Võrreldes eelmise Rootsireisuga peab tunnistama, et läks libedamalt. Auto ootas mind sõiduvalmilt  kontoris, ilm oli soodsam, teed kuivad. Õhtupimedas jõudsin kontori juurde, kolisin sisse. Umbes natuke alla tunni. Kolimist vajasid  4 toidukotti, riidekott, tööriistakohvrid, kott killustikuga ja magamiskomplekt , mis sisaldas, lina, patja tekki + magamiskotti.  Asjad ühest autost välja, teise autosse sisse ja siis seal kõik laiali paigutada, toidud külmkappi, riided kusagile, magamisase voodisse.  Sadamasse jõudsin ilusti, laeva pääsesin valutult, kõht täis ja magama, Ka siin oli märgata pisikest edutamist, sain nimelt aknaga kajutisse. Laev väljus 00.15 ja Kappelskäris olin järgmine hommikumbes 10-30 Sai peale hommikusööki ka ajalehte loetud ja merd imetletud

Jää nägi välja kuis meekärg, väga huvitav struktuur ja päiksetõus oli visuaalselt nauditavam kui seda suudab edasi anda vana nimetusega "foto"

Sadamas kohtasin ka mõningaid kolleege, tundusid päris vahvad sellid, rääkisid ka eesti keelt, erinevalt kõigist eelmistest kolleegidest, kellega kohtunud olin. Sai neile üle antud mõned autotükid, mis raske tööga ühel või teisel moel kaotsi olid otsustanud minna. Ka mõned autojuhitarkused suutsin neilt välja pinnida...või siis pigem mitte, nad olid niisamagi abivalmid ja jutukad. Kaua nende seltskonda nautida ei saanud sest ees ootasid pea 600 km ja seadusega piiratud lubatud sõiduaeg. kolleegide juurest lahkusin umbes 12 paiku ja asusin taaskord lahendama küsimust, kus saaks maksta teemaksu?Sadamas selle maksmine ei oleks õnnestunud kahel põhjusel. Nad ei aksepteeri pangagaarte ja teiseks, selle aja peale, kui kolleegidest lahkusin, olid nad jõudnud suure tõenäosusega oma putka kinni panna.

Enamus teeäärseid tanklaid olid suure autoga sisenemiseks küllaltki ebamugavad, kitsad ja keerulised ligi pääseda. Esimene talutav tankla kolleegide juhatusel asus teispool  Stockholmi. 

Sinna sisse keeranud aga selgus, et vinjetti seal ei müüda, sõitsin järgmisesse suuremasse mis oli hale vari saksamaal kohatud üle tee ulatuvast kohviksillast. Vähemalt mastaapide poolest. Kena blond rootsitar , vastanud mu küsimusele do joo spiik english , jes, juhatas mu üle silla, kus asus teine samasugune tankla ja kujutagem ette, sealt oligi võimalik see vinjett soetada. Vahelduseks muidugi jooksin tagasi üle silla auto juurde, et vaadata oma autonumber millele teemaksu tahan tasuda ja konsulteerimaks kolleegiga, mida ja kuhu pean blanketil kirjutama, mille alusel mulle teemaks määratakse. Mõne miuti pärast ja 200 seki jagu vaesemana võisin aga õige mehena edasi vurada. Sillakohvikus nägin ka kahte kuulsat vabameelset blondi legendaarset rootsi neidu. Esimene neist oli seesama tanklateenendaja, kes mind üle silla saatis, teine aga istus kohvikus. Tundsin ta ära tema näo järgi, ainult et, tema vabameelsuse perjood oli jäänud sinna kusagile 70ndate lõppu või 80ndate algusesse...Aga jah, E4 ja kurss südwest. Kahjuks olin pakkimisetuhinas unustanud kaasa haarata cdpaki. nüüd pidin leppima(kui kohalikud raadiojaamad ära tüütasid või ära aihtusid või siis pigem kohalik rokijaam mis tundus, et ainukesena ei lasnud rootsi eurolaulu)telefoni salvestatud muusikaga. Sõpruse pst,clannad, evasense, depesh mode.Selle otsa pikkuseks oli veits alla 600km ja sain napilt alla 9 tunniga hakkama.

kohapeal ootas mind lage plats jõe kaldal, samuti kolleegide poolt juhatatud.
Minu esimene öö uues kodus siis. Soendasin enesele kiiresti õhtueine mikrolaineahjus ja heitsin magama hoolimata kaasa võetud raamatutest ja filmidest. Õnneks oli soe öö, niiumbes 1 kraad sooja, sest autol Webasto ei töötnud. Pidasin vastu umbes kella viieni hommikul, siis panin auto käima ja kütsin salongi soojaks, et oleks mõnus edasi magada. Magamine oli kui oleks telgis maganud, umbes sama jahe, keha soojas aga nägu külma käes. Ei midagi eriti ekstreemset. Hommikul nägin ka ümbrust. Ööselgi oli see kena, must vesi peegeldamas linnatulesid.Sadamad ja laevad on mulle alati sümpaatsed olnud, eriti puulaevad :)

Uni läks ära enne üheksat, tegin väikese tiiru tutvumaks laadimisoludega. Kohtasin ka kohe asjapulka, kes küsis rootsi keeles, mis ma siin töllerdan? Vähemalt tundus nii. Inglise peale üle minnes selgus, tegemist ongi õige mehega, kes mul koorma maha võtab. Palusin tal tunnikese veel oodata kuna enne puhkeaja lõppu ei tohi autot liigutada.Laadimisel oli vana väga abivalmis, tõstis mu tõstukiga üles, et saaksin portelauad mugavalt maha võtta. Umbes tunniga oli koorem maas, paber allkirjaga näpu vahel. Kõne kontorisse ja sain ülesande ootama jääda kuni tuleb juht, kellega autod vahetame. Umbes tund . Tuli vene mees, kolisime asjad ümber. Mul oli asju rohkem kui temal kuigi tema oli seal juba määramatu aja, mina vaid mõneks päevaks:). Sain järgmise ülesande. Oodata. Tuleb veel üks mees ja annab mulle mingi paki. Eelmine mees asus autot küürima. Algul tundsin end pisut imelikult, justkui oleks mina mingi räpane. Aga olin ju ainul ühe ööpäeva selles autos veetnud ja tõesti, kuna sõidan erinevate veokitega, siis olin ka palju hullemates istunud. See eksemplar tundus küllaltki puhas minu pilgu läbi. Mehel oli vist lihtsalt selline kiiks.Kusjuures, minu suhtumine selline, esiteks tuleb töö ära teha, siis vaadata, et auto oleks korras, või siis vastupidi. Alles siis, kui jääb aega, võib tegeleda sellise tilu-liluga nagu  salongi poleerimine ja küürimine. Uurisin talt ka, kuidas saab hakkama mustade tööriiete ja puhta salongi sümbioosiga? lahendus oli lihtne, riided tuleb vahetada kiiresti enne laadimist, musta jope/püksid keerdad pärast pahupidi ja topid panipaika. Aga jah, prioriteedid olid selles mõttes meil erinevad, et vanale juba helistati, mis passid seal? vaja koormale järele minna! See aeg kui ta küüri/poleeris. Tema lahkus, mina jäin järgmist meest ootama. Temalt sain paki ja tööpäev võis alata. Koorem ootas poolel teel tagasi Stockholmi. Jõudsin sinna veerandtunnise hilinemisega. Ajaliselt oli justkui võimalik õigeks ajaks jõuda, viimased 60 km aga viisid mööda külateed kus auto mahtus täpselt teemärgistusjoonte vahele. ei julgenud eriti kihutada. Kohapeal selgus, et koorem pole veel valmis. Ajasin auto ette ja asusuin laadima. Esimene koht, kus sellega pidin ise tegelema. Alused olid pakitud nii , et enamus kaubast ulatus üle aluse serva ehk siis pidi koorma legona kokku sobitama.

Kui auto lõpuks oli servani täis laotud, läksin dokumente vormistama, ekspediitor küsis, kas oli 20 alust? no kus mul oli aega neid lugeda? Muidugi oleka pidanud seda tegema, Samas ma eriti ei muretsenud, sest auto oli servani täis ja rohkem poleks nii ehk naa mahtunud. Kuna koorem oli üsna kõrge ja kõikuv, viskasin igaks juhuks mõned rihmad ka üle. Teienkord peab markeriga igale alusele järjekorranr peale kirjutama, siis on ülevaade olemas, palju aluseidpeale läks? Roklaga edasitagasi nühkides ja paigutamisega tegeledes paratamatult läheb lugemine sassi. Kui on standartsed alused siis pole nii keeruline, saab koguse arvutada või ka silma järgi öelda, neid mahub ju igasse portevahesse kindel arv. 

Kuna laev väljus hommikul 7.45 siis mõtlesin öösel kohale sõita, gps näitas vahemaaks 340km. Hommikul hea rahulik laeva peale minna. Esimesena tahtis gps mind juhatada läbi linna, seal aga pikkusepiirangu märk 15m, minul aga peaaegu 17... igaks juhuks ei hakanud ronima vaid läksin tagasi tuldud teed. see aga keevitas tubli 40 km otsa.  nii juhtuski, et oleksin tööpäeva lõhki sõitnud sadamasse jõudmiseks. samas kui oleksingi napilt sadamasse jõudnud mõni minut peale 24.00 siis hommikune laevapeale mineks oleks mul jällegi puhkeaja ära katkestanud. Teatasin tekkinud olukorrast logistikule. No teha polnud tegelikult midagi, tööpäev nii ehk naa lõhki , Aga parem kui proff sellest teab, kui jään vahele, siis on see firma otsus ja ehk maksavad nemad ka mu trahvi. Natukese aja pärast helistab natshalnik tagasi ja annab teada, et nad muutsid laevaaja, pean jõudma 16.30 laevale. Super! Sõitsin veel tunnikese ja jäin öömajale juba tuttavasse sillakohvikuga bensukasse. Seal oli parkimisega kitsas, öösel pimedas ja ainult üks koht vaba, sinna aga raske sisse keerata. Istun ja mõtlen seal, kustpoolt läheneda, ise unine ka juba, auto ristipõikiviltu teel kui astub ligi poolakas ja juhatab mul ilusti edasi-tagasi manööverdamist kuni olengi enamvähem viisakat pargitud. Tänan teda ja unele. 

Hommikul avan kardina

Kümme kraadi külma, puudpõõsad härmas ja kena päikesetõus. Puhkeja lõpuni oli veel aega, sõin ja vaatasin arvutist India romantilist muinasjutulist armastus/seiklusfilmi "Magadheera" mis on segu Jet Li loomingust, 300-st ja klassikalisest india melodraamat koos kõigi laulude ja tantsudega.

Muretult liikusin mööda juba tuttavaks saanud teed vikingline sadamasse. Chek-in ,tunnike ootamist ja sõidan laevale.

Pisut jalutamist laevas veendumaks, et siin pole midagi erilist, kõht täis ja magama.
Helsingisse jõuan 10.15 edasilaev 14.00 Chek in suletakse tund varem, Laevast maha saan 10.40 Kahe tunniga pean leidma mahalaadimiskoha , koorma maha saama ja tagasi sadamasse jõudma, tundub mission impossoble sest sisse jääb jupike Helsinki kesklinna kus pahatihti kipuvad ummikud olema pluss katajanokka sadam asub saarel ja kui kogu see laevatäis üritab sealt linnaliiklusesse sukelduda, võtab ka see oma aja. Laevalt pääsen üsna alguses, gps ütleb, et minu veokile on liikumiskeed ja millegipärast loobub edasisest koostööst. Võiks ju alternatiivse tee välja pakkuda? Sõidan mälu ja suunaviitade abil. Samuti ei saa alahinnata veoki abi, kelle sappa võtan. Saangi kesklinnast välja ja tee nr 45 peale, mis mind õiges suunas viib.Nüüd asub ka gps mind juhatama ja peagi olen õiges kohas. Ajan asja ametnikuga ja jään mahalaadimist ootama. Kuna graafik on pingeline, lähen uurima, miks ei toimu midagi? Ametnik ütleb, et just saatis mehe peale. Tagasi auto juures tulebki noorrhärra tõstukiga. Tegemist on õnneks väleda selliga, vaevu jõuan eest kui ta kerge hüppega( oleksin võinud haagise taagaotsa kõrgemale tõsta) sisse lendab ja järjekordse ebastandartse ja kõikuva alusega välja lendab. Lust vaadata. 12.00 umbes on auto tühi ja kiman sadamasse. Distants on 26 km, kui 60ga sõita , peaks jõudma küll. Esimesest mahakeeramisekohast sõidan kogemata mööda, veel pisut suurem ring tuleb. 12.45 olen sadamas chek-innis, Jälle peab sööma ja magama. Laeva peal saan kokku ka ühe kolleegiga kes paljastab mulle mõned saladused, kuidas põhjamaade mägedes hakkama saada. Loodame, et ka sügisel tarkused meeles on ja töö alles. Jõuame Tallinnasse, viin auto remonti ja võib ka teise reisi purki sulgeda ja enese meelest edukalt lõppenuks lugeda...

Kärjääriredelil liikumist iseloomustas üks huvitav nüanss. Esimese tööpäeva tegin oma isiklike riietega ja anti mingid kasutatud kindad. Teisel tööpäeval anti mulle laost tuttuued nahast töökindad, juba mingi lootustandev protsess :) ja kolmandal päeval sain selga firmakirjadega talveriided ehk siis olin tasemel kus võis mulle usaldada selga firmanime .
 peale rootsireisi jätkus kõik samamoodi kuni 21 veebruarini, iga päev mõnes kohas laadimine, mõnes kohas mahalaadimine, mõned kohad kordusid ja näod jäid meelde.Kaalud läksid suuremaks ja tööpäevad algasid mõnikord ennem kuut.Autod ja haagised küll remoonti, küll remondist tagasi. Elasin üle. 21 pidi tulema tööle mees, keda asendasin ja minul oleks justkui olnud vaba päev. Läks aga teisiti, leiti ka selleks päevaks mulle auto ja koorem, mida vedada nii et vabaks päevaks tyehtud plaanid läksid vett vedama. Sellele tööle asudes kujutasin ette, et on selline küllaltki stressivaba, antakse koorem ja viid ära, tegelikkuses on ka siin elu pisut närvilisem, koormad muutuvad, vedajad muutuvad, sihtkohad muutuvad. Ja seda suisa tundide jooksul. Hommikul tead, et lähed täna kinno, lõunaks selgub, et sõidad kahe tunni pärast rootsi ja õhtul pannakse sind hoopis soome laeva peale(kui pisut üle dramatiseerida).
 Ja neli vaba päeva, millega arvestasin , digimuutusidki üheks ööpäevaks, õhtul algab teine vähe pikem reis põhjamaadesse, näis, kuidas see kulgeb....

Sellised kenad rakud tekkisid minu peopesadesse peale kolmetunnist koormarihmadega vintsimist. Aga jube mõnus oli täis kõhuga soojas laevas vedeleda ja oma päevatöö "vilja" imetleda :)
  Laev oli selline töölislaev kus olid ainult veokijuhid ja nende autod, mõnus akeetlik, funktsionaalne. Töökaaslane, kellega koos üle läksime tegi välja ühe õlle, tähistamaks tuttuue käru oma kätte saamist. Seesama millele mõned päevad tagasi puitalused peale panin. Ja oligi aeg magama heita, sadamasse jõudsime üsna varakult ja ennem oli vaja ka hommikusöök manustada. Laeva pealt maha saime esimeste hulgas. Kolleeg tegi mulle teepervel kiirkursuse sõidumeerikusse andmete sisestamisest, lällari kasutamisest ja lükkasin kinni ka lahti vajunud ohtliku veose märgi. Sellise eksimuse eest võib järgneda karistus või muud ebameeldivused. Näiteks juhtub õnnetus , kui see märk on avatud, lendab peale eripäästerühm erivahenditega mis on kallis lõbu ja kui nad avastavad, et tulid kohale asjata, ei pääse tõenäoliselt sorry ütlemisega. Siis proovisime lahendada müsteeriumi minu auto teemaksuga, Otsustasime osta selle esimesest võimalikust kohast mis asus umbes tunniajase sõidu kaugel sadamast , vahepeal aga algas tööpäev kodumaal ja kiire telefonikõne selgitas, et segaseid märke täis paber tõestas minu auto teemaksu maksmist. Edasi läks sõit lihtsalt, kuna kolleegi ja minu rajad kattusid kuni minu sihtmärgini siis sõitsin lihtsalt tema järel, paar pööret, mis ma oleksin maha maganud, sai tänu temale siiski tehtud ja see säästis mind Stockholmi linna sisse sõitmisest. nagu alati, ei asunud laadimispaik samas kohas mis olime streetvieweriga välja peilinud, järgmiseks otsisn aadressi järgi, sattusin õige numbriga maija, aga numbril oleks pidanud järgnema ka A, samas sellel hoonel oli A tiib ja B tiib, no mine võta kinni seda väljamaa värki. Seal sain ühel tüübil sabast kinni, too läks laua juurde ja võttis sealt väljaprinditud kaardi ,tänavatele oli tõmmatud nooled asupaigast otsitava paigani. Paistab, et ei olnud ma esimene eksija :) Ja mis fenomen on nende aadressidega? esiti narvas, nüüd siin, majad ei asu tänavatel, kus nad peaksid kogu loogika põhjal asuma.  Mis mind üllatas esimeses mahalaadimiskohas oli keel. Valmistusin oma vigases inglise keeles suhtlema aga swensson andis kiiresti toru üle oma kolleegile ja edasi toimus vestlus puhtas soome keeles mida ma õnneks valdan.Inglist läks siiski vaja sest töömehed, kes laadisid, olid poolakad ja nende juht valdas vaid inglist.  Kuniks ootasin kraana saabumist ronisin haagise katusele, see oli ju vaja jälle kokku voltida, ja avastasin oma rõõmuks, et pooleldi kokku volditud katus moodustas kogu pikkuses mõnekümne sentimeetri pikkuseid autolaiuseid kausikesi mis olid rõõmsalt täidetud jää ja jäätunud lörtsiga.......veetsin mõnusa pooltunni kraana saabumiseni loopides neid kamakaid auto katuselt alla. Nii ,poolakad peale mõningast omavahelist elavat ja mitmeid minulegi tuttavaid sõnu ja näoilmeidlaadisid auto tühjaks ja kadusid minema, mina võtsin saatedokumendile allkirja, teine eksemplar jäi neile, ja asusin haaget kokku pakkima, Küljekardin läks muretult kokku, katus sindrinahk aga, kuna siinid olid parandamata, siis ta lihtsalt ei läinud enam peale nii nagu vaja.  Oleks aega vähe vabamalt, oleks ju saanud jälle pisut koormarihmadega mängida ja katuse jõuga lõpuni peale tõmmata,  aega aga nappis, oli vaja veel stockist koorem peale saada ja laevale jõuda. Ja lisaks veel arvestada ajavahega mis oli tund aega, ja ma seal ähmi täis ei saanudki päris täpselt sotti, kas laev läks eesti aja järgi või kohaliku, ja kumb aeg siis oli kumb?? Tõmbasin aga jälle koormarihma sinna, et katus ei sõidaks , ja liikusin tagasi uude sihtpunkti koormat peale võtma. Enne suurele teele jõudmist sain ka korra ketti ratta alla visata, kui pole paks märg lumi siis täitsa aitab selline kiire lahendus. Teine laadimiskoht oli mõnuslaheruumikas, oli ruumi manööverdada ja kõik kinnijäämised sai ka autost välja tulemata lahendada, see juba aktsioom, et siseõued on alati jäisedlumised ja väga kinnijäämisaltid. Kui nägin seda kogust, mis pidin kaasa võtma, siis tundus küll uskumatu, et see kõik mulle ära mahub. Kui pool käru oli täis siis mulle tundus, et kolmveerand on veel laadida. Aga kohalik proff ladus auto nii täis, et hädaga oleks sinna üks poolik alus veel mahtunud. Ka selles kohas komistasin kohe ühe soome mehe otsa nii et keerulisemad asjad sai selles keeles aetud. Kui koorem hakkas täis saama selgus ka üks ebameeldivus. Nimelt paokile jäänud katuse vahelt pääses soe õhk liikuma ja sulatas maja küljes olevat lund mis siis veena haakesse sadas, paraku viimastena sisse lükatud pappkastide peale. Vaatasin, et kiiresti sealt rambist minema saan. katus jäi endiselt paarikümne cm jagu avatuks. Jäi loota vaid, et vihma ega lörtsi ei hakka sadama.ja edasi loetud minutid läbi tipptunni käes vaevleva ja mitme avariiga ummistatud stocki ringtee sadamasse jõudmiseks. Jälle nipinnabin õnnestus. kui mul veaks samapalju lotoga kui igasugu laevadele jõudmiste ja laadimistele jõudmistega veab, oleksin ammu miljonär...Kiire chekin kolleeg oli ka sadamas juba ees ootamas, ja sõitsin laeva peale, Baltic Printsess nimeks , uhke... Seni kuni oma meerikuga jändasin ja asju võtsin, mis kajutisse pidid tulema, oli kolleeg juba uttu tõmmanud. Jalutasin siis kajutisse eeldades, et kohtume seal, aga luksus missugune, kajut oli üleni minu päralt. Edasi juba rutiin, sööma magama sööma ja welcome to estonia... või siis mitte..õhtusöögilaud koosnes suures osas sushist....kujutage ette, kaks suurt kandikutäit seda jaapanipärast riisikala rooga või mis iganes seal sees oli..ja wazabi, sojakaste, ingver....Paradiis, ja kui veel kunagi palka ka saab......Ennelõunat laevalt maha , koorem sihtpunkti,seal pisut hirmu, kas tuleb probleem pisut vettinud pappkastidest, ei tulnud, ise kontorisse, aga võta näpust, uus töö ootamas, jälle padavai haagis remonti tagasi(katus ei sulgu) remondist teine haage ja uuesti mahalaadimisele. Muidugi sõitsin õigest teeotsast mööda, keerasin valest kohast sisse, siis nõkerdasin mõnda aega sõiduautode parklas ja lõpuks jõudsin õige rambi ette..ja seda te vist ei aimaisegi mitte...jah, jälle jäine ja lörtsine plats kus vaja väikese ülesmäge kallakuga ennast paika manööverdada....läks ikka mitu katset..mitumitu..., ja edasi rutiin, koorem maha, kontorisse ja võiski minu rootsireisi lõppenuks lugeda. Selle ametil on suur hulk pisiasju, millede unustamine võib ühel või teisel moel kogu su päeva rikkuda või ka rahakotile halvasti mõjuda. Sa ei tohi unustada digikaarti sisestada ega tööpäeva lõpus välja võtta,puhkepausil ei tohi unustada meerikut puhkeasendissepanna, sa ei tohi sõidu ajaks sisse unustada difrilukku, sa ei tohi unustada  sildasi üles, tulesid unustada põlema panna, Autot tõstetud asendisse jnejnejne, iga eksimine võib tekitada ebameeldivusi, maha magada liiklusmärke, valest kohast sisse keerata, laadimisele hilinedajnejnejnejnne ja siis veel hulk mis mulle hetkel ei meenu . Proffesionaalile tulevad need pisiasjad kõik mõtlemata või poolautomaatselt algaja aga peab igasse asja süvenema ja pole siis ime, kui mõni asi meelest läeb. Samas proff ei saa ka neid edasi anda sulle, kuna ta teeb neid mõtlematult,automaatselt, rutiinselt ja ta ei kujuta ettegi, et keegi teine võibneid asju mitte teha.

Kolmas tööpäev. Päeva tippsündmus  jälle mingisse metallifirmasse ja rodu metallkonstruktsioone  haakesse. Sõidan õue peale, ilm selline kergelt sula, õrn lumesadu. Platsil ruumi nii, et saab enamvähem ümber pöörata. Jätan auto seisma ja lähen kontorisse kontakti otsima. Rõõmusõnum, eelmist autot alles laetakse ja läheb veel aega.  Vaatasin, et auto on pisut halvasti paigutatud ja tahtsin asukohta muuta. Käik sisse, aga ei midagi, jälle olen sileda maa peal kinni jäänud. Pisikese nõksutamise peale sain liikuma, aga niikui jälle seisma jäin, nii  jälle kinni. Ja siis näen , et teine auto sõidab välja.  Sisse aga vaja ajada nii, et auto on algul 90kraadise nurga all võrreldes käruga, Leiti üks pangetäis kruusa ja nii kahe mehe jõuga lõpuks sisenesin angaari, mina rooli taga ja teine mees rataste all . Sellel laadimisel tuli siis esmakordselt haagise katus maha võtta, ei midagi keerulist, vabastad fiksaatorid ja pika konsuga aga venitad. Hunnik metallmonstrumeid tõsteti auto peale. Tõmbasin sisetunde järgi rihmadega kinni ja igaks juhuks üks rihm  igale kolakale veel peale. Viimane kolakas oli nii suur, et katust lõpuni kinni panna ei saanud. tõmbasin ta rihmaga kinni, Katus liigub kuullaagritel siinide peal ja sõites hakkaks ta seal edasi-tagasi ruleerima. Veel märkasin, et osad laagrikinnitused on katki. Edasi viis tee tagasi. Haagisteremondi firmasse. Haagisel oli tuledega probleem . mainisin ka katuseprobleemi ja lubati tegeleda, aga kuna reedeõhtu, siis nad ei osanud öelda millal. Sõitsin ninaga tagasi kontori õue peale. Esimene töönädal ja ees ootas esimene vaba nädalavahetus..juhuuuu... ja endiselt õhus küsimus, kas mind ka esmaspäevaks kutsutakse?Kui päälik äkki küsib, ega ma taha kogemata korraks rootsi sõita??? Polnud viisakas ka ära öelda ja leppisime kokku, et pühapäeval minek ja teisipäeval tulek. Pealik arvas, et kui ma kell 15.00 toimetama hakkan siis on küll, et laevale jõuda, ise aga arvasin targemaks alustada päeva 13.00 paiku. Reedene kogemus siledal maal kinni jäämisega ja kuumaastikuks sõidetud haagisefirma õuega olid piisavad hoiatused, et päeva igaks juhuks varem alustada. laupäev läks lennates. pühapäeval 13.00 sain remondist kätte värskelt putitatud auto, täitsin ära adblue paagi, tankisin kütusepaagid ja edasi haagise järgi. Ja seal jäin taaskord väga nõmedas kohas seisma, 7-8 meetrit enne haagist, esirattad risti rattarööpas, tagasild sellise lumekuhja otsas, mille väärilist nimerust teavad vaid vast eskimod. Ühesõnaga fataalselt kinni . Algul proovisin iisi varianti, kühveldasin ratta alla kergkruusa. Ei mingit emotsioon. Siis otsisin välja rattaketi ja toppisin tagaratta alla. Käis kerge blluuumps ja kett oli eespool ratast. Ratta all lumes vagu, kuhu käsivars ilusti sisse mahub. Kaalusin natuke, kas ei prooviks ratastele kette peale panna aga tundus, et sellest pole kasu, kett oleks lihtsalt lume ratta alt minema kaevanud ja auto oleks sisemistele ratastele kandma jäänud. Siis asusin raskeimal meetodil autot liigutama. Mul olid võtta koormarihmad, käru ja auto. Kinnitasin kaks koormarihma otsapidi auto/haagise külge ja asusin sentimeeterhaaval neid teineteisele lähemale vintsima. Pingutad rihmad, ronid autosse,pisut kaevad ratastega,ronid välja, pingutad rihmad,jnejne, sentimeeterhaaval  nihkus auto lõpuks haagise alla. Seal uus häda, auto libiseb külje peale haagise alt välja. Jälle rihmad appi, diagonaalis kinni ja pinge peale. Kuni peale ligi 3 tunnist jukerdamist käis õnnistav klõps, auto ja haagis said ühendatud !!!!! Haagise raskus tagasillal liigub see aparaat kui tank, justkui eelnev nõkerdamine oleks olnud unenägu, sõitsin täiesti rahulikult mööda seda jäätunud lörtsist kuumaastiku avalikule teele.  Nüüd oli vaja veel võtta oma asjad kontori juurest ja võis minna 'Paldiskisse laeva peale. Õue peal natuke rahmeldamist ja laeva peale......eeee....jälle jäin kinni, sileda maa peal, kuigi haagise raskus peaks oluliselt parendama haakumist. Kontori õue peal oli aga õnneks kolleeg, kes tuletas mulle meelde keti allaviskamist, Viskasin keti alla ja peale jõnksutamist sain liikvele, sõitsin välja avalikule teele ja siis 400m jalgsi tagasi maha jäänud kettide järele. Hakkas ka ajalimiit otsa saama, värskelt sadav lörts ja libedaks sõidetud teed ei lubanud minusugusel kogenematul juhil eriti kiiresti sõita. Laeva peale jõudsin, paberite vormistamisega sain ka kuidagi hakkama, kõhu sõin täis, magasin, sõin kõhu täis ja tere Sweden.

imelikul kombel tõesti, kutsuti mind ka tööle teiseks päevaks. Kun sellest juba aega möödas siis pisiasju eriti ei mäletagi ja pole need ka eriti tähtsad, kindlasti toimetasin ka mõne haagise remonti või tõin sealt ära. Aga päeva nael oli see, kui haakisin teisel tööpäeval autole külge tuttuue haagise, ise nägin kuidas boss hinnasildi küljest rebis :) Ja saadeti mind sellega mingeid puitaluseid peale laduma. Esiteks firmasse sissesõit toimus läbi nii kitsaste väravate, et mõlemal pool autot jäi vaid 5-10 cm vaba ruumi. Ja seda 13 m pika tuttuue käruga rööpasse sõiedetud jäätunud sissesõiduteel. Suurim lootus oli, et rööpad asuvad õiges kohas ja auto veereb sisse kui mööda relsse. Küllap see nii ka oli sest pääsesin territooriumile ilma töövahendit kiimustamata. Edasi hakkas laadimine. Laadijaks oli vanem mees firma Balcancar tõstukiga, sellisega, millega ise aastal 92 Tallinna Loomaaias ringi kimasin. Muidugi oli jäätunud plats kaetud hiljuti sadanud umbes 5 cm lubega ja tõstuki rehvid olid täiesti siledad, samuti ei olnud tõstukil kette, mis oleks päeva päästnud. Nii siis jändaski see õnnetu vanake nagu vasikas libedal jääl, iga liigutuse lõpus jäi ta sileda maa peal kinni ja alused läksid ka peale normaalsesse asendisse alles peale mitmekordset mõlemalt poolt tõukamist. Küll ei saanud alustevirna tõugates vanamees oma tõstukiga jää peal piisavat pidamist, siis jälle sai liiga suure hoo sisse ja hakkasid alused peale nihutamist teiselt poolt välja punnitama. Põhimõtteliselt kuluski seal platsil kogu päev. Lõpuks sai ikka koorem peale ja kuidagi ka sellisesse asendisse, et sain mõlemalt poolt ported kinni ja küljekardinad ka.Osad virnad koputasin kuvaldaga õigeks kuna tõstukit kutsuda tundus mõttetu. Ronisin redeliga nii kõrgele kui julgesin ja siis äsasin kuni virn paika läks või tundsin, et tasakaal kaob või lihtsalt käed väsisid. Vanapapi käest aga sain kiita, ütles, et enamus teisi juhte vaid kiruvad ja vannuvad kõrval kui tema oma väsinud tõstukiga seal uisutada üritab, mina aga olin hingega asja kallal ja aitasin kus aga sain, kord pildusin talle saepuru ratta alla, kord tõukasin kinni jäänud tõstukit. Aru ma ei saa, mis mõte oleks seda vaest vanakest sõimata?Kas ta sellest muutuks? Vaevalt, tegi teine mis oskas ja suutis, et koorem peale saaks. Jälle nõme, kuigi mitte minu süül, aga kulus terve päev et üks koorem peale saada. Õhtul mõtlesin jälle, ei tea, kas hommseks ka kutsutakse . Aga imede ime, ka kolmandaks päevaks leidus neil mulle kasutust.

6 veebruar oli esimene ametlik tööpäev minu jaoks uues kohas.kutsuti küll juba esimeseks kuupäevaks, aga olin siis muude asjadega hõivatud. edasi tuli nädalavahetus, esmaspäev-teisipäev aga ei olnud midagi vaja vedada nii et sain ka siis omi asju toimetada. Niisiis, 6 veebruar, tulin tööle, sain auto, sõitsin remonti ja võtsin sealt haake. Pika reisi peal ikka midagi juhtub ja tavaliselt rändabki haage alguses remonti, mõned tuled ei tööta, miski on kõver, miski katki jnejne.edasi viis tee Sillamäele, seal olin ka varem käinud, protsess oli teada, sain muretult kauba maha. Laadima pidin edasi sõitma Narva. Tee oli üsna libe, IdaVirumaal pankrannikul tuuled lõõtsutavad ja jää on kerge tekkima. Üks uljaspea Sierraga lendaski minust uhkelt mööda, selleks et paari km pärast kraavis ennast leida. Narvas pole ma eriti palju käinud ega linna ei tunne. GPS juhatas algul kinnituisanud metsateele aga kinobussis omandatud navigeerimiskogemused ja ka visuaalne pilt veensid mind sellest teeotsast mööda sõitma. Linnas sees leidsin normaalsema tänava ja peagi olin mingi ägeda nõukaaegse tehase müüriga piirneval tänaval. Tänav ise oli kitsas,parkivate autode ja müüri vahele jäi nibinnabin nii lai pragu, et suutsin sealt loodetavasti kellegi vara ja au rikkumata ennast läbi pressida. Tänav aga lõppes ennem kui otsitav majanumber kätte jõudis. Ees oli piiripunkt ja teine nimega tänav. Tänava otsas vaatasin, et saan ringiga tagasi tulla ja uuele katsele, paraku takistas edasiliikumist märk "veokite sõidu keeld" Esimesel tööpäeval liiklust rikkuda ei tahtnud, õnneks oli ruumi et sain otsa ümber ja tagasi. Mingite väravate juures jäin seisma ja küsisin valvurimammilt otsitava maja kohta, küllap oli ka teisi sarnase murega veokeid seal tihti seigelnud nii et mammi enamvähem küsimatagi seletas, kuhu peaks minema. Sissepääs oli kõrvaltänavas. Selle aja peale märkasid ka ülemused, et olen valel teel ja sain ka sealt juhtnööre. Õigest väravast sõitsin ka seekord mööda kuna firma oli vahepeal nime(omanikke?)vahetanud. Lõpuks seisin õiges kohas ja algas raudkonstruktsioonide pealelaadimine. Selleks tundub, on tavaliselt kohapel profesionaalid, kes teavad, mis, kuhu ja kuidas paigutada. minu asi on koorem hiljem kinnitada nii , et miski kaotsi ei läheks, maha kukuks või muul moel häda tekitaks.Selles kohas oli ka mulle määratud kindel ajavahemik, millal laadima pean tulema. Oleks hilinenud, poleks olnud kedagi, kes koorma peale laob. seal oleku ajal hakkas juba igast väiksemastki uksest rahvast välja voolama ja kodu-kõrtsi poole liikuma. Uskumatu oli näha, et endiselt eksisteerivad sellised hiiglaslikud Dvigateli tehase tüüpi ettevõtted kus reaalselt tehakse mingeid suuri või väiksemaid asju ja neid siis piiri taha müüakse. Sain koorma õnnelikult enne tööpäeva lõppu peale ja enne väravate lõplikku sulgemist õnnestus ka tehase territooriumilt lahkuda. Seda koormat kinnitades õnnestus ka oma parimad püksid mingi terava metallinurga vastu ribadeks tõmmata. Parimad püksid seetõttu, et juhid, kelle koduks need autod on kuude kaupa, hoiavad seal piinlikku puhtust üldjuhul. Jalanõud jäetakse astmelauale ja sees ollakse sokkides või plätudega. Minu jaoks on see muidugi selles mõttes nii keeruline kui ka müstiline, et eriti talvel ükskõik mida sa auto kallal teed, avad külgesid, portesid, haagid lahti või kinni, kinnitad koormat,paned ratastele kette,  kogu aeg tegeled sa mustade, õliste, roosteste, tavotiste asjadega ja kogu aeg on sul kiire, siis kuidas sul on aega veel puhtaks jääda-tööriideid vahetada, või kus sa autos neid üldse hoiad nii, et kabiin puhtaks jääb? On vaja õppida asja, mida ma siiamaani pole suutnud selgeks saada :)
 Aga , koorem peal, ootas mind ees pikk kodutee, mõnus aeglane kulgemine libedal teel raadiost tuleva muusika ja jutu saatel, selle töö kõige mõnusam osa, või siis siiski, üks mõnusaimaid. nii veetsin oma esimese tööpäeva.

Minu tööülessanneteks on siis esialgu toimetada piiri tagant tulevate ja sinna minevate koormatega,viin koorma eestisiseselt sihtpunkti või korjan kusagilt kraami peale ja toon kontorisse, et proff saaks rahus puhata kodumaa pinnal. samuti autode ja haagete toimetamine remonti ja sealt äratoomine. ebamugav on see, et iga päev sõidad erineva autoga. Kunagi ei tea, mis varustust on kaasas või kus mis asub või mis kuidas töötab.

Tööautodeks on siiski enamuses ühte marki aparaadid, nii et juhtimist puudutavatel nüanssidel palju erinevusi ei ole. kangid-nupud enamvähem samades kohtades

 Ka alljärgnev pilt puudutab osa minu tööst, pikemalt juttu, kui jutujärjega sinnamaale jõuan

 See pilt aga iseloomustab ühte iseäranisti meeldivat osa minu tööga seoses, ka juttu edaspidi

Proovisin pilte üles laadida ja tundub, et täitsa saan hakkama

Peale pikka rändkinomehaaniku(mehaanikaga seal vähe pistmist tegelikult, rohkem rändur kodukinoülespanija tegelikult) karjääri ja niisaama mehaanikukarjääri otsustasin teha karjääri ja asuda juhtivale tööle. Juhtiva töö load olid mul juba eelmise töö tõttu valmis meisterdatud. Ametlikult juhtiva töö kaardike mul veel paraku puudus. Registreerisin ennast töötuks ja töötukassas pikka juttu ei olnud, Load olemas, vaja ametikoolitus läbida ja edasi on mul uus kodu ratastel ja Euroopa kõigi oma võlude ja valudega jalge,pigem ikka rataste ees.( Autojuhtidelt nõutakse ametikoolitust, riigi valitsemiseks vaja vaid ilusti rääkida ja roosat särki peene ülikonnaga kanda???) Panin ka kohe oma cv netti , kogemusteta autojuht otsib tööd rahvusvahelistele vedudele. kuulutusele reageeris kaks inimest, üks lubas mõtelda veel, teise helistaja ajaks oli juba teoreetiline töökoht olemas. Niisiis, asusin läbima ametikoolitust. Räägiti seal palju, esmaabi, õiguseid ja kohustusi, tööohutust. Aga mis mind kõige rohkem huvitas, kuidas käsitleda sõidumeerikut ja täpset seletust töö ja puhkeaja kohta koos kõigi nüanssidega, see teema oli vägagi pinnapealne. Ametikoolitusest oli vähemalt nii palju kasu, et tutvusin seal ühe härraga, kes andis oma ülemuse telefoni numbri ja lohutas mind tööotsingutel sõnadega, autojuhte on vaja, kui Ida-Virumaal CE lubadega kaevur pea maa alt välja pistab, nii "talendiotsija"ta kohe sealt kinni krabab, autorooli surub ja vedudele saadab.
   Käisingi kohapeal juttu puhumas, tundus täitsa ok kamp seal toimetavat. Lubatigi jaanuarist tööd, vahepeal pidin veel ära tegema ADR koolituse mis annab mulle õiguse vedada ohtlikke veoseid.  Meel rõõmus, tõmbasin traati töötukassasse ja seletasin olukorra lahti, saan jaanuaris tööd kui teen ära veel adr paberid. töötukassal polnud ka selle koolitamise vastu midagi ja tehtud ta sai. Edasi hakkasid bürokraatiamassinad jahvatama. kursus läbi, vaja eksamile minna, eksami eest maksab töötukassa, maksetähtaeg 10 päeva kuni 2 nädalat. Ootasin selle aja ilusti ära, läksin eksamile. Eriti ülbe tunne oli, kui sama päeva õhtul helistas minu konsultant ja ütles, et nüüd on makstud, võid eksamile minna, sain talle vastata , et eksam juba tehtud. Siis aga kulus ka maanteeametil 10 päeva, enne kui vastav tunnistus valmis sai. Kursus ja kaks korda 10 päeva ootamist ja kuu ongi läinud. Aga Jaanuari lõpuks oli mu rahakoti vahel  kolm krediitkaardi mõõdus kaarti, autojuhi ametitunnistus, digikaart ja adrtunnistus.  Sellega koolitusesaaga lõppes. Aga hüpakem pisut ajas tagasi, tegin ka paar proovipäeva, sõitsin kaasistujana Sillamäele ja pärast tühja autoga roolis tagasi. Esimese päeva õhtuks oli küll silm veel. Teed on libedad, ühes teravas kurvis sõitsin maha teeperve märgistusposti, maanteel auto vibas ja tee oli nii kuradima kitsas ja libe, et iga vastu tuleva rekka eest tahtsin teelt maha keerata, raudtee ületuskohal tahtis auto vägisi libedal tõusul kinni jääda ja kui lõpuks tagasi tulime ja haagise remonti jätsime ning ainult ninaga pidin kontori juurde sõitma, siis ei tahtnud auto enam hoopis sirgelt sõita ega teel püsida.Tõsinetõsine tunne oli, et otsin pigem mõne kaubiku peale koha, põrgu see mammutitega sõitmine. Aga samas oli kahju ka, mitu peent koolitust läbitud, palju aega kulutatud, tööpäeva lõppedes sõitsin kiiresti veel ARKi  ja lasin enesele vormistada autojuhi digikaardi, digitaalse sõidumeeriku jaoks. Järgmisel päeval tegime enamvähem sama tripi, sillamäele proff, tagasi amatöör, ja kujutagem ette, teel oli ruumi küllaga ka kahele veokile, eelmine päev maha sõidetud post ajas naerma, kraavist jäi puudu vaid 15 cm, ja õhtul tuli üks nina hooldusesse toimetada, siis pidin sellega äärepealt teelt välja sõitma, kus asfaldi pealt keeras jäisele kõrvalteele, kuidagi suutsin sellest hoiduda ja ka see ajas ainult naerma. Teise päeva õhtuks igastahes tundsin ennast hulga julgemana.