imelikul kombel tõesti, kutsuti mind ka tööle teiseks päevaks. Kun sellest juba aega möödas siis pisiasju eriti ei mäletagi ja pole need ka eriti tähtsad, kindlasti toimetasin ka mõne haagise remonti või tõin sealt ära. Aga päeva nael oli see, kui haakisin teisel tööpäeval autole külge tuttuue haagise, ise nägin kuidas boss hinnasildi küljest rebis :) Ja saadeti mind sellega mingeid puitaluseid peale laduma. Esiteks firmasse sissesõit toimus läbi nii kitsaste väravate, et mõlemal pool autot jäi vaid 5-10 cm vaba ruumi. Ja seda 13 m pika tuttuue käruga rööpasse sõiedetud jäätunud sissesõiduteel. Suurim lootus oli, et rööpad asuvad õiges kohas ja auto veereb sisse kui mööda relsse. Küllap see nii ka oli sest pääsesin territooriumile ilma töövahendit kiimustamata. Edasi hakkas laadimine. Laadijaks oli vanem mees firma Balcancar tõstukiga, sellisega, millega ise aastal 92 Tallinna Loomaaias ringi kimasin. Muidugi oli jäätunud plats kaetud hiljuti sadanud umbes 5 cm lubega ja tõstuki rehvid olid täiesti siledad, samuti ei olnud tõstukil kette, mis oleks päeva päästnud. Nii siis jändaski see õnnetu vanake nagu vasikas libedal jääl, iga liigutuse lõpus jäi ta sileda maa peal kinni ja alused läksid ka peale normaalsesse asendisse alles peale mitmekordset mõlemalt poolt tõukamist. Küll ei saanud alustevirna tõugates vanamees oma tõstukiga jää peal piisavat pidamist, siis jälle sai liiga suure hoo sisse ja hakkasid alused peale nihutamist teiselt poolt välja punnitama. Põhimõtteliselt kuluski seal platsil kogu päev. Lõpuks sai ikka koorem peale ja kuidagi ka sellisesse asendisse, et sain mõlemalt poolt ported kinni ja küljekardinad ka.Osad virnad koputasin kuvaldaga õigeks kuna tõstukit kutsuda tundus mõttetu. Ronisin redeliga nii kõrgele kui julgesin ja siis äsasin kuni virn paika läks või tundsin, et tasakaal kaob või lihtsalt käed väsisid. Vanapapi käest aga sain kiita, ütles, et enamus teisi juhte vaid kiruvad ja vannuvad kõrval kui tema oma väsinud tõstukiga seal uisutada üritab, mina aga olin hingega asja kallal ja aitasin kus aga sain, kord pildusin talle saepuru ratta alla, kord tõukasin kinni jäänud tõstukit. Aru ma ei saa, mis mõte oleks seda vaest vanakest sõimata?Kas ta sellest muutuks? Vaevalt, tegi teine mis oskas ja suutis, et koorem peale saaks. Jälle nõme, kuigi mitte minu süül, aga kulus terve päev et üks koorem peale saada. Õhtul mõtlesin jälle, ei tea, kas hommseks ka kutsutakse . Aga imede ime, ka kolmandaks päevaks leidus neil mulle kasutust.