6 veebruar oli esimene ametlik tööpäev minu jaoks uues kohas.kutsuti küll juba esimeseks kuupäevaks, aga olin siis muude asjadega hõivatud. edasi tuli nädalavahetus, esmaspäev-teisipäev aga ei olnud midagi vaja vedada nii et sain ka siis omi asju toimetada. Niisiis, 6 veebruar, tulin tööle, sain auto, sõitsin remonti ja võtsin sealt haake. Pika reisi peal ikka midagi juhtub ja tavaliselt rändabki haage alguses remonti, mõned tuled ei tööta, miski on kõver, miski katki jnejne.edasi viis tee Sillamäele, seal olin ka varem käinud, protsess oli teada, sain muretult kauba maha. Laadima pidin edasi sõitma Narva. Tee oli üsna libe, IdaVirumaal pankrannikul tuuled lõõtsutavad ja jää on kerge tekkima. Üks uljaspea Sierraga lendaski minust uhkelt mööda, selleks et paari km pärast kraavis ennast leida. Narvas pole ma eriti palju käinud ega linna ei tunne. GPS juhatas algul kinnituisanud metsateele aga kinobussis omandatud navigeerimiskogemused ja ka visuaalne pilt veensid mind sellest teeotsast mööda sõitma. Linnas sees leidsin normaalsema tänava ja peagi olin mingi ägeda nõukaaegse tehase müüriga piirneval tänaval. Tänav ise oli kitsas,parkivate autode ja müüri vahele jäi nibinnabin nii lai pragu, et suutsin sealt loodetavasti kellegi vara ja au rikkumata ennast läbi pressida. Tänav aga lõppes ennem kui otsitav majanumber kätte jõudis. Ees oli piiripunkt ja teine nimega tänav. Tänava otsas vaatasin, et saan ringiga tagasi tulla ja uuele katsele, paraku takistas edasiliikumist märk "veokite sõidu keeld" Esimesel tööpäeval liiklust rikkuda ei tahtnud, õnneks oli ruumi et sain otsa ümber ja tagasi. Mingite väravate juures jäin seisma ja küsisin valvurimammilt otsitava maja kohta, küllap oli ka teisi sarnase murega veokeid seal tihti seigelnud nii et mammi enamvähem küsimatagi seletas, kuhu peaks minema. Sissepääs oli kõrvaltänavas. Selle aja peale märkasid ka ülemused, et olen valel teel ja sain ka sealt juhtnööre. Õigest väravast sõitsin ka seekord mööda kuna firma oli vahepeal nime(omanikke?)vahetanud. Lõpuks seisin õiges kohas ja algas raudkonstruktsioonide pealelaadimine. Selleks tundub, on tavaliselt kohapel profesionaalid, kes teavad, mis, kuhu ja kuidas paigutada. minu asi on koorem hiljem kinnitada nii , et miski kaotsi ei läheks, maha kukuks või muul moel häda tekitaks.Selles kohas oli ka mulle määratud kindel ajavahemik, millal laadima pean tulema. Oleks hilinenud, poleks olnud kedagi, kes koorma peale laob. seal oleku ajal hakkas juba igast väiksemastki uksest rahvast välja voolama ja kodu-kõrtsi poole liikuma. Uskumatu oli näha, et endiselt eksisteerivad sellised hiiglaslikud Dvigateli tehase tüüpi ettevõtted kus reaalselt tehakse mingeid suuri või väiksemaid asju ja neid siis piiri taha müüakse. Sain koorma õnnelikult enne tööpäeva lõppu peale ja enne väravate lõplikku sulgemist õnnestus ka tehase territooriumilt lahkuda. Seda koormat kinnitades õnnestus ka oma parimad püksid mingi terava metallinurga vastu ribadeks tõmmata. Parimad püksid seetõttu, et juhid, kelle koduks need autod on kuude kaupa, hoiavad seal piinlikku puhtust üldjuhul. Jalanõud jäetakse astmelauale ja sees ollakse sokkides või plätudega. Minu jaoks on see muidugi selles mõttes nii keeruline kui ka müstiline, et eriti talvel ükskõik mida sa auto kallal teed, avad külgesid, portesid, haagid lahti või kinni, kinnitad koormat,paned ratastele kette,  kogu aeg tegeled sa mustade, õliste, roosteste, tavotiste asjadega ja kogu aeg on sul kiire, siis kuidas sul on aega veel puhtaks jääda-tööriideid vahetada, või kus sa autos neid üldse hoiad nii, et kabiin puhtaks jääb? On vaja õppida asja, mida ma siiamaani pole suutnud selgeks saada :)
 Aga , koorem peal, ootas mind ees pikk kodutee, mõnus aeglane kulgemine libedal teel raadiost tuleva muusika ja jutu saatel, selle töö kõige mõnusam osa, või siis siiski, üks mõnusaimaid. nii veetsin oma esimese tööpäeva.