Kärjääriredelil liikumist iseloomustas üks huvitav nüanss. Esimese tööpäeva tegin oma isiklike riietega ja anti mingid kasutatud kindad. Teisel tööpäeval anti mulle laost tuttuued nahast töökindad, juba mingi lootustandev protsess :) ja kolmandal päeval sain selga firmakirjadega talveriided ehk siis olin tasemel kus võis mulle usaldada selga firmanime .
 peale rootsireisi jätkus kõik samamoodi kuni 21 veebruarini, iga päev mõnes kohas laadimine, mõnes kohas mahalaadimine, mõned kohad kordusid ja näod jäid meelde.Kaalud läksid suuremaks ja tööpäevad algasid mõnikord ennem kuut.Autod ja haagised küll remoonti, küll remondist tagasi. Elasin üle. 21 pidi tulema tööle mees, keda asendasin ja minul oleks justkui olnud vaba päev. Läks aga teisiti, leiti ka selleks päevaks mulle auto ja koorem, mida vedada nii et vabaks päevaks tyehtud plaanid läksid vett vedama. Sellele tööle asudes kujutasin ette, et on selline küllaltki stressivaba, antakse koorem ja viid ära, tegelikkuses on ka siin elu pisut närvilisem, koormad muutuvad, vedajad muutuvad, sihtkohad muutuvad. Ja seda suisa tundide jooksul. Hommikul tead, et lähed täna kinno, lõunaks selgub, et sõidad kahe tunni pärast rootsi ja õhtul pannakse sind hoopis soome laeva peale(kui pisut üle dramatiseerida).
 Ja neli vaba päeva, millega arvestasin , digimuutusidki üheks ööpäevaks, õhtul algab teine vähe pikem reis põhjamaadesse, näis, kuidas see kulgeb....