonni ,suurim siiamaani. Tagasi tahan sõita tuldud teed ja olengi juba teel kui tuleb kõne ja ülemus kamandab mu ümber pöörama suunamaks teisele teele. napilt mahun ümber pöörama kasutades üht turistide peatuspaika tee ääres. Liiklus sulgub mitmeks minutiks kuni seal nõkerdan. Teeks on 15. Taas suur hulk serpentiine, maalilisi vaateid kohutavaid languseid. Midagi õnnestus ka filmida ja kui suudan, panen selle kusagile ülesse, aga vaevalt see koha peal kogetut edasi suudab anda.
Need ronimised ja vabale langemisele sarnanevad langused võtavad omajagu aega ja jõudes Norra mõistes normaalsele teele asun kaotatud aega parajaks tegema. Kuni kohtun Norra rahvusspordiga. Aeglussõit. Tõenäoliselt on seal seadus(võibolla kirjutamata) et kui iga läheneb seitsmekümnele siis sellest vanusest kiiremini sõita ei tohi. Ehk siis minu ees sõidavad ilusa ilmaga kuiva teega 4 autot kiirusega 60-70 kui on lubatud 90. Tunni pärast otsustab viimane neist peatuda ja lasta mööda see pikk rivi, mis sisaldab mind ja autosid peeglisse vaadates nii kaugele kui teed paistab. Mõistlik. Poole tunni pärast leian hetke, ja möödun teisest autost. Tee on käänuline ja on olemas ka vastutulev liiklus.Mõnikümend km enne Throndheimi tuleb ringtee kus eksin mahasõiduga ja tehes teist tiiru jõuab vahepeal minust ette 70sportlane nii et taas venib minu ees 3 sportlast. Õnneks linnas pääsen neist, 200 km peale kulus 4 tundi. Rootsi poole sõidab sealt vaid mõni üksik auto. Jõuan napilt 10 tunnise sõidupäeva lõpuks Swerige sildini. ÖÖ möödub taskus mis hommikul osutub kontrollplatsiks sinna juurde kuuluva parkimist keelava liiklusmärgiga. Lükkan kardinad eest ja imetlen lumivalget ümbrust. Öösel on sadanud mõned tollid lund. Vormistan tollipaberid ja saan taas sõita paarkümend km jäätunud teid.Rootsi mäed on küll madalamad, aga millegipärast ehitavad nad teid nii, et igale tõusule või langusele järgneb umbes 90kraadine kurv. Kevadised sulavad hanged nõrutavad teele lumevett mis tavaliselt öö jooksul jäätub ja vastavalt MURPHI seadustele toimub see protsess just nendes kurvides. Ühes neist tunnengi kuidas rattad kaotavad kontakti teepinnaga. Õnneks vaid mõneks hetkeks. Mäed lõppesid ja seiklused lõppesid. Peale jäist lõiku läbin ühe suusakuurordi, tangin, ja liigun rannikuni. Teed on küll igavad aga võimaldavad tasa teha Norras kaotatud aeg. Vähemalt loodan nii . Rannikutee purustab mu lootused. Tõusudel on kiirus väike kuna koorem on raske, languste lõpus aga on 70 km/h ja kiiruskaamera nii et ei saa järgmiseks tõusuks kiirust koguda. Samuti juba Norrast tuttavad rahvasportlased. Teisipäeva õhtul saab sõiduaeg läbi 20 km enne piiri. Jälle on probleem puhkekohaga. 6 minutit üle tööaja lõppu keeran sisse teeäärsesse taskusse mis vaevu mahutab 17 m pikkuse sõiduki. Kiiresti saan aru , miks selline puhkekoht ei ole hea. Villides parasjagu 5l veenõust joogivett väiksemasse pudelisse paneb mööduv veok auto nii tugevalt kõikuma, et valatavast veest suur osa läigatab mu pükstele. Öö möödubki pidevas rappumises. Hommikul äratab mind lumesaha spetsiifiline sahin/kolin mööda asfalti. Lükkan kardinad eest ja näen , kuidas Lapimaa tervitab mind paaritollise lumekihi ja valge , õige oleks vist isegi öelda lumivalge vaatega. Uisutan viimased kilomeetrid enne piiri ja jõuan tolli enam/vähem avamisajaks. Paberid korras liigun hiiglasliku tehaseni. Algul eksin väravaga. Õiges kohas kohtun ka vene kolleegidega, kes on hädas. Vaja koorem maha laadida , territooriumile aga ei lasta kui pole terasninaga jalanõusid , kiivrit ja ohutusvesti. Aga vene inimene on leidlik. Käin vormistan oma dokumendid ja laenan oma nõuetele vastavad jalavarjud kolleegile. Saab temagi loa territooriumile siseneda. Saan saapad tagasi ja lähen mitme km suurusele territooriumile mahalaadimispaika otsima. Tegelikult on tunne justkui oleks kodus, saab kõigiga rääkida soome keeles. Töömees vihjab minu aksendile. Tunnistan päritolumaad. Mainib, et tehases töötab eestlane, Vitali, endine kõva sportlane kes ei pääsenud olümpiale kuna elas Eestis. Noh, eestlane Vitali räägib juba natuke rahvusest. olles kohanud elu jooksul mitut inimest, kes räägivad sulle silmade särades kokku maad ja ilmad ilma et jutu taga oleks grammigi tõde jään oma sisimas pisut kahtlema selles Vitalis. Usutavasti on ta vähemalt tõhus metallitööline. Kutsutakse Timo kes lahendab minu probleemi. Timo juhatabki mind järgmise õige inimeseni. Leitakse koht, kuhu kraam maha laadida ja inimene, kes selle teostab. Kaks ja pool tundi Soome pinnal ja ongi koorem maas. Territooriumilt lahkudes õnnestub veel korra eksida ja jõuda vale värava juurde. Helistan ja kohale saadetakse turva kes mind õige väravani juhatab. Auto kaalutakse ja sisestan uue sihtpunkti koordinaadid. See on 250km kaugusel. Lootsin lähemalt koorma saada. Jõuan mõistliku ajaga ja enne tööpäeva lõppu järjekordsele laadimisele. Haagis laotakse laeni laudu täis. Vaevu mahun katuse vahele kinnitusrihmu üle vedama. Kuna tõstukimees ei tea koorma kaalu panen maksimum hulga rihmu. Koorem peal ja mission impossoble tehtud, enne pühi koorem peal. Saan juhtnöörid Kapellskäri sõita ja siis lõpuks koju. Sellele sõidule kulub poolteist päeva. Auto jääb sadamasse kus uus mees sellega järgmine nädal edasi töötab. Sinna jõudmiseks kulub poolteist päeva. Teisel päeval saan teha peatuse hiina stiilis kena hoone juures kus tunnen end kui mõnes hiina kungfu filmis. Õhtuks olen Kapellskääris. Pühade tõttu on sadam täis laevu ootavaid autosid. Pargin , tegelen jupp aega Asjade pakkimise ja tolmu edasi-tagasi liigutamisega mida hea fantaasia korral võib nimetada auto koristamiseks ning lähen tutvuma kojupääsemise võimalustega. Kohtun kahe kollegiga kelle käest saan teada ilma autota üleminemise eripäradega. Pilet on küll reisijale, aga laeva võib sõita ainult autoga ehk pean leidma, kes mu laeva viib ja sealt maha toob.Neil juba abimees olemas ainult et juba kaks meest peale juhi kabiinis.Õnneks saan sinna paigutada suurema osa oma kraamist. Chekin tehtud leian vastutuleliku juhi kes mu õigel hetkel sisse sõidutab. Paar tundi ootamist. Kolleeg paneb auto tööle, selge, minek. Siis ta küsib, mis laevale lähen. Tema regaliale, mina dfdsile. Äärepealt oleksin valele laevale sõitnud. Haaran asjad ja panen jalgsi ajama. esimeste autode juures räägin sadamatöötajaga kes kinnitab teavet, et jalgsi laeva ei pääse. saan siis järgmisele autole kes mu sisse viib. Heategu ei jää karistuseta. kuna koorem on kerge, lastakse tal haagis lahti haakida ja paldiskis peab tõenäoliselt mitu tundi ootama enne kui saab oma haagise kätte. Mina olen siiski laevas ja õnnelik. Dush, söök. Kajutit jagan kolme jutuka ja lõbusa kolleegi/selliga kes on ka pisut tulivett tarbinud. Lühike aeg enne uinumist möödub lõbusas seltskondlikus vestluses. samamoodi ka hommikused hetked enne sadamat. Laevast välja saan sama autoga mis minu asju vedas. Viipan härrale, kes mu laeva tõi ja olemegi kodumaa pinnal. Pealik tuleb meile vastu ja timetab meid Tallinna. Järjekordne ekstreemturismi reisi on lõppenud.
saata kümneks päevaks komandeeringusse. Loomulikult meeldis see plaan mulle sest väljaminekud olid juba mitmeid kuid
ületanud sissetulekuid ja vaja on püüelda tasakaalu poole.
Reis algas juba rutiinselt, neli kilekotti proviandiga, magamisase, riidekott, tehnikakott tööriistakott ja minek. Ei
mäletagi, mida küsisin täpselt pealikult, aga ta vastas igastahes, et laevas mind teisele korrusele ei panda, kuna
koorem nii raske(24 tonni). Loomulikult saatis lastija mind teisele korrusele. See aga täheńdas üsna teravat pööret
kitsastes oludes ja ohtu, et sõidan haagise käpad alt ära. Kuidagi ikka nikerdasin ära selle terava pöörde, mille
tegemist olin ennist kai pealt kollegide sooritatuna imetluse ja kadedusega jälginud, et millal küll mina sellise
manööverdamisega hakkama saan...ja käru tugikäpad jäid ka alles.
Väike vahepala ka töövahendist. Euroopas sõidetakse üldiselt kahesillaliste veokatega, kandevõime küll väiksem aga see
eest ka ökonoomsem, odavam osta ja tõenäoliselt ka pisut odavam/mugavam hooldada/remontida/ülal pidada. Esimesed kaks
reisi oligi mul sellised aparaadid kasutada. Skandinaavias on rohkem levinud kolmesillaline variant. Minu silmis selle
auto põhieelis on, et kolmanda silla saab üles tõsta. Tänu sellele liigutusele on nii ilma haagiseta kui ka haagisega sõites
tagasillale mõjuv raskus suurem ja tänu sellele ka haakuvus teega parem. Eriti mugav libedaga kui vaja paigalt võtta või
mäkke ronida. Sellel reisil oligi mu koduks viimane versioon.
Esimese päeva õhtuks oli maas Rootsi koorem vineeri ja jõudsin veel teisele laadimisele. Seal aga nii libedalt ei läinud.
Sain küll kiiresti ette ja peagi kuuldus kõva raputamist mu kongis, edasi aga vaikus. Kuna auto oli mingi metalljurakaga
kinnitatud, et ta liikuma ei läheks ja samuti oli lahti uks, kust kaupa sisse laeti siis ei osanud ma arvata, mis edasi
teha. Kas on juba kõik peal või tuleb veel midagi. Kontoris anti mingi paber, kus oli kirjas, istu autos ja oota, küll
laadija ise teab, mida teha.Ka lugesin sealt välja, et justkui üldse ei tohi lattu siseneda(järgmisel korral küll selgus,
et mingil kitsal alal laoukse juures ma olla võin, kaugemale minna ei tohi). Kell kaks öösel kannatus katkes ja ronisin
läbi küljekardina haagisesse. Lugesin paberipallid kokku ja sain, et justkui pool koormat on peal. Küllap meestel tööpäev
lõppes ja teevad hommikul lõpuni.Saatsin pealikule sõnumi, mis teha? Kell kaks öösel helistas ta mulle, päris olukorra
üle ja nentis, et teha pole midagi. Keerasin magama. Tunni pärast kuulsin mingit kobistamist, Laotöötaja tõmbas eemale
selle mehaanilise rattalukusti, mis autot paigal hoidis kui tõstuk haagises edasi-tagasi toimetas, ja lükkas kinni laoväravad.
Selge, koorem peal,Minul aga puhkeaeg pooleli,
keerasin uuesti magama.Kell 5 koputus. Ajan luugid valla, vaatan, turvamees? Teen ukse lahti, selgub, ma ei tohigi siin
olla. Püüan talle küll seletada, et puhkeaeg ja ma ei tohi autot liigutada, tema aga ikka oma joru. Vaatan veel korra
meerikut, tegelikult 9 tundi täis ja võin liikuda küll. Ajan auto eest ja asun koormat kinnitama,Selgub, et kell kaks
oli juba koorm peal, lihtsalt pimedas ei saanud aru, et rulle oli kaks kihti. Ja lahtine laadimisvärav pluss autot paigalhoidev jurakas rääkisid, et töö alles pooleli. läheb veel pisut üle
tunni. Ja voilaa- ees ootab üle 700 km sõitu. Esimene pikem ots. Ja sihtpunkt asub Norras. Põnev, näeb seda maad ka pisut
rohkem kui kinobussi Rootsitripil aastaid tagasi, kui sõitsime öösel Rootsist Oslosse, sõime seal ühe kingburgeri, kastsin
käe vette ise uskudes ,et katsun Atlandi ookeani ja siis tagasi.
Mööda E18 piirini, enne piiri veel tankimine sest norras kütus kallim. Käik tollipunktis ja paberite vormistamine, ei midagi
keerulist ja hoplaa, asungi Norrat saagima.Pisut mägisem ja kaljusem kui rootsi,aga ei midagi hullu. GPS juhatab mind läbi
Oslo. Oh õudust, kas jälle see tunnel kust me aastaid
tagasi vähemalt 3 korda edasi-tagasi sõitsime ilma õiges kohas välja pääsemata ja iga kord makstes teemaksu.
Õnneks helistab päälik ja kehutab mind
sõitma Mossi nimelisse kohta, kus läheb praam, mis mind ilusti teisele poole lahte viib. Samasugune, kui Virtsu/Kuivastu.
Vahemaa ka sarnane, poole tunni pärast olen teisel pool. Paarsada km lõunapoole mööda rannikut, kohati teetööd aga ei midagi
ületamatut. Üheksatunnine tööpäev lõppeb umbes 50 km enne sihtpunkti. Olen end juba ilusti bensukasse parkind ja hellan
ülemusele, et tööpäev otsas, kui saan juhtnöörid teha 10 tunnin päev. Pole hullu, jälle teele.
Sihtpunkt on ebaselge, hulk erinevaid ettevõtteid künka otsas, kvartali õigest sissesõidust olin juba mööda sõitnud. Läksin
jala luurele, natuke edasi sõita ja viib tee otsitava trükikoja ukse juurde. Ainult et...üsna järsk tõus. Pole viga
mul on katseaeg ja see on aeg, kus kõike tuleb katsetada. Panna proovile ennast ja tehnikat tegemaks kindlaks, milleks need
kaks ka võimelised on. Norra on mägedemaa ja see on mulle esimene tõsine tõus. Hoovõtuks ka ruumi napib. Autol saab valida
automaat või manuaalreziimi. Valin automaadi. Mõned meetrid enne lauget maad ei jõua auto piisavalt kiiresti käiku alla
vahetada ja mootor sureb välja. Proovin natuke allapoole lasta ja uuesti liikuma minna, seekord siis manuaalkasti kasutades
ja 1 käiguga. Rattad hakkavad asfaldil ringi käima, liikumist ei toimu. Veeretan ennast alla ja asun muid optione otsima.
Valin teise tee, paraku vaja manööverdada sõiduautode vahel.Hakkan trügima. Sõidukad on ebamugavalt pargitud. Appi tuleb
vene mees kelle tee ennist ära blokeerisin kui mäge proovisin võtta. Pääsen takistusribast tema abil läbi nii, et käru
tagaots möödub millimeetrite kauguselt sõiduautost ja käru esinurk, mis järsul pöördel ulatub kuni 80cm üle auto gabariitide,
libiseb mõne sendi kõrguselt üle vwgolfi katuse. Aeg on hiline, hoolimata sellest trükikojas veel inimesed toimetavad ja üks
sõbralik sell laeb maha 28 tonni paberit. Üks rull on hoolimata kinnitusrihmast 10 cm paigast nihkunud mõnel järsul
pidurdusel. Peab hoolikamalt kinnitama.
Koorem maas antakse mulle juhised võimalusel jääda kohale ja teha 45h paus kuna nädalavahetuseks koormat pole.Vaatan
arvutist filme, loen, teen süüa ja tegelen purunenud kardinapingutuskagile mingi lahenduse väljamõtlemisega.Hea ikka, et
omad tööriistad kaasa sai võetud.ajutise lahenduse toimimiseks tõstan küljekardinate kangid ümber kuna parema poole
kardinat pole vaja eriti tihti avada.Et vahetus õnnestuks, on vaja eemaldada tervelt kangilt 5mm paksune ja
tolli laiune metallitükk.
Raiun, painutan,puurin, katki lähevad enamus kaasasolevatest puuridest. Lõpuks õnnestub ja vasak, enimkasutatav parras on
taas töökorras. Ongi pool puhkusest läbi. Öö on nii külm, et tuleb paar korda webasto tööle panna.
Teine päev. Lähen kolama. Natuke eemal avastan Biltema kaupluse, midagi analoogset k-rauale, ainult et 10 korda põnevam.
Hulgun tükk aega riiulite vahel ja unistan. Kunagi, kui jälle pinnale olen tõusnud, tuleb osa oma sissetulekust siia ketti
tuua.
Pühapäeva õhtul saab 45 tundi täis ja võin teha paaritunnise sõidu Oslo poole,
Ööbin teeäärses parklas.Vaatan paar osa mingist ulmeseriaalist. Jälle on väga külm. Pean mitu korda webasto tööle panema.
Hommikul keeran võtit, auto mootor teeb pool vaevalist pööret. Ootan pisut, võtan tagant ära kärujuhtmed, proovin uuesti,
poolteist pööret, ootan , uusti, jälle poolteist. Aku näitab 22,5v, sellega võiks ju käima veel minna, aga väljas on -10
Kõnetan parklas peatuvat leedukat(ilma esihammasteta leedukat). Käivitusjuhtmeid tal pole. Kurdab, et ootab juba tükk aega
koormat.
Teeb parasjagu puhkepausi ja ei tohi oma aparaati liigutada.Räägib, et oli korra 1,5 päeva oodanud ennem kui käivitusabi sai.
Kohalikud ei aita, soovitavad servise kutsuda, see maksab aga 1000 € paljas väljasõit ja täku andmine. Selle peale ütlen
talle, et odavam on võtta takso , sõita lähimasse poodi, osta sealt kaks akut ja nendelt siis käima panna.Pealik lubab
abiks saata kollegi kes lähistel liigub. Õnneks sõidab parklasse bulgaaria numbriga auto ja selle hallipäisel juhil on
nii juhtmed kui ka kange põiehäda. Leedukas teeb talle märkide keeles selgeks olukorra, vana rehmab korra käega, näitab
tualeti poole ja paneb jooksu. Sealt naastes ta siiski tagurdab mu kõrval,otsib välja juhtmed ja ühendab minu autoga.
Esimesel katsel ei saa juhtmed korralikku ühendust, pisut liigutamist ja kuulen, kuidas tema auto genekas teist häält
tegema hakkab, selge , kontakt on saavutatud.teisel katsel auto käivitub. Aitan vanal asjad kokku lapata. Ta küsib suitsu,
Kahjuks pole pakkuda, piinlik. Järgmisele reisile tuleb igaks juhuks mõni pakk kaasa võtta. Pärast kilomeetreid neelates
mõtlen, oleks võinud mõne purgisupigi talle pakkuda, või juustukamaka.
Koorma peale saan Oslos. Taara, kasutatud.Rampi ajades viimastel sentimeetritel käib vastik kraps.Lähen uurima.
Haaran telefoni ja lasen tellida uue tagatuleklaasi.
Kohtan ka kollegi, kellel sama koorem ja sama sihtpunkt. Ta arvab, et võiksime
koos sõita. Paraku on ta juba umbes 4 kurvi pärast kadunud.Proff versus amatöör. Agajalt pikematel sirgetel aiman teda
kaugel eespool.Taara
läheb Rootsi purustamisele.Tollis vormistamine, kolleg ootab seal. Sõidame koos sihtpunkti, koorem maha ja tuleb teha paus.
Ajame juttu , saan jälle hulka targemaks.
Laadimine juba tuttavas kohas, paberirullid. Kohale jõuan õhtul, laadima pääsn hommikul. Tõstukijuht(naine) käsib haagise
puhtaks harjata enne kui laadimiseks läheb. Räpane ta ei tundu, aga allkiri sai antud, käru peab olema puhas, jää ja vee
ja lumevaba.Teen kähku ja laadimine läheb lahti.Selle rulli, mis liikuda tahab, tõmban kõvemini kinni kui eelmisel korral.
Samas paberrulli ei tohi kinnitusrihm rikkuda.
Toksin koordinaadid GPssi, Breivik, läänenorra, ligi 900km. Ülemus helistab, saadab sõnumiga teede numbrid, mida mööda
minema pean.Mainib ka, et võib vaja minna kette teel nr 52.
Üldiselt, normaalsed või kasutatavad haagisega sõitmiseks on 1 ja 2 numbrilisd teed. 3numbriline tähistus on parem mitte
ronida. ometi gps pahatihti tahab just nimelt neile teedele sind saata.
Risti läbi Rootsi, tollitoimingud ja siis Oslo poole. Enne Oslot läheb lahe alt läbi tunnel. Oslo vältimiseks kasutan seda.
Kergelt sajab lund
aegajalt. Leian tunneli, sõidan sisse, sõidan välja...sajab paksu laia lund ja maas on ka teda juba omajagu. Pilk gepsule,
kõik tundub klappivat. Tõus, pööre,tõus,pööre,tõus,pööre, pilk gepsule..eieiii, ei klapi, ja kuulen väga spetsiifilist heli,
rattad käivad tõusul libedaga ringi, koormat on 28 T...Pidur, ohutuled tööle, väikesed autod sõidavad mööda.
Lülitan siss sillaluku, libiseva, auto jõnksub pisut ja liigub edasi, siis jälle. selge, kaevab ennast läbi lume ja
kui liigub pisut, siis sama asi uuesti.Lülitan sisse täisluku ja tõstan üles abisilla. Vaikselt aga kindlalt roomab
auto mäest üles, Allah olgu kiidetud. Bussitaskus uurin kaarti, olengi keeranud gpsu mahitusel 3 numbrilisel teejupile.
Edasi sõita, riskantne, tagasi minna...õnneks on tee ääres minimarket pisikese parklaga kus vist õnnestub ümber pöörata.
Sõiduautosid on ka vähe. Laveerin parkijate vahelt suuremale platsile. Saan teha jäises parklas pool pööret , edasi on
küll rattad välja keeratud, haagis nurga all, auto läheb aga otse, tagurdades sama jama. Pika nõkerdamisega pääseksin siit,
aga asi pole õige. Siis taipan sillaluku panna libisvasse asendisse, saan pööratud ja sõidan serpentiini pidi mäest alla õigele teele.
Tööletuleku vestluses mainis ülemus, et tööd tuleb teha kõvasti ja kõik tunnid täis sõita. Seda ma ka üritan, katseaeg ikkagi
Seepärast asun ööbimispaika otsima alles 15 min enne tööpäeva lõppu või puhkepausi algust. Tihti on neid ridamisi kahel
pool teed, aga vajadusel võid sõita veerand tundi aga ühtegi pandavat ei leia. Nii ka seekord, oli kena koht, aga
sõiduaega veel 20 min. Enne iga pausi 15 min varastada, see võib nädala peale teha oma 2,5h , Seepärast sõitsin edasi. Ja
praktiliselt jälle ei ühtegi kohta puhkamiseks. Viimasel minutil alles järgides märke ja sõites tee pealt kaugele maha
leidsin koha.Mingi busside ööbimispaik, remondikoht ja pubi hotelliga.Jään siiski autosse, norra pubi külastamine käib veel üle jõu tõenäoliselt, väsimus ka.
Uus päev, jõuan kardetud teeni 52. Minu rida on üsna lumine, vastutulev aga puhas asfalt.Keeran igaks juhuks ketitamise
parklasse. Kusagilt on mulle tekkinud pilt ketiparklast kui suur asfaltplats kus kümned ja kümned autod panevad kette
peale või võtavad neid maha. Tegelikkuses on tegemist bussitasku mõõtu teerovaga.Tõenäoliselt pole liiklus siin nii tihe
et suuremat platsi oleks vaja. Ja siin mägede vahel, pole ruumigi suuremale.Karm on see, et kette nõutakse ka bussidele.
Tere tulemast eestlased Norra bussijuhmideks.Helistan päälikule ja selgitan situatsiooni. Tema ütleb, et ise pean otsustama
Peaasi, et tee kohal on silt lahti. Järelikult peaks siit läbi saama , ühel või teisel moel.Proovin ilma kettideta.
Kui läheb nigelalt, saan sõita vastassuuna vööndisse või siis mäel ketitama hakata, mis muidugi on kordi ohtlikum ja
ebamugavam.Otsus on õige sest esimese kurvi taga lõppeb lumine teeosa ja edasi on puhas asfalt.Tõsi,küllalt järsk tõus ka.
Teeäärsed hanged ja vaated annavad aimu, mis siin talvel toimuda võib. Ja märgid, mis hoiatavad külgtuule eest.
Loodus on siin ilus oma pinnavormides ja lumises külmas puhtuses(-16). Tehtud pildid seda kohe kindlasti edasi ei anna.
Kuhu on üles ronitud, sealt tuleb ka alla tulla. Allatulek on hullem kui ülesminek, talvel jääga, ei taha mõeldagi.
Pikad järsud langused,siis järsk kurv ja uuesti. Kiirus tõusb hoolimata mägipidurist ja vajutan aegajalt korraks jalgpidurit.
Peagi süttib märgutuli, kontrolli pidurit temperatuuri!Kui pidurid üle kuumenevad, võib seal midagi süttida ja ühtlasi
kaotab auto oma võime pidurdada.Õnneks pääsen varsti siledale maale.
Õhtul nelja paiku jõuan Breivikisse. Seal on üks eriti karm koht, kalju tõuseb otse tee servas,kurv, tee on kitsas ja
buss tuleb vastu. Kuulen mürtsatust. Sõidan edasi,maha laadima. Saan teada, et koorem läheb maha järgmine hommik.
Südame põksudes asun käru inspekteerima. Kardinas on 15cm auk ja koormarihma lukk on kägaras. Pääsesin kergelt. Kõne
tehnika eest vastutavale isikule. Ta soovitab ka katust kontrollida, kuna olen mitmeid tunneleid läbinud ja alles algaja.
Eelmine öö olin kuulnud ka üht kahtlast heli millele polnud seletust. südame värinal ronisin katusele. Ja seal ta oligi,
kena auk ülanurgas. Kardetavasti olin sellega vastu tunneliserva kusagil käinud. Teip aukudele peale, pildid isikule ja uni.
Uus päev. Paber maha.Selleks avan käru mõlemad küljed.Parempoolne viimane porte avaneb raskustega.Neetud!Pean veel korra
helistama, kaljunukk on ka haagise tagumise posti kõveraks virutanud.Katseajal pole selliste uudiste edastamine sugugi tore
tegevus,seda enam, nii sagedasti.Aga pole parata, veel hullem kui asi hiljem avastatakse. Sõidan järgmisele laadimisele,
vanapaber. Suured kokkupressitud kamakad.29 tonni.Koordinaadid gepsu ja voilaa-järgmine siht Throndheim.Ülem saadab
legendi kasutatavate teede kohta. Veel kaugemale põhja poole.
Rannikut pidi ei saadeta mind kuigi oleks vist palju lühem tee. Küllap ma ei saaks seal veel hakkama või võibolla ei
sõidetagi seda teed suurtega.Liigun tagasi sisemaale juba tuttavat E16 pidi.Kohast edas, kus E16 peale jookseb eilne
TOP teelõik 52, muutub E16 mõneks ajaks teleseriaali "maailma ohtlikuimad teed" vääriliseks. kohati vaid üks sõidurida
laiemate kohtadega möödasõiduks, teekatteks pinnas,kurvid, järsakud ja vastu kõigub auto millele on laetud ülegabariidiline
maja.Õnneks pole seda teelõiku väga pikalt ja nad tegelevad seal usinalt teetöödega.
Sõidan 200 km kauguseni Oslost ja vahetan teed, lähen E6 peale mis viib mind ilusti Throndheimini. Teele mahub veel
üks ööbimine.Kellaaeg on hiline, sõiduaeg lõppemas,vaja leida ööbimispaik. Viimasel minutil leiangi ühe. See küll
rohkem sõiduautodele mõeldud. Pean sissesõidu teel kinni , mõtlen hetke ja hakkan sisse keerama. Vaja on 180`keerata
pääsemaks parkimisalale. Väike kallak ja sile jää. Selle asemel, et sõita sinna kuhu juhin, liigub auto vastavalt füüsika
seadustele mis ütlevad: keha säilitab ma liikumisoleku senikaua kuni mõni teine jõud teda ei mõjuta.Ja liuglen ilusti
reegleid jälgides jäätunud lumehange. Manööverdan sealt välja ja asun kahjusid hindama. Tulemuseks on katkine udutule klaas
ja kolm pragunenud plastikut mis igaüks maksavad Volvo esinduses tõenäoliselt terve varanduse.
Õnneks ei midagi , mis takistaks edasiliikumist või vajaks kohest muupidist sekkumist.Sõidan parkimispaigale ja püüan
uinuda. See ei taha õnnestuda kuna mõtted tiirlevad paaniliselt eesseisva kõneluse ümber.Neetud plastmassautod ja neetud
Volvo insenerid. Võiks ju üldse selle esiotsa katta kristallvaasidega, kliriseks vähemalt ilusti iga kord, kui kuśagile
vastu puutud.
Hommik, saadan tehnikaisikule pildid kahjustustest ja sõnumi. Helistab tagasi, mainib vaid, et need tükid tuleb kinni
maksta omast taskust. Õiglane, kuigi loodetavasti ei pea seda kogu ulatuses tegema selle kuu palgast, jääksin nälga ise
ja jääksid nälga minu lapsed.Ja loodetavasti töökoht säilib sest esialgu mulle ikkagi siin meeldib ja selline
mustlase elu mulle sobib. Sõidan Throndheimi vanapabri mahalaadimisel rebib tõstuk katki ühe koormarihma ja platsioperaator
karjub ja vilistab.Pühin siiski haagisepõranda puhtaks sest seal on ohtralt paberiprahti ja tänavale pole seda ju viisakas
pühkida. Sõidan kaalule ja lähen võtan dokumendid. Mees vabandab mu ees ja seletab, et neil tööpäev juba läbi aga mitu
koormat veel vaja maha võtta, tavalislt on neil kaks laadimismasinat, seekord aga ainult üks.Ütlen, et pole hullu
omalt poolt tegin nii kiiresti kui võimalik. Sõidan teist koormat peale panema. umbes 5 km kaugusel. Kordinaadid,
mille järgi sõidan, viivad mind tupiktänavale, märkan siiski väravat, kust tõenäoliselt pean sisse sõitma. Vaja ots ümber
pöörata ja siis väga ebamugava nurga all väravast sisse sõita, Panen liikluse mõneks minutiks kinni ja saan
manööverdamisega hakkama, olles õnnelik osavalt sooritatud raske manöövri üle ja pooleldi trügimas juba ettevõtte
territooriumile
sõidab aia sees töstuk minu lähedale ja sees olev mees vehib kätega ja teeb mulle selgeks, et transpordivärav asub
teisel tänaval.Tõenäliselt saan siin veel ühe augu tendi sisse mille alles hiljem avastan.
Rahulolu ,sest siit väravast sissesõit oleks mult võibolla võtnud hulga närve ja aega. Laadung, kivivill
pannakse kiiresti peale ja reede õhtu, hea et välja sõites ei jää väravate vahele, nii kiire on laadijatel väravate
sulgemisega töönädala lõpus.Selle kõrgusel on Norra kui peenike soolikas. Näen ära Atlandi ookeani ja 70 km järel
olen juba Rootsi piiri ääres. Lõppeb asfalt ja Rootsi teretab mind ehtsate kinnisõidetud lume ja jääteedega.Vormistan
tollipaberid ja teele. Parklast lahkumiseks vaja sisse lülitada sillalukk. Sõidan valget teed pidi, ees on tõus.
Saan aru, kiirust vaja tõsta kui ei taha künkale toppama jääda. Lisan kiirust. Peagi märkan, et sõidan mööda jäiseid
teid 80-90 km/h Uskumatu, aga auto püsib teel ja läbin need mõnikümmend km kuni madalamale laskun ja teed taas kuiva
asfaldiga kaetud on. Kuna Norras ma ei tankinud, siis on kütus juba otsakorral, ka adblued tuleks lisada. Viimast
saab aga ainult kindlatest tanklatest. Brozüürist leian sobiva tankla , kütust jätkub sinnamaani ja natuke kauemaks.
Leian koordinaatide järgi koha, maailm aga on vahepeal muutunud ja ids tankimiskoha asemel ilutseb statilioili jaam.
Pole parata, 24km tagasi sõita ja paak täis panna, adbluega ootan järgmist võimalust.Paak täis meenub uus mure, maksmata
on Rootsi teemaks.Põikan sisse 6 erinevasse tanklasse, vinjetti ei müüda üheski neist. Teen ööbimispeatuse ja järgmine päev
Sõidan välja Enköpingisse kus pean ootama esmaspäeva hommikuni. satun ka E4 peale kus väisan Shelli jaama, ka seal ei müüda
teemaksu. Lahke müüjatar annab mulle paberi, kus on kirjas, lähim müügipunkt asub 200km kaugusel. Kõrval kohvi lürpiv vend
naerab, et pane see lipik omale esiklaasile ja looda, et politsei ei tee trahvi. Säästan firmale 200 sekki ja pääsen
24 tunnist pausi tegema. Enköpingis on kauplused ja igavusest kolan seal natuke, täiendan ka pisut oma toiduvarusid ok
soetan käärid küünte lõikuseks sest kodust sellist pisiasja ma kaasa võtta ei taibanud.Satun ka kommipoodi, seal on 10m
pikad kommiletid, Kulutan 11sek suuruse summa shoklaadikommidele mis hiljem osutuvad enamuses kummikommideks mis on
shkolaadiga üle valatud. Loen raamatut,koristan, pesen ja nühin niipalju kui oskan, sätin pisut käru, teen ära
sadulamäärimise. Viimane asi on üsna ebameeldiv
tegevus. Haagin käru lahti, sõidan autoga eest ära. võtan määrdetuubi. Mõtlemata pistan näpud tuubi ja määrin saadud olluse
sadulale mis on üsna kuiv(kardetavasti üks põhjus, miks autoga lumehange libisesin, auto ja haagis "lukustusid.")
Sadulat peaks määrima vähemalt korra nädalas. Samas ei ole seda soovitav teha kui on raske koorem. Siis on pärast
keeruline autot tagasi haake külge ajada kuna koorem vajutab haake esiotsa nii alla???
Määrin kogu tuubi sisu sadulale ja hakkan näppe puhastama. See määre aga on selline kraam, et hakkab jube hästi
igale poole kinni ja maha ei taha sugugi tulla. Kindad lähevad äraviskamisele, käsi nühin paberiga ja lõpuks ka pesen
mitu korda ennem kui talutava tulemuseni jõuan.Kokkuhaakimisel teen näpuka ja osa määrdest kleepub valesse kohta.
Esmaspäeva hommikul sõidab mulle kõrvale auto põhijuht ja kolime oma kraami ümber. Tema viib ära minu koorma ja mina
tema oma. Eelmine auto oli läbisõiduga 160000 siis uuel on ees üle 400000km
Uueks koormaks on uksed/aknad ja lähevad need Norra lõunaosasse.Põikan taas sisse mitmesse bensukasse ostmaks
teemaksu ja kui kolmandas neist lõpuks peaks see õnnestuma, ei tööta seal mu pangakaart. Müüja on küllalt ehmunud näoga.
Ise ma ei muretse, helistan kontrisse ja makstakse see neti teel ära. nädal maksab 279sek, ennist ostsin kaheks päevaks
ja maksis 201sek.See sõit möödub seiklusteta, vaid ilm teeb trikke, siiamaani valitsenud selged päikselised päevad ja
külmad ööd muutuvad lõunanorras jäiseks tuuleks, kergeks tuisuks ja -7 kraadiseks külmaks mis tundub kui -25.
Koorem maha ja uus koorem paarisaja km kauguselt peale. 10m katuseplekid, 29tonni.Peale pannakse külje pealt, kuna kardin
kokkuvoldituna katab üle poole portelaiusest, siis otse peale tõsta neid ei õnnestu.Tõstukijuht teeb päris peenikest
geomeetriat et kraam sisse toppida. Plekiservaga rebestab ta augu auto küljekardinasse. Ma ei oska ta peale pahandada, sest
töö, mida ta teeb, on tõesti keeruline ja väike eksimus võib valusalt kätte maksta.Siiski pealik ütleb, et vigastus tuleb
kirja panna ja pärast laadimisfirma maksab selle kinni. Sõidutan katusepaneelid hiiglasliku angaari ehitusele Stokholmist
põhja pool. Järgmine koorem ootab juba. Logistikakeskuses on probleem, ei suudeta otsustada, milline auto millise rambi ette
sõitma peaks, lõpuks tuleb välja, et üks sommide auto on nende logistiku vea tõttu vales kohas. Olukord laheneb. Üks
juhtidest on naisterahvas. kasutan võimalust ja ajan temaga pisut juttu. Teeb seda tööd juba 10 aastat, kui alustas,oli
Soomes umbes 5 naisjuhtipeale temaga samal alal.Alustas 19 aastaselt , sel ajal oli olnud selline seadus, et erandkorras saab
nii noorelt selle töö jaoks vajalikud load hankida. rääkis ka , et on ise käsitsi lauakoormaid peale-maha laadinud.
Kuna olukord on mulle võõras siis kerkivad murepilved pea kohale, pean jõudma laevale, aga kaup pole veel valmiski.
Kolleegid, kes sama saadetisega on seotud, on siiski küllaltki rahulikud. Räägivad, see siin tavaline, terve päeva
molotatakse ja siis 15 min enne tööpäeva lõppu laotakse autod täis ja et pole keegi veel laevast maha jäänud.Esimesena saab
laetud minu auto ja kiman sadamasse. Soome plika saab siiski enne mind laeva peale kuigi lahkub laost viimasena,
mis teha proff versus amatöör.Laev on paksult täis täpselt ühesuguseid rootsi naispensionäre, sellised, nagu näha võib
mõnelt pensionifondi reklaamivalt voldikult.Seetõttu on ka toitlustamine viidud buffeest kohvikusse.Saan prae ja hulga
shokolaadi ja limmonaadi, et 35 € täis tuleks.Öösel magada ei saa kuna täpselt minu kajuti all käib kõva pralle
elava muusikaga.Mahalaadimine Helsingis. Valmistun ise Tallinna laevale ennast sättima, pesu must
ja toiduvarud kasinad. Samuti ootavad kodus mõned tegemist vajavad tööd. Aga ei, aadress, mille saan, on küll Helsingis
olemas, koordinaadid juhatavad mind aga tagasi läänerannikule. Saan peale hunniku vahtu.Ja see peab rändama Norra.
Kodutööd peavad veel ootama.Laev Rootsi väljub alles õhtul nii et jääb aega korra poes käia varusid täiendamas ja samuti
käia läbi pesulast ja tankida. Töökaaslane, kellega koos laadimas käisime, jõuab päevasele laevale ja kui mina sadamasse
saabun seilab tema juba rannikust kaugel. Oma laeva peal näen jälle soomlasest rekkaplikat ja teisi, kellega eile laadimisel
kohtusin. Suhelda eriti ei viitsi. Kuna laevas on pesumasin, viin oma kraami sinna ja panen masina käima. Kell kaks öösel
pole see veel tegevust lõpetanud. lähen magama sest äratus on juba mõne tunni pärast.Tõusen 5.30 ja lähen kontrollin
pesumasinat, õnneks on ta toimetamise lõpetanud. Puhtad riided rändavad kuivatisse kuni käin hommikusöögil. Kappelskääris
näen töökaaslase autot parklas. Sõidan kõrvale aga ei tihka äratada, magab teine nii magusalt. Norra sõidan läbi örje
mis on juba tuttavaks saanud tee kuigi gps juhatab muialt. kaardil ei tundugi eriti suur ring ja elu on õpetanud-mööda
peateid saab tegelikult kiiremini ja odavamalt kui väiketeid pidi nõkerdades kus on teetööd, asulad, kurvid, mäed mis
hoo maha võtavad. Piiril aga saan kõne kontorist, oleks pidanud ikka gps i järgi sõitma, pidid korralikud teed olema.
Nüüd jõuan aga täpselt reedeõhtuseks tipptunniks Oslosse. Üks teeke veel viib linnast mööda ja kasutan seda. Täpselt
selline, mida sõidaks muidu hea meelega aga mitte siis kui kiire on ja mitte suure veokaga, külad, mäed sinkavonka ja
ohtralt muhke/lohke.Nii kitsas, et ühes kohas teise veokaga kohtudes pidurdame mõlemad et kurvis nurkapidi kokku ei põrkaks.
Õnneks olin eelnevalt hoo maha võtnud . Tegime mõlemad imemanöövreid ja lahkusime sõpradena
ja tervete autodega. Jõuan mööda Lillenhammerist ja teen järjekordse 45 tunnise kohustusliku puhkepeatuse.Raamat saab läbi
loetud. Veel üks märk, et aeg oleks koju minna. Puhkepaus möödub shikis bensukas kus asub ka kauplus ja tasuta dush, tähtis aksessuaar pikalt kitsastes oludes elavale inimesele.Kuna kodust kaasaostetud energiajook on otsas ja peale vee pole midagi juua siis tahan minna poodi, see sindrinahk aga pühapäeval suletud. Jälle tarkus mida ammu juba tean, kui sul midagi on vaja ja on võimalus seda hankida siis tee see kohe ära. Nüüd sisenen bensukasse ja haaran sealt ühe koka, 38 nok, õnneks on seal ka soodukas, 2 pudelit sama hinnaga. Pärast kodus kontrollin, hind vastab 6 €le ehk siis tavahinnaga maksab pudel kokat sealmaal bensukas 6 euri. Määrin ka sadula kuna auto on juba nädala minu kasutuses olnud.
Pühapäeva õhtul olen taas Atlandi ookeani ääres. Sihtpunkti jõudmine sisaldab ka lühikest praamisõitu. Hiljem saan teada, et sõites mööda e39 on seal palju praame ja nende ootamisele kulutatud aeg nullib ära tee lühidusest saadud kokkuhoiu. Sõidan firma sissesõiduteele. On minu sünnipäev ja kingituseks on ööbimine kauni fjordi nõlval maalilise vaate ja päikeseloojanguga. Sünnipäevaroaks teen esimest korda mikrolaineahjuga praekartuleid ungaripeki viilude,sibula,küüslaugu ja india maitseainega.Peale ohtralt hapukoort, sola ja pipart. Jumalik eine jumalikus kohas.Ümisen Aapo Ilvese sünnipäevalaulu niipalju kui selle sõnu mäletan ja naudin olukorda.
Edasi läheb elu kibedaks kuna tulemas on lihavõtted. Esmaspäeval pean maha saama koorma, võtma peale teise koorma ja sellega kolmapäeval olema Botnia lahe põhjarannikul Tornios, seal koorem maha ja enne tööpäeva lõppu uus koorem veel peale.Tuleb teha kaks 10 tunnist sõidupäeva ja vahele 9 tunnised puhkused. Koorem läheb maha libedalt. Järgmisele laadimisele sõit sisaldab praamisõitu, kolmenumbrilist teed. Tee mahutab vaevu kaks autot ja kulgeb mööda kaunist rannikut. Jõuan kohale ilusti, liiklus on hõre, fjordi ületamine kaunis. Koorem tuleb 30,5 tonni ,suurim siiamaani. Tagasi tahan sõita tuldud teed ja olengi juba teel kui tuleb kõne ja ülemus kamandab mu ümber pöörama suunamaks teisele teele. napilt mahun ümber pöörama kasutades üht turistide peatuspaika tee ääres. Liiklus sulgub mitmeks minutiks kuni seal nõkerdan. Teeks on 15. Taas suur hulk serpentiine, maalilisi vaateid kohutavaid languseid. Midagi õnnestus ka filmida ja kui suudan, panen selle kusagile ülesse, aga vaevalt see koha peal kogetut edasi suudab anda.
Need ronimised ja vabale langemisele sarnanevad langused võtavad omajagu aega ja jõudes Norra mõistes normaalsele teele asun kaotatud aega parajaks tegema. Kuni kohtun Norra rahvusspordiga. Aeglussõit. Tõenäoliselt on seal seadus(võibolla kirjutamata) et kui iga läheneb seitsmekümnele siis sellest vanusest kiiremini sõita ei tohi. Ehk siis minu ees sõidavad ilusa ilmaga kuiva teega 4 autot kiirusega 60-70 kui on lubatud 90. Tunni pärast otsustab viimane neist peatuda ja lasta mööda see pikk rivi, mis sisaldab mind ja autosid peeglisse vaadates nii kaugele kui teed paistab. Mõistlik. Poole tunni pärast leian hetke, ja möödun teisest autost. Tee on käänuline ja on olemas ka vastutulev liiklus.Mõnikümend km enne Throndheimi tuleb ringtee kus eksin mahasõiduga ja tehes teist tiiru jõuab vahepeal minust ette 70sportlane nii et taas venib minu ees 3 sportlast. Õnneks linnas pääsen neist, 200 km peale kulus 4 tundi. Rootsi poole sõidab sealt vaid mõni üksik auto. Jõuan napilt 10 tunnise sõidupäeva lõpuks Swerige sildini. ÖÖ möödub taskus mis hommikul osutub kontrollplatsiks sinna juurde kuuluva parkimist keelava liiklusmärgiga. Lükkan kardinad eest ja imetlen lumivalget ümbrust. Öösel on sadanud mõned tollid lund. Vormistan tollipaberid ja saan taas sõita paarkümend km jäätunud teid.Rootsi mäed on küll madalamad, aga millegipärast ehitavad nad teid nii, et igale tõusule või langusele järgneb umbes 90kraadine kurv. Kevadised sulavad hanged nõrutavad teele lumevett mis tavaliselt öö jooksul jäätub ja vastavalt MURPHI seadustele toimub see protsess just nendes kurvides. Ühes neist tunnengi kuidas rattad kaotavad kontakti teepinnaga. Õnneks vaid mõneks hetkeks. Mäed lõppesid ja seiklused lõppesid. Peale jäist lõiku läbin ühe suusakuurordi, tangin, ja liigun rannikuni. Teed on küll igavad aga võimaldavad tasa teha Norras kaotatud aeg. Vähemalt loodan nii . Rannikutee purustab mu lootused. Tõusudel on kiirus väike kuna koorem on raske, languste lõpus aga on 70 km/h ja kiiruskaamera nii et ei saa järgmiseks tõusuks kiirust koguda. Samuti juba Norrast tuttavad rahvasportlased. Teisipäeva õhtul saab sõiduaeg läbi 20 km enne piiri. Jälle on probleem puhkekohaga. 6 minutit üle tööaja lõppu keeran sisse teeäärsesse taskusse mis vaevu mahutab 17 m pikkuse sõiduki. Kiiresti saan aru , miks selline puhkekoht ei ole hea. Villides parasjagu 5l veenõust joogivett väiksemasse pudelisse paneb mööduv veok auto nii tugevalt kõikuma, et valatavast veest suur osa läigatab mu pükstele. Öö möödubki pidevas rappumises. Hommikul äratab mind lumesaha spetsiifiline sahin/kolin mööda asfalti. Lükkan kardinad eest ja näen , kuidas Lapimaa tervitab mind paaritollise lumekihi ja valge , õige oleks vist isegi öelda lumivalge vaatega. Uisutan viimased kilomeetrid enne piiri ja jõuan tolli enam/vähem avamisajaks. Paberid korras liigun hiiglasliku tehaseni. Algul eksin väravaga. Õiges kohas kohtun ka vene kolleegidega, kes on hädas. Vaja koorem maha laadida , territooriumile aga ei lasta kui pole terasninaga jalanõusid , kiivrit ja ohutusvesti. Aga vene inimene on leidlik. Käin vormistan oma dokumendid ja laenan oma nõuetele vastavad jalavarjud kolleegile. Saab temagi loa territooriumile siseneda. Saan saapad tagasi ja lähen mitme km suurusele territooriumile mahalaadimispaika otsima. Tegelikult on tunne justkui oleks kodus, saab kõigiga rääkida soome keeles. Töömees vihjab minu aksendile. Tunnistan päritolumaad. Mainib, et tehases töötab eestlane, Vitali, endine kõva sportlane kes ei pääsenud olümpiale kuna elas Eestis. Noh, eestlane Vitali räägib juba natuke rahvusest. olles kohanud elu jooksul mitut inimest, kes räägivad sulle silmade särades kokku maad ja ilmad ilma et jutu taga oleks grammigi tõde jään oma sisimas pisut kahtlema selles Vitalis. Usutavasti on ta vähemalt tõhus metallitööline. Kutsutakse Timo kes lahendab minu probleemi. Timo juhatabki mind järgmise õige inimeseni. Leitakse koht, kuhu kraam maha laadida ja inimene, kes selle teostab. Kaks ja pool tundi Soome pinnal ja ongi koorem maas. Territooriumilt lahkudes õnnestub veel korra eksida ja jõuda vale värava juurde. Helistan ja kohale saadetakse turva kes mind õige väravani juhatab. Auto kaalutakse ja sisestan uue sihtpunkti koordinaadid. See on 250km kaugusel. Lootsin lähemalt koorma saada. Jõuan mõistliku ajaga ja enne tööpäeva lõppu järjekordsele laadimisele. Haagis laotakse laeni laudu täis. Vaevu mahun katuse vahele kinnitusrihmu üle vedama. Kuna tõstukimees ei tea koorma kaalu panen maksimum hulga rihmu. Koorem peal ja mission impossoble tehtud, enne pühi koorem peal. Saan juhtnöörid Kapellskäri sõita ja siis lõpuks koju. Sellele sõidule kulub poolteist päeva. Auto jääb sadamasse kus uus mees sellega järgmine nädal edasi töötab. Sinna jõudmiseks kulub poolteist päeva. Teisel päeval saan teha peatuse hiina stiilis kena hoone juures kus tunnen end kui mõnes hiina kungfu filmis. Õhtuks olen Kapellskääris. Pühade tõttu on sadam täis laevu ootavaid autosid. Pargin , tegelen jupp aega Asjade pakkimise ja tolmu edasi-tagasi liigutamisega mida hea fantaasia korral võib nimetada auto koristamiseks ning lähen tutvuma kojupääsemise võimalustega. Kohtun kahe kollegiga kelle käest saan teada ilma autota üleminemise eripäradega. Pilet on küll reisijale, aga laeva võib sõita ainult autoga ehk pean leidma, kes mu laeva viib ja sealt maha toob.Neil juba abimees olemas ainult et juba kaks meest peale juhi kabiinis.Õnneks saan sinna paigutada suurema osa oma kraamist. Chekin tehtud leian vastutuleliku juhi kes mu õigel hetkel sisse sõidutab. Paar tundi ootamist. Kolleeg paneb auto tööle, selge, minek. Siis ta küsib, mis laevale lähen. Tema regaliale, mina dfdsile. Äärepealt oleksin valele laevale sõitnud. Haaran asjad ja panen jalgsi ajama. esimeste autode juures räägin sadamatöötajaga kes kinnitab teavet, et jalgsi laeva ei pääse. saan siis järgmisele autole kes mu sisse viib. Heategu ei jää karistuseta. kuna koorem on kerge, lastakse tal haagis lahti haakida ja paldiskis peab tõenäoliselt mitu tundi ootama enne kui saab oma haagise kätte. Mina olen siiski laevas ja õnnelik. Dush, söök. Kajutit jagan kolme jutuka ja lõbusa kolleegi/selliga kes on ka pisut tulivett tarbinud. Lühike aeg enne uinumist möödub lõbusas seltskondlikus vestluses. samamoodi ka hommikused hetked enne sadamat. Laevast välja saan sama autoga mis minu asju vedas. Viipan härrale, kes mu laeva tõi ja olemegi kodumaa pinnal. Pealik tuleb meile vastu ja timetab meid Tallinna. Järjekordne ekstreemturismi reisi on lõppenud.
neljapäev, 28. veebruar 2013
Võrreldes eelmise Rootsireisuga peab tunnistama, et läks libedamalt. Auto ootas mind sõiduvalmilt kontoris, ilm oli soodsam, teed kuivad. Õhtupimedas jõudsin kontori juurde, kolisin sisse. Umbes natuke alla tunni.
Kolimist vajasid 4 toidukotti, riidekott, tööriistakohvrid, kott killustikuga ja magamiskomplekt , mis sisaldas, lina, patja tekki + magamiskotti.
Asjad ühest autost välja, teise autosse sisse ja siis seal kõik laiali paigutada, toidud külmkappi, riided kusagile, magamisase voodisse. Sadamasse jõudsin ilusti, laeva pääsesin valutult, kõht täis ja magama, Ka siin oli märgata pisikest edutamist, sain nimelt aknaga kajutisse. Laev väljus 00.15 ja Kappelskäris olin järgmine hommikumbes 10-30 Sai peale hommikusööki ka ajalehte loetud ja merd imetletud
Jää nägi välja kuis meekärg, väga huvitav struktuur ja päiksetõus oli visuaalselt nauditavam kui seda suudab edasi anda vana nimetusega "foto"
Sadamas kohtasin ka mõningaid kolleege, tundusid päris vahvad sellid, rääkisid ka eesti keelt, erinevalt kõigist eelmistest kolleegidest, kellega kohtunud olin. Sai neile üle antud mõned autotükid, mis raske tööga ühel või teisel moel kaotsi olid otsustanud minna. Ka mõned autojuhitarkused suutsin neilt välja pinnida...või siis pigem mitte, nad olid niisamagi abivalmid ja jutukad. Kaua nende seltskonda nautida ei saanud sest ees ootasid pea 600 km ja seadusega piiratud lubatud sõiduaeg. kolleegide juurest lahkusin umbes 12 paiku ja asusin taaskord lahendama küsimust, kus saaks maksta teemaksu?Sadamas selle maksmine ei oleks õnnestunud kahel põhjusel. Nad ei aksepteeri pangagaarte ja teiseks, selle aja peale, kui kolleegidest lahkusin, olid nad jõudnud suure tõenäosusega oma putka kinni panna.
Enamus teeäärseid tanklaid olid suure autoga sisenemiseks küllaltki ebamugavad, kitsad ja keerulised ligi pääseda. Esimene talutav tankla kolleegide juhatusel asus teispool Stockholmi.
kohapeal ootas mind lage plats jõe kaldal, samuti kolleegide poolt juhatatud.
Minu esimene öö uues kodus siis. Soendasin enesele kiiresti õhtueine mikrolaineahjus ja heitsin magama hoolimata kaasa võetud raamatutest ja filmidest. Õnneks oli soe öö, niiumbes 1 kraad sooja, sest autol Webasto ei töötnud. Pidasin vastu umbes kella viieni hommikul, siis panin auto käima ja kütsin salongi soojaks, et oleks mõnus edasi magada. Magamine oli kui oleks telgis maganud, umbes sama jahe, keha soojas aga nägu külma käes. Ei midagi eriti ekstreemset. Hommikul nägin ka ümbrust. Ööselgi oli see kena, must vesi peegeldamas linnatulesid.Sadamad ja laevad on mulle alati sümpaatsed olnud, eriti puulaevad :)
Uni läks ära enne üheksat, tegin väikese tiiru tutvumaks laadimisoludega. Kohtasin ka kohe asjapulka, kes küsis rootsi keeles, mis ma siin töllerdan? Vähemalt tundus nii. Inglise peale üle minnes selgus, tegemist ongi õige mehega, kes mul koorma maha võtab. Palusin tal tunnikese veel oodata kuna enne puhkeaja lõppu ei tohi autot liigutada.Laadimisel oli vana väga abivalmis, tõstis mu tõstukiga üles, et saaksin portelauad mugavalt maha võtta. Umbes tunniga oli koorem maas, paber allkirjaga näpu vahel. Kõne kontorisse ja sain ülesande ootama jääda kuni tuleb juht, kellega autod vahetame. Umbes tund . Tuli vene mees, kolisime asjad ümber. Mul oli asju rohkem kui temal kuigi tema oli seal juba määramatu aja, mina vaid mõneks päevaks:). Sain järgmise ülesande. Oodata. Tuleb veel üks mees ja annab mulle mingi paki. Eelmine mees asus autot küürima. Algul tundsin end pisut imelikult, justkui oleks mina mingi räpane. Aga olin ju ainul ühe ööpäeva selles autos veetnud ja tõesti, kuna sõidan erinevate veokitega, siis olin ka palju hullemates istunud. See eksemplar tundus küllaltki puhas minu pilgu läbi. Mehel oli vist lihtsalt selline kiiks.Kusjuures, minu suhtumine selline, esiteks tuleb töö ära teha, siis vaadata, et auto oleks korras, või siis vastupidi. Alles siis, kui jääb aega, võib tegeleda sellise tilu-liluga nagu salongi poleerimine ja küürimine. Uurisin talt ka, kuidas saab hakkama mustade tööriiete ja puhta salongi sümbioosiga? lahendus oli lihtne, riided tuleb vahetada kiiresti enne laadimist, musta jope/püksid keerdad pärast pahupidi ja topid panipaika. Aga jah, prioriteedid olid selles mõttes meil erinevad, et vanale juba helistati, mis passid seal? vaja koormale järele minna! See aeg kui ta küüri/poleeris. Tema lahkus, mina jäin järgmist meest ootama. Temalt sain paki ja tööpäev võis alata. Koorem ootas poolel teel tagasi Stockholmi. Jõudsin sinna veerandtunnise hilinemisega. Ajaliselt oli justkui võimalik õigeks ajaks jõuda, viimased 60 km aga viisid mööda külateed kus auto mahtus täpselt teemärgistusjoonte vahele. ei julgenud eriti kihutada. Kohapeal selgus, et koorem pole veel valmis. Ajasin auto ette ja asusuin laadima. Esimene koht, kus sellega pidin ise tegelema. Alused olid pakitud nii , et enamus kaubast ulatus üle aluse serva ehk siis pidi koorma legona kokku sobitama.
Kui auto lõpuks oli servani täis laotud, läksin dokumente vormistama, ekspediitor küsis, kas oli 20 alust? no kus mul oli aega neid lugeda? Muidugi oleka pidanud seda tegema, Samas ma eriti ei muretsenud, sest auto oli servani täis ja rohkem poleks nii ehk naa mahtunud. Kuna koorem oli üsna kõrge ja kõikuv, viskasin igaks juhuks mõned rihmad ka üle. Teienkord peab markeriga igale alusele järjekorranr peale kirjutama, siis on ülevaade olemas, palju aluseidpeale läks? Roklaga edasitagasi nühkides ja paigutamisega tegeledes paratamatult läheb lugemine sassi. Kui on standartsed alused siis pole nii keeruline, saab koguse arvutada või ka silma järgi öelda, neid mahub ju igasse portevahesse kindel arv.
Kuna laev väljus hommikul 7.45 siis mõtlesin öösel kohale sõita, gps näitas vahemaaks 340km. Hommikul hea rahulik laeva peale minna. Esimesena tahtis gps mind juhatada läbi linna, seal aga pikkusepiirangu märk 15m, minul aga peaaegu 17... igaks juhuks ei hakanud ronima vaid läksin tagasi tuldud teed. see aga keevitas tubli 40 km otsa. nii juhtuski, et oleksin tööpäeva lõhki sõitnud sadamasse jõudmiseks. samas kui oleksingi napilt sadamasse jõudnud mõni minut peale 24.00 siis hommikune laevapeale mineks oleks mul jällegi puhkeaja ära katkestanud. Teatasin tekkinud olukorrast logistikule. No teha polnud tegelikult midagi, tööpäev nii ehk naa lõhki , Aga parem kui proff sellest teab, kui jään vahele, siis on see firma otsus ja ehk maksavad nemad ka mu trahvi. Natukese aja pärast helistab natshalnik tagasi ja annab teada, et nad muutsid laevaaja, pean jõudma 16.30 laevale. Super! Sõitsin veel tunnikese ja jäin öömajale juba tuttavasse sillakohvikuga bensukasse. Seal oli parkimisega kitsas, öösel pimedas ja ainult üks koht vaba, sinna aga raske sisse keerata. Istun ja mõtlen seal, kustpoolt läheneda, ise unine ka juba, auto ristipõikiviltu teel kui astub ligi poolakas ja juhatab mul ilusti edasi-tagasi manööverdamist kuni olengi enamvähem viisakat pargitud. Tänan teda ja unele.
Hommikul avan kardina
Kümme kraadi külma, puudpõõsad härmas ja kena päikesetõus. Puhkeja lõpuni oli veel aega, sõin ja vaatasin arvutist India romantilist muinasjutulist armastus/seiklusfilmi "Magadheera" mis on segu Jet Li loomingust, 300-st ja klassikalisest india melodraamat koos kõigi laulude ja tantsudega.
Muretult liikusin mööda juba tuttavaks saanud teed vikingline sadamasse. Chek-in ,tunnike ootamist ja sõidan laevale.
Pisut jalutamist laevas veendumaks, et siin pole midagi erilist, kõht täis ja magama.Helsingisse jõuan 10.15 edasilaev 14.00 Chek in suletakse tund varem, Laevast maha saan 10.40 Kahe tunniga pean leidma mahalaadimiskoha , koorma maha saama ja tagasi sadamasse jõudma, tundub mission impossoble sest sisse jääb jupike Helsinki kesklinna kus pahatihti kipuvad ummikud olema pluss katajanokka sadam asub saarel ja kui kogu see laevatäis üritab sealt linnaliiklusesse sukelduda, võtab ka see oma aja. Laevalt pääsen üsna alguses, gps ütleb, et minu veokile on liikumiskeed ja millegipärast loobub edasisest koostööst. Võiks ju alternatiivse tee välja pakkuda? Sõidan mälu ja suunaviitade abil. Samuti ei saa alahinnata veoki abi, kelle sappa võtan. Saangi kesklinnast välja ja tee nr 45 peale, mis mind õiges suunas viib.Nüüd asub ka gps mind juhatama ja peagi olen õiges kohas. Ajan asja ametnikuga ja jään mahalaadimist ootama. Kuna graafik on pingeline, lähen uurima, miks ei toimu midagi? Ametnik ütleb, et just saatis mehe peale. Tagasi auto juures tulebki noorrhärra tõstukiga. Tegemist on õnneks väleda selliga, vaevu jõuan eest kui ta kerge hüppega( oleksin võinud haagise taagaotsa kõrgemale tõsta) sisse lendab ja järjekordse ebastandartse ja kõikuva alusega välja lendab. Lust vaadata. 12.00 umbes on auto tühi ja kiman sadamasse. Distants on 26 km, kui 60ga sõita , peaks jõudma küll. Esimesest mahakeeramisekohast sõidan kogemata mööda, veel pisut suurem ring tuleb. 12.45 olen sadamas chek-innis, Jälle peab sööma ja magama. Laeva peal saan kokku ka ühe kolleegiga kes paljastab mulle mõned saladused, kuidas põhjamaade mägedes hakkama saada. Loodame, et ka sügisel tarkused meeles on ja töö alles. Jõuame Tallinnasse, viin auto remonti ja võib ka teise reisi purki sulgeda ja enese meelest edukalt lõppenuks lugeda...
laupäev, 23. veebruar 2013
Kärjääriredelil liikumist iseloomustas üks huvitav nüanss. Esimese tööpäeva tegin oma isiklike riietega ja anti mingid kasutatud kindad. Teisel tööpäeval anti mulle laost tuttuued nahast töökindad, juba mingi lootustandev protsess :) ja kolmandal päeval sain selga firmakirjadega talveriided ehk siis olin tasemel kus võis mulle usaldada selga firmanime .
peale rootsireisi jätkus kõik samamoodi kuni 21 veebruarini, iga päev mõnes kohas laadimine, mõnes kohas mahalaadimine, mõned kohad kordusid ja näod jäid meelde.Kaalud läksid suuremaks ja tööpäevad algasid mõnikord ennem kuut.Autod ja haagised küll remoonti, küll remondist tagasi. Elasin üle. 21 pidi tulema tööle mees, keda asendasin ja minul oleks justkui olnud vaba päev. Läks aga teisiti, leiti ka selleks päevaks mulle auto ja koorem, mida vedada nii et vabaks päevaks tyehtud plaanid läksid vett vedama. Sellele tööle asudes kujutasin ette, et on selline küllaltki stressivaba, antakse koorem ja viid ära, tegelikkuses on ka siin elu pisut närvilisem, koormad muutuvad, vedajad muutuvad, sihtkohad muutuvad. Ja seda suisa tundide jooksul. Hommikul tead, et lähed täna kinno, lõunaks selgub, et sõidad kahe tunni pärast rootsi ja õhtul pannakse sind hoopis soome laeva peale(kui pisut üle dramatiseerida).
Ja neli vaba päeva, millega arvestasin , digimuutusidki üheks ööpäevaks, õhtul algab teine vähe pikem reis põhjamaadesse, näis, kuidas see kulgeb....
peale rootsireisi jätkus kõik samamoodi kuni 21 veebruarini, iga päev mõnes kohas laadimine, mõnes kohas mahalaadimine, mõned kohad kordusid ja näod jäid meelde.Kaalud läksid suuremaks ja tööpäevad algasid mõnikord ennem kuut.Autod ja haagised küll remoonti, küll remondist tagasi. Elasin üle. 21 pidi tulema tööle mees, keda asendasin ja minul oleks justkui olnud vaba päev. Läks aga teisiti, leiti ka selleks päevaks mulle auto ja koorem, mida vedada nii et vabaks päevaks tyehtud plaanid läksid vett vedama. Sellele tööle asudes kujutasin ette, et on selline küllaltki stressivaba, antakse koorem ja viid ära, tegelikkuses on ka siin elu pisut närvilisem, koormad muutuvad, vedajad muutuvad, sihtkohad muutuvad. Ja seda suisa tundide jooksul. Hommikul tead, et lähed täna kinno, lõunaks selgub, et sõidad kahe tunni pärast rootsi ja õhtul pannakse sind hoopis soome laeva peale(kui pisut üle dramatiseerida).
Ja neli vaba päeva, millega arvestasin , digimuutusidki üheks ööpäevaks, õhtul algab teine vähe pikem reis põhjamaadesse, näis, kuidas see kulgeb....
teisipäev, 19. veebruar 2013
Laev oli selline töölislaev kus olid ainult veokijuhid ja nende autod, mõnus akeetlik, funktsionaalne. Töökaaslane, kellega koos üle läksime tegi välja ühe õlle, tähistamaks tuttuue käru oma kätte saamist. Seesama millele mõned päevad tagasi puitalused peale panin. Ja oligi aeg magama heita, sadamasse jõudsime üsna varakult ja ennem oli vaja ka hommikusöök manustada. Laeva pealt maha saime esimeste hulgas. Kolleeg tegi mulle teepervel kiirkursuse sõidumeerikusse andmete sisestamisest, lällari kasutamisest ja lükkasin kinni ka lahti vajunud ohtliku veose märgi. Sellise eksimuse eest võib järgneda karistus või muud ebameeldivused. Näiteks juhtub õnnetus , kui see märk on avatud, lendab peale eripäästerühm erivahenditega mis on kallis lõbu ja kui nad avastavad, et tulid kohale asjata, ei pääse tõenäoliselt sorry ütlemisega. Siis proovisime lahendada müsteeriumi minu auto teemaksuga, Otsustasime osta selle esimesest võimalikust kohast mis asus umbes tunniajase sõidu kaugel sadamast , vahepeal aga algas tööpäev kodumaal ja kiire telefonikõne selgitas, et segaseid märke täis paber tõestas minu auto teemaksu maksmist. Edasi läks sõit lihtsalt, kuna kolleegi ja minu rajad kattusid kuni minu sihtmärgini siis sõitsin lihtsalt tema järel, paar pööret, mis ma oleksin maha maganud, sai tänu temale siiski tehtud ja see säästis mind Stockholmi linna sisse sõitmisest. nagu alati, ei asunud laadimispaik samas kohas mis olime streetvieweriga välja peilinud, järgmiseks otsisn aadressi järgi, sattusin õige numbriga maija, aga numbril oleks pidanud järgnema ka A, samas sellel hoonel oli A tiib ja B tiib, no mine võta kinni seda väljamaa värki. Seal sain ühel tüübil sabast kinni, too läks laua juurde ja võttis sealt väljaprinditud kaardi ,tänavatele oli tõmmatud nooled asupaigast otsitava paigani. Paistab, et ei olnud ma esimene eksija :) Ja mis fenomen on nende aadressidega? esiti narvas, nüüd siin, majad ei asu tänavatel, kus nad peaksid kogu loogika põhjal asuma. Mis mind üllatas esimeses mahalaadimiskohas oli keel. Valmistusin oma vigases inglise keeles suhtlema aga swensson andis kiiresti toru üle oma kolleegile ja edasi toimus vestlus puhtas soome keeles mida ma õnneks valdan.Inglist läks siiski vaja sest töömehed, kes laadisid, olid poolakad ja nende juht valdas vaid inglist. Kuniks ootasin kraana saabumist ronisin haagise katusele, see oli ju vaja jälle kokku voltida, ja avastasin oma rõõmuks, et pooleldi kokku volditud katus moodustas kogu pikkuses mõnekümne sentimeetri pikkuseid autolaiuseid kausikesi mis olid rõõmsalt täidetud jää ja jäätunud lörtsiga.......veetsin mõnusa pooltunni kraana saabumiseni loopides neid kamakaid auto katuselt alla. Nii ,poolakad peale mõningast omavahelist elavat ja mitmeid minulegi tuttavaid sõnu ja näoilmeidlaadisid auto tühjaks ja kadusid minema, mina võtsin saatedokumendile allkirja, teine eksemplar jäi neile, ja asusin haaget kokku pakkima, Küljekardin läks muretult kokku, katus sindrinahk aga, kuna siinid olid parandamata, siis ta lihtsalt ei läinud enam peale nii nagu vaja. Oleks aega vähe vabamalt, oleks ju saanud jälle pisut koormarihmadega mängida ja katuse jõuga lõpuni peale tõmmata, aega aga nappis, oli vaja veel stockist koorem peale saada ja laevale jõuda. Ja lisaks veel arvestada ajavahega mis oli tund aega, ja ma seal ähmi täis ei saanudki päris täpselt sotti, kas laev läks eesti aja järgi või kohaliku, ja kumb aeg siis oli kumb?? Tõmbasin aga jälle koormarihma sinna, et katus ei sõidaks , ja liikusin tagasi uude sihtpunkti koormat peale võtma. Enne suurele teele jõudmist sain ka korra ketti ratta alla visata, kui pole paks märg lumi siis täitsa aitab selline kiire lahendus. Teine laadimiskoht oli mõnuslaheruumikas, oli ruumi manööverdada ja kõik kinnijäämised sai ka autost välja tulemata lahendada, see juba aktsioom, et siseõued on alati jäisedlumised ja väga kinnijäämisaltid. Kui nägin seda kogust, mis pidin kaasa võtma, siis tundus küll uskumatu, et see kõik mulle ära mahub. Kui pool käru oli täis siis mulle tundus, et kolmveerand on veel laadida. Aga kohalik proff ladus auto nii täis, et hädaga oleks sinna üks poolik alus veel mahtunud. Ka selles kohas komistasin kohe ühe soome mehe otsa nii et keerulisemad asjad sai selles keeles aetud. Kui koorem hakkas täis saama selgus ka üks ebameeldivus. Nimelt paokile jäänud katuse vahelt pääses soe õhk liikuma ja sulatas maja küljes olevat lund mis siis veena haakesse sadas, paraku viimastena sisse lükatud pappkastide peale. Vaatasin, et kiiresti sealt rambist minema saan. katus jäi endiselt paarikümne cm jagu avatuks. Jäi loota vaid, et vihma ega lörtsi ei hakka sadama.ja edasi loetud minutid läbi tipptunni käes vaevleva ja mitme avariiga ummistatud stocki ringtee sadamasse jõudmiseks. Jälle nipinnabin õnnestus. kui mul veaks samapalju lotoga kui igasugu laevadele jõudmiste ja laadimistele jõudmistega veab, oleksin ammu miljonär...Kiire chekin kolleeg oli ka sadamas juba ees ootamas, ja sõitsin laeva peale, Baltic Printsess nimeks , uhke... Seni kuni oma meerikuga jändasin ja asju võtsin, mis kajutisse pidid tulema, oli kolleeg juba uttu tõmmanud. Jalutasin siis kajutisse eeldades, et kohtume seal, aga luksus missugune, kajut oli üleni minu päralt. Edasi juba rutiin, sööma magama sööma ja welcome to estonia... või siis mitte..õhtusöögilaud koosnes suures osas sushist....kujutage ette, kaks suurt kandikutäit seda jaapanipärast riisikala rooga või mis iganes seal sees oli..ja wazabi, sojakaste, ingver....Paradiis, ja kui veel kunagi palka ka saab......Ennelõunat laevalt maha , koorem sihtpunkti,seal pisut hirmu, kas tuleb probleem pisut vettinud pappkastidest, ei tulnud, ise kontorisse, aga võta näpust, uus töö ootamas, jälle padavai haagis remonti tagasi(katus ei sulgu) remondist teine haage ja uuesti mahalaadimisele. Muidugi sõitsin õigest teeotsast mööda, keerasin valest kohast sisse, siis nõkerdasin mõnda aega sõiduautode parklas ja lõpuks jõudsin õige rambi ette..ja seda te vist ei aimaisegi mitte...jah, jälle jäine ja lörtsine plats kus vaja väikese ülesmäge kallakuga ennast paika manööverdada....läks ikka mitu katset..mitumitu..., ja edasi rutiin, koorem maha, kontorisse ja võiski minu rootsireisi lõppenuks lugeda. Selle ametil on suur hulk pisiasju, millede unustamine võib ühel või teisel moel kogu su päeva rikkuda või ka rahakotile halvasti mõjuda. Sa ei tohi unustada digikaarti sisestada ega tööpäeva lõpus välja võtta,puhkepausil ei tohi unustada meerikut puhkeasendissepanna, sa ei tohi sõidu ajaks sisse unustada difrilukku, sa ei tohi unustada sildasi üles, tulesid unustada põlema panna, Autot tõstetud asendisse jnejnejne, iga eksimine võib tekitada ebameeldivusi, maha magada liiklusmärke, valest kohast sisse keerata, laadimisele hilinedajnejnejnejnne ja siis veel hulk mis mulle hetkel ei meenu . Proffesionaalile tulevad need pisiasjad kõik mõtlemata või poolautomaatselt algaja aga peab igasse asja süvenema ja pole siis ime, kui mõni asi meelest läeb. Samas proff ei saa ka neid edasi anda sulle, kuna ta teeb neid mõtlematult,automaatselt, rutiinselt ja ta ei kujuta ettegi, et keegi teine võibneid asju mitte teha.
Kolmas tööpäev. Päeva tippsündmus jälle mingisse metallifirmasse ja rodu metallkonstruktsioone haakesse. Sõidan õue peale, ilm selline kergelt sula, õrn lumesadu. Platsil ruumi nii, et saab enamvähem ümber pöörata. Jätan auto seisma ja lähen kontorisse kontakti otsima. Rõõmusõnum, eelmist autot alles laetakse ja läheb veel aega. Vaatasin, et auto on pisut halvasti paigutatud ja tahtsin asukohta muuta. Käik sisse, aga ei midagi, jälle olen sileda maa peal kinni jäänud. Pisikese nõksutamise peale sain liikuma, aga niikui jälle seisma jäin, nii jälle kinni. Ja siis näen , et teine auto sõidab välja. Sisse aga vaja ajada nii, et auto on algul 90kraadise nurga all võrreldes käruga, Leiti üks pangetäis kruusa ja nii kahe mehe jõuga lõpuks sisenesin angaari, mina rooli taga ja teine mees rataste all . Sellel laadimisel tuli siis esmakordselt haagise katus maha võtta, ei midagi keerulist, vabastad fiksaatorid ja pika konsuga aga venitad. Hunnik metallmonstrumeid tõsteti auto peale. Tõmbasin sisetunde järgi rihmadega kinni ja igaks juhuks üks rihm igale kolakale veel peale. Viimane kolakas oli nii suur, et katust lõpuni kinni panna ei saanud. tõmbasin ta rihmaga kinni, Katus liigub kuullaagritel siinide peal ja sõites hakkaks ta seal edasi-tagasi ruleerima. Veel märkasin, et osad laagrikinnitused on katki. Edasi viis tee tagasi. Haagisteremondi firmasse. Haagisel oli tuledega probleem . mainisin ka katuseprobleemi ja lubati tegeleda, aga kuna reedeõhtu, siis nad ei osanud öelda millal. Sõitsin ninaga tagasi kontori õue peale. Esimene töönädal ja ees ootas esimene vaba nädalavahetus..juhuuuu... ja endiselt õhus küsimus, kas mind ka esmaspäevaks kutsutakse?Kui päälik äkki küsib, ega ma taha kogemata korraks rootsi sõita??? Polnud viisakas ka ära öelda ja leppisime kokku, et pühapäeval minek ja teisipäeval tulek. Pealik arvas, et kui ma kell 15.00 toimetama hakkan siis on küll, et laevale jõuda, ise aga arvasin targemaks alustada päeva 13.00 paiku. Reedene kogemus siledal maal kinni jäämisega ja kuumaastikuks sõidetud haagisefirma õuega olid piisavad hoiatused, et päeva igaks juhuks varem alustada. laupäev läks lennates. pühapäeval 13.00 sain remondist kätte värskelt putitatud auto, täitsin ära adblue paagi, tankisin kütusepaagid ja edasi haagise järgi. Ja seal jäin taaskord väga nõmedas kohas seisma, 7-8 meetrit enne haagist, esirattad risti rattarööpas, tagasild sellise lumekuhja otsas, mille väärilist nimerust teavad vaid vast eskimod. Ühesõnaga fataalselt kinni . Algul proovisin iisi varianti, kühveldasin ratta alla kergkruusa. Ei mingit emotsioon. Siis otsisin välja rattaketi ja toppisin tagaratta alla. Käis kerge blluuumps ja kett oli eespool ratast. Ratta all lumes vagu, kuhu käsivars ilusti sisse mahub. Kaalusin natuke, kas ei prooviks ratastele kette peale panna aga tundus, et sellest pole kasu, kett oleks lihtsalt lume ratta alt minema kaevanud ja auto oleks sisemistele ratastele kandma jäänud. Siis asusin raskeimal meetodil autot liigutama. Mul olid võtta koormarihmad, käru ja auto. Kinnitasin kaks koormarihma otsapidi auto/haagise külge ja asusin sentimeeterhaaval neid teineteisele lähemale vintsima. Pingutad rihmad, ronid autosse,pisut kaevad ratastega,ronid välja, pingutad rihmad,jnejne, sentimeeterhaaval nihkus auto lõpuks haagise alla. Seal uus häda, auto libiseb külje peale haagise alt välja. Jälle rihmad appi, diagonaalis kinni ja pinge peale. Kuni peale ligi 3 tunnist jukerdamist käis õnnistav klõps, auto ja haagis said ühendatud !!!!! Haagise raskus tagasillal liigub see aparaat kui tank, justkui eelnev nõkerdamine oleks olnud unenägu, sõitsin täiesti rahulikult mööda seda jäätunud lörtsist kuumaastiku avalikule teele. Nüüd oli vaja veel võtta oma asjad kontori juurest ja võis minna 'Paldiskisse laeva peale. Õue peal natuke rahmeldamist ja laeva peale......eeee....jälle jäin kinni, sileda maa peal, kuigi haagise raskus peaks oluliselt parendama haakumist. Kontori õue peal oli aga õnneks kolleeg, kes tuletas mulle meelde keti allaviskamist, Viskasin keti alla ja peale jõnksutamist sain liikvele, sõitsin välja avalikule teele ja siis 400m jalgsi tagasi maha jäänud kettide järele. Hakkas ka ajalimiit otsa saama, värskelt sadav lörts ja libedaks sõidetud teed ei lubanud minusugusel kogenematul juhil eriti kiiresti sõita. Laeva peale jõudsin, paberite vormistamisega sain ka kuidagi hakkama, kõhu sõin täis, magasin, sõin kõhu täis ja tere Sweden.
Tellimine:
Postitused (Atom)