Peale pikka rändkinomehaaniku(mehaanikaga seal vähe pistmist tegelikult, rohkem rändur kodukinoülespanija tegelikult) karjääri ja niisaama mehaanikukarjääri otsustasin teha karjääri ja asuda juhtivale tööle. Juhtiva töö load olid mul juba eelmise töö tõttu valmis meisterdatud. Ametlikult juhtiva töö kaardike mul veel paraku puudus. Registreerisin ennast töötuks ja töötukassas pikka juttu ei olnud, Load olemas, vaja ametikoolitus läbida ja edasi on mul uus kodu ratastel ja Euroopa kõigi oma võlude ja valudega jalge,pigem ikka rataste ees.( Autojuhtidelt nõutakse ametikoolitust, riigi valitsemiseks vaja vaid ilusti rääkida ja roosat särki peene ülikonnaga kanda???) Panin ka kohe oma cv netti , kogemusteta autojuht otsib tööd rahvusvahelistele vedudele. kuulutusele reageeris kaks inimest, üks lubas mõtelda veel, teise helistaja ajaks oli juba teoreetiline töökoht olemas. Niisiis, asusin läbima ametikoolitust. Räägiti seal palju, esmaabi, õiguseid ja kohustusi, tööohutust. Aga mis mind kõige rohkem huvitas, kuidas käsitleda sõidumeerikut ja täpset seletust töö ja puhkeaja kohta koos kõigi nüanssidega, see teema oli vägagi pinnapealne. Ametikoolitusest oli vähemalt nii palju kasu, et tutvusin seal ühe härraga, kes andis oma ülemuse telefoni numbri ja lohutas mind tööotsingutel sõnadega, autojuhte on vaja, kui Ida-Virumaal CE lubadega kaevur pea maa alt välja pistab, nii "talendiotsija"ta kohe sealt kinni krabab, autorooli surub ja vedudele saadab.
   Käisingi kohapeal juttu puhumas, tundus täitsa ok kamp seal toimetavat. Lubatigi jaanuarist tööd, vahepeal pidin veel ära tegema ADR koolituse mis annab mulle õiguse vedada ohtlikke veoseid.  Meel rõõmus, tõmbasin traati töötukassasse ja seletasin olukorra lahti, saan jaanuaris tööd kui teen ära veel adr paberid. töötukassal polnud ka selle koolitamise vastu midagi ja tehtud ta sai. Edasi hakkasid bürokraatiamassinad jahvatama. kursus läbi, vaja eksamile minna, eksami eest maksab töötukassa, maksetähtaeg 10 päeva kuni 2 nädalat. Ootasin selle aja ilusti ära, läksin eksamile. Eriti ülbe tunne oli, kui sama päeva õhtul helistas minu konsultant ja ütles, et nüüd on makstud, võid eksamile minna, sain talle vastata , et eksam juba tehtud. Siis aga kulus ka maanteeametil 10 päeva, enne kui vastav tunnistus valmis sai. Kursus ja kaks korda 10 päeva ootamist ja kuu ongi läinud. Aga Jaanuari lõpuks oli mu rahakoti vahel  kolm krediitkaardi mõõdus kaarti, autojuhi ametitunnistus, digikaart ja adrtunnistus.  Sellega koolitusesaaga lõppes. Aga hüpakem pisut ajas tagasi, tegin ka paar proovipäeva, sõitsin kaasistujana Sillamäele ja pärast tühja autoga roolis tagasi. Esimese päeva õhtuks oli küll silm veel. Teed on libedad, ühes teravas kurvis sõitsin maha teeperve märgistusposti, maanteel auto vibas ja tee oli nii kuradima kitsas ja libe, et iga vastu tuleva rekka eest tahtsin teelt maha keerata, raudtee ületuskohal tahtis auto vägisi libedal tõusul kinni jääda ja kui lõpuks tagasi tulime ja haagise remonti jätsime ning ainult ninaga pidin kontori juurde sõitma, siis ei tahtnud auto enam hoopis sirgelt sõita ega teel püsida.Tõsinetõsine tunne oli, et otsin pigem mõne kaubiku peale koha, põrgu see mammutitega sõitmine. Aga samas oli kahju ka, mitu peent koolitust läbitud, palju aega kulutatud, tööpäeva lõppedes sõitsin kiiresti veel ARKi  ja lasin enesele vormistada autojuhi digikaardi, digitaalse sõidumeeriku jaoks. Järgmisel päeval tegime enamvähem sama tripi, sillamäele proff, tagasi amatöör, ja kujutagem ette, teel oli ruumi küllaga ka kahele veokile, eelmine päev maha sõidetud post ajas naerma, kraavist jäi puudu vaid 15 cm, ja õhtul tuli üks nina hooldusesse toimetada, siis pidin sellega äärepealt teelt välja sõitma, kus asfaldi pealt keeras jäisele kõrvalteele, kuidagi suutsin sellest hoiduda ja ka see ajas ainult naerma. Teise päeva õhtuks igastahes tundsin ennast hulga julgemana.