Kolmas tööpäev. Päeva tippsündmus  jälle mingisse metallifirmasse ja rodu metallkonstruktsioone  haakesse. Sõidan õue peale, ilm selline kergelt sula, õrn lumesadu. Platsil ruumi nii, et saab enamvähem ümber pöörata. Jätan auto seisma ja lähen kontorisse kontakti otsima. Rõõmusõnum, eelmist autot alles laetakse ja läheb veel aega.  Vaatasin, et auto on pisut halvasti paigutatud ja tahtsin asukohta muuta. Käik sisse, aga ei midagi, jälle olen sileda maa peal kinni jäänud. Pisikese nõksutamise peale sain liikuma, aga niikui jälle seisma jäin, nii  jälle kinni. Ja siis näen , et teine auto sõidab välja.  Sisse aga vaja ajada nii, et auto on algul 90kraadise nurga all võrreldes käruga, Leiti üks pangetäis kruusa ja nii kahe mehe jõuga lõpuks sisenesin angaari, mina rooli taga ja teine mees rataste all . Sellel laadimisel tuli siis esmakordselt haagise katus maha võtta, ei midagi keerulist, vabastad fiksaatorid ja pika konsuga aga venitad. Hunnik metallmonstrumeid tõsteti auto peale. Tõmbasin sisetunde järgi rihmadega kinni ja igaks juhuks üks rihm  igale kolakale veel peale. Viimane kolakas oli nii suur, et katust lõpuni kinni panna ei saanud. tõmbasin ta rihmaga kinni, Katus liigub kuullaagritel siinide peal ja sõites hakkaks ta seal edasi-tagasi ruleerima. Veel märkasin, et osad laagrikinnitused on katki. Edasi viis tee tagasi. Haagisteremondi firmasse. Haagisel oli tuledega probleem . mainisin ka katuseprobleemi ja lubati tegeleda, aga kuna reedeõhtu, siis nad ei osanud öelda millal. Sõitsin ninaga tagasi kontori õue peale. Esimene töönädal ja ees ootas esimene vaba nädalavahetus..juhuuuu... ja endiselt õhus küsimus, kas mind ka esmaspäevaks kutsutakse?Kui päälik äkki küsib, ega ma taha kogemata korraks rootsi sõita??? Polnud viisakas ka ära öelda ja leppisime kokku, et pühapäeval minek ja teisipäeval tulek. Pealik arvas, et kui ma kell 15.00 toimetama hakkan siis on küll, et laevale jõuda, ise aga arvasin targemaks alustada päeva 13.00 paiku. Reedene kogemus siledal maal kinni jäämisega ja kuumaastikuks sõidetud haagisefirma õuega olid piisavad hoiatused, et päeva igaks juhuks varem alustada. laupäev läks lennates. pühapäeval 13.00 sain remondist kätte värskelt putitatud auto, täitsin ära adblue paagi, tankisin kütusepaagid ja edasi haagise järgi. Ja seal jäin taaskord väga nõmedas kohas seisma, 7-8 meetrit enne haagist, esirattad risti rattarööpas, tagasild sellise lumekuhja otsas, mille väärilist nimerust teavad vaid vast eskimod. Ühesõnaga fataalselt kinni . Algul proovisin iisi varianti, kühveldasin ratta alla kergkruusa. Ei mingit emotsioon. Siis otsisin välja rattaketi ja toppisin tagaratta alla. Käis kerge blluuumps ja kett oli eespool ratast. Ratta all lumes vagu, kuhu käsivars ilusti sisse mahub. Kaalusin natuke, kas ei prooviks ratastele kette peale panna aga tundus, et sellest pole kasu, kett oleks lihtsalt lume ratta alt minema kaevanud ja auto oleks sisemistele ratastele kandma jäänud. Siis asusin raskeimal meetodil autot liigutama. Mul olid võtta koormarihmad, käru ja auto. Kinnitasin kaks koormarihma otsapidi auto/haagise külge ja asusin sentimeeterhaaval neid teineteisele lähemale vintsima. Pingutad rihmad, ronid autosse,pisut kaevad ratastega,ronid välja, pingutad rihmad,jnejne, sentimeeterhaaval  nihkus auto lõpuks haagise alla. Seal uus häda, auto libiseb külje peale haagise alt välja. Jälle rihmad appi, diagonaalis kinni ja pinge peale. Kuni peale ligi 3 tunnist jukerdamist käis õnnistav klõps, auto ja haagis said ühendatud !!!!! Haagise raskus tagasillal liigub see aparaat kui tank, justkui eelnev nõkerdamine oleks olnud unenägu, sõitsin täiesti rahulikult mööda seda jäätunud lörtsist kuumaastiku avalikule teele.  Nüüd oli vaja veel võtta oma asjad kontori juurest ja võis minna 'Paldiskisse laeva peale. Õue peal natuke rahmeldamist ja laeva peale......eeee....jälle jäin kinni, sileda maa peal, kuigi haagise raskus peaks oluliselt parendama haakumist. Kontori õue peal oli aga õnneks kolleeg, kes tuletas mulle meelde keti allaviskamist, Viskasin keti alla ja peale jõnksutamist sain liikvele, sõitsin välja avalikule teele ja siis 400m jalgsi tagasi maha jäänud kettide järele. Hakkas ka ajalimiit otsa saama, värskelt sadav lörts ja libedaks sõidetud teed ei lubanud minusugusel kogenematul juhil eriti kiiresti sõita. Laeva peale jõudsin, paberite vormistamisega sain ka kuidagi hakkama, kõhu sõin täis, magasin, sõin kõhu täis ja tere Sweden.