Sellised kenad rakud tekkisid minu peopesadesse peale kolmetunnist koormarihmadega vintsimist. Aga jube mõnus oli täis kõhuga soojas laevas vedeleda ja oma päevatöö "vilja" imetleda :)
  Laev oli selline töölislaev kus olid ainult veokijuhid ja nende autod, mõnus akeetlik, funktsionaalne. Töökaaslane, kellega koos üle läksime tegi välja ühe õlle, tähistamaks tuttuue käru oma kätte saamist. Seesama millele mõned päevad tagasi puitalused peale panin. Ja oligi aeg magama heita, sadamasse jõudsime üsna varakult ja ennem oli vaja ka hommikusöök manustada. Laeva pealt maha saime esimeste hulgas. Kolleeg tegi mulle teepervel kiirkursuse sõidumeerikusse andmete sisestamisest, lällari kasutamisest ja lükkasin kinni ka lahti vajunud ohtliku veose märgi. Sellise eksimuse eest võib järgneda karistus või muud ebameeldivused. Näiteks juhtub õnnetus , kui see märk on avatud, lendab peale eripäästerühm erivahenditega mis on kallis lõbu ja kui nad avastavad, et tulid kohale asjata, ei pääse tõenäoliselt sorry ütlemisega. Siis proovisime lahendada müsteeriumi minu auto teemaksuga, Otsustasime osta selle esimesest võimalikust kohast mis asus umbes tunniajase sõidu kaugel sadamast , vahepeal aga algas tööpäev kodumaal ja kiire telefonikõne selgitas, et segaseid märke täis paber tõestas minu auto teemaksu maksmist. Edasi läks sõit lihtsalt, kuna kolleegi ja minu rajad kattusid kuni minu sihtmärgini siis sõitsin lihtsalt tema järel, paar pööret, mis ma oleksin maha maganud, sai tänu temale siiski tehtud ja see säästis mind Stockholmi linna sisse sõitmisest. nagu alati, ei asunud laadimispaik samas kohas mis olime streetvieweriga välja peilinud, järgmiseks otsisn aadressi järgi, sattusin õige numbriga maija, aga numbril oleks pidanud järgnema ka A, samas sellel hoonel oli A tiib ja B tiib, no mine võta kinni seda väljamaa värki. Seal sain ühel tüübil sabast kinni, too läks laua juurde ja võttis sealt väljaprinditud kaardi ,tänavatele oli tõmmatud nooled asupaigast otsitava paigani. Paistab, et ei olnud ma esimene eksija :) Ja mis fenomen on nende aadressidega? esiti narvas, nüüd siin, majad ei asu tänavatel, kus nad peaksid kogu loogika põhjal asuma.  Mis mind üllatas esimeses mahalaadimiskohas oli keel. Valmistusin oma vigases inglise keeles suhtlema aga swensson andis kiiresti toru üle oma kolleegile ja edasi toimus vestlus puhtas soome keeles mida ma õnneks valdan.Inglist läks siiski vaja sest töömehed, kes laadisid, olid poolakad ja nende juht valdas vaid inglist.  Kuniks ootasin kraana saabumist ronisin haagise katusele, see oli ju vaja jälle kokku voltida, ja avastasin oma rõõmuks, et pooleldi kokku volditud katus moodustas kogu pikkuses mõnekümne sentimeetri pikkuseid autolaiuseid kausikesi mis olid rõõmsalt täidetud jää ja jäätunud lörtsiga.......veetsin mõnusa pooltunni kraana saabumiseni loopides neid kamakaid auto katuselt alla. Nii ,poolakad peale mõningast omavahelist elavat ja mitmeid minulegi tuttavaid sõnu ja näoilmeidlaadisid auto tühjaks ja kadusid minema, mina võtsin saatedokumendile allkirja, teine eksemplar jäi neile, ja asusin haaget kokku pakkima, Küljekardin läks muretult kokku, katus sindrinahk aga, kuna siinid olid parandamata, siis ta lihtsalt ei läinud enam peale nii nagu vaja.  Oleks aega vähe vabamalt, oleks ju saanud jälle pisut koormarihmadega mängida ja katuse jõuga lõpuni peale tõmmata,  aega aga nappis, oli vaja veel stockist koorem peale saada ja laevale jõuda. Ja lisaks veel arvestada ajavahega mis oli tund aega, ja ma seal ähmi täis ei saanudki päris täpselt sotti, kas laev läks eesti aja järgi või kohaliku, ja kumb aeg siis oli kumb?? Tõmbasin aga jälle koormarihma sinna, et katus ei sõidaks , ja liikusin tagasi uude sihtpunkti koormat peale võtma. Enne suurele teele jõudmist sain ka korra ketti ratta alla visata, kui pole paks märg lumi siis täitsa aitab selline kiire lahendus. Teine laadimiskoht oli mõnuslaheruumikas, oli ruumi manööverdada ja kõik kinnijäämised sai ka autost välja tulemata lahendada, see juba aktsioom, et siseõued on alati jäisedlumised ja väga kinnijäämisaltid. Kui nägin seda kogust, mis pidin kaasa võtma, siis tundus küll uskumatu, et see kõik mulle ära mahub. Kui pool käru oli täis siis mulle tundus, et kolmveerand on veel laadida. Aga kohalik proff ladus auto nii täis, et hädaga oleks sinna üks poolik alus veel mahtunud. Ka selles kohas komistasin kohe ühe soome mehe otsa nii et keerulisemad asjad sai selles keeles aetud. Kui koorem hakkas täis saama selgus ka üks ebameeldivus. Nimelt paokile jäänud katuse vahelt pääses soe õhk liikuma ja sulatas maja küljes olevat lund mis siis veena haakesse sadas, paraku viimastena sisse lükatud pappkastide peale. Vaatasin, et kiiresti sealt rambist minema saan. katus jäi endiselt paarikümne cm jagu avatuks. Jäi loota vaid, et vihma ega lörtsi ei hakka sadama.ja edasi loetud minutid läbi tipptunni käes vaevleva ja mitme avariiga ummistatud stocki ringtee sadamasse jõudmiseks. Jälle nipinnabin õnnestus. kui mul veaks samapalju lotoga kui igasugu laevadele jõudmiste ja laadimistele jõudmistega veab, oleksin ammu miljonär...Kiire chekin kolleeg oli ka sadamas juba ees ootamas, ja sõitsin laeva peale, Baltic Printsess nimeks , uhke... Seni kuni oma meerikuga jändasin ja asju võtsin, mis kajutisse pidid tulema, oli kolleeg juba uttu tõmmanud. Jalutasin siis kajutisse eeldades, et kohtume seal, aga luksus missugune, kajut oli üleni minu päralt. Edasi juba rutiin, sööma magama sööma ja welcome to estonia... või siis mitte..õhtusöögilaud koosnes suures osas sushist....kujutage ette, kaks suurt kandikutäit seda jaapanipärast riisikala rooga või mis iganes seal sees oli..ja wazabi, sojakaste, ingver....Paradiis, ja kui veel kunagi palka ka saab......Ennelõunat laevalt maha , koorem sihtpunkti,seal pisut hirmu, kas tuleb probleem pisut vettinud pappkastidest, ei tulnud, ise kontorisse, aga võta näpust, uus töö ootamas, jälle padavai haagis remonti tagasi(katus ei sulgu) remondist teine haage ja uuesti mahalaadimisele. Muidugi sõitsin õigest teeotsast mööda, keerasin valest kohast sisse, siis nõkerdasin mõnda aega sõiduautode parklas ja lõpuks jõudsin õige rambi ette..ja seda te vist ei aimaisegi mitte...jah, jälle jäine ja lörtsine plats kus vaja väikese ülesmäge kallakuga ennast paika manööverdada....läks ikka mitu katset..mitumitu..., ja edasi rutiin, koorem maha, kontorisse ja võiski minu rootsireisi lõppenuks lugeda. Selle ametil on suur hulk pisiasju, millede unustamine võib ühel või teisel moel kogu su päeva rikkuda või ka rahakotile halvasti mõjuda. Sa ei tohi unustada digikaarti sisestada ega tööpäeva lõpus välja võtta,puhkepausil ei tohi unustada meerikut puhkeasendissepanna, sa ei tohi sõidu ajaks sisse unustada difrilukku, sa ei tohi unustada  sildasi üles, tulesid unustada põlema panna, Autot tõstetud asendisse jnejnejne, iga eksimine võib tekitada ebameeldivusi, maha magada liiklusmärke, valest kohast sisse keerata, laadimisele hilinedajnejnejnejnne ja siis veel hulk mis mulle hetkel ei meenu . Proffesionaalile tulevad need pisiasjad kõik mõtlemata või poolautomaatselt algaja aga peab igasse asja süvenema ja pole siis ime, kui mõni asi meelest läeb. Samas proff ei saa ka neid edasi anda sulle, kuna ta teeb neid mõtlematult,automaatselt, rutiinselt ja ta ei kujuta ettegi, et keegi teine võibneid asju mitte teha.